Meie Käopesa

“Ära sina poliitblogijaks hakka. Sul pole selleks piisavalt ainest.”

March 19, 2019~ arvan

Nagu eranditult kõik eestlased täna, olen mina ka aktiivselt mures ja hirmul. Ja see suurte silmadega kollektiivne hirm ise ongi see, mida ma kõige enam kardan.

Ma ei karda rändekriisi – rändekriis on läbi ja ei ole seega meie jaoks probleem.
Ma ei karda rassismi, antisemitismi ja vihakuritegude normaliseerumist, kui EKRE koalitsiooni pääseb – meie ühiskonnas ei ole võõraviha tegelikult valdav.
Ma ei karda, et EKRE võimule saades võimule jääbki ja meie ühiskonna rööbastelt jäädavalt maha kisub. Kogu lugupidamise juures – ma ei usu, et nad kõik oma valimislubadused niimoodi täita suudaksid, et me kõik algava valitsusaja lõpuks kõrvuni suures jamas poleks nii, et see kõigile üheselt selge pole, et need mehed valitsust teha ei oska.

Ma kardan kõige rohkem seda, et tänasel päeval on igaühe arvamusavaldused ja valikud hüüdja hääl kõrbes. Et me kõik tunneme, et meie hoiakuid ja valikuid naeruvääristatakse. Et me peame oma hoiakuid ja valikuid agressiivselt õigustama, millegivastaseid liikumisi moodustama ja kasvõi tõrvikutega tänavale tulema, sest hirm, et keegi meid ei kuule ega märka, on nii hingematvalt suur.

Et keegi, kes end võõravihaga vastandab, on riigivaenlasest lumehelbeke.
Et keegi, kes oma meelsust südamekesega profiilipildil väljendab, on massipsühhoosist pimestatud lammas, kelle väärtused on pehmed ja väljaütlemised tühised.
Et EKRE valija on natsist debiilik, kes peab oma valikut häbenema.
Et ühel pool on noored ja targad, teisel eranditult rumal kaabusid kandev pööbel.

Me kõik kardame põhjusega. Mina kardan põhjusega, EKRE valija kardab põhjusega. Miks me neid põhjuseid tõrjume ja naeruvääristame? Noorte ja teadlike ja tolerantsetena oleme õppinud manifesteerima inimese õigust tunnetele. Teame, et depressioon ei ole meeleolu, millest saab end “lihtsalt kokku võttes” tervendada, vaid miski, mis vajab sügavamat endasse vaatamist, teadmisi, võimalust kellegagi nendest asjadest rääkida. Aga kuidas me ei suhtu teiste inimeste hirmudesse selle lugupidamisega? Kuidas meie, avatud ja tolerantsed ja noored ja empaatilised, ei suuda näha, et teiste inimeste hirmud – kuitahes irratsionaalsed – on siiski täiesti päris? Miks me võtame endale õiguse neid inimesi alavääristada, rumalateks pidada ja dialoogist keelduda? Me võime ju mõelda, et hirmu külvamise ja vastasseisu taga on EKRE valijad üksi, kuid tegelikkuses on sedasama õhutamist täna küll ja veel ka vastasleeris.

Kui valimistulemused avalikustati, oli see minu jaoks tohutult väestav kogemus. Minu hääl oli aidanud valitud kandidaadi Eesti populaarseimaks kandidaadiks ja erakonna valimisvõidule. Mina tegin seda. Need väärtused, mille eest mina seisan, see, mida mina oluliseks pean – need jõudsid valimisvõiduni. Ma teadsin ju teoorias varemgi, aga sain nüüd päriselt aru, kui mõõtmatult väärtuslik on hääleõigus ühe kodaniku jaoks.

Ja siis see tabas mind – kusagil on pea sada tuhat inimest, kelle poolt valitud erakonna võimule saamist mina nii väga kartsin, kuid kes tunnevad selles hetkes oma kodu diivanil valimistulemusi jälgides sedasama väge, mida minagi. Nende hääl luges. Ja kuigi mina isiklikult usun, et meie ühiskonna arengule mõjuks EKRE võimulesaamine ühel kuni pigem väga mitmel viisil laastavalt, on väga oluline väärtus ka sellel, et nende inimeste hääl luges. Et nemad tundsid, et nemad saavad riigis toimuvat mõjutada. Ja me peame nende õigust sellele tundele austama, sest kui me seda ei austa, vaid naeruvääristame, õõnestame me ise seda demokraatiat, mis on meie rahvale ja selle püsimajäämisele nii väärtuslik ja vajalik.

Kõige akuutsem probleem on minu meelest praegu see, et kui EKRE, Isamaa ja Keskerakond teevad koalitsiooni, ei realiseeru tegelikult mitte kellegi hääleõigused. Valdav osa Keskerakonna valijatest, kelleks on vene rahvusest inimesed, ilmselgelt ei valinud võõraviha õhutavaid marurahvuslasi võimule. Keskerakond on alati seisnud vene kogukonna õiguste eest (ja ma usun integratsiooni nimel väga kirglikult, et keegi peab ka nende eest seisma, nii et vaatamata oma senisele suhtumisele Yana Toomi pean teda siiski tunnustama selle eest, et ta oma valijate õiguste eest vankumatult seisab – selline peabki üks poliitik olema) ja vilistab nüüd oma valijale, et iga hinna eest võimule pääseda. EKRE valimislubadusi – kogu seda suurt ja uhket ja isast populistlikku propagandat – püütakse nüüd iga hinna eest kohitseda, et koalitsioon pealtnäha koššer (pun viimaste sündmuste valguses intended) paistaks. Kas see on see, mida EKRE valija soovis? Rääkimata minust ja teistest enamuse häältesaagist korjanud Reformierakonna valijatest, kes on meeleheitel, sest juhtumas on see, mis mingil juhul juhtuma ei pidanud. Meie hääled tegelikult ei lugenud.

Öelge siis – kui keegi meie õiguste eest ei seisa ja me ise ka nüüd teineteise hirmudesse lugupidavalt ei suhtu, nendel teemadel ei räägi, teineteise väärtustele häbitundeta sülitame… mis meist saab? Päriselt ka, mis saab? Kui me vastastikuse austuse asemel lubame endale niisugust hurjutamist ja tänitamist ja elitaarset jobutsemist, nagu keegi minu ühe varasema valimisteemalise sõnavõtu all kirjutas: “ära sina küll poliitblogijaks hakka, sul pole selleks piisavalt ainest”?

Mis mõttes mul pole ainest valimiste teemal sõna võtta? See on minu elu. Minu Eesti. Mina muretsen tema pärast. Me kõik muretseme tema pärast. Minu traditsioonilisel perekonnal on ainest. LGBT kommuunil on ainest. Noortel ettevõtjatel on ainest. Pärnu-, Võru-, Valga- ja Põlvamaal on ainest. Meil on kõigil ainest nii et tapab. Räägime sellest. See on see, mida meil siin #KõigiEestis praegu kõige enam vaja on.

“Kus tüdrukud on ühiskonnale kasulikud elemendid leiutajate või detektiivide või kosmonautide või kellenaiganes, kes nad olla tahavad. Kus vanad rännukoerad ei hirmuta noori tundmatuga, vaid innustavad neid maailma avatud silmade ja südamega nägema. Kus itaallasest naabrimees leiutab kõigi rõõmuks raadio ja jaapanlasest immigrant õpetab külarahvale külalislahkuse eest vastutasuks judot, tänu millele saab Helmi lõpuks põrsad magama ja Eduard leiab kõik oma kadunud asjad üles. On ju ikka niimoodi olnud, et ühiskonna areng ka selle kodanikele edu tagab. Mina tahan elada selles külas, kus ei minda omakasu ja võimu ja ebaoluliste “põhimõtete” nimel ealeski tülli, vaid saetakse kasvõi ELEKTER pooleks, et kõigil hea oleks. Leiutised kuuluvad ju kõigile. Kus Jaagul on lätlasest pruut ja sõbraks sobib igaüks – isegi kui ta on kolmekõrvaline ja Kuu pealt pärit. 💛#kõigieesti #общаяэстония #myestoniatoo #headusteebeluhuvitavaks “

Inseneriks õppima? Ettevõte maha müüa? Teki alla peitu?

March 2, 2019~ chit-chat, minu väike ettevõte

Avastasin, et olen Facebookis tagitud niisugusel pildil, mille fotograaf Marko Mumm minust ja Leifist Kommunikatsioonijuhtimise Aastakonverentsil (käisime Kogumispäevikust rääkimas) tegi. Paneme kohe käiku!

Blogiteemad muutuvad kevade saabumise ja EBA lähenemisega aina aktuaalsemaks ja paratamatult tekib nende jutuajamiste sees kange kihk blogida. Olen end blogijana nagu kuidagi ära kaotanud… Mõtteid on koguaeg nii palju – mingisuguseid elusündmusi ja dilemmasid ja suuri segadusi, mida lahti kirjutada vaja oleks – aga paradoksaalsel kombel tekib siis blogima asudes tunne, et ei oskagi kusagilt alustada, ja tühja pilguga ekraani vahtimise järel läheb blogiaken sama targalt kinni tagasi.

No ei oska, noh. Mul nagu peaks postitusega olema mingi eesmärk, tervik, õiged pildid postituse juurde – see on kuidagi alati nii olnud. Samas kui võiks ju tegelikult lihtsalt otsast harutama hakata ja vaadata, kuhu postitus välja jõuab. Nagu praegu. Ja nagu paljude mu kõige paremini välja kukkunud postitustega enne seda. Panen nüüd oma suure tüdruku püksid jalga ja püüan selle lolli harjumuse maha raputada. Et saaks ikka kirjutatud ka vahelduseks… mis blogi see muidu selline on?

Ühesõnaga maaaaaaaaaaaaaaaaeitea, koguaeg valitseb mingisugune tohuvabohu. Kõik nagu töötab ja kulgeb ja on, aga minu enda sees on emotsionaalne virrvarr ja rahutus. Ma olen liiga sageli mingite otsuste ees, mis on suured ja rasked mugavustsoonist pilkasesse pimedusse astumise otsused. Erutavad ja hirmutavad ühekorraga. Ja siis tekib peitupugemise tunne. Tunne, et tahaks teki üle pea tõmmata ja loota, et maailm läheb edasi ega pane tähele, et ma praegu seda pisut peadpööritavat sõitu kaasa ei tee. Et saaks nagu edasi lükata või nii…

No ja siis on see ratsionaalne pool minust, kes saab aru, et kui sa ei ela oma elu praegu, ei võta neid otsuseid vastu ega astu neid samme praegu, siis millal, kurat, veel? Kust ma tean, kas need võimalused jäävad lauale seniks kui ma oma turvalises diivaninurgas kükitan ja hoogu kogun? Kust ma tean, kas ma üldse nii kaua elan, et kõik ära teha jõuda? Ja eneseareng on pealegi mu lemmikosa elamisest – kuidas ma ei lähe enesearengu teed? Rahutus tuleb ju sedasi hinge ja üleüldse…

Rahutus on muidugi mu keskmine nimi. Koguaeg tahaks rohkem ja paremini ja uut ja põnevat! Aga kõike ju ei jõua ja siis ma võtan enda peale sageli rohkem kui peaks ja jään oma asjadega jänni. Muutun närviliseks ja lähen iseendaga tülli. Ma ei luba endale kehvemaid sooritusi, tähtaegade ületamisi, inimestele pettumuste valmistamisi – enesehinnang kukub ja ebaadekvaatsuse tunne võtab mõistuse peast. Peaksin kuidagi mingi tasakaalu leidma, aga ei oska. Näiteks mõtlesin välja, mis see on, mida ma õppida tahaksin. Midagi, mis ei oleks õppimine õppimise või paberi pärast, vaid miski, mis mulle tõesti mingisuguseid uksi avaks, mulle ettevõtjana midagi annaks, mulle rahateenimiseks vajalikud oskused annaks. Polütehnikumi tahaks minna. Ei, mitte inseneriks. 😀 Aga mis ajast ometi? Meil on nüüd Kukupesas rahvast nagu murdu, aga sellele vaatamata pean ma olema igapäevaselt hands-on ja kui ma ei oleks, oleks tal raske pinnale jääda. See on minu (ja igaühe, tegelikult) suurim väljakutse ettevõtjana – panna süsteem tööle nii, et ma ise ei peaks kättpidi küljes olema. Ilmselt see nüüd ka tööpere kasvades üha enam sedasi hakkab olema ka, aga praegusel hetkel ei kujuta ma ette, et käiksin selle kõige kõrvalt veel koolis kah.

No ja selle veidi kaootilise mikroettevõtte (mille küljes ma ise koguaeg kättpidi olema pean, et asi toimiks) reaalseks toimivaks organisatsiooniks ehitamisega seoses jõuangi oma kõige suurema mugavustsoonist välja astumise (no seitse penikoormat VÄHEMALT) dilemma juurde.

Mu ettevõtet (pool sellest) tahetakse ära osta.

Ilma otsust langetamata ei saa ma (arusaadavalt) detailidesse laskuda, aga pakkumine on tegelikult… see pakkumine võib olla väga äge kogemus minu jaoks. Õppimisvõimalus like no other. Eneseareng! Organisatsiooniks kasvamine…

Mul kõhus keerab elevusest, kui ma sellele niiviisi mõtlen.

Aga siis ma hakkan mõtlema kõigile agadele, kõigile potentsiaalsetele ohtudele, sellele, millega (ja kellega) ma ennast lõppude lõpuks seon ja mis saab sellest kõigest siis, kui juhtub kõige hullem. No ja siis ma muidugi hakkan kahtlema ja tekib see tunne, et olge kenad, minge praegu minuta edasi, ma peidan ennast mõnda aega teki all kuni see kõik üle läheb. Seda enam, et ma korra tegelikult juba ütlesin pakkumisest ära, aga nad siiski leidsid, et tuleks ikkagi edasi mõelda… järelikult peab mõtlema.

Praegu on mu suurim mure vist see, et see (palun vabandust, et nii krüptiliselt, ma tõesti ei tõsta niisama hinda ega ürita põnev paista, vaid kirjutan, et ventileerida, aga püüan samas oma tagala kindlana hoida) tähendaks nii palju tööd, nii palju enesetäiendust ja muidugi konkreetse know-how‘ga tiimi. Et noh… kas me üldse saame hakkama?

Tegelikult ma ju usun ja tean, et saame. Aga ma olen räme ülemõtleja ja muretseja. Heas ja halvas. Püüan jääda truuks oma “kui sa ei proovi, sa ei arene ega saa teada, mis sind teiselpool ootab” mõttelaadile, aga põdemine tahab ikka täiega üle võtta praegu. No vot.

Kuskohas te oma eludega praegu olete? Mõne raske ja hirmutava otsuse ees? Ka pidevas emotsionaalses kaoses? Võite kommentaariumis anonüümselt tuulutada, kui tahate. Siin on mõnus rafas koos, hea nõu küsida. Ise koguaeg küsin.

Mis te mu asemel teeks?

Aasta ja viiekuune poisukas…

February 19, 2019~ väikevend

Kirjutasin suurema osa sellest postitusest tegelikult juba kuu aega tagasi valmis, aga mõtlesin, et täiendan veel, jätsin sinnapaika ja unustasin sootuks. Tüüüpiline mina! Aga et ta mustanditesse päris igaveseks ripakile ei jääks, täiendasin teda pisut ja avaldan siiski. Ühes nopetega telefonipiltidest, mis temast viimasel ajal tehtud on. 🙂

Meie kohe-kohe pooleteistaastaseks saav poisiklutt:

… paterdab nagu multikapingviin. Eriti kui ta millegi poole entusiastlikult kiirustab – jubedalt ajab naerma!

… oskab ja tahab asju (oma musta mähkme või põrandale pudenenud sodi) prügikasti visata ja teeb seda nii omal initsiatiivil kui ka meie palve peale. Ja aitab heameelega koristada! Ühena vähestest meie pereliikmetest. 😀

… armastab kangesti lapiga pühkida ja puhastada ning võib sellele süvenenult pühendada pikki hetki oma päevast.

… vastab küsimustele jaatavalt või eitavalt (mis muudab elu temaga umbes neli korda kergemaks) ja saab jutust põhimõtteliselt 100% aru, mis on – jällegi – väga mugav;

… käis nädal tagasi elus esimest korda juuksuri juures, oli seal väga tubli, sai lahti oma titelokkidest ja rokib nüüd tutika suure poisi soenguga!

Skeptiline, aga vapper ja kannatlik mees Juuksikus!

… ulatub välisukse lingini ja väljuks selle kaudu, kui me ust lukus ei hoiaks. #ohtlik

… on alati olnud hästi suur emmekas, aga armastab teisi pereliikmeid ka hästi palavalt ning näitab seda täiega välja. Kui ta kuuleb, et õdede ja issi tavalisel kojutulekuajal on auto häält kuulda, läheb ta täielikku ekstaasi ja jookseb neid käsi plaksutades uksele tervitama.

… ronib KOGUAEG ja pidurdamatu järjekindlusega köögilauale. Ja sajab sealt vahel alla ka.

… tuleb mulle e-poe toidukaupade saabudes appi ja lohistab kotid esikust kööki. Kotid, mis on suuremad kui ta ise! Ja siis peab ta muidugi ära proovima kõik, mis kätte hakkab. Haukama kurki, maitsma juustu, šmekkima pisut hapukoort… läbi pakendi, muidugi. Kui ma ostan kuus pakki võid, peavad ikka igas viimases kui ühes olema väikesed hambajäljed. Kust sa muidu tead, kas ikka igas võipakis on niisugune suurepärane või?

… puhub toidule ise peale kui see on kuum;

… ei tee enam nii agaralt #tantsutantsu nagu varem, aga Nublu taktis nõksutab peput iga jumala kord, kui mõni pala kõlaritest kõlab. Uusim ja kuumim tantsuliigutus on ümber oma telje pöörlemine, käed taeva poole. Samuti tantsib ta õdede järgi balletti – kui järjekordne tantsuetendus ettekandele tuleb, võib ka Väikevenda varbaid sirutamas ja piruette tegemas näha. Muljetavaldavalt graatsiliselt, kusjuures.

… sööb meisterlikult nii kahvli kui lusikaga ja joob ise klaasist, kusjuures ka võtab selle ja asetab tagasi üliettevaatlikult ning 99% kordadest edukalt.

… armastab üle kõige punaseid köögivilju ja nopib need alati esimesena endale toidu seest suhu;

… eelistab pallide, Barbiede ja rongidega mängimist kõigile teistele mänguasjadele;

… teeb palumise peale kalli-kalli;

… nuusutab igal võimalusel lilli ja küünlaid, sest… noh… on siin neid küünlaid valmistatamise käigus üksjagu nuusutatud ka viimasel ajal;

… sätib pea padjale ja tõmbab endale teki peale;

… kui meie juures magab, ärkab hommikul üles, ronib voodist välja ja paterdab õdede magamistuppa, ronib nari trepist üles ja poeb E’le kaissu. Vahel alustavadki nad hommikut kahekesi ja võivad pikalt-pikalt koos askeldada seni, kuni ülejäänud maja magab. Nad õudselt armastavad ja hoiavad teineteist.

… häbeneb võõraid, aga sulab, kui talle süüa pakkuda. Nii juhtus hiljuti ühe inimesega kes muidu võib-olla oli tema jaoks veidi kahtlane, aga et võõras valdas mandariinikoorimise kaunist kunsti, mida Väikevend ise veel omandanud pole, tehti kohemaid temaga sõprust. Võõralt ei oleks ju viisakas häälekalt ja kärsitult veel ja veel ja veel mandariini välja nõuda? Tark poiss. Ja vähemalt mingitki kasu!

… võtab ise paberi ja nuuskab;

… armastab raamatuid ja jagab puslepaneku- ja klotsidega ehitamise matsu.

… jumaldab veemänge. Ta lemmik on see, kui võtab endale vannimänguasjade korvist topsi, ronib kraanikausi äärde ja hakkab sealt vett topsiga põrandale kahvama. Ja muidugi itsitab sealjuures riukalikult;

… kui keegi kusagile minema hakkab, jookseb esikugarderoobi stange juurde, sikutab nõudlikult oma kombinesoonisäärt, skandeerib “seda, seda!” ja annab seega mõista, et on, mis on — tema tuleb kaasa!

… ütleb erinevaid talle eluks vajalikke sõnu ja sõnapaare, näiteks: aitäh, ta-taa (hüvastijätuks), ei, jah, anna, tõsta seda, see, see’n see, ta’an seda, emme, ässääää (issi), ‘lleh (vanema õe nimi), juua, suua (süüa), k’mmm (kuum), ‘ete (hoidjapreili nimi), kaka, k’ti-k’ti (kõdi-kõdi);

… teeb järgi erinevaid häälitsusi: mõmm, uhhuu, vuff-vuff (auh-auh), mjäu, viiu-viiu;

… aitab rõivastumisel kaasa – sirutab käed varrukasse, üritab riided välja otsida ja tõmbab ise mähkme üles.

… potil veel ei käi, aga on valmis harjutama, sest hoiatab nüüd sõnadega ette, kui potileminekuks põhjust on.

… kui vihastab, virutab misiganes käes oleva asja kõrge kaarega üle toa. Meie muidu nii tasane ja

… sööb nagu e-la-jas! Viimasel ajal on ta isu täiesti täitmatu! Väike preview sellesse hirmsasse teismeikka, kui poisid väidetavalt kapid tühjaks ja pere vaeseks sööma pidid? 😀

… läheb igal õhtul rõõmsameelsena issiga koos tuttu ja lehvitab teistele pereliikmetele magamistuppa suundudes reipalt “ta-taa!” Not expecting that to last long, aga tore, et praegugi vähemalt nii on. 😀 Meie pere lapsed magada teadupärast ei oska.

Esimene öö uues voodis kulges igasuguste viperusteta!

… aga tema oskab! Kui seda postitust kuu aega tagasi kirjutasin, ei teadnud ma veel, kui ilusasti poisu juba esimesest ööst peale omaenda voodis nii öö- kui lõunaunesid magama hakkab. Uskumatu laps! Ei taha nüüd ära sõnuda ja kurja karja kutsuda, aga niisugust asja pole meie majas küll seitsme aasta jooksul veel olnud, et ilma kisata vabatahtlikult magama minnakse. 😀

… võtab telefoni või mistahes seda meenutava eseme ja kukub jutustama. Veenva häälega hõikab “jaaaa!” ja noogutab ja imiteerib tähtsa telefonikõne pidamist. Naerame, et küllap Ukupesa ärikõned. 😀

… kuulab ülinormaalselt ~~sõna~~ juttu (mulle ei meeldi väljend “sõna kuulama” eriti, aga juttu võiks iga inimene osata kuulata) nagu tema õedki enne teda. Minu meelest jaotuvad kõik tegevused, millest võiks hoiduda, kahte leeri: asjad, mida mitte mingil juhul ei tohi teha, ja asjad, mida ei ole mõistlik teha, aga põhimõtteliselt tohib. Üsna lihtne on veenda teda neid esimesi mitte tegema. No näiteks, et laua peale ei ole soovituslik ronida, aga põhimõtteliselt andku minna, kuid ilaste näpukeste seinakontakti torkamine ei lähe samas kohe üldse mitte. Saab aru küll. 🙂

Käis suure õega koolikatsetel kaasas ja peale selle, et Ukupesa tegevjuhil üle Lütseumi aula vahepeal ärikõnedele “JAAA-AAAA!” vastata vaja oli (*aaawkwaaaard*, aga nats naljakas kah), oli ta ikka ootamatult tubli.

… on hullupööra meeldiv inimene. Tõesti selline, kellega kõigil pereliikmetel on äge koos aega veeta, sest pulli saab, hellust ja siirast tunnustust saab ja maailma asjadest rääkida saab ka. Mis need asjad on, millest ta räägib, me täna veel liiga täpselt aru ei saa, aga meeldiv (ja üllatavalt veenev) vestluskaaslane on ta igatahes. 🙂

Ma ei arvanud, et see mu südame murrab…

February 18, 2019~ pesapunumine

Ma olen blogisse tulemist tükk aega vältinud, sest ma teadsin, et kui ma siia tulen, pean ma tõele näkku vaatama ja endale tunnistama: me ei osta seda maja. See majateema on ju siin blogis nagu üks hiigelsuur elevant keset tuba ja nii olen ma siia kirjutamist edasi lükanud, et see tõsiasi veel tegelikkuseks ei saaks.

Mul oli kogu selle teema kajastamisega kindel plaan lihtsalt kaalutletult argumenteerida ja mitte emotsionaalseks minna, aga tutkit, brat – täitsa ära kiindusin. Kui see teadaanne tuli, et kinnisvara kaasomanikud müügi osas kokkuleppele ei saa, et müük ära jääb, olin ikkagi nagu puuga pähe saanud. Tühi. Õnnetu. Vihane. Me olime nii palju rabelenud, mingeid kuradi motivatsioonikirju kirjutanud, panku mööda jooksnud, jaatavad vastused saanud ja siis nädalate viisi oodanud, et maja müüja “järgmisel nädalal oma otsusest teataks”. Muudkui lükkas ja lükkas seda edasi, lasi meie ootustel ja lootustel kasvada ja siis saatis teise osapoole kaudu sõna, et tehing jääb ära. Nukker, to say the least.

Või noh… on ja ei ole ka. Mul tegelikult ju ei olnudki eriti isu siit ära kolida. Sai ju räägitud, et tegemist on ideaalse koduga meie jaoks ja mõte siit ära kolimisest enne, kui tärkavad mu sada värvikirevat tulpi ja imeilusat kollast nartsissi… enne, kui meie metsatukas hakkab laulma meie päris oma kägu ja aias ringi paterdama jões elavad pardid… no ja oma peenrakasti, mille suve lõpus sain, tahaks ka nüüd kasutada ja… kurb oleks olnud lahkuda. #bipolaarne

Tegelt on kõik hästi. Mul on nüüd suurem pettumus hajunud ka ja küllap avaneb meil uus võimalus selle maja ostmiseks, kui nad selle kunagi lõpuks ikkagi müüki panevad. Me kõik, k.a. lapsed, tegelikult väga ootasime sinna elama asumist. Kodune ja hea oli meie jaoks. Aga siin ja praegu on meil ka kodune ja hea.

Praegu oleme oma pettumuse ja rahutuse praeguse kodu parendamisse suunanud. Kuna meie uusarenduse-pesal saab kohe kaheaastane garantiiperiood läbi, kutsusime home inspectioni garantiiülevaatust teostama (kirjutan teile sellest eraldi postituses, väga kihvt kogemus oli), et olla veendunud, et ehitaja perioodi lõppedes tõepoolest kõik korda teeb. Veel käisime H’ga kahekesi väikesel IKEA tripil ja ostsime koju üht-teist, et siinset elu mõnusamaks muuta. Sh. Väikevennale Suure Poisi Voodi, kus ta juba eile öösel ja täna lõunal NII tublisti magas ja meile hakkas kohe tunduma, et tegelikult mahuvad nad kahte tuppa väga kenasti ära. Samuti sai mängutuppa soetatud pikk kirjutuslaud, kus peagi kooliteed alustav (oleme kahes koolis katsetel käinud, ootame hinge kinni hoides vastust, mis homme jõudma peaks…) Kroonprintsess koolitükke teha ja väike õde joonistada-meisterdada saab. No ja köögi tööpinna, mida ma siiani välja valida suutnud polnud (veidi pikka vinnaga – ainult kaks aastat läks aega!), tõime ka ära, et selle köögi lõpuks valmis saaks. Tegime meie Riia-reisist vlogi, kus varsti kõiki soetatud mööblitükke lähemalt näitan, ja kui me tööpinna paika ja töötasapinna taguse seina plaaditud saame, filmin lõpuks majatuuri ka. 🙂

Ühesõnaga: elu läheb edasi. Ükski kogemus pole ilmaasjata, ka mitte seekordne kodusaaga. Oleme kinnisvaraportaalid läbi vaadanud ja mitte miski muu ei kõneta ka, mistõttu oleme igasugused koduotsingud praegu pausile pannud. Omamoodi võlu on praegu ka teadmisel, et pangalaen on piisavalt madal, et korralikult sääste varuda. Stabiilsus. Ja no see mets, mis hommikul ärgates aknast paistab ja naabrid ja… kodu. Siin on tegelikult nii hea ja et lumi sulama hakkab ja kevade lõhna juba peaaegu tunda on, kui väga hoolega nuusutada, tundub kõik juba poole helgem ja rõõmsam.

Meie ja sõprade mööblilaadungid. Mad respect Kasparile, kes alati kõik meie pudi-padi ära on toonud väikese lisatasu eest ja seda ilma (pealtnäha) hulluks minemata 😀 Mul oli nii suur mure, et unustan kellegi asjad ära! Aga sain nii koju kui Kukupessa kõik vajaliku, nii et olen väga rõõmus, et käisime. Aga seda trippi näete järgmises vlogis! *Tellige mu Youtube’i kanalit, et mitte värskeid videosid maha magada.* Täna just panin uue. 🙂

Kukupesa otsib töötajat!

February 4, 2019~ sildita

Te võib-olla olete mu kanalitelt näinud, et meie mõnus seltskond kasvas hiljuti ühe liikme võrra. Hästi hea oli, et tööülesannete jaotus sai kindlamalt paika, produktiivsus kasvas tänu sellele, et mina ja Andra saime Kätlini poes abistamise asemel rohkem oma tööle ja ettevõtte arengule keskenduda ning muidugi oli ka vahva suurema seltskonnaga ettevõtte edusamme wine & dine‘ides tähistada, koos pildistamas käia ja pulli teha. Aga nagu ikka vahel olema kipub, juhtus seepeale elu ja meie värske neljanda liikme ootamatu muutuse tõttu elukorralduses oleme kohe-kohe kolme kätepaari juures tagasi. Ja kui tulekahju kustutamise režiimis mõtlesin, et okei, me Andraga saame ju katta need päevad ja üleüldse, tõi Kätlin mind kiirelt maa peale tagasi: meil on uueks aastaks suured arenguplaanid, kokkulepped, sihid. Me ei saa nende suunas töötada, kui me enamuse oma ajast graafikut klappima saada püüame.

Nagu ka siis, kui me alguses poodi teise ettevõtjaga kahasse looma hakkasime, ent lõpuks siiski omapead jäime, on seegi olukord meile ikkagi väga positiivse arengu kaasa toonud. Poodi avades arvasime, et kulutusi jagamata ei ole võimalik pinnale jääda, kuid täna oleme hoopis õnnelikud, et oma asja oma tingimustel üles ehitada saime, sest tulemused on üle ootuste head. Kui sellest mõttevälgatusest poleks tänu turvalisena näinud koostöövõimalusele saanud tegevuskava, poleks me täna siin. Iga asi on millekski hea. Samamoodi ei arvanud me enne neiu H tulekut, et me üldse kedagi juurde palgata saame. Täna teame, et tegelikult saame küll.

Sellepärast ma seda postitust kirjutangi.

Liigutame mägesid, kui tahame, ja viskame taustaks lakkamatult nalja nii, et vatsad vappuvad. Nutt tuleb peale kui ma mõtlen, et ma tegin endale ISE effing *töökoha* ja see on NII äge! Niimoodi kasvame ise ja koos ja ettevõttena ja kasvatame oma tegevuse läbi teisi enda ümber ja…

Ideid ja plaane rohkem kui kolme kätepaariga ära jõuame realiseerida. Seda sellepärast, et laua ääres on üks koht täitmata.

Et me uue kätepaari lisandudes võtsime vastu otsuse pood kõigil nädalapäevadel avada, on meil nüüd puudu 80h jagu töötajat kuus. Niisiis pakumegi esialgu poole kohaga tööd graafiku alusel. Peamine tööülesanne oleks poe töös hoidmine – klienditeenindaja töö. Enne kui ma tööülesannete kirjeldamisega edasi lähen, pean tegema selgeks kaks olulist mõistet, mis meil käibel on ja mida meile tööle tulev inimene süvitsi mõistma peab.

Kui inimene peab poodi või on poes tööl, veendub ta, et kõigil meie juurde sattuvatel inimestel oleks meie juures hea. Ta saab aru, et inimesed, kes on teinud otsuse meie juurde tulla, on meid valinud mingisugusel põhjusel ja ainuüksi see on meile suur privileeg ja kompliment. Me võõrustame neid inimesi nende vääriliselt, sest nad on meie inimesed. Me veendume, et nende jaoks oleks väljas kvaliteetne ja korrektne, kenasti välja pandud kaup. Me sätime, stiliseerime ja paiskame oma uusi lemmikuid klientidele vaatamiseks ka Insta story‘desse, sest me ei ole kadedad tüdrukud – las teised ka näevad kui ilus meil on! Me tutvustame neile võimalusi, mis neil meie juures on ja pakume neile oma igakülgset nõu ja abi, kuid ei ela neil kunagi seljas. Oma suhtumise ja olekuga suudame kliendi panna tundma, et tal on meie juures vaba, hubane ja hea. Sest tal ongi.

Inimene, kes on omal käel üles ehitanud terve poe ja õpetab ka uuele töötajale selgeks, mismoodi selle poe haldamine ja pidamine praktikas käib. Kätlin, meie poe marutragi juhataja. Ma tean küll, kust on tulnud väljend “hea vaadata, kuidas inimene tööd teeb” – süvenenud Kätlinit on tõesti väga inspireeriv kõrvalt vaadata!

Kui inimene hoiab poodi lahti, eksisteerib ta niisama zombienäoga leti taga, annab endast parima (mida seljuhul on kindlasti pigem vähe kui palju), et klientidele olemas olla, kuid ei tee mitte ühtegi liigset liigutust. Ka Kätlin on meile korra (maksimaalselt kaks) hommikul teatanud, et kavatseb täna lihtsalt poodi lahti hoida – pärast seda, kui me tiimiga peaaegu hommikuni veinitasime. Elementaarne. Isegi olen kiirematel tööpäevadel poes asendajaks olnud, poeukse lihtsalt lahti teinud ja seal ise ka juhtumisi kohal viibinud – jällegi – poodi lahti hoidnud. 😀

Aga mingisugust põhimõttelist poe lahti hoidjat me enda tiimi ei taha. Tal oleks meiega väga keeruline.

Tahame inimest, kes saab päriselt aru, mida tähendab väikeettevõtja jaoks see, kui klient otsustab just meie juurde tulla ja kes oskab kliendiga suheldes olla avatud samamoodi nagu ta on avatud suhtluses inimestega, kes on ta lähikondlased.

Nõudmisi meil kandidaadile tegelikult ei ole, sest kui me su raamidesse surume, ei saa me kunagi teada, mil viisil just sina oleksid saanud meid edasi aidata. Küll aga on meie töös vaja osata suhelda, asju omavahel sobitada ja stiliseerida, pildistada, kirjakeeles (enam-vähemgi) korrektselt väljenduda ja palju uusi ideid genereerida, sest inimesel, kes niisuguseid asju heameelega teeb, on meie juures lihtsalt lihtne ja lõbus. Meil on suured töömahud ja -koormus, aga meil on raudpolt alati tore ja lõbus. See on väga oluline konstruktsioonielement meie igapäevatöös.

Misiganes miski, milles just sina hea oled, võib olla sinu võimalus eneseteostuseks. Kui leiad endale väljundi ja sul on idee, milles sa kindel oled, saad selle meie juures kindlasti realiseerida. Tööandjana olen alati uskunud, et arvamuste ja ideede paljusus ning tõenäosus, et teostuseni jõudev idee viib heade tulemusteni, kaalub igaljuhul üle mistahes pisivead või väiksemad läbikukkumised. Meil ei ole raudset õiget ja valet – kui sa ise usud, usume meie ka.

Meie inimesed kasvavad koos ettevõtte kasvuga. Kui kasvab käive, kasvavad sissetulekud. Heade tulemuste korral makstakse esmajoones välja boonused. Meie neljas tiimiliige hakkab lisaks põhipalgale lisatasu teenima päevakassade pealt – kui poel läheb hästi, läheb hästi ka sinul. Põhjus on lihtne – enne, kui ettevõte hakkab minu kui omaniku taskusse äritulu teenima, kerkivad töötajate palgad päriselt konkurentsivõimelisteks. See on minu jaoks oluline eesmärk.

Samas peab kandidaat mõistma, mida tähendab ettevõtlus ja missugused on miinused niisuguses kasvavas ettevõttes töötamise juures. Põhipalk on madal, sest kui me püsikulusid madalatena ei hoia, riskime põhjakäimisega. Inimene, kes meil töötab, mõistab, misasi on palgafond ja kustkohast see tuleb – ta saab aru, et selleks, et saaksid tõusta sissetulekud, on vaja teha aktiivselt tööd ja leida pidevalt uusi võimalusi, süsteeme ja nutikaid lahendusi, mille läbi kasv tagada. Pastakas ei kuku kell viis ja ehkki töökaaslased on a-la-ti valmis lahendama mistahes ootamatult tekkinud probleemi (haiged lapsed või muud argijamad), tähendab see ka, et vahel tuleb endast anda rohkem, kui töölepingus kirjas. Vahel harva isegi kella kolmeni öösel.

See on põhimõtteliselt ettevõtluskogemus. Lihtsalt ilma riskita. 🙂

Postituse pildid on kõik tehtud Evelin Virnase poolt – teadsin, et tahan tiimipildid temal teha lasta, sest ta oskab esiteks nii hästi juhendada-sättida ja teiseks inimesi pildistada nii, et nad ise ka pilte vaadates oma välimusega rahul on. Samas on välimusega muidugi lihtne rahul olla ka kui maailma parim sõbranna ja jumestuskunstnik Ethel (foto)meigi teeb. 🙂

Värskelt tegevjuhiks edutatud Andra, kes hoiab masina igapäevaselt töös. Veendub, et lepingud oleks sõlmitud, arved makstud (nii sissetulevad kui väljaminevad ja et viimaseid oleks kordades rohkem :D) ja töö käiks nagu laevaköögis!

Lisaks poes klientide tervitamisele ja abistamisele kuulub tööülesannete hulka ka e-poe tellimuste haldamine ning pakkimine. Kui oskad kauba kasutatud pakendi”sodisse” (me püüame võimalikult vähe prügi tekitada, see on ka sinu jaoks elementaarne, onju?) mähkida nii, et see visuaalselt ilus välja näeb, saad boonuspunkti!

Andra tahtis ka õla alla panna ja kirjutas oma tööst Kukupesas järgmiselt:

“Kukupesa ei ole kindlasti koht kuhu tööle tulles võib ootamatult avastada ennast järjest pankadesse erinevaid kontosid tegemas, sest kontod saavad muudkui raha täis. Küll aga võib ennast väga kiirelt avastada mõtlemast, et issand… kas ma üldse oma senise elu jooksul olen nii palju õppinud kui nende aastate jooksul, mis olen Kukupesas tööl olnud?

Ma ei saa salata, et suurel osal minu lähedastest ei olnud alguses suut usku sellesse ettevõttesse, aga vaata vaid! Tänaseks oleme me saavutanud nii palju ja nii palju on veel ees. Muudkui mõtlen, et tahaks juba kiirelt saada ühe projektiga ühele poole, sest uued ja vähemalt sama põnevad ootavad ees. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest ütelusest, et issand, tööpäev lendas nii kiiresti mööda, et ei saanud arugi ja alati mõelnud, et mismõttes inimesed on vabatahtlikult kauem tööl?

Tänasel päeval avastan ma ennast igakord kell seitse, kui pood suletakse, veel arvuti taga ja mõtlen, et jessas kui kiiresti see päev läks ning et ei suuda juba järgmist päeva ära oodata. See loominguline vabadus ja tunne, et ma olen päriselt oluline ja minuga arvestatakse, kaalub üle igasuguse rahasumma. Ja hei, olgem ausad, ega me ju tegelikult rahaga ei koonerda, kui keegi on oma tööd tublisti teinud. Ikka märkame ja kiidame ja maksame rahas välja ka. Ma tunnen, et ma olen vajalik (väärt umbes 1000€), ma tunnen, et minuga arvestatakse (väärt umbes 1000€), ma õpin IGAPÄEV midagi uut (palju see ülikooli õppemaks ongi?), ma kohtun niii kohutavalt lahedate inimestega ja saan suhelda nii inspireerivate inimestega, kellel igaühel on oma nii põnev lugu (väärt umbes 10 000€), nipet-näpet asjad juurde, ja ongi käes üks korralik keskmise eestlase aastapalk.”

Kätlin ei saanud ka kehvem olla ning lisas oma vaatevinklist:

“Kui ma lastega kodune olles mõtlesin oma tulevikule ja sellele, mis tööd ma võiksin ükskord teha, siis oli mul kaks mõtet. Üks, et ma oleksin ise endale tööandjaks ning teine, et ma töötaksin mõnes väikeses disaini/kunsti/loominguga tegelevas ettevõttes. Nüüdseks ongi need unistused täitunud, natukene isegi mõlemad! Mulle tundus juba tollal see elu, kus sa ehitad midagi, oled varvastest juusteotsteni seotud, tegutsed selle nimel, et kellegi annet/tooteid, millesse sa ise kogu täiega usud, inimesteni viia… see kõik tundus lihtsalt meeletult köitev ja nii MINA. Nüüdseks ma tean, et ma ei suutnud sel hetkel kujutada ette pooltki sellest, kui äge ja arendav ja põnev see kõik tegelikult olema saab. Seetõttu ma loodan, et meie superägeda tiimiga liitub keegi, kes on minuga samal arvamusel ning valmis seda teekonda tähtede poole meiega kaasa tegema. Kogu selle ilu ja valuga!”

Jube pikk postitus sai. Igatahes oleme me sinu jaoks valmis – kesiganes sa ka pole. Kirjuta mulle aadressil kandideeri[ät]kukupesa.ee ja saada mulle oma CV kui see on hea ja asjalik CV, mis näitab, missugune andekas ja kogenud inimene sa oled. Kui see on niisama umbropsu kirja pandud ning veidi üle paisutatud üllitis, mille pool-sunniviisiliselt ära tegid, siis ära saada. Hästi sõnastatud (kasvõi vabas vormis) motivatsioonikiri on niikuinii A ja O. Kui nähtu meile meeldib, kutsume sind oma kollektiivi ja töökohaga tutvuma, et sina saaksid tunnetada, kas see töö sulle sobib. Aga kui sa oled meie inimene, siis ilmselt taipame me seda juba varem… 🙂

Ülalpeetavale pangalaenu?

February 2, 2019~ minu väike ettevõte, pesapunumine

H helistas just ühe hästi ilusa maja hästi mõttetu (üksikud pildid ja null infot) müügikuulutuse peale selle üles pannud maaklerile, et lisaküsimusi esitada. Juri-nimeline maakler küsis esimese asjana H käest, ega viimane juhtumisi vene keelt ei räägi, aga kuna H arvas, et ta Juri emakeelt pigem sama halvasti räägib kui Juri tema oma, tõotas maaklerihärra, et helistab poole tunni pärast tagasi. Tagasi helistas Juri asemel keegi naisterahvas, kes küll eesti keelt rääkis, aga kõnealuse maja kohta mitte muhvigi ei teadnud. Selgus, et ka talle kõrvalt infot edastanud Juri pigem ei tea. Nii naljakas – tõesti paistab vahva majake, aga ilmselgelt ei jõua me sedasi mitte iialgi selle ostuni. Miks kinnisvara sellisele maaklerile usaldatakse? 😀

“Kuule, Juri ütles, et seal majas on vedelküte… aga… mis see eesti keeles on?”

Aga mitte Jurist ja tema ustavast sidekickist ei tahtnud ma täna rääkida. Et ma tegin just Instagrami story‘s küsimuste ja vastuste vooru (megatoredad küsimused, aitäh teile, panin oma profiilile highlightide alla kõik tallele ka, kui peaksite tahtma järgi lugeda), jäi mul sealt silma ka küsimus pangalaenu taotlemise protsessi kohta ja kuna ma olen pigem ülalpeetav (loe: väikeettevõtja) kui mitte, on võib-olla huvitav seda teekonda kaasteelistele-saatusekaaslastele pisut avada. 🙂

Kui meie praeguse kodu ostu finantseeris 44% ulatuses minu korteri müügist saadud raha, võttis H ülejäänu rahastamiseks kodulaenu oma nimele. Ja tol ajal poleks ma eriti millekski kõlvanud kah – Kukupesa oli veel liiga noor ja käive tunduvalt väiksem, rääkimata selest, et ma endale tasu välja maksmise asemel kõik tulu ettevõtte kasvu reinvesteerisin. Sealhulgas igakuise tasu, mida teenisin lätlastelt lapsevanematele suunatud internetiportaali haldamise, arendamise ja videotoimetajaks olemise eest.

Harilik ülalpeetav pereema. Vähemalt paberi peal.

Järgmise sammu (milleks on tulevikuks piisavalt suur eramaja) astumiseks peame täna, kaks aastat hiljem, igaljuhul jõud ühendama ja ega ma ausalt öeldes liiga enesekindel ei olnud. Minu vaatevinklist on Kukupesa ikka veel nagu mängult, mitte nagu päriskasumit teeniv pärisettevõte, ja nii olin ma üsna kindel, et see ka panga silmis sedasi paistab. Pealegi ei ole väikeettevõtjad pankade lemmik-laenutaotlejad – isegi kui endale regulaarselt töötasu maksta, on noor mikroettevõte teoorias ikkagi piisavalt ebastabiilne tuluallikas. Eriti 30 aasta perspektiivis. Samas jällegi olime me ka kaks aastat tagasi praguse kodu ostu eel täiesti kindlad, et me seda endale lubada ei saa – meil puudus reaalne ülevaade oma sissetulekutest-väljaminekutest ning tegelik arusaam oma finantsvõimekusest. Nii et kui me tookordsest kogemusest üldse midagi õppisime, siis seda, et endale kuskilt kohvipaksu pealt mingeid ettekujutusi luua pole mõtet – tuleb minna ja küsida! Seda enam, et nii H igakuine töötasu kui ka Kukupesa käive on kordades kasvanud.

H esitas siis laenutaotlused. Kõigepealt panka, kust meie praeguse kodu soetamiseks laen võetud sai: Luminori. Seejärel LHV’sse, siis Swedbanki, Coopi ja lõpetuseks SEB’sse.

Luminoriga ühendust võttes pakuti H’le alustuseks aega minna panka kohapeale laenunõustamisele. Kokkulepitud ajal öeldi, et haldur on haige, ja soovitati tulla nädal hiljem tagasi. Kui ta siis kohale läks, polnud haldurit jätkuvalt, aga teda asendanud töötaja ütles, et laenu võib saada küll, aga palus meil haldurile siiski kirjutada, et detaile täpsustada. Kolm nädalat hiljem saime oma haldurilt kõne, mille käigus selgus, et annavad laenu küll, aga intress on sama, mis meil praegu, ja tegelikult ei taha nad eraklientidega üldse väga tegemist teha – seda enam, kui konkureerivad pangad paremaid tingimusi pakuvad.

Kogemus LHV‘iga oli, nagu eelmiselgi korral, tõsiselt meeldiv, asjalik, kliendisõbralik ja positiivne. Kohe pärast seda kui Viimsi maja vaatamas käisime, helistas H ja uuris maad. Noormees teiselpool toru andis vajalikud juhtnöörid ja samal päeval esitas H taotluse. Järgmisel tuli juba vastus, milles paluti minu kui kaastaotleja konto väljavõtteid ning ettevõtte kasumiaruannet ning bilanssi, mis poleks vanemad kui kaks kuud. Ehkki nemad lisaküsimusi ei esitanud, saatsin siiski aruannete ja väljavõtetega (lisaks igapäevakontole ka säästukonto) ühes ka nö “motivatsioonikirja”, milles avasin pisut ettevõtte tausta, finantskohustusi (mida pole), igakuiseid püsikulusid, tulevikuplaane, viimaste aastate suurimaid muudatusi jms. Bilanss on meil ilus ja kasumiaruanne samuti, ent tahtsin lisaks neile ka rõhutada, kui madalad on meie igakuised püsikulud, millised suurimad kliendid ja millised potentsiaalsed arengusuunad. Paar päeva pärast info saatmist panka tuli vastus koos pakkumisega. LHV on nõus meile laenu andma.

Swedbank, kes H eelmisel korral laenu taotledes lugupidavalt, aga siiski sirgjoones kuu peale saatis, ei tundunud vana kogemuse taustal kuigi lootustandev võimalus pangalaenu saamiseks. Minu peas oli see pank kõige vähetõenäolisem tee koduostu finantseerimiseni. Suur oli minu üllatus, kui H taotluse peale tuli mulle laenuhaldurilt kiri, milles ta minult lisaks bilansile ja kasumiaruendele ka ettevõtte kohta terve rea täpsustavaid küsimusi küsis. Minu jaoks oli see, et ta süveneda viitsis, ülisümpaatne ja – olgem ausad – ka päris lootustandev.

Kukupesa 2017 – käive 30 938,80€ (LINK) Poster “Maakaart (tint)” siiani meie valikus!

Ettevõtte tegevust puudutad küsimused, millele haldur vastust tahtis, olid:

– Ettevõtte tegevusvaldkond
– Töötajate arv
– Ettevõtte suuremad kliendid ja partnerid
– Info klientide ja partnerite maksekäitumise kohta
– Kas ettevõttel on laenusid (kui on siis mis summas ja mis tähtajaga)
– Ülevaade viimaste aastate olulisemate muudatuste osas ning
arenguplaanid tulevikuks

Esimene kiri, mille ma vastuseks kirjutasin, oli totaalne eepos, megadetailne ülevaade, ja kohe pärast “send” vajutamist logis meilikast mind millegipärast välja ning kogu kupatus kadus. Ka draftina polnud ridagi salvestatud. Jõhker lootusetuse tunne tuli peale, aga teadsin, et kui ma oma suure tüdruku pükse kohe jalga ei pane ja otsast ei alusta, saab selle juurde naasmine veel vaevalisem olema. Ropendasin ja tundsin endale kaasa ja soigusin, aga ära tegin. Mulle tundub, et tänu sellele, et tegu oli uusversiooniga, sai see kompaktsem ja asjalikum. Muu asisema info hulgas kirjutasin tulevikuplaanide kohta nii:

“Viimaste aastate olulisim muudatus on füüsilise esinduskaupluse avamine möödunud suvel – sellesse tehtud investeeringud on end igati õigustanud ja meie ettevõttele hüppelise kasvu taganud. Äärmiselt madalate ülalpidamiskuludega kauplus (päevakassad ületavad sageli terve kuu üüri ning enamus kõrvalkulusid on rendihinna sees) on igapäevaselt avatud ja toodab üle igasuguste ootuste head kasumit. Tänu sellele oleme saanud palgata kaks uut töötajat, kelle abil saame ellu viia arenguplaane, mis varemalt töökäte puuduse taha jäänud on. Nende hulgas enamate edasimüüjate juurde laienemine, toodete ja teenuste haarde laiendamine (vajaduspõhisuse läbi jätkusuutlikkuse tagamine) ja välisturgudele sisenemine. Oleme soetanud tehnikat, mille abil saame osa teenuseid, mida varemalt partneritelt sisse ostsime, ise ootetööna ära teha – näiteks kruusipressid ja sublimatsiooniprinteri, et saaksime eritellimustööna valmivaid kruuse (mida novembris isadepäeva aegu mitusada müüsime) ootetööna valmis teha. Ka tahame tulevikus fototrükiteenust pakkuda, et lisaks sisustus- ja kingipoele ka fotopoena toimida.”

Ja kui haldur vastas, tänas ta mind põhjalikult esitatud info eest, küsis ühe mu ürgvana maksehäire kohta (your girl ei saanud oma iseseisva eluga teismeeas just liiga hästi hakkama) ja teatas lõpuks, et Swedbank on valmis meile laenu andma. Woop! Tagantjärgi tegelikult meenus, et olen varemgi kuulnud sellest, kuidas Swedbank jalapealt keeldumise asemel väikeettevõtjatelt lisainfot küsib ja teemasse süveneda viitsib. Hästi tore ja lugupidav suhtumine mu meelest, niisugune detailidesse süvenemine. Olen neile selle eest väga tänulik ja tunnen ennast kohe poole edukamana… 😛

Kukupesa 2018 – käive kolmekordne e. 94 237,27€. Hüppelise kasvu ja suurte investeeringute aasta, töötajate palkamise aasta, füüsilise poe avamise aasta, tootevaliku laiendamise aasta, riigikassasse uhke portsu maksude maksmise aasta. Neile, kes loevad “käive” ja mõtlevad “rikkus”, tõlkeks: absoluutselt mitte äritulu dividendides välja maksmise aasta. 😀
Aga nii äge ju! Meil on nii lahe pood, kus käib nii palju nii mõnusaid inimesi, kes kiidavad, et meil on ägedad asjad ja odavad hinnad. Muusika meie kõrvadele! Panime just käesoleva aasta eesmärgi paika – Andra arvas, et 200 000€ käive tuleb “lõdva randmega” ja arvas, et 250 000€ on parem väljakutse! Tore oleks, saaks palkasid tõsta. 🙂

Coop niisuguses summas laene väidetavalt üldse ei väljasta ja intresski oli röögatu – pea 4%.

SEB helistas mulle üsna pea pärast seda kui H laenutaotluse esitas. See oli mu elu kõige veidram (kümme sekundit kestnud) telefonikõne:

“Tere, helistan teile SEB pangast. Olete siia H.V. kodulaenu kaastaotlejana märgitud?”
“Tere!”
“Kas olete mujalt ka uurinud, kas teised pangad on nõus teile laenu andma?”
“Jah, LHV ja Swedbank on soostunud meile laenu andma.”
“Väga hea, siis teate arvestada, et meilt pakkumist ei tule!”

See reipal häälel lausutud teadaanne võttis mu täiesti sõnatuks, vastasel korral oleksin ma ikka täpsustust ka küsinud, mitte kokutanud, et aitäh ja head aega. Nii kummaline viis, kuidas pakkumise tegemisest keelduda!

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et läks päris hästi? Natukene ikka ei taha üldse end päriselt selle protsessi sisse mõelda, sest see tundub nii habras ja ebatõenäoline – isegi nüüd, pärast seda kui kaks positiivset vastust taotlusele käes on. Mine sa tea, mis juhtuda võib – kuni raha käes ja notaris käidud pole, on tunne, et kõik see on nagu… narrimine? Et nad ütlevad küll, et annavad, aga tegelikult mõtlevad pärast ümber?

No ja narrimisest ja ümbermõtlemisest kaugel ei ole ka see, et maja müüjad meile vastust anda ei taha, sest omavahel kokkuleppele ei saa. Mis puhtinimlikult on nii mõistetav ja sellepärast ei taha me neid ka üldse survestada – see on selletagi piisavalt keeruline olukord, milles olla – aga kärsituna oma mätta otsas istudes on ootaja aeg ikka kole pikk…

Nagu te postituse algusest välja lugeda võisite, kammime me pidevalt kinnisvaraturgu ja iga päevaga tundub see Viimsi maja, millest siin teile ka rääkinud oleme, üha rohkem meie kodu moodi. Ausalt öeldes ei jõua ära oodata, et juba sinna kolida saaksime. Niisugune igatsus on tekkinud selle järele. Aga ma ei julge seda igatsust enne oma südamesse lasta kui miskigi kindel on.

Rääkige mulle ka oma koduostu- ja pangalaenusaagasid. Kas olete kunagi pangast esialgu jaatava ja hiljem ikkagi ootamatult eitava vastuse saanud? Kas olete ise väikeettevõtjatena laenu taotlenud? Kus kõige positiivsemat ja tähelepanelikumat suhtumist kogenud olete?

Kroonprintsess 7: Õuduste pidu

January 20, 2019~ kroonprintsess, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: sünd

Ebaselge, miks see tont *dab*ib, aga suht kindel, et ta ei tea täpselt, mida see tähendab. Kas keegi üldse teab, mida *dab*imine tähendab?

Juba eelmise aasta märtsist saati oli lapsele selge, et järgmine aasta tuleb kindla peale õuduste pidu. Tõime raamatukogust raamatuid ja nende seas ka õudusjuttude kogumiku, mis teda tohutult inspireeris. Me oleme nüüd sealmaal, et ponid ja printsessid ja haldjad ja ükssarvikud on vahvad küll, aga nõiad ja vampiirid ja kummituslikud olendid meeldivad eriti.

Ühesõnaga oli mul peaaegu aasta aega valmistuda… aga peo korraldamisega tegelema hakkasin ikkagi eelmisel õhtul. 😀 Sest millal siis veel haigeks jääda kui vahetult enne lapse sünnipäevapeo korraldamist, onju?

Aga ega selles midagi keerulist olnudki. Tuli Halloweeni ajal ostetud ämblikuvõrgud välja kraamida, mõned paberist ämblikud ja nahkhiired välja lõigata, plakatid-sildid kujundada ja välja trükkida ning see kõik mööda maja laiali loopida. Põhimõtteliselt. 😀 Ma võin küll suur perfektsionist olla, aga tegelikult olen ma ka üsna osav minnalaskja – mul võib olla mingi idee sellest, kuidas ma ideaalis tahaksin, et kõik oleks, aga kui mul ei ole aega ja jaksu, siis ma lihtsalt võtan põdemise ja stressamise asemel kätte ja teen ruttu puusalt midagi ära ja olen sellega rahul.

Esimest aastat ei olnud ma planeerinud ei mängujuhti, näomaalingutädi ega tegevusi – nägin eelmisel aastal, et lapsed on kõige õnnelikumad siis, kui nad vabalt mängida saavad ja liigne Ära Korraldamine on nende jaoks pigem tüütu. Siiski varusime ploki WC-paberit, et kui asi käest ära läheb, saame panna nad võistkondadena aja peale teineteist zombie’deks mähkima. No et midagigi oleks. Ja isegi selleks ei olnud lõpuks vajadust!

Söökidest said lauale kõige prostamad lastesünnipäeva-toidud harilik makaronisalat, varbakesteks lõigatud viinerid, porgand-kurk-paprika-nuikapsas dipikastme ja guacamolega, kondikujulised lehttaigna-juustuküpsised ja mozzarellakirsside-pesto-oliividega “silmamunad”. Tordi tellimise asemel tegime Virsikuga kahekesi hiigelsuure küpsisetordi, mille katsime šokolaadiganache’iga, mille peale tegime valge šokolaadi ganache’ist ämblikuvõrgu. Tort ei olnud mingisugune eriline kunstiteos ja sai minu maitsele kuivavõitu, aga lapsed sõid ja tordivulkaanid sai ka külge panna, nii et oma eesmärki ta igatahes täitis. Ei pidanud kuskilt tordimeistrit taga ajama ja end vaeseks maksma ja ülisuva ka ausalt öeldes. Pealegi olen ma elus ainult ühe korra sünnipäevatorti tõeliselt nautinud ja see oli Olga tehtud. Enamus teisi torti võivad sama hästi olemata olla. 😀

Kuna lastel on kombeks sauna mängima ronida (seal on pime koobas ja pime ja põnev), tegingi saunast õuduste peo jaoks õuduste koopa. Panin uksele kummituste eest hoiatavad sildid, riputasin igalepoole ämblikuvõrke, ukse ümber ja saunalava alla vahele sinise valgusvooliku ja bluetooth-kõlarist mängima õudse taustamuusikaga Youtube’i playlisti. Päris jube sai ausalt öeldes – endalgi hakkas nende õõvastavate helide peale kõhe…

Seal siis käidi õudusjutte rääkimas. Ma mõtlesin ise ka, et hüppan viivuks õuduste koopast läbi ja valin internetist välja mõne loo, mida neile jutustada. Kui te arvate, et ma neile ühe loo rääkimisega piirduda sain, siis te eksite – õhtu otsa käidi mul kannul ja muudkui nuiati, et ma veel ja veel loeks. Eriti ei kurda – mul oli endal ka lõbus ja põnev neid hirmutada. Aga ma võõraid lapsi päris ogaraks kollitada ei julgenud ka, nii et ma pidin paljusid rõvedamaid lugusid ikkagi lapsesõbralikuks tuunima. Mispeale need seitsmeaastased siis ohkisid ja virisesid, et igaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav… mis siis, et laest verd tilkus ja riidekapist tuli välja valge külm käsi ja… brrrrr…

Lemmiklugu oli lõpuks ikkagi Suur Karvane Varvas (kõlab eesti keeles nii võrratult hästi ka kõigele krooniks) sest see on lihtsalt nii absurdne ja naljakas, aga samas alguses ikkagi rõve ja hirmus. Hästi lõbus on kollijuttudesse sisse elada, vahepeal kurjakuulutavalt vaikselt jutustada ja siis ootamatult karjatada, pikki pause teha ja siis natukene ehmatada… eriti hulluks tegid asja need taustal kõlavad heliefektid. Ma hakkasin omaenda räägitud lugusid ise vahepeal rohkem kartma kui mu koolieelikutest koosnev publik. 😀

Meie lapsel on igatahes imetoredad sõbrad ja meil oli imetore pidu. Vahepeal hullult vali – neljatunnist lakkamatut ja läbilõikavat kriiskamist oli ju tegelikult ka oodata – aga hästi lõbus. Kõiksugu kolle oli siin – nõiad, zombied, vampiirid, üks nahkhiir, kummitus… tõsiselt kirju seltskond! Ise ostsin endale möödunud aastal hoidjapreili sünnaks professor McGonagalli kostüümi, mille endale kaltsukast komplekteerisin ja mis oli mul nüüd kolmandat korda kasutusel. Esimest korda Harry Potteri teemapeol (kus ma, muide, parima kostüümi eest auhinna sain), teist korda Halloweenil perega trick-or-treatimas käies ja kolmandat korda nüüd – ma ei kanna oma peokleitegi nii sageli!

Me ise pigem ei armasta lastele raha kinkida, aga kuna E tõesti unistab Disneylandi sõitmisest ja me just hiljuti ta kassast raha lugesime, et teada saada, kui palju tal oma lennupiletitest puudu on, kirjutasimegi kutsele sellestsamast unistusest. Ja sõbrad tõidki talle unistuse jupp maad lähemale, nii et hästi armas ja tore minu meelest. Ta oli sellest väga elevil. Ja oma lilledest. Ja hoidjapreili toodud temanimelisest pojengilõhnalisest küünlast, seda ta oli endale ise palunud.

Et siis seitse, jah? Hullumaja, kus aeg lendab!

Reedeõhtuseid mõtteid

January 18, 2019~ chit-chat

Lobiseks veits? Lobiseme.

… võtsin paar päeva tagasi Anna Sundbergi ja Jesper Huori kirjutatud “Ma armastasin terroristi” ja lugesin paari hingetõmbega läbi. See nüüd painab mind, istub mu hinge peal ja paneb mind mõtlema asjade üle, millele mõtlemine tekitab eriti lootusetu ja abitu tunde. Tunde, et see kõik ei saa iialgi otsa, et kuni maailmas on väärkoheldud ja seeläbi mõjutatavaid inimesi, ongi see kõik nii reaalne. Lugesin seda Elisa raamatu rakendusest, kus vist ei ole just kõiki maailma raamatuid, mida ma lugeda tahaks, aga kuna see on nii lihtsasti kättesaadav ja ma muul kujul praeguse elutempo juures lugeda ei jõuaks ega viitsiks, siis see on mulle päris hea lahendus. Ma muidugi ei tea, palju ma selle eest maksan (superhüper #Kogumispäevik minust, I know…), aga kuna meil ei olnud Küprosel piisavalt unejuturaamatuid kaasas, sai see siis tellitud ja on nüüd päris kasulikuks kujunenud. Raamat pole superladusalt või mahlakalt kirjutatud, aga on – nagu kirjelduski ütleb – ainus omasugune. Aus ja toores ja julge ja ühteaegu nii hirmutav kui ka tülgastust- ja põnevusttekitav. Õõk.

Küprosest rääkides: mul on pooled pildid ja jutud veel postitamata – ei jõudnud enne jõule. Võiks ikkagi ära teha või see on pigem *old news*? 😀

… meil on jõulukuusk ikka veel toas. Istusime ükspäev nõutute nägudega, vaatasime teda ja H küsis: “agaaa… äkki me ostsime kogemata kunstkuuse?” Kui ta sedasi edasi laseb, saab temast juunis jaanituld teha. 😀 Tegelikult tuleb ta täna välja tõsta, sest E’l on homme sünnipäeva-teemapidu ja ma ei näe, et see jõuluehteis kuusk väga ämblikuvõrkude jm Väga Õudsete Asjadega harmoneeruks.

… tundsin täna esimest päeva sel nädalal, et mul hakkab eluvaim sisse tulema, aga see tähendas ka kogu nädala tööasjade poisuga kahekesi kodus olles ära tegemist. Pulss oli vahepeal päris kõrge, aga tehtud sain! Seda enam, et väike ärra on niisuguses vanuses, et temaga on lihtsalt lõbus koos olla – ei mingit jantimist või klammerdumist või läbi peanaha inisemist. Tuleb kaissu kui tahab, toimetab omaette kui tahab. Jällegi – ei ole nii naiivne, et loota, et see periood kuigi kaua kestab, aga naudin, kuni saan. 🙂

… “tänu” haigestumisele ei ole ma jõudnud ka E sünnipäevaga tegeleda rohkem kui et saatsin u. kaks nädalat tagasi välja kutsed. Ei mingeid kaunistusi, ei mingit menüüd, ei mingit plaani mängudeks. Kõik tuli täna poole päevaga valmis visata, et kauaoodatud Õuduste Pidu ikkagi võimalikult vinge saaks. Lõikan välja mõned nahkhiired ja ämblikud, leiutan vanadest kardinatest lae alla mõned kummitused ja püüan tordiglasuuri sisse ämblikuvõrgu tekitada… ma usun, et E on rahul igaljuhul. Pean kuidagi leidma mingi tasakaalustatud versiooni – et poleks liiga titekas, aga et nii üle võlli ei pane, et pooled külalised meie peost lapsepõlvetrauma saavad. 😀

… traumadest: miks on lapse südamevalu iga aastaga järjest väljakannatamatum? Kumbki E maailma parimatest sõpradest ei saa homme ta sünnipäevale tulla ja sissepoole-elaja nagu ta on, püüdis ta selle teadaande peale end vaos hoida ja mõistvalt noogutada, aga mina ju nägin, kuidas tal vajus igasugune elurõõm näost ära ja silmad valgusid vett täis. Ta lihtsalt nii hullult ootab ja armastab just neid Päris Oma Inimesi (harukordne, minu meelest, nii nooreas eas niisugused sõbrad leida) ja nutab alati, kui nad lahkuvad, kummatigi veel siis, kui nad üleüldse tulla ei saa. Ta saab ju tegelikult aru ja midagi polegi tegelikult katki, aga ma tean kui väga ta oma pidu ja oma sõpru ootab ja seee murrraaab muuu süüüüdaaaameeeee. :'(

… H pidi minema poodi sünnipäevakraami ostma, aga ta vist hoopis jäi poisu kõrvale magama. Hästi läheb!

… meil on kahest pangast käes vastus laenutaotlusele ja kolmest veel ootame vastust. Pangad pole muidugi ainsad, kellelt meil vastuseid vaja on – müüjad pole veel omavahel kokkuleppele jõudnud ja nii me oleme standby peal ja saame oma otsust veel ja veel ja veel vaagida. Kuigi ma pean ütlema, et ma olen vaagimise faasist ammu möödas ja juba otsapidi kärsituseni jõudnud… Ükskord näen unes, kuidas seinu värvin, teinepäev seda, kuidas kogemata müüjad maja salaja teistele potentsiaalsetele ostjatele tutvustades teolt tabame ja solvume. 😀 Täiesti irratsionaalne ja totter, aga that’s where we’re at right now. Viimane info on see, et uuel nädalal selgub. Eks ma siis annan teada!

… kas te saate aru, et ma olen kohe kooliealise lapse ema? Mina ei saa. Täiesti absoluutselt hoomamatult sürr. Kahe kooli katsetel on ta juba kirjas ja meie H’ga natukene juba vaidleme ka. Mina ei taha last eriti Lütseumisse panna ja tema ei luba mul VHK’d kaaluda. 😀 Aga mis MÕTTES katsed, mis MÕTTES kooli, mis MÕTTES minu laps on nii suur? Ja eks ma natukene ikka pabistan ka, et mismoodi tal seal katsetel minna võiks. Loeb ja kirjutab ta juba ammu, arvutab ja tekstülesandeid lahendab justkui ka, aga näiteks etteütlust pole me temaga kunagi teinud. Kas esimese klassi katsete puhul loeb etteütluses ka õigekiri? Ma kirjutasin koolikatsetel etteütlust viimati… ee… ammu, nii et ma ei mäleta täpselt, kuidas see asi käis. 😀 Te teate või?

… ma saan nädala pärast 28! Olen väga üllatunud, et 20ndate sisse nii palju aastaid ja elu mahub – tunne on selline, nagu oleks kuskilt lisa-aastaid juurde saanud. Sünnipäeva tähistada ma kuidagi eriti ei plaani, sest 26. jaanuaril on meie juures järgmine OKR (Our Kitchens Rule, meie kaheksapealise seltskonna viis aastat kestnud õhtusöökide traditsioon) ja seekord on väljakutseks serveerida viiekäiguline õhtusöök. Ma ei tea, kes see hull oli, kelle idee see viiekäiguline menüü oli (see hull olin mina), aga mul pole õrna aimugi, mis sellest saab. Ideid? 😀

Ma võiks nüüd lobisemise asemel koristama hakata ja kuidagi homseks valmistuda, aga ma lihtsalt ei jaksa. Tahaks puhata ja mängida. Toidupoed suletakse ka kohe, nii et… homme siis, jah? 😀 Hästi. Jõuab. #procrastinationnation

#10yearchallenge: Kolm postitust

January 18, 2019~ chit-chat

Viimasel ajal on Instagramis käimas kümne aasta taguste piltide jagamise väljakutse ja kui mul endast tollest ajast pilte üldse pole, on mul terve posu kümne (ja enama) aasta jooksul kirjutatud blogipostitusi. Ammu juba mõtlen, et peaks paremaid palu sellest blogist jagama ja kui Madli just niisuguse postituse tegi, mõtlesin ka, et paremat aega vanade postituste siia normaalse täisväärtusliku täiskasvanuelu vahele suskamiseks igatahes ei tule. 😀

Käisime Andraga hiljuti Viimsi spaas ja enne uinumist lugesin talle oma vanast blogist jupikesi ette. Ehkki rõlgemad postitused olid parooli all, olen ikkagi üsna üllatunud, missugust materjali inimene avalikkuse ette paiskama võimeline oli. Mõned mahlakamad neist niisugused, et mu huuled neid valju häälega välja ütlema ei väändunud – pidin nende jagamiseks lihtsalt telefoni Andra kätte andma. Ta tundis ka, et peaks peale niisuguste asjade nägemist silmi pesema minema…

Ja ehkki see blogi oli võib-olla piiiiiisut liiga avameelne (ma neid kõige hullemaid siia siiski panna ei saa, trust me on this one), olen ma siiski rahul, et ma ennast tol ajal vähemalt inimese moodi väljendasin. Postituste sisu pole võib-olla kiita, aga mis siin ikka tehtud kahetseda. Vähemalt ei kirjutanud nagu pooletoobine. 🙂

Mina ja üks imelisemaid inimesi, keda ma kunagi kohanud olen, 2009. aasta kevadel teel Prantsusmaale praktikale.

“And he’s quick with a joke or to light up your smoke, but there’s someplace that he’d rather be.” (diibid laulusõnapealkirjad olid tol ajal the shit – toim.)

8. jaanuar 2009

Möödunud aastast kokkuvõtet põhimõtteliselt ei tee, sest kõigest märkimisväärsest olen teile juba rääkinud. Niisiis jääksid alles kurvemad mälestused, mille üles tähendamine ilmselgelt liiga palju energiat nõuaks. Aasta jook oli alkohol, aasta patt ahelsuitsetamine ja aasta lemmiktegevus… rumalused.

Selle kurikuulsa Aasta viimane nädal möödus nii, nagu ta tavaliselt ikka mööda saadetakse. Jõulud veetsin vanaema juures lookas söögilaua taga väga värvika peredraama saatel, et hiljem võtta kaenla alla “vanema õe” jõulukink (viinapudel, “ikra”, LD slims ja peotäis kondoome) ja talle külla sõita. Kahjuks möödus sealveedetud aeg nii väiksemat kui ka suuremat sorti arusaamatuste ja konfliktide tähe all ja tagantjärele meenutades oleks ilmselgelt olnud targem see käik ära jätta. Muidugi oli südantsoojendav hirmunult vaadata tänaval vastu jooksvat M, kelle ilmselge plaan oli mind asfaldile pikali joosta ning hiljem näha nii mitut nii mõnusat tegelast ta elutoas viina võtmas. Otseloomulikult ei puudunud ka jõulukink stiilis viinapudeli külge seotud suitsupakk ja L joonistatud jõulukaart…

Päev hiljem sõitsin Otepääle. E helistas päeva jooksul korduvalt, et kas ikka tulen ja kuidas ma ikka selle bussi peale saan ja nii edasi ja nii tagasi. Piduliku saabumise krooniks oli muidugi see, et noormees ise oli läinud oma crew‘ga Tartusse tina panema. Niisiis tuleks siinkohal avalikult tänada M, kes võttis heast peast vaevaks mulle vastu tulla. Vastasel korral istuks ilmselgelt siiamaani seal ja nutaks verd. Ma ei olnud E peale sugugi vihane, pigem üdini kurb ja hingepõhjani nördinud. Samas oleme temaga ammu tuttavad ja kui ta reaalselt ise ka aru ei saa, miks ma ei mõista, kuidas Otepääle tagasi jõudmine polnud üleüldse tema teha, pole mul mitte mingisugust põhjust ennast selle peale üles kruttida. Nutsin oma pettumusepisarad ära ja järgmisel hommikul ärgates oligi juba kurikuulus 31. detsember. Neile, kes blogi kaua lugenud ja kes mind tunnevad, teavad, et aastavahetus on minu ja E hästi tähtis traditsioon. Traditsioon, mille käigus on tulnud ette nii mõnigi värvikirev intsident, sealhulgas lõbus lugu sellest, kuidas sõbrake mulle kannaga molli andis. Jah, kogemata.
Hommikul ärgates avastasin, et eelmise päeva hirmus külmetus oli öösel digimuutunud väga raskeks haiguseks. Tänu E ema väga intensiivsele poputamisele ja minu aukartusele alkoholi ees (kaine meel ei ole naljaasi), olin juba kella viieks pestud, mukitud ja igati ära sätitud. Käisime poes käraka järel ja lahkusime sealt *trummipõrin* suure hulga alkoholiga. Sõime veel enne A juurde minekut E vanemlike jõududega õhtust ja kui sõnad peale loetud (kui millegi kohta saab üldse öelda “nagu hane selga vesi”, siis ilmselgelt Eema manitsuste), jõudis kätte pidulik hetk ennast K Passatisse pakkida ja teele asuda.
Maja valgus õhtu jooksul ikka korralikult rahvast täis (siinkohal muidugi tervitaksin V, keda sinna sugugi oodata osanud ei oleks, aga hirmus tore oli näha küll) ja kuigi alkohol alguses ikka üldse ei mekkinud, siis pärast saunaskäiku oleks nagu hirmsas koguses tequilat joonud.
Sellest lõbusast lugulaulust ei saa muidugi välja jätta pajatust sellest, kuidas E mind oma heale sõbrale R juba nädalaid varem maha oli kupeldanud (kah mul kosjasobitaja). R kohtusin esimest korda saunast tulles, meik mööda külgi alla voolamas… hiljem sai muidugi piinlikkust kompenseeritud nii uue krohvikihi, kui lähemate tutvustega. Aga sellest seekord pikemalt ei hakka jutustama.

Mis puutub aastavahetusse kui sellisesse, tuleb nentida, et ega väga pole veel hoomanudki, et oleks aastanumber vahetunud. Viivuks kuuse all O kallistades lõi küll eelnevate aastate nostalgia kaikana pähe, aga tegelikult oli lihtsalt erakordselt vahva pidu ja… kõik.

Muidu ikka special thanks kõigile, kes selle meeldiva koosviibimise nii… kuramuse ägedaks tegid!

***

“Don’t wake me up, I plan on oversleeping.”
11. jaanuar 2009

Veetsin terve oma õhtupooliku küünlavalgel suure teetassi ja oma uue lemmiku chickflick‘i saatel. Kui selle näol pole tegu maaaaailma kõige geniaalsema spin-off’iga, siis ma ei tea, mis sellest veel parem võiks olla. Olen praeguseks ära vaadanud peaaegu terve esimese hooaja ja mulle tundub juba praegu (tegelikult tundus juba pärast esimesi vaadatud osi), et omaenda isiklikku elu ma veel nii pea elama ei saa hakata. Kuramuse seriaalisõltuvus, ma ütlen.

Nüüd on kell igatahes viis hommikul ja susi mind söögu, kui ma praegu 90210 viimaseid kahte osa kusagilt kohe välja ei võlu… coming up next: võlun endale elu.

Ajaleht kukkus just läbi postiluugi esikupõrandale, mis tähendab seda, et kui postiljonid juba tegudel on, peab see olema märk sellest, et on tagumine aeg (05:28) parrele suunduda. Homse… vabandust, selle hetkeni, kui ma endale kunagi täna pärastlõunal kargu alla olen ajanud.
Ilusat… päikesetõusu või midagi!

***

“Külmkapimehest”
19. jaanuar 2009

Hommikul ärkasin 50 minutit varem tänu köögist kostuvale valjule basshäälele, mis kuulus tundmatule ungari härrasmehele (edaspidi Külmkapimees), kes tuli ebareaalselt varajasel kellaajal parandama meie uhiuut külmkappi, mis ilmselgelt otsustas juba varajases eas pensionile minna. Ajasin vihahoos selga riided, pesin hambad ja suutsin selle lühikese aja jooksul genereerida lugematu arvu piinarikkaid viise, kuidas Külmkapimees mõrvata.
Minu kurvastuseks selgus, et Külmkapimees oli igati meeldiv ja erudeeritud inimene ja nii sai hommikukohvi kõrvale sirgeks räägitud nii mõnigi maailma asi.

Elu mul ilmselgelt ei ole, aga enne, kui ma teile sellest vähesestki pikemalt kirjutan, pean hästi oluliseks teiega jagada mu piiritu viha tegelikku põhjustajat. Ilmselgelt pean teile ära rääkima ka margise backgroud story. Kunagi vanadel headel rate.ee aegadel (kui rohi oli tuntavalt rohelisem, kui praegu, I must say) kirjutasin ma enda kohta oma lisainfo-lahtrisse pika (ja karmisõnalise) iseloomustuse. Mis ma siis olla võisin, neliteist? Jah, neliteist.

Eile selgus, et see kirjanduslik üllitis on leidnud endale suure austaja. See neiu siin on võtnud vaevaks see tekst enda “blogisse” kopeerida ja minu nime enda omaga asendada. Kui originaalversioonis algas tekst sõnadega “Nimi on Mirjam ja mul on kõrini igasugustest selleteemalistest lamedatest naljadest”, siis mugandatud versioonis on Kätlinil lihtsalt igasugustest lamedatest naljadest kõrini. Oh neid eluraskusi.

T*ra ma olen meganärvis praegu.

(Rightfully so – neiu kirjutas minu pealt maha terve oma isikliku veebipäeviku – sõnastuse võttis kõik minu pealt, mõned üksikud faktid pani enda kohta asemele. Maha võtmast neiu “oma” kirjatükke muidugi keeldus ja nii riputasin ma andmed koos moluga enda blogisse üles. Kuni ta mu selle eest aastaid hiljem menti andis. Good times. 😀 – toim.)

Olgu-olgu – võib-olla õõõige pisut ikkagi oli piinlik ka. Aga samas pigem lõbus meenutada. Kas teil on oma teismeeast niisugust kullavaramut? Kas tahate, ma jagan neid lugusid teiega teinekordki?

Väikevenna rinnast võõrutamine

January 17, 2019~ emadus, väikevend

Mind on niisugune hirmus külmetus maha murdnud, et pidin kõik oma eilsed ja tänased kohustused-kokkulepped tühistama ja pole sestsaati voodist kordagi tõusnud. Üritan ainult magada ja teed juua – new year, new me! Püüan kuidagi jätkusuutlikumalt elada ja oma keha kuulata, mitte tõbisena ringi tõmmelda ja siis nädalaid vinduda nagu tavaliselt. Kui ma hommikul kell pool kuus (uinusin diivanil õhtul kella kaheksa ajal või varemgi) ärkasin, sest pea nii hirmsasti lõhkus ja nina ja neel olid täiesti umbes ja pakitsesin, tundsin eriti suurt rõõmu täieliku vabaduse üle – ma saan võtta mistahes ravimeid, sest ma ei imeta enam!

Mõtlesin siis, et pajatan sel teemal pisut.

Väikevend on tänaseks veidi vähem kui nädala täielikult rinnavaba olnud, mis tähendab, et ma imetasin teda oma lastest kõige kauem – pisut enam kui aasta ja neli kuud. Ma olen imetamist lapse sünnihetkedest saati (ka nendest rõvedalt valusatest) alati väga armastanud ja endale oluliseks pidanud, aga mitte kunagi seda iseenda heaolust kõrgemale seadnud. Mitte kunagi millekski niisuguseks pidanud, mida ma nui neljaks pean tegema. Ka olen ma praeguse imetamiskogemuse vältel tundnud, et kaua imetamine ei tee kellestki ilmtingimata paremat ema või suuremat kangelast – õigel hetkel võõrutamine võib raskemgi olla kui jätkamine, et ebamugavat üleminekuprotsessi edasi lükata. Niisiis ei ole ma ka lapse aastaseks saamise kandis lõpetamismõtteid mõlgutades end kuidagi süüdi tundnud, vaid pigem alati lapse sündides teadnud, et aasta aega imetan, aga kauem mitte. Aastake on minu jaoks täpselt paras. Seekord – ilmselt tänu sellele, et mul on terve Väikevenna emaks ja imetajaks olemise jooksul olnud tervendav vaheldus tööpäevade näol – jätkasin pisut kauem, sest Väikevend oli jube suur rinnasõltlane ja minu jaoks ei olnud võõrutamine sama pakiline küsimus nagu Virsiku ajal. Mul ei olnud vaja seda temalt veel ära võtta. Teadsin, et varsti on aeg ümber, aga ei kiirustanud võõrutama. Küll see aeg tuleb siis kui ta tuleb, mõtlesin. Erinevalt Virsikust oli Väikevend ka rinnalapsena tubli sööja, kasvas kenasti ja ei keeldunud tavalistest söögikordadest rinnapiima kasuks.

Esimesel korral kui imetamisest loobuda otsustasin (umbes kuu tagasi) muutus poisu päris õnnetuks. Ja mitte õnnetuks neil hetkedel, kui ma talle rinda keelasin ja ta tähelepanu mujale juhtida üritasin, vaid pidevalt õnnetuks. No kohe täitsa depressioonis oli see meie poisuke – ei tulnud enam minu juurde lohutust otsima, vaid läks üksi teise toa otsa nutma, viskas end maha pikali ja nuttis seal jõuetult. Viskas end ahastusest selili selles sobivat kohta valimata ja lõi muudkui kolks ja kolks pead igalepoole ära. Iga ema saab aru, kas laps jonnib, et oma tahtmist saada, või on lihtsalt kurb – minu pojake oli südamepõhjani kurb. Ma ei olnud selleks hetkeks imetamist päris ära jätnud, aga imetasin harvem ja minu, mitte tema poolt valitud hetkedel. Ka seda oli poisule liiga palju – ta ei olnud võõrutamiseks valmis.

Ma olen juba emaduse esimestest päevadest peale tundnud, et intuitiivne vanemdamine on kõige õigem minu jaoks. Et oma sisetundest lähtuvate otsuste tegemine on kõige lihtsam ja valutum kõigile osapooltele – ei pea lohutamatut nuttu taluma, oma närve kulutama või last kuidagi treenima, sest elu loksub ise mugavalt paika. Ma nägin ja tundsin, et mu muidu alati leplik ja naerusuine poeg on murtud ja ehkki inimesed mu ümber ütlesid asju stiilis “kui sa oleksid jätkanud, oleks see paari päevaga üle läinud”, teadsin ma, et see ei ole tema suhtes õige ega õiglane. Ma summutasin kõik väljastpoolt tuleva müra, sest mina teadsin kõige paremini. Ja ma ütlen ausalt – pole paremat tunnet kui teadmine, et sinu sisetunne sind alt ei vea.

Muhe kamapalliürask oma loomulikus elukeskkonnas – emme kaisus!

Jätkasin poisu imetamissoovidele vastu tulemist ja tema meeleolu paranes märgatavalt – kõkutas jälle naerda, toimetas omaette ja tegi #tantsutantsu, mitte ei aelenud ööpäevaringselt kurblikult kaeveldes põrandal. Ma sain aru, et minu otsus oli olnud ainuõige.

Umbes nädala möödudes läksin uuele katsele – võtsin taas appi vanad head kamapallid. Diivaninurgas, kus varem alati imetanud olin, sõime nüüd hoopis koos kaisus kamapalle. See oli meie uus kahekesi-asi – ta uuristas end mulle kaissu, toppis mulle kamapalle suhu ja mina talle, lobises minuga juttu puhuda ja hõõrus end vahepeal kassipoja kombel minu vastu. Ja nii iga kord kui ma taipasin, et ta rinda küsib – kauss kamapalle ruttu täis ja diivani peale nosima. See oli täiesti uskumatu, kui kiiresti poisu taipas, et ma talle rinda anda ei kavatse, aga olen tema jaoks siiski lähedal ja olemas, kui tema seda vajab – juba umbes neljanda kamapalliaktsiooni järel märkasin, et poisu tuleb minu kaissu. Ise. Ilma mu pluusikaelust venitamata (oh my GOD, kuidas ta enne mind paljaks rebida võis ja kui tüütu see minu jaoks oli!), ilma mind raevukalt rinnale patsutamata, ilma vihaselt “aitäh, aitäh, aitäh!” skandeerimata. Selles mõttes oli suurema ja taiplikuma, juba jutust aru saava ja pisut rääkida oskava lapse võõrutamine lihtsam – ta sai aru, kui ma ütlesin: “ei, ma ei anna sulle piima” ja selgitasin, miks. Ja sai alguses ikkagi pahaseks ka, aga vähemalt mõistis, miks ma tema tähelepanu eemale juhin. Mitte sellepärast, et ma tema soovist aru ei saa, vaid seetõttu, et ma soovin talle pakkuda midagi muud.

Kui nii pikalt ja nii sageli (iga lapse palve peale, mitte kindlatel aegadel) imetada nagu mina seda oma lastega teinud olen, tähendab rinnast võõrutamine seda, et laps tuleb pärast võõrutamist sõna otseses mõttes esimesi kordi ise sinu kaissu sinu lähedust otsima. Hõõrub end sinu vastu, mõnnab silmad poolvidukil ja silitab su põske. See on lihtsalt MAAILMA parim tunne ja ma olen nii õnnelik, et imetamine läbi on ja ma tema lähedust niiviisi nautida saan. See on lihtsalt kirjeldamatu!

Ka öised imetamised lõpetasime me samaaegselt. Mulle tundus, et sellel teisel loobumiskatsel olime me sajaprotsendiliselt sünkroniseeritud – poisu sai aru, et mina ei soovi enam imetada ja mina sain aru, et poisu on valmis. Ma olen tema üle nii uhke ja kiidan teda lakkamatult, sest ta tõesti oli äärmiselt tubli poiss ja selmet rinda kraapida, taipas üsna ruttu, et minu läheduse leidmiseks piisab lihtsalt mulle kaissu pugemisest. Ka öösiti magab ta jätkuvalt meie kõrval ning nüüdsest ka peaaegu terve öö jutti.

Sest ta teab, et ma olen alati lähedal.