Meie Käopesa

Tegin eile Saaremaalt koju jõudes uue nädala toidutellimust, rullisin totaalses inspiratsioonipuuduses soodustoodete kategooriat (kust ma tavaliselt alati ideepuuduses alustan – soodushinnad dikteerivad uue nädala menüü, olen sellest pikemalt kirjutanud SIIN), aga et sealt üldse mitte midagi isuäratavat ega huvitekitavat ei paistnud, olin nädala toidukorvi koostamise osas totaalses kimbatuses. Porisesin, rullisin, mõtlesin valjult ning eneselegi märkamatult torisesin: “mul on lihast kopp nii ees!”

Ja minu suureks üllatuseks lausus H, kes minu porisemist pealt kuulas: “aga teeme siis lihavaba nädala!”

Väga vabastav ja inspireeriv idee – mul hakkas kohe mõte jooksma. Nagu ma möödunud aasta jooksul õppisin, mõjuvad igasugused ajutised piirangud loomingulisusele ja harjumuste kujunemisele väga hästi. Mu lemmiktoidud on justnimelt köögiviljatoidud ja ma väga hea meelega murraksin vahepeal rutiinsete argitoitude oravarattast välja ja toimetaksin mingi kindla väljakutse piires. Tegelikult moodustavad köögiviljad niikuinii lõviosa meie toidulauast – me lihtsalt armastame neid kirglikult. Nüüd saangi terve toidunädala neile pühendada ja võib-olla ka mõnd uut retsepti katsetada või suisa leiutada. Olen elevil! Millised on teie lemmikud köögiviljaroad?

Praegu on mul igatahes ahjus röstimas lillkapsas, porru ja suvikõrvits tüümianiga – mõtlen, et keevitan neist kokku ühe mõnusa püreesupi. Ma ei mäletagi täpselt, mis mul kõik sinna ostukorvi sai, aga nädala planeerimise hetkel olin ikka elevil küll. Et ma Coopi tänaseks ei saanud, pidi H täna poes käima, sest kapis on küll seda, teist ja kolmandat (peaasjalikult juustu), kuid koostisosadega, millest täisväärtuslikku einet valmistada, on kööga. Muide – olen kuulnud, et Coopi teenus on viimasel ajal alla käinud. Et tarneaegadega on pidev jama, kauba kvaliteet on kehv ja, mis peamine, kõik on koguaeg otsas? Mina pole seda kogenud, aga võiksite kommenteerida, kuidas teie suhe eCoopiga täna sujub. Ja toidu tellimisest veel: naabrimees rääkis eile öö hakul, et nad olid just magama sättimas, kui naabrinaine nägi mu #Kogumispäeviku videot ja läks sellest inspireerituna tagasi alla korrusele järgmise päeva sööki ette valmistama. Nii äge mu meelest! Ja et mina olin parasjagu sellenädalast eCoopi tellimust koostamas, mis mul juba 98€ peal oli, võtsin naabrinna usinusest kannustatuna ette, eemaldasin korvist asju ja sain arve 18€ võrra vähemaks. Sest kui ma olen täpselt aasta tagasi 50€ eest nädalas hakkama saanud, ei ole mingit põhjust, miks ma ei peaks püüdma ka praegu veidi soodsamalt läbi ajada. Hullult hästi töötab säästmise kontekstis see küünarnukitunne – kui tema teeb, tahan mina ka tublim olla. Tänks, Helku!

Mis veel H initsiatiivi puutub, pean tunnistama, et olen selle osas pisut üllatunud. Mitte sellepärast, et ta taimetoite ei sööks ja naudiks – naudib küll ja vägagi. Ma tean ka, et tema jaoks on auasi mitte olla tüüpiline #etmeeskasööks tüüpi mees (ma vahel jauran sel teemal Instagramis, kuidas retseptilehekülgedel ja nende kommentaariumites on sageli märked, mismoodi tuleks retsepte modifitseerida, et “mees ka sööks” – see ajab mind lihtsalt marru) . Olla mees, kes sööb rõõmuga seda, mis talle valmistatakse, kes saab aru, mis on täisväärtuslik toit ning teab, et ühtlaselt hall ja liimjas soust ja kartul ei ole ainus söödav söök maailmas. Kes ei ole pähe võtnud, et salatid ning köögiviljaroad on väikeste naisukeste linnu- või jänesetoit ja et mehed vitamiine ja kiudaineid ei vaja, sest vitamiinid ja kiudained ja värvilised köögiviljad ei ole õige mehe õige toit. Aga ega ta neist stampidest ja suguvendade selleteemalisest jauramisest täiesti puutumata ka pole, nii et mina igatahes rõõmustan seesuguse initsiatiivi üle väga.

Mis #etmeeskasööks temaatikat puudutab, on need väljaütlemised sageli nii naeruväärsed, et tekib vastupandamatu tunne nende üle avalikult irvitada, aga sisimas teeb see mind tegelikult ikkagi siiralt kurvaks ja murelikuks. Ma olen siin oma toidunädalaid postitades saanud nii palju kommentaare murelikelt ja kurnatud naistelt, kes kirjutavad, et nende mees ei söö, pirtsutab, keeldub ja annab sellega eeskuju ka lastele, kes niisamuti käituvad. Ja et nad peavadki tegema iga päev mitu toidukorda, kui ise halli toitainevaest ollust süüa ei taha. Ja ma nii väga usun, et igal inimesel on õigus heale täisväärtuslikule toidule. Võimalusele kõike proovida ilma, et keegi tema elus (tema elukaaslane või lapsevanem) dikteeriks, mida ta saab või ei saa süüa, sest dikteerijal endal on kompleksid või tobedad kinnisideed.

Sellepärast ma sel teemal vahel irisengi, ehkki ma irisemisese asemel pigem retsepte, nippe ja ideid jagada püüan, et innustada teid uusi asju proovima ja julgustada neid ka perele pakkuma ning endale kindlaks jääma, et kodu on kodu, mitte à la carte restoran ja et kes süüa ei taha, võib minna ka nälgimise teed. Samamoodi hindan kõrgelt seda, kui teie jagate minuga enda parimaid trikke ja retsepte ja kiidate mulle oma pere igapäevatoite. See on selline kahesuunaline tänav – teie annate mulle erinevatel teemadel vahel enamgi kui mina teile kunagi pakkuda saan. 🙂

Et siis… mida teie sel nädalal sööte?

Omaenda tuttavate ja sõprade seas ringi vaadates paistab mulle, et mehed ja naised on majapidamises enamjaolt võrdsed. Isa ei ole dekoratsioon, vaid lapsevanem – punub patse, vahetab mähkmeid ja jääb vajadusel ise haige lapsega koju. Ja ei oota selle eest ordenit vastu. Naisterahvas teeb tööd nii isikliku arengu kui ka pere rahakoti heaks ning mõlemad panustavad ühisesse ellu ühel või teisel moel võrdselt. Üks on lapsega kodus, üks teenib rohkem, üks võtab enda peale söögitegemise, teine peldikuküürimise. Neidsamu tuttavaid oma peas läbi käies on rollid jaotatud seinast seina – ei ole olemas stereotüüpilisi naiste- ja meestetöid, ja kui ongi, siis mitte selliselt, et neisse teist osapoolt põhimõtteliselt ei pühendata.

Muude tegurite seas on soolise võrdõiguslikkuse kontekstis kindlasti oma roll ka pere sotsioökonoomsel staatusel, kuid seda enam paneb mind hämmastama, kui ma mõne suurema ja kallima ostu sooritamise eel kõige pesuehtsama sootrollimisega kokku puutun.

Näiteks käisime mõni aeg tagasi esindusest autot ostmas. Kasutatud autot, muidugi – põhimõtteline ja ka rahakotisõbralikum valik – kuid siiski autot. Suur ost. H käis enne mind korra masinale pilku peale heitmas, kuid teatas müügimehele, et autot kindlasti enne ostma ei asu, kui minuga koos masina üle vaadanud on – ühine pere, ühised sõidud, ühine otsus. Normaalne ju?

Leppisime aja kokku ning läksime autot üheskoos vaatama. Masina poole kõndides ja autoust avama asudes konkreetselt trügis müügimees minust mööda ning pressis end minu asemel kõrvalistuja uksest sisse. “Ma istuksin proovisõidu ajaks ise meelsasti ees,” vihjasin müügimehele, et potentsiaalse ostjana oleks kuidagi loogilisem, et mina ees istun ja sõidumugavust kõrvalistuja positsioonilt hindan. “Ei, mina istun ees,” nähvas alfaisasest müügimees mulle tõsiselt ebameeldival ja üleoleval toonil. H püüdis küll rõhutada, et tema võiks taga istuda, kuid isane jäi oma mehesõnale liigsete seletusteta kindlaks – tema istuvat igaljuhul ees. Olime mõlemad suhteliselt kohkunud ja mina proovisõidu lõpuks end tagaistmel istudes vihast siniseks kruttinud. Kui selle auto hinna, seisukorra ja meile sobivuse suhe poleks nii pagana hästi paigas olnud, oleksin ainuüksi selle käitumise tõttu ostust loobunud. Tema hoiak ja toon meenutasid mulle kangesti seda mõne aasta tagust seika, kui mingisugune Usbekist (wild guess) taksojuht mul näo täis sõimas, et ma tööl käin, mitte kodus oma vaeste laste ja mehe eest hoolitsemas ei ole. Mõnitas mind ja teisi minu rahvuskaaslastest seltsimehi naisi öeldes, et eesti naised on lollid (erinevalt tarkadest vene naistest, kes mehi ära kasutada oskavad), et mu kehvavõitu mees ei suuda piisavalt teenida, et mind ülal pidada ja kõigele krooniks teatas, et kui ta mu issi oleks, annaks ta mulle vitsa.

Jätkan kohe, esmalt ropsin endale pisut suhu…

Ja ma ütlen ausalt, sellised alfaisased ei pane mind pooltki nii suures hämmingus pead kratsima, nagu teevad seda minu oma suguõed, kes neidsamu debiilseid soorolle kinnistavad. Nagu te teate, olen ma praegu peadpidi kinnisvaraportaalides ja H saadab mulle aeg-ajalt potentsiaalsete majade linke. Leidis täna ühe hästi toreda tare, mis meie kriteeriumitele vastab, ja millegi muu üle polekski kuulutuse juures nagu eriti nuriseda, aga…

“Olemas on majapidamisruum perenaisele ning garderoob.”

Hea, et ei kirjutanud, et stiilses ja avaras köögis on naisel rusika ja pliidi vahel toimetades lahedalt ruumi! Ma saan aru, et tegelikkuses on tõenäoliselt palju mehi, kes kodu detailidest naistega võrdsel määral ei hooli, pesevad pesu kusiganes ja et niisugune organiseeritus ja huvi kodukujunduse vastu on naistele võib-olla loomuomasem (just sitting here and guessing, ma arvan, et majapidamisruumiston H, kes minuga pesupesemise taaka võrdselt jagab, ka võrdselt vaimustunud), aga niisugune müügiargument tundub mulle 2019. aasta hakul sellele vaatamata õudselt loll ja iganenud ja… kohmakas?

Võimalik, et ma eksin, ja enamus selle (üsna kalli hinnaga) kinnisvara potentsiaalsetest ostjatest on justnimelt traditsioonilistele soorollidele tuginevate müügiargumentide sihtgrupp. Perenaised kukuvad paremale ja vasakule, mehega küll panka kaasa ei lähe – pole asja – aga sikutavad püksisäärest ja ütlevad, et kallis – neidsamu sinu pükse oleks mul seal majapidamisruumis nii hea triikida! Võib-olla, eks. Aga ma mõtlen, et misiganes ameti esindajana on ju pigem väärikas aja ning ühiskondlike muudatustega kaasas käia. Ja et 2019. aastal kinnisvaras karjääri tegeva naisena oleks arukas mitte niisuguseid ämbreid kolistada.

Kas teie olete seesuguse sootrollimisega kokku puutunud? Kuidas sellistele asjadele tavaliselt reageerite? Või teen mina sääsest elevandi?

Ma läksin selles postituses mainitud maja vaatama ÜLIMA skepsisega. Veel eelmisel õhtul olin oma südames vastu võtnud otsuse, et see ei ole ikkagi meie jaoks õige. Siis hommikul ärgates jällegi tundnud, et see võiks siiski olla loogiline järgmine samm.

H leppis kohtumise maakleriga kokku kella poole kümneks hommikul. Otsustasime lapsed kaasa võtta, sest nende arvamus ja sisetunne on vähemalt sama olulised kui meie hinnang potentsiaalsele uuele kodule. Nad olid vaevu nõus tulema, sest mõte vana kodu hülgamisest oli nende jaoks vastuvõetamatu. “Aga meie kodu hakkab meid igatsema kui me ära kolime,” nuuksus Virsik ja Kroonprintsess keeldus kategooriliselt seda mõtet pikemalt kaasa mõtlemast. Läbi häda saime nad siiski nõusse ning läksime kinnisvara üle vaatama.

Kaardilt vaadates tundus kant kõige pesuehtsam Karuaanuse puiestee olevat, aga tegelikkuses jõudsime kohale oodatust rutem ja koht oli pigem tuttav ja oma, kui mitte. Ühistranspordini, samas, on minu meelest ikkagi hirmutavalt pikk maa – niisama igapäevaselt pool tunnikest bussile kõmpida ilmselt ei kannataks. Me, suuremad, sõidame ju Stigodega, nii et meil on suva, ja häda pärast saaks ka väiksematel Stigoga bussikas järel käia, aga jah… asukoht teeb pigem ikkagi muret. Teisalt jällegi ei kujuta ma ette, kus see koht on, kuhu see tulevane eramaja muidu rajada tuleks – linnale lähemal on kõik põhimõtteliselt tuugalt täis ehitatud ja ma ei näe meid lähiajal nii rikkaks saamas, et kuskile Nõmmele vms sips tsiviliseeritumasse kohta niisugust maja osta kannataks.

Missugust maja? No täiuslikku, noh. Sisse astudes valdas mind täiesti hull déjà-vu – tunne oli 1:1 sama nagu tookord esimest korda meie praegusesse koju sisse astudes. Ilm lumine ja päikesepaisteline, seinatäis aknaid, avarus ja helgus, kodutunne… Minu sisetunne, et tegemist on meie kodu suure vennaga, pidas täielikult paika. Lapsed, kes eile kolimise pärast nutsid, pakkusid täna, et võivad kogu oma rahakassade sisu meile anda, kui me neil ainult sinna kolida lubame. Toad on suured, vannitoad ka, mina saaksin eraldi töötoa ja… äge, noh. Täpselt minu masti kodu – kõik selle juures on lihtsalt nii õige!

Ilmselt see meie omaks ei saa (huvilisi on palju), aga lahe oli seda mõtet mõtiskleda. Sellepärast sellest siin ka kirjutan – misiganes ka ei saaks, on igatahes hea kunagi praegusele tagasi vaadata. Loodetavasti saame laenutaotlusega edasi minna, et vähemalt teada, kas see meie jaoks üldse optsioon on – kas selle kodu või mõne teise puhul. Elevile minna ja liiga suurelt unistada ma endal igatahes ei lase. 🙂

Kell on öö, aga kuna ma kogemata õhtul liiga vara magama jäin, olen nüüd 100% ärkvel ja igasugu mõtteid tiirleb peas. Mis muud nende üleliigsete mõtetega ikka peale hakata kui neid blogis tuulutada, onju? Nagu mu päris oma Mõttesõel, tõesõna – saab mingusugused asjad maha laadida, läbi kirjutada ja nende juurde hiljem tagasi tulla kui vaja. Ja teilt nõu küsida.

Me armastame oma kodu nii-nii väga. Tõesõna – see on täiuslik kodu. Täiuslik asukoht – ühest küljest kõiksugu lasteaiad ja kauplused ja linnaliini- ning rongipeatused lühikese jalutuskäigu kaugusel, teisalt krundi ääres metsamassiiv ja väike jõeke. Linnulaul ja partide prääksumine ja vaikus ja üldse. Kodu. Nii hea kodu. Mitte kunagi ei kavatse ma enam elada kodus, kus ei ole niisuguseid suuri aknaid ja kõrgeid lagesid – õhku, valgust, helgust, vabadust. Ma isegi ei teadnud enne siia kolimist, et üks kodu nii hea olla saab! Madalad küttekulud, sest võrratu maaküttekatel. Maailma kõige toredamad naabrid ja suurepärane koduvald. Ma lähen sellele kõigele mõeldes täitsa härdaks…

Aga. Muidugi on siin – nagu peaaegu täiuslike asjade juures ikka kipub olema – üks neetud aga.

Meil ei ole siin tulevikule mõeldes tegelikult ikkagi piisavalt ruumi. See ei ole mingisugune aktiivne rahulolematus või pakiline vajadus kolida või mujale sügelemine – üldse mitte. Aga kui edasi mõelda ja planeerida, tundub ikkagi, et igal lapsel võiks olla oma tuba. Mitte täna ega homme, vaid koolieas. Kui vajadus isikliku ruumi ja privaatsuse järele juba põletavam on, ent kodus piisavalt ruumi pole, et oma vendadest-õdedest vahel pisut rahu saada.

Ja no siis ma mõtlengi, et… ühest küljest: ma ei kasvata siin mingeid väikesi individualiste, kes peavad-peavad-peavad saama oma toa, oma ruumi, viieaastaselt oma mobiiltelefoni ja seitsmeteistaastaselt oma auto ja kõik muu seal vahepeal. Ei ole vaja. Teisalt: ise ma olen need inimesed siia ilma sünnitanud, ise pean ma veenduma, et ma annan igale neist võimaluse ja ruumi olla indiviid. Võimaluse vastutada oma isikliku tsooni eest, tunda end seal turvaliselt, saada rahu ja vaikust ja privaatsust, kui niisugune peaks olema nende soov. Kõige hullem selle kõige juures on muidugi see, et mul pole halli aimugi, mismoodi teismeliste vanemdamine käib, esiteks, aga sellest veel vähem tean ma, missugused inimesed näiteks Virsikust ja Väikevennast tulevikus saavad. Ma tean, et Kroonprintsess vajab oma tuba ASAP – ta läheb sügisel kooli ja on juba praegu tüdinud oma väikse õe (kes on totaalselt allumatu) järelt koristamast. Aga need väiksemad – mis nende jaoks oluline olema saab?

Igasugu mõtted, mis mitte kuhugi välja ei vii.

Kas ja kuhu edasi? Kui kauaks me siia jääme, kas kolimine suuremasse koju, eramusse, on üleüldse meie tulevik? Ja kui, siis millal see tulevik kätte jõuab? Ma tegelikult ei olnud neid mõtteid veel üldse mõlgutanud, kuni selgus, et H on. Ja vähe sellest, et ta neid mõtteid mõelnud on, on ta ka kinnisvaraportaale seiranud. Eile näitas ta mulle ühte kodu, mis on põhimõtteliselt meie praeguse kodu suur vend. Versioon 2.0. Suuuuured maast laeni aknad, avarad ruumid, palju valgust, maaküttekatel… kõik need asjad, mida me oma kodu juures nii väga armastame. Aga lisaks ka 80+ lisaruutmeetrit, piisavalt tube, et iga laps oma toa ja mina kabineti saada võiksin. Kabineti, millest saaks veel ühe toa juurde, kui me peaksime otsustama, et seda vaja on. Garderoobid, pööning (millest ka saaks veel ühe hiigelsuure toa, näiteks külalistetoa, juurde ehitada kui selleks peaks tekkima vajadust), katusealune autode jaoks ja kuurike. Poole suurem aed. Keskkonda ja loodusresursse säästev planeering.

Kurat küll, noh. See kõik on nii hea ja õige mu jaoks.

Aga ma ei taha kolida. Kindlasti ei taha ma kolida kohta, mis asukoha poolest praegusele räigelt alla jääb. Sealne krunt ei piirne kohe kindlasti mitte metsaga – elutoaaknasse ei vaata mitte nugised ja nirgid, vaid tänaval mööduvad inimesed. See asub linnaliinibussipeatustest kahe ja poole kilomeetri kaugusel ja on üleüldse rohkem pärap*rses kui mulle meeldiks oma elu ette kujutada.

Aga see on nii äge.

Aga see on karutagumikus.

Aga me mahuks sinna nii hästi ära.

Aga igakuised kulutused kasvaksid (ja me tahame säästa ja investeerida, mitte veel rohkem laenu maksta) ja pank ei pruugi meile üldse laenu juurde anda.

Aga seal on nii palju ruumi ja me võiksime, kui me tahaksime, tulevikus veel lapsi saada.

Aga… aga… aga…

Ühesõnaga: ei, me ei hakka kolima. Ei, me ei hakka maja ostma. Ei, siit kodust lahkumine ei ole tänasel päeval mõeldav.

Aga me lähme seda maja homme vaatama…

(Postitus sündis koostöös Electroluxiga)

Veebruari #Kogumispäeviku kodukulu-kuu raames kirjutasin blogis oma pillavatest harjumustest, millelt kokku hoida saaksin, ning teiste seas mainisin ära ka pesupesemise. Kirjutasin nii:

“Meil tekib väga palju musta pesu. No ja meil on siin tegelikult paras kamp räpardeid koos. Aga me ei leia alati aega, et seda pesu õigel ajal kuivama riputada. Nii jääb masinatäis pestud pesu mõnikord masinasse seisma. Enamasti õhtust hommikuni – siis on see veel okei. Aga vahel ka päevaks… on juhtunud, et kaheks… ja mis selle niiskuse järgi lehkava pesuga siis teha tuleb? Läbi pesta, muidugi. Ja kui ma nüüd raske südamega lõpuni aus olen, on juhtunud, et sama masinatäis käib pesust läbi mitu-mitu korda…

Meil on kuivatit vaja. Ja reality checki ka.”

Ma ütlen ausalt: seda on veidi piinlik tunnistada, sest sellest, et inimene on kolme lapse ema ja selle kõrvalt kolme töötaja tööandja, üldiselt ei piisa – olen blogis mitmeid kordi niisuguste ülestunnistuste peale hurjutuda saanud, et ma piisavalt tubli koduperenaine pole. Ükskord sain ühelt kommenteerijalt isegi selle eest verbaalse nüpeluse, et meil külaliste käies pesurest koos sellel kuivava pesuga nähtaval kohal oli. Milline tohutu häbi! Tõeline perenaine niisugusel asjal sündida ei laseks! Hehe…

Ehkki ma sellepärast ju tegelikult häbi ei tunne, on pesupesemine siiski, tunnistan ausalt, minu jaoks ebameeldiv tegevus. Ja tegelikult isegi mitte tegevuse enda pärast, vaid just seetõttu, kui suureks on pere kasvuga seoses paisunud pestava pesu kogused. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks pesu sorteerida, masinasse panna, pesugeeli doseerida ja pärast puhtaid riideid kappi panna, aga see protsess on koos pesu kuivama riputamisega okseleajavalt ebaefektiivne. Hommikul hakkad pihta ja parimal juhul öösel lõpetad. Vähemalt selles kodus siin. Vanas korteris, kus niisugust ülikorralikku ventilatsiooni ja põrandakütet polnud, võis pesu restil seista päevi. PÄEVI! Esiteks on niiskus minu jaoks väljakannatamatu – mu nina on niiskuselõhnale ülitundlik ja ma ei karda midagi rohkem kui hallitust, mis niiskuse kogunedes tekkida võib. Lisaks olen ma kärsitu inimene ja tahan palju tehtud saada ning ma lihtsalt ei VÕI kannatada kui rutiinne pean-seda-tegema-muidu-mattun-pesukuhjade-alla-argitegevus võtab aega mitte üksikuid tunde, vaid suisa ööpäevi. Seda enam, et päevade möödudes on uued musta pesu kuhjad laeni kõrgunud… ja seda enam, et pesurest keset tuba on lihtsalt kohutavalt kole, kohmakas ja tekitab pideva tunde, et asjad on laokil ja tuba kola täis.

Kuivativajadus on meil tegelikult aktuaalne olnud juba pikalt ning see teema on blogiski läbiv olnud juba aastaid. Kaks aastat tagasi, enne uude koju kolimist, kirjutasin vajaminevate asjade nimekirja koostades niimoodi:

“Kuivatiga pesumasinat. Siin vajan tõesti teie nõuandeid ja soovitusi, sest ma ei tea neist masinatest muud, kui et endale üht sellist tõesti väga tahan. Ehkki väikeses kolmetoalises oleks sellest ehk enamgi tolku olnud, tunnen siiski, et terve pesakonna riiete ja voodipesu pesemine tähendab seda, et pidevalt kõrgub keset tuba pesurest sellel kuivavate riietega. Ma ei viiiiiiiiiiiiiiiiitsi! Ma tahan, et mul oleks võimalik riideid vajadusel kuivatisse visata ja sealt kuivana välja võtta – eriti, et me köögirätikuid, vannilinu ja voodipesu niikuinii triigime. Missugune peab üks hea kuivatiga masin olema? Missugune ta olla ei tohiks? Millise tootja masinad on usaldusväärsed ja töökindlad? Milline mudel maailma kõige etem? Aidake!”

Pesumasina soetasime tookord siiski kuivatita, sest üle saja kommentaari hulgas selle postituse all oli enim neid, mis kinnitasid: kuivatiga pesumasin ei ole parim valik. Põhjuseid oli mitmeid, kuid minu jaoks said määravaks kaks. Esiteks see, et kuivatiga pesumasin ei suuda kuivatada sama palju kui pesta. Nii tuleb kas trummel pestes pooltühjaks jätta (ebaefektiivne) või osa pesu enne kuivatama asumist välja võtta (ebaefektiivne ja veits debiilne). Teiseks ei saa masin (ilmselgelt) üheaegselt pesta ja kuivatada, mis eraldi pesumasina ja kuivati puhul tohutult aega kokku hoiab. Ilmselt sobib kuivatiga pesumasin hästi väikesele leibkonnale, kus pesukogused ongi väiksed. Meile aga mitte. Sealsamas kirjutas keegi, kuidas peseb tänu kuivatile viieliikmelise pere pesuhunnikud ühe päevaga ära nii, et õhtuks on viis masinatäit pesu kuivana kapis. Pesu pesemine ja selle kuivatamine saab tehtud. Kohe!

Mäletan hästi, kui uskumatuna see tookord mulle kõlas… kas tõesti on võimalik seda pesupesemise taaka niivõrd palju lihtsamaks muuta? Nüüd tean ka mina, et on.

Et me oleme uute asjade soetamise suhtes üsna pika vinnaga (milline siis ikkagi on see kõige parem masin?) ja et säästu-aasta raames tundus ka igasugune rahakulutamine hästi ebaatraktiivne, ei olnud me siiani kuivatiostu sooritanud. Aga viimasel ajal oli kuivati liikunud kõigist teistest asjadest Väga Pakiliste Asjade nimekirjas ettepoole – me ei tulnud pesundusega muu elu kõrvalt (meie enda standardite järgi) piisavalt hästi toime. Ja siis kirjutas Electrolux ja küsis, et kuule… kas sa tahaksid testida seda uut PerfectCare sarja pesukuivatit EW8H259ST? Ja mina põhimõtteliselt küsisin vastu, et… kas paavst on katoliiklane?

See tuli nii õigel ajal niiii õigesse kohta!

Oleme seda masinat nüüd kaks kuud igapäevaselt kasutanud ja ilma liialdamata täielikus ahvivaimustuses. Nii kirjeldamatult õnnelikud ja tänulikud ja natukene nagu uuestisündinud. Just nagu robottolmuimejaga, mis iga päev meie eest koerakarvad ja päeva jooksul põrandale sattunud pudi ära koristab, teeb ka kuivati meie eest ära sellise kodutöö, mis meie elu MÄRKIMISVÄÄRSELT (pean siin ülivõrdeid ja suuri tähti kasutama, sest tunded on lihtsalt nii suured) hõlbustab. Selle asemel, et pesu kuivama riputada, selle kuivamist oodata ja resti pealt riideid kokku kraapida, saame oma eluga teha nii palju meeldivamaid asju. Rääkimata sellest, et pesu ei jää kunagi enam masinasse seisma ja seal niiskuse järgi lehkama.

Et me pesumasina valikul pidasime oluliseks maksimaalset võimalikku pesukogust, on üheks minu lemmikomaduseks PerfectCare 800 kuivati juures tema suur trummel – masin on piisavalt mahukas, et kuivatada ära 9 kg pesu, mis tähendab, et meie kaheksakilosest pesumasinast tulevad riided mahuvad kuivati trumlisse ilma igasuguse probleemita ning ei täida seda seejuures nii tuugalt, et pesu kortsu läheks. Pesu tuleb välja pea täiesti sirge ning – mis peamine – hästi pehmena! Pesupehmendit ei kasuta ma puhtpõhimõtteliselt, nii et minu jaoks on kuivati pehmendav omadus kuldaväärt.

A++ energiamärgisega masin on üllatavalt vaikne – niisuguselt suurelt trumliga masinalt oleks (mina vähemalt) oodanud hoopis kõrgemat mürataset, kuid kui vannitoauks kinni on, ei ole teda üldse kuulda. Paigutatud on ta meil pesumasina peale – nii ei võta ta eraldi põrandaruumi ja mahub meie (mitte just liiga suurde) vannituppa ideaalselt ära. Tegelikult on masina teise otsa paigaldamiseks spetsiaalsed kinnitused, mida meil hetkel pole, aga jaanuaris tulevad (ehkki ta niiviisi ka stabiilselt paigal püsib, tahan siiski olla veendunud, et kõik on korrektselt paigas).

Paikasaamisest veel: masin ei nõua paigaldamiseks muud, kui lihtsalt ühendamist vooluvõrku, mistõttu saab teda paigaldada ka kohta, kus ühendus torustikuga puudub. Kuivatil on (lisaks torustikuga ühendamise võimalusele) kuivatusvee kogumiseks tühjendatav paak, nii et kui äravoolu külge ühendada ei saa, ei ole see mingisugune probleem. Vanas kodus oleks mul näiteks ainus vaba koht selle jaoks olnud esikus. Kui ma oleks toona teadnud seda, mida ma oma kuivati kohta täna tean, oleksin vabalt sinna kuivati ostnud. Nii jube oli see pesukuivatamismajandus meie tillukeses niiskevõitu korteris!

PerfectCare 800 trummelkuivati juurde kuuluv DelicateCare-süsteem võimaldab mul lisaks teha midagi, mida ma pesurestiga teha ei saanud – villaseid asju kuivatada! Ma ei ole kunagi ühtegi villast või kašmiirist kampsunit-hõlsti kuivama riputanud – märg lõng venib restil rippudes ja asi kaotab oma algse kuju ning hakkab seljas halvasti istuma. Eriti just kallite ja kvaliteetsete puhtast villast asjade puhul. Riputamise asemel olen alati püüdnud need riideesemed kuivama laotada. Aga olgem ausad – kuhu neid ühes harilikus kodus ikka nii väga LAOTADA on, et õhk normaalselt läbi käiks ja asi kiiresti kuivaks? Saunalavale saab paar asja panna, aga ega nad seal hästi ära kuivada ei taha. Minu uue kuivati peen DelicateCare valib vastavalt riiete tüübile sobivaima temperatuuri ning trumli liikumise viisi. Ja ma kartsin küll oma lemmikkampsuneid kuivatisse panna, ausõna kartsin! Olen oma elus piisavalt pesus ära rikutud kudumeid leinanud ja tean, kui valus see olla võib, kui su lemmik kašmiirsviiter lapsele parajaks pestakse. Aga kui tootja garanteerib, siis tootja garanteerib – pistsin oma parimad kampsikud trumlisse ja lootsin parimat!

Tõepoolest – kui kuivatustsükkel algab, tõmbab masin kõigepealt trumli käima, mõtleb korra ja võtab siis sisse niisuguse rütmi, mis riided kenasti trumli külgedele laotab ja neid seal siis vaikselt kuivatama asub. Põhimõtteliselt imiteerib sedasama laotamist, mida ma siiani saunalaval harrastanud olin – ainus vahe on see, et erinevalt minu senisest praktikast saavad riided ka päriselt kuivaks.

See, et asjad peavad valmis saama kohe, ei ole üksnes minu iseloomust tingitud kärsitus ja kapriis – mõnikord on väga vaja midagi pesta, kuid ei saa, sest asi, mida kohe jälle vaja minema hakkab, kuivab kaua. Näiteks laste õueriided. Küll ja küll on olnud neid olukordi, kus pisemal juhtub pissiõnnetus või tullakse koju üleni porisena ja järgmiseks lasteaiapäevakas oleks hädasti vaja kombe pessu visata. Aga see ei kuiva ju hommikuks ära?!

Niisuguste asjade kuivatamiseks on masinal õueriiete programm, mis on loodud spetsiaalselt tehnilistele kangastele. Vähe sellest, et DelicateCare riiete veekindluse säilitab, lubab tootja, et kuivatusprogramm õueriiete vettpidavust suisa parandab ning et sellise pesu kuivatis kuivatamine on kangale paremgi kui õhu käes kuivamine. Mismoodi see töötab, on võimalik vaadata SIIT. Tänu sellele funktsioonile oleme porised kombed nüüd sageli õhtul masinasse visanud, et need sealt värskete ja puhastena hommikul välja võtta. HÄSTI mugav!

Veel üks väga kriitiline hetk, kus olen kuivati olemasolu eest südamest tänulik olnud, oli viimane kord, kui meil peatäid majas olid. Teadupärast tuleb niisugustel puhkudel (kui majja satuvad mistahes parasiidid, mis lastekollektiivides liiga sageli levivad) kõikvõimalikud tekstiilid kõrgel temperatuuril puhtaks pesta – nakatunud riided, mänguasjad, voodipesu ja kõikvõimalikud muud kangast esemed, mis väikeste ja suurte täikraedega kokku puutunud on. Diivanipadjad, pleedid, diivanikatted… Meie puhul tähendas see sõna otseses mõttes laeni kõrguvaid hunnikuid pesu ja ühte ahastuses ema, kes ei kujutanud ette, mismoodi see kõik argielu ja kiire tööperioodi kõrvalt tehtud saama peaks.

Järgmiseks õhtuks olid pestud ja kuivatatud kõik voodipesud, tekid, padjad, diivanikatted, pleedid, kaisukad, õueriided-mütsid-sallid ja kõik kantud ja kandmata rõivad, mille puhul täinakkuse edasi kandumist kahtlustasime. Seda kõike üksnes tänu kuivatile. Ta on meil ikka täisväärtuslik pereliige, midagi pole öelda. Ma ei tea, mida me temata teinud oleks. A-SEN-DA-MA-TU!