Meie Käopesa

Reisi planeerides olime kahevahel, kas rentida villa Paphose linnas või Coral Bay kuurortis. Et meiega reisis ka naabrinaise ema oma elukaaslasega ning nemad hotellis peatuda soovisid, oli meie jaoks tähtis, et villa ja hotell oleksid lähestikku. Alguses välja valitud Paphose maja sai sel põhjul välistatud ning asemele valisime Coral Bays asuva villa. Esialgne plaan läks aga pisut luhta, sest peab ikkagi paika küll: kui miski kõlab liiga hästi, et olla tõsi, siis nii enamasti ka on. Nimelt oli selle esialgu välja valitud Airbnb omaniku listing’u juurde kavalalt “peidetud” (portaal ei luba väliste kontaktide jagamist, number tuleb sümbolite jms abil peita) Whatsappi kontaktnumber ja kuna ma soovisin kohemaid saada mingisugust täiendavat lisainfot, võtsingi temaga seal ühendust. Inimene oli meeldiv ja pikema vestluse järel pakkus välja, et kui me tahame vahendustasudeta arveldada, siis tema on valmis meie ausõna ja lennupiletite kinnituse nägemise peale maja broneerima, et saaksime mitusada eurot Airbnb vahendustasusid säästa. Kuna hind tõesti oli sedasi TUNDUVALT odavam, ei tundunud võhivõõra usaldamine kuigi riskantne olevat ja nii leppisimegi temaga kokku, et ta broneerib maja meile Airbnb vahenduseta, niisama, ausõna peale. Kahjuks jagus seda ausõna ja “kui tsunamit ei tule, mis maja minema pühib, on maja teie” juttu ainult paariks päevaks, kuni tuli teade, et ta siiski ei saa seda maja meile pakkuda. Kaotanud me midagi otseselt polnud, aga illusiooni purunemise kaotusvalu oli siiski kibe. Selleks hetkeks oli ka öömajade valik märkimisväärselt kitsenenud, mistõttu broneerisin kibekähku hoopis tunduvalt kallima Villa Aphrodite.

Etteruttavalt võin öelda, et mina olen väga rahul, et “kodupuhkust” hotellipuhkusele eelistasime ja Airbnb kui teenuse üle samuti superõnnelik. See tegi host‘iga suhtlemise ning kokkulepete sõlmimise imelihtsaks ja mõnus oli, et kõik info oli käe-jala juures kui mingeid kokkuleppeid üle kontrollida vaja oli. Ja muidugi andis kindlustunde, et kõik kokkulepped kehtivad ja kuskilt ei tule mingeid imelikke lisatasusid või kummalisi konksutamisi ja pahaaimamatute Ida-Euroopa turistide tillisttõmbamisi. Kui te Airbnb’ga liitunud ja seda teenust kasutanud veel ei ole, võiksite seda teha minu lingi kaudu. Siitkaudu liitudes saate teie oma esimeselt reisilt 22€ soodustust ja mina (juhul, kui te reisil ära käite) 13€ krediiti, mida järgmine kord ise puhkama sõites kasutada saame. Seda loodetavasti varsti! Saate sealtkaudu ka unistada ja vaadata, kui palju kodumajutus (meie oma ei olnud ilmselgelt kodu, vaid justnimelt rendivilla, aga sealt võib leida nii üht kui teist) teie unistuste reisisihtkohas maksab!

Ehkki me kõik alguses pisut muretsesime, et ohtlik kombinatsioon lapsed + bassein ja nende villa välialal valvamine meil üle jõu käib, oli see õnneks asjata. Niikuinii viibisime ise ka enamuse ajast õues ja seda momenti, et lapsed tahaks õues olla ja meie mitte, vist ei tekkinudki. Minu jaoks oli tegelikult algusest peale hästi oluline, et villa koos oma basseiniga oleks, sest meil on laste asemel kalad. Ja see õigustas ennast ka igati, sest nad muud ei teinudki, kui elasid vees. Ei mingit kiunumist, et igav on, lähme kuskile, teeme midagi, mäu-mäu-mäu – meie saime basseini ääres/sees lösutada ja nemad oma kalaasju ajada. Ideaalne puhkus nii meie kui laste jaoks!

11 päeva Villa Aphrodites maksis meile kambapeale kokku 2032.28€, mis kaheksa peale jagatuna teeb hinnaks 23€/öö per inimene. Polegi kõige hullem, kui nii võtta? 60€ sellest moodustas tasu koristuse eest ning 212.28€ Airbnb vahendustasud. Sellele lisandus hiljem ka elekter – veel viimaseid aastaid on Küpros on viimane Euroopa Liidu liikmesriik, mis ei ole ülejäänud Euroopaga elektriliinepidi ühendatud, mistõttu on elektrienergia kokkuhoid selles saareriigis hädavajalik – elektri hind Küprosel on üks Euroopa kõrgemaid. Tänavavalgustus on pigem haruldane, kõigi majade katustel on päikesepaneelid ja suured veemahutid ning elektrihinna sisaldumine öömaja rendihinnas ei ole teps mitte iseenesestmõistetav. Alguses (teadmatuses) tundus see nagu pesuehtne turistide koorimine, kuid tausta teades on see absoluutselt arusaadav. Meie tarbisime säästlikult (ei lasknud konditsioneeridel ööpäevaringselt tööd teha) ning elektriarve pea kahe nädala eest tuli kokku ca. 70€.

Mis ööbimise kalliks tegi, oli muidugi asukoht. Niisuguseid majutusvõimalusi on Paphose piirkonnas, kümmekond kilomeetrit siia- ja sinnapoole, küll ja veel, mis kenad välja näevad ning basseiniga varustatud on. Villa Aphrodite asub aga ca. saja meetri kaugusel Coral Bay peatänavast ja kõik sealne on käe-jala juures. Et me ei teadnud, et terveks perioodiks rendiautod võtame (ja mitte eales enam teisiti kusagile reisida ei kavatse, see vabadus on imeline!), pidasime me asukohta ülioluliseks, kuid teinekord ma sinna tagasi ei läheks. Esiteks sellepärast, et kümme minutit autoga sõites saaks elada kohas, mis on märkimisväärselt soodsam ning privaatsem, võib-olla ka looduskaunim. Teiseks aga seetõttu, et niisuguses kuurortis nagu Coral Bay (mis, kui seda kirjeldada püüda, on umbes nagu lärmakam, vilkuvam ja piinlikum Palanga) ei ole minu/meie jaoks mitte midagi. See on lahe koht, kuhu võib-olla kahekümnendate alguses sõbrannadega koos reisile minna ja pisut räpast peatänavat mööda ringi aeleda, kuid vilkuvad neoontuled, purjus britid ja odav Hiina pudi-padi pole üldse minu skeene. Sätiksin end pigem kusagile mägikülla paari armsa taverna või viinamarjaistanduse lähistele, varustaksin end hea ja paremaga ning sõidaksin autoga sinna, kuhu vaja. Meie jaoks ei olnud otsus keskusele nii lähedal elada absoluutselt õigustatud, sest me ei kasutanud seda privileegi peaaegu kordagi ära. 🙂 Aga sellist asja ju enne ei tea, kui pole käinud ja omal nahal ära proovinud!

Villa ise oli meie peredele ideaalne. Kummalgi korrusel asus kaks magamistuba – üks suure voodiga ja teine kahe üheinimesevoodiga. Nii elasimegi me eraldi korrustel, meie all ja Rajud üleval. Iga toa juures oli ka WC ja pesemisvõimalus (meie laste toas oli maja ainus vann, mida nad küll vist kordagi sihtotstarbeliselt ei kasutanud) ning mahukad riidekapid kõigi asjade lahti pakkimiseks. Meie tuba oli ainus, millel riidekappi polnud, küll aga saime kasutada mahukat kummutit ja stanget. Lisaluksusena olid Väikevenna jaoks paigutatud reisivoodi ning söögitool, mis meie elu palju lihtsamaks tegid. Ja muidugi olid kõigis tubades ka kliimaseadmed, et öid kergem mööda saata oleks. Tekkide asemel olid voodilinad, sest tekke Küprosel ka oktoobrikuus vaja ei lähe.

Maja sisustus oli tagasihoidlik, aga armas ning puhtus rahuldav. Siin-seal oli küll ämblikuvõrke ja lähemal vaatlusel võinuks teravam silm võib-olla koristaja töökvaliteedi üle pisut nuriseda, aga üldpilt oli mõnus. Basseini käidi meie sealoldud aja jooksul mitmeid kordi puhastamas ning vahepeal saabus aednik lehepuhuriga, et hoov lilleõitest puhtaks teha. Koristajat kahe nädala jooksul kordagi ei käinud, ehkki tegelikult võib-olla oleks võinud. Majas oli küll pesumasin ning lisaks ka toake sildiga “staf room”, kust vajadusel endale rätikuid ja linu juurde hankida saime, aga kuna periood oli nii pikk ja tasu kopsakas, oleks võinud koristaja korragi käia. Sisustus oli villal tagasihoidlik, aga armas ning kõik vajalik kaks nädalat eluspüsimiseks ja söögitegemiseks oli olemas. Et Küpros Ühendkuningriigist alles 1960. aastal iseseisvus, päris saareriik brittidelt lisaks vasakpoolsele liiklusele ka nendemoodi elektripistikud. Meile olid küll adapterid jäetud, kuid vahepeal oli ikka jebimist küll, et kõigile seadmetele õiges pesas koht leiduks. Nii et võib-olla võtaksin järgmine kord ühe niisuguse adapteri kaasa ka. 🙂

Meie kodutänav oli ilus, puhas ja rahulik. Kõiki krunte piiravad kõrged ja tihedad hekid, nii et elu villades on väga privaatne ja mõnus. Meie hoovis kasvasid lisaks kaunitele sukulentidele ja lopsakatele õitsevatele põõsastele ka datlipalmid (mmm… värsked datlid…), mandariinipuud, sidrunipuu ja viigipuud. Oi kui hea oli söögitegemise jaoks ja jookide sisse aiast värskeid maitsvaid sidruneid noppida! Kirjeldamatu mõnu…

Nagu kokku lepitud sai, tegin kõik söögid mina. Üldse ei põdenud, et ei viitsi või tüdinen ära ja nii ei läinud ka. Lebo ots! Esimeseks hommikusöögiks pakkusime endale singi-juustu sepikuvõikusid, munavõid ja puuviljasalatit, mille hosti poolt kappi varutud toidust valmistasin. Jõudsime ju täitsa öösel, mistõttu end selle vähesegagi varustada palusime. Väga mõnus oli öösel saabuda ja teada, et hommikuks kõik olemas on. Veel üks Airbnb paljudest eelistest!

Esimesed päevad veetsimegi aklimatiseerudes, asju lahti pakkides, basseini ääres vedeledes ja vees sulistades. Olime juba varemalt kokku leppinud, et iga päev saartmööda ringi tuuseldama ei hakka, vaid pakume endale puhkamise võimalust ka. Mulle tundub, et leidsime lõpuks üsna hea tasakaalu turistinduse ja vedelemise vahel. Aega oleks lihtsalt võinud rohkem olla!

Leia pildilt Kroonprintsess… 😛

Basseinimadratsid ja pall olid kohapeal juba olemas, rõngad võtsime lastele ise kodust kaasa. Väikevennale ostsin teisel päeval flamingokujulise titerõnga, sest tema isikliku asukohta polnud enne reisile sõitmist võimalik tuvastada, kuid uus asi hukkus juba esimesel kasutuskorral. Saime selle poodi tagasi viia ning leidsime talle asemele tavalise kollase titerõnga. Hinnavahe kompenseerimiseks valisime juurde veel ühe flamingorõnga. See on sädelev ja kuldsete detailidega ning sai Virsikule kohe väga armsaks. Ta pani oma uuele flamingorõngale nime ka.

Printsess Kajakas. 

Esimese lõunasöögi materjali hankisime naabrimehega kohalikku supermarketisse Philipposesse jalutades. Mul oli tegelikult plaanis koduteel silma jäänud dönerkebabiurgast väisata, aga pidin enda suureks kurvastuseks avastama, et nurgapealne kebabiparadiis oli igaveseks suletud. Nuuuuux. Kõndisime siis hoopis poodi ja ostsime hunniku halloumit, pastat, Kreeka jogurtit, kana ja… veini. Sõime halloumi, kana ja tzatzikiga pastasalatit. Edaspidi tegime nii nagu koduski – käisime korra poes ning ostsime terve hunniku asju, et iga päev hullult pead vaevama ei peaks, mida süüa teha ja päevakava selle järgi planeerima, millal poes käia vaja on. Minu meelest sujus meil selle üheksasuulise suurpere toitmine väga sujuvalt ja viperusteta ning ka kulu ei olnud röögatu. Hinnad Küprosel on umbes samad, mis meil Eestis, pigem odavamadki. Esiteks on värske ja kvaliteetse tooraine valik midagi hoopis muud ning just see värske ja ülikvaliteetne tooraine on seal võrreldes Eestiga supersoodne. Ja mis kõige kummalisem ning ootamatum – alkohol on kohalikes poodides rämedalt odav. Ulmeodavate veinide proovimine kujunes natukene nagu spordialaks ja nii sai ära proovitud näiteks 0,99€ maksnud Lambrusco ja Prosecco. Ütlen ausalt, ei olnud just tipptasemel kvaliteetvahuveinid, aga ei olnud ka joodamatu peet, vaid täiesti aus keskmine viie-kuueeurone lauavein. Alla euro! Ulmevaldkond!

Mis kohaliku peatänava vahetus läheduses elamise juures eriti vinge oli, oli muidugi õhtune jalutuskäik gelatoputka juurde. Tohutu valik imemaitsvaid jäätiseid, sealhulgas minu ja Virsiku lemmik – põski krimpsutõmbavalt hapu sidrunisorbett. Ja värskelt pressitud mahlad. Võrratu!

Selline oli meie reisi algus ja sisseelamine meie puhkusekodusse. Loodan, et reisijutud teile huvi pakuvad, sest mul on terve hunnik pilte, videosid ja muljeid, mida teiega jagada tahan. Nagu ikka, olen teie küsimustele avatud – kui midagi rääkimata jäi, andke teada, jutustan juurde!

Me oleme tagasi! Pea kahenädalane puhkus ja tööelust eemalolek annab korralikult tunda… juba päev pärast reisi sõitsime Kukupesa tiimiga Tartusse messile ja sünnipäeva tähistama ning uue nädala alguses selgus, et hoidjapreili, kelle vastik tõbi vahepeal maha murdnud oli, ei saa see nädal poisut hoidma tulla, mistõttu olen ma paljude töödega umbes kaks nädalat graafikust maas. Puhhhh! Püüan nüüd öösiti aega tasa teha ja kuidagi vee peale tagasi ujuda. 🙂 Et reisimälestused ei tuhmuks, alustan ka nende kirjapanekuga kohe praegu! 

Kui me suvel reisilemineku kasuks otsustasime ja lennupiletid broneerisime, tundus, nagu oleks Küprosele lendamine saja aasta kaugusel. Ja nüüd on see juba läbi! Et mul (nagu alati) puudusid igasugused ootused meie puhkusereisi või Küprose suhtes üleüldse, olin valmis üllatuma. Ja etteruttavalt võin öelda, et ehkki ma järgmine kord Küprosele reisides mõned valikud reisi planeerides teisiti teeks, avaldas see saareriik koos oma rikkaliku looduse ja võrratu kliimaga mulle tohutult muljet ning kindlasti tahan sinna peagi tagasi minna. Seda enam, et otselend Tallinnast niivõrd lühike ja soodne on – meie maksime kogu pere lennupiletite eest kokku ca 800€. Väärt!

Nagu ma videoski mainin (allpool), oli lastega Küprosele lendamine puhas lust. Ilmselt oleks võinud selle ütlemata jätta, sest tagasilend oli – nagu paljud, kes mind Instagramis jälgivad, juba teavad – esimene kord mu elus, kui ma tundsin, et ma olen oma lastest surmani väsinud. Elu õppetund: ära hoia oma lapsi päev otsa ärkvel lootuses, et nad siis lennukis paremini magavad. Nad ei maga neljatunnise lennu ajal sekunditki, aga käituvad seda ebaadekvaatsemalt, mida üleväsinumad nad on. 😀 

Kohale jõudsime kella ühe ajal öösel ja võtsime lennujaamast juba ette broneeritud rendiautod (PARIM. OTSUS. EVER!), et Coral Bay poole leekima panna ja oma puhkusekodu üles otsida. Et oli öö, ei olnud ilm küll palav, kuid esimesed hingetõmbed niisket ja pehmet vahemerelist õhku olid võrratud. Ja palmid ning sukulendid igalpool! See kõik oli äärmiselt sürr (halloo, oktoober!), aga ka äärmiselt elevusttekitav. Kirjutan kindlasti meie esimesest täispikast päevast ja ka valituks osutunud villast järgmises postituses lähemalt, kuid seni vaadake meie esimest puhkusevlogi, milles asume lennureisile, kuivatame lennukis pesu nagu mustlaspere muiste (:D) ning näitame ka esimesi hetki meie Coral Bay rendikodus. Head vaatamist!

(Postitus valmis koostöös Swedbank P&C Insurance AS’iga)
 

Aeg on Küprose poole teele asuda!

Nii imelik tunne on. Ärevus, sest nii palju on ette valmistada ja planeerida, aga aru hästi ei saa, milleks ometi. Nii sürr tundub see, et me lõpuks ometi nii kihvtile puhkusele sõita saame! Kõigil on nüüd dokumendid olemas (ehkki ma reede pärastlõunal taipasin, et ma Virsiku dokumendile järgiminemise TÄIELIKULT unustanud olin, õnneks H oli kirkam), enamus asju on koos, kindlustusdokumendid igaks juhuks välja prinditud, koerahoidja meie juures kohal ja lapsed hoiavad juba kohvritest kinni, sest ei saa aru, miks me juba lennujaama ei sõida. 😀

Ma tegelikult olin viimase hetkeni mentaalselt valmistunud reisi ärajäämise pettumuseks. Kõik meie ümber olid möödunud nädalatel haiged – paljudes peredes möllasid rõvedad kõhuviirused ja ma olin end juba vaimselt valmis pannud selleks, et me raudselt päev enne reisi juba siruli oleme, ohjeldamatult oksendame ja reisi lõpuks ära jätma peame. Nägin isegi vastavasisulisi õudusunenägusid. Õnneks paistab, et midagi niisugust ikkagi ei juhtunud, Virsik küll köhib pisut, aga loodetavasti jõuame ikkagi nö “ühes tükis” kohale. Reisi ärajäämisest oleks niii-hii-hiii kahju, sest me oleme seda pikki kuid oodanud ja sellest korralikust D-vitamiinidoosist lakkamatult unistanud. Ja muidugi raha kogunud ja kulutanud, ehkki sellest midagi poleks, sest meie reisikindlustuse sekka kuulub ka reisitõrkekindlustus, mis reisi ärajäämise valu vähemalt majanduslikuski mõttes leevendaks. Köhijale on Kristiina soovitatud Citrosepti sisse joodetud, inhalaator kaasas ja igaks juhuks adrenaliiniampullid ka – tal on ju öiseid larüngiidihoogusid esinenud, nii et ma pigem tassin veidi liiga suure apteegi kaasa kui ise mure ja ärevuse sisse ära suren.

Lastega reisile minnes saab eriti hästi selgeks, kui lihtne on elu kodumaal – arstiabi on käe-jala juures, tasuta ja ööpäevaringselt kättesaadav. Digiloos on kirjas kõik vajalik info ja hoolivate ning professionaalsete arstidega saab suhelda omaenda emakeeles. Praegu on küll väike värin sees, et kui jääbki keegi haigeks või juhtub midagi, kas me siis leiame vajaliku abi? Emasüda, noh. Tegelikkuses ei pruugi ju üldse midagi juhtuda ja ilmselt on arstiabi seal kohapeal samuti tasemel, aga ma kohe olen niisugune inimene, et pean end vaimselt alati halvimaks valmis panema. Ja muidugi on elementaarne, et perel on korralik reisikindlustus, mis ravikulud katab. Meie puhul 500 000€ per pereliige. Kohutavad on need lood reisidel juhtunud mopeedi- ja ma-ei-tea-mis-õnnetustest-veel, kus kindlustus on jäänud tegemata ja ravikulud küündivad inimestel kõrge kaarega üle pea. Mõeldamatu…

Reisikindlustust pakub Swedbank P&C Insurance AS. Tutvu tingimustega aadressil www.swedbank.ee, vajaduse korral konsulteeri kindlustusspetsialistiga.

Lastel on kõigil uued Samsonite Sammies kohvrid. Kroonprintsessil hall kassike, Virsikul roosa jänku ja Väikevennal pruun karu. Et poisuka piletihinnas on käru ja turvahäll, aga mitte pagas, ei võta ta vist enda kohvrit, vaid mahutab oma tillukesed rõivad meie käsipagasisse. Reisimegi ainult käsipagasi-kohvritega, sest… no mida meil ikka nii väga vaja on, onju? Mõned kleidid, bikiinid, üks paar plätusid ja asi tahe!

Tüdrukutele said ka kaasa peamiselt suvekleidid, sandaalid, kumbki paar kampsunit, kübarad, unejuturaamatud (tulevad neli “LasseMaia detektiivibüroo” sarja lugu), UNO kaardid, täringumäng ja joonistusvihikud. No ja triksid, muidugi. Et saaks koduhoovi basseinis hullata! Pidasime just köögilaua taga maha ühe väga tõsise basseinijutu – leppisime kokku, et kui kasvõi varbaots vanemate äraolekul vette kastetakse, möödub ülejäänud reis kuival maal. Küsisin neilt alustuseks, mis on kõige toredam asi meie Küprose-kodu juures ja nagu ühest suust karjatasid nad: “bassein!” Kui ma siis aga kõige ohtlikuma asja kohta pärisin, jäid nad mõtlikuks ja pakkusid erinevaid asju pliidist LEGOdeni (nad teavad, et Väikevenna jaoks on väikesed klotsid ohtlikud :P). Vestlesime uppumise teemal ja arutlesime, mismoodi isegi täiskasvanud ka kõige väiksematesse veekogudesse uppunud on. Lapsed jäid väga mõtlikuks ja paistsid olukorra tõsidust hoomama küll. Nad üldiselt ei katseta piire, mida on palutud mitte ületada (me keelame ainult päriselt keelatud asju, millele on põhjendus), aga ilmselgelt tuleb neid ka sellele vaatamata väga valvsalt jälgida.

Minu asjad on, nagu ikka, viimasena pakkimata. Läätsed, väiksesse taarasse ümber villitud lemmikšampoon ja -palsam, magusmandliõli (mu näonaha holy grail) ja maailma parim Macadamia NoTangle juuksehari. No ja enamuse mu pagasist moodustavad ilmselgelt arvuti ja kaamerad – tahan kindlasti reisil olles pildistada ja filmida. Küllap seda materjali ka teiega jagan. Ma pikemalt praegu ei plära, sest tükk tegu on veel, et see rahvas siin uksest välja ja lennukile saada. Wish us luck!