Minu uus töökoht…
… või pigem ikkagi nagu minu töö uus koht. Tegin just Kukupesa valguskastide sooduskampaania (meil on lightboxid sel nädalal -25% ehk 15,90€ asemel 11,90€!) jaoks pilte ja mõtlesin, et näitan teile ka oma nunnut uut kodukontorinurgakest!
Kui meie planeeritud majaost ära jäi, võtsime vastu otsuse siin muuta kõiki neid asju, mis meid häirisid ja rõhusid. Lahendada probleemid, mis igapäevaelu segasid ja suurema kodu poole vaatama panid. Esimese asjana ostsime mängutuppa suure kirjutuslaua, et me ei peaks muretsema, kus E õppima hakkab, kui ta sügisel kooli läheb. Isegi kui tuba on jagatud, saab vajadusel väikesed elutuppa või õue või kasvõi magamistuppa mängima kupatada, et talle privaatsust anda. Magamistuppa ostsime noorperemehele IKEAst suure poisi voodi, mis õnneks ilusti tüdrukute nari kõrvale ära mahtus ja ausalt öeldes ka õhtused magamaminekud palju sujuvamaks muutis – mõnus on, kui saab kõik tited korraga voodisse panna. Veel soetasime endale ruumipuuduse probleemi lahendamiseks ühe hea suure “sektsioonkapi” (kas ma seda olen teile näidanud? Ei? Päris tagasihoidlik ja praktiline on!) ning nii jäi alles ainult purunenud unistus korralikust kodukontorist. Ülejäänu tundus juba täitsa mõnus ja elatav – pole meil vaja kuskile kolida!
Et ma teen ikkagi iga päev kodust tööd – kujundan eritöid, loon tooteid ja kampaaniaid, tellin kaupa, väljastan ja tasun arveid jne – on minu tagumiku kujuline lohk diivanil ikkagi täiesti märkimisväärne. Ja see ei ole absoluutselt motiveeriv ega jätkusuutlik koht töötegemiseks – kiirematel perioodidel võisin oma lohus veeta terveid päevi, vahepeal võib-olla korraks pissil käies, aga vahel isegi mitte seda. Ja no olgem ausad – mul ei ole mingit huvi enne kolmekümnendat eluaastat täiesti kõveraks ja längu vajuda, sest mul ei ole töötegemiseks ette nähtud kohta. Niisiis ostsin ma endale LÕPUKS OMETI kirjutuslaua. Varem poleks muidugi mahtunud ka – poisu võrevoodi oli meie toas ja ega see tuba just kummist ei ole. 😀
Valitud lauaks osutus IKEA ilmselt kõige populaarsema sarja HEMNES lauake. Meie elutoamööbel on üle 20 aasta vana voodist ja kummutist koosnev Scala mööblikomplekt (uskumatu, et neid ikka veel toodetakse – kui nad tootmises midagi eriti muutnud pole, siis võib ikka väga palavalt soovitada!), mis kuulus minu vanematele, on täispuidust ja väga-väga ilus. Otsustasin, et selle mööbliga sobib kõige paremini harilik HEMNES ja tellisin laua IKEAst Kaspari ja tema kaubiku abiga ära.
Et ma aga oma Scala kummutit IKEA kuldsete kausskäepidemetega tuuninud olin, ei passinud HEMNES sarja mustad nupud siia kohe üldse mitte. Õnneks olin Kukupesaga Interjööri sisustusmessil käies Varna nimelist mööblipoodi pidava Mariliisiga kohtunud, kes seal Fusion mineraalvärve tutvustas ja mulle siis ka niisuguseid OLE VAIT KUI ILUSAID putukatega kapinuppe näitas. Tol hetkel ma veel ei teadnudki, kui väga mul neid vaja minema hakkab, nii et tellisin need talt tagantjärgi pakiautomaati, ja isssssamumeie kui rahul ma olen selle lõpptulemusega!
Tean küll, et feng shui ja kõik muud selle ilma heaolureeglid keelavad tööasjade magamistuppa toomise, aga natukene ausalt öeldes vilistan sellele – minul on meel rohkem kui poole puhanum ja enam kui poole magusam kui tean, et tööd teen oma väikeses töönurgas istudes, arvutit siit mujale ei vii ja kui olen elutoas perega, siis olen ka. Kõveras istumise kohta ma ei tea, mida feng shui ütleb, aga sirge seljaga laua taga istumine on igatahes vahelduseks VÄGA motiveeriv ja inspireeriv ja tööviljakust edendav!
Muidugi oli mul lisaks kirjutuslauale vaja ka tooli ja selleks sai valitud helebeež IKEA LÅNGFJÄLL tool. Käepidemetega variant on ka olemas, aga mulle tundub, et niigi tuugalt täis topitud (ega ma siis ei mõõtnud, kas see kirjutuslaud siia sobib, tellisin eksprompt ära lihtsalt) tuppa sobib niisugune kompaktne üleni laua alla mahtuv variant paremini. Ilus, tagasihoidlik ja vähemalt esialgu tundub, et marumugav on ka.
Kuidas teiega on? Kas teie teete kodust tööd? Kas eraldi kodukontorist (õnneseened…) või ka kirjutuslaua tagant, mis lihtsalt pandud sinna, kuhu mahub? Või olete veel tiim #tagumikulohkdiivanis?
https://blogiauhinnad.ee/haaletamine/ . 🙂
“Idufirma”
Mulle kohutavalt maitsevad idud. Minu meelest on näiteks mungoaidud põhimõtteliselt täpselt sama maitsega nagu värsked herned (loe: krõmpsuvad, magusad ja suurepärased), aga neid on oluliselt lihtsam ja kiirem kasvatada kui suvist hernepeenart rajada. Ja ei ole nii, et niisama teoretiseerin siin, ma tean seda asja küll! Ise külvasin herned peenrakasti juba mitu nädalat tagasi ja mitte ÜHTEGI hernest pole veel saanud. 😀 Idusid oleme selle ajaga seevastu juba neli purgitäit nahka pistnud!
Minu kallis Maris (kes on mind inspireerinud tegema sadu teisigi samavõrd elukvaliteeti parandavaid asju, tänks, Maris!) üritab mind idandama innustada juba aastaid, aga mina teen ikka “ahh” ja “ohh” ja oigan, et liiga keeruline. Idandamisnõusid ja asju ju inimesed ostavad, kas ei kõla nagu mingi ilge tegemine? Mulle kõlas. Lõpuks võttis Maris kätte (nagu hädapätakate reele aitamiseks ikka teha tuleb) ja tõi mulle idandamise stardikomplekti. Lo and behold, idandamise stardikomplektiks on:
üks kaanega purk.
Peotäie mungube pani ka sisse ja ega mul siis muud üle jäänud kui pihta hakata. Piinlik ju ka, kui öeldakse, et ole hea, tee nüüd ise nii palju, et sa valad vee peale ja jätad kappi seisma, ja sina siis ikkagi ei tee. Tegin!
Ega ma täpselt ei mäletanud, mida teha kästi ja tänaseni ei tea, kuidas täpselt õige on, aga kuna ma iga kord jube mõnusaid idusid endale idandanud olen, võib minu õpetussõnu ekspertarvamuse pähe võtta küll. Igatahes tuleb osta karbitäis mungube (500g karp maksab Coopis 3,49€, sellest saab, ma arvan, mingi kaheksa portsu idandada) ja peotäis klaaspurki visata. Ma olen niiviisi pannud, et ca 1 cm kiht purgipõhjas oleks. Sellelsamal suurel (kolmeliitrisel) klaaspurgil võiks peal olla metallkaas, mille sisse on torgatud hulk auke, et tekiks sõel.
Siis tuleb ubadele vesi peale valada (nagu ülemisel pildil) ja nad sedasi pimedasse (köögikappi) umbes üleöö seisma jätta. Õhtul valad vee kaela, järgmisel päeval valad ära.
Kui leotusvee ära valad, loputad oad korralikult ära (et nad oleksid puhtad, mitte mingi seisnud veest moodustunud lägase kihi all). valad kõik vee ära ja jätad purgi taas kappi seisma, kuid seekord keerad ta külili, et idudel rohkem ruumi võrsuda oleks:
Kahe päevaga on idud valmis söömiseks. Vahepeal tuleb neid loputada, et sedasama eelpool mainitud lägasust vältida, aga kui sageli, seda ma öelda ei tea. Seni on “siis kui meelde tuleb” täiesti piisav lähenemine olnud ja sellele vaatamata tunnen ennast nagu suur meisteridandaja. Mida sa idandama asudes täiesti iseseisvalt avastad, nagu minagi avastasin, on see, et see on täiesti naeruväärselt lihtne, kiire ja soodne viis, kuidas oma toidulauale ise toitainetest plahhhhvatavat, tekstuurikat ja maitsvat toorainet kasvatada. Ei ole vaja osta spetsiaalset nõud vm kalleid tarvikuid, ei ole vaja kaaluda-mõõta ja ei ole ka tarvis aega võtta.
Lapsed söövad mul idusid vahepalaks, multika kõrvale snäkiks, toidu peal garneeringuna ja magustoiduks ka. Neilgi on äge jälgida, mismoodi ühele harilikule kuivatatud oale äkki saba taha kasvab. Ja veel maitsev saba!
Kevadised aiatööd: aiapostid-peenrakastid
Nagu paljude teistegi liigentusiastlike amatööraednike aedadest, oleks ka meie omast möödunud nädalavahetusel marukenad “kevad meie aias” pildid saanud. Viisime tüdrukutega kolmekesi Hortesesse mustmiljon eurot ja tulime sealt ära viljapuude-põõsaste, mulla, köögiviljaseemnete ja suure hunniku mulla ning multšiga. Teadagi, mis sellest kõigest tänaseks sai… terve p*rsetäis surnud tageeteseid. 😀
Tegelikult pole hullu midagi, eks see oli natukene juba ette teada ka, et laste talvekombesid pole suvekorterisse veel mõtet viia, sest issand seda teab, mis see kevad veel tuua võib. No ta tõi. Majaesised tulbid-nartsissid polnud veel jõudnud õisi teha, nii et loodetavasti elasid nad selle koleda külma üle ja ikkagi saan oma tutti-frutti õitemere. Nii et ehkki praegu väga midagi ette näidata pole, siis… midagi ikka! Kasvuhoonet veel ära osta suutnud-raatsinud-osanud pole, aga uued peenrakastid, täna viimaks valmis saanud piirdeaed ja TRUMMELKOMPOSTER (!!!)… üht-teist uut siin tänavu siiski on. 🙂
Kas teie olete ka muti metrooga kimpus? Mul on pigem suva kui mitte, aga H on täiesti häiritud, et kõik kohad mutimullahunnikuid täis on. Veidi muidugi muretseme noorte viljapuude pärast, sest nad kipuvad neile viimasel ajal ohtlikult lähedale. Kuidas teil muttidega on? Ei ole üldse või elate harmoonilises kooselus või peletate neid kuidagi? Ma lõkse ja uputamist ja mutinahksete kasukate tegemist ei poolda, mingi mutte peletav diskovidin meil on, aga neile see heli vist pigem meeldib. Mida teha, et veidi muru ka alles jääks?
Nagu te teate, istutasime igale lapsele oma õunapuu ja pildilolev on Väikevenna oma, mille meie armsad sõbrad talle katsikukingiks tõid. Puu sai ülemöödunud sügisel maha ja näeb tänavu nii kena ja elujõuline välja! Huvitav, kas kannab ka?
Kuna Virsiku puu (no see noorim tütar, mitte virsikuid kandev viljapuu :P) on pisut õnnetumas seisus – arvasime, et suisa surnud, aga tegelikult veel kasvatab lehti – ostsime talle uue puu ja oma uueks puuks valis laps maguskirsipuu. 🙂
IIIIIIIIIIIIIK! <3
Et oma kompostimaaniale veidi konteksti anda, pean kohe ütlema, et kompostimine oli üks peamisi põhjuseid, miks ma päris oma aiaga koju kolimist nii väga ootasin. Kui me siis endale ehituspoest esimese kompostikasti ostsime ja ma kompostimisse kui protsessi süvenesin, süvenes ka minu kinnisidee ja põnevus. Paraku osutus ostetud kompostikast kohutavalt halvaks tooteks ja vastu pidas see vaid ühe talve. Kõigepealt purunesid kaane kinnitused, siis lendas kaas minema ja kui me ta lõpuks üles leidsime, oli ta tükkideks läinud. Kompostitegu ei ole aga sugugi edukas, kui kompostikast avatud on ja vihma saab.
Olin juba alguses seda esimest kasti ostma asudes näinud soojustatud (ürgkalleid) kompostreid, aga trummelkompostriteni jõudsin googeldades alles hiljem. Ja ma olin täiesti müüüüüüüüdud! No mu hing oli müüdud, rahakott siis veel ei olnud. Kui vana komposter aga lõplikult otsad andis, võtsin südame rindu ja otsustasin selle väljamineku teha. Ühes kompostriga hankisin ka nunnu biojäätmete kogumise ämbri (mida Mondela ja H kohe saunamannerguks narrima hakkasid, mumst on imeilus bambusest ämber, mis max hästi meie köögiga harmoneerub :D) ja see kõik toodi mulle juba samal õhtul koju kohale. Härra, kes poodi peab, vestles meiega piiiikalt ja laialt kompostiteost ja targast jätkusuutlikust jäätmekäitlusest laiemalt ja ma ausalt öeldes pole millestki väga kaua rohkem elevil olnud. 😀
Trummelkompostri mitmetest eelistest saad lugeda SIIT. Mingit muud seost peale suure kompostiarmastuse mul selle ettevõttega pole, aga nad on HÄSTI toredad ja te niikuinii küsite, nii et ma siis parem lingin kohe ära. 🙂
Kompostri kokkupanemine võttis paar tundi aega ja hiljem ehitas H selle jaoks ka väikese terrassikese, et ta jäätmete raskuse tõttu maasse ei vajuks. Hirmus armas ja ilus on ta seal oma isikliku lavatsi peal. Puudu on selle alt veel kaanega tsinkplekist anum (kui selline olemas on, ma oma tsinkplekist kastekannu otsin juba kaks aastat, kastame ikka veel laste kastekannuga edasi-tagasi joostes, sest ma keeldun koledast plast-kastekannust), mille sees saaks hoida puitpelleteid vm materjali, mis liigniiskuse tekkimist ära hoida aitaks.
Mul ei ole küll väga pikaajalist kogemust, aga seni töötab komposter ülihästi. Meil tekib megapalju biojäätmeid, sest teeme 3x päevas viiele inimesele süüa ja suurema osa sellest moodustab ikkagi biolagunev kraam. Kompostri “käivitamiseks” lisasin vanast kompostrist valmis komposti ja temperatuur kompostris on juba üsna kõrge ja lõhn õige (kompost ei haise, vaid lõhnab puhta värske mulla järgi), nii et mulle tundub, et asi töötab. Vahepeal tundus, et üks kamber saab maruruttu täis, aga tegelikult toimib asi üsna ruttu ja jäätmed muutuvad üsna ruttu kompaktseks.
JEE! KOMPOSTER! MUCH EXCITE!
Me toodame jõle palju sodi siin majas – vaatan kadedusega neid imelisi inimesi, kes saavad panna üles pildi à la kümnest puhtast pakendist, mis neil nädala jooksul tekkinud on. Meil tekib vabalt suure kollase Ragnsellsi pakendikotitäis pakendisodi kuus ja biojäädet on ka megalt. Mis mind aga rõõmustab on see, et olmesodi tekib seevastu üsna vähe ja enamuse sellestki moodustavad poisu mähkmed. Mähkmed, mis oleks ilmSELGELT pidanud olema korduvkasutatavad, aga mis sest nüüd enam… Mis ma tahan öelda on, et ma õudselt naudin seda arengut jätkusuutlikuma elu suunas, sest minu meelest teeb see lihtsalt elu igatpidi lihtsamaks. No lisaks sellele, et kompostimine on niisamagi mu lemmikhobi, on maruhea, kui prügikast koguaeg üle ei aja ja kui saab vaarikaid istutades omaenda kompostikastist ilusat värsket sõmerat toitainerikast komposti võtta, onju. Või siis näiteks menstruaalanum, millest ma teile pikka aega kirjutada mõelnud olen. Olen seda juba neli tsüklit kasutanud ja see tundus varem nii võõras ja äka ja imelik ja ebamugav, aga tegelikkuses olen nüüd taibanud, et muidu ebamugavad ja ärritavad (nii tuju kui limaskesti) ja igavesti kestvat näinud päevad mööduvad nüüd ühtäkki imekiirelt ja märkamatult. See teeb mind ka nii õnnelikuks!
Üks suuremaid murekohti siia kolimise juures oli piirdeaia puudumine. On meil ju krundi ääres jõeke ja lugusid kuuldud küll, kuidas lapsed omaenda koduaias ootamatult uppunud on… kordagi ei saanud neid enne aia valmimist aias silma alt ära lasta ja aia valmimisega läks aega, sest kõik pakkumised, mis me saime, olid nii. pagana. kallid. Aed sai juba eelmisel suvel ümber aga ühest kohast meie ja naabrite vahelt jäi ta siiski lahti, sest posti koha peal oli maa sees väidetavalt hiiglaslik kivi ja ehitajad ei saanud aiaposti sinna kinnitada. Täna selgus, et kivi polnud nii hiiglaslik midagi, nii et kaevasime selle H’ga koos välja ja härra tõi ehituspoest segu, et aed valmis ehitada.
Nagu meie majas ikka kombeks on, pandi post paika lastega koos – töökasvatus ju. Koos mõõdeti vajalik kogus vett, segati segu valmis ja valati auku ka.
Oma uusi peenrakaste tahan teile ka näidata! Nägin Facebookis niisuguste peenrakastide reklaami (Nordickraft vist oli ettevõtte nimi) ja kuna kastid olid tõeliselt ilusad ja hinnad ülimõistlikud, võtsin neilt ühe suure nelja sektsiooniga peenrakasti (üleval), ühe võrega kasti, millel herned saaksid ronida ja veel kolm tillukest lillekasti ka. Olen hästi rahul! Suures kastis on redised ja porgandid (lillad), võrekastis herned, lillekastides surnud peiulilled (:D) ja minu suures eelmise aasta peenrakastis on ka porgandid, murulauk, rosmariin, till, petersell ja möödunudaastased maasikataimed. Veel tulevad sinna tomatid ja basiilik. Aga tahaks ikka seda kasvuhoonet nagu ka.. aga ei suuda otsustada…
Mis teie aias praegu toimub? Mis teil sel aastal uut on?
Nõiad, haldjad, kallurid – mäng nagu põnevusfilm
(Postitus sündis koostöös LEGOga)
Meil on kuu aega vahelduva eduga erinevad tõved majas olnud (minul muidugi allergia, peaasjalikult) ja sellega seoses veetsid lapsed terve ülemöödunud nädala kodus. Terve nädal teineteisele kodus närvidele käimist (kusjuures emme, kellel pole ka enam nii mitmel päeval nädalas lapsehoidjat, teeb ju tööd, mitte ei tegele lastega – häbi-häbi…) mõjus meie tütarde omavahelisele suhtele leebelt öeldes laastavalt. Tülid olid kerged tulema, kadedustunded kerged tekkima, õues käia ka vahepeal üldse ei saanud (sest kõrvapõletik) ja nii olime siin kõik ühel või teisel põhjusel mööda seinu üles ronimas…
Kui tüdimus teineteisest oli parasjagu haripunktis, saabus aga suur kastitäis midagi, millest meie majas kunagi ära ei tüdineta – LEGOsid! Oh siis seda elevust uutest mänguasjadest. Ja enne kui ma näitan teile, milliseid vingeid üllatusi meile (ja muidugi ka teile!) saadeti, pean ütlema, et issand olgu kiidetud laste tervenemise eest. Nädal aega lasteaias (samas rühmas küll, aga ikkagi) ja nüüd mängitakse vahetpidamata nagu parimad sõbrannad muiste. Huhhhhh, milline kergendus!
Kõige populaarsem LEGO sari on meie majas muidugi Friends. “Frendsaiased”, nagu E nad kunagi ammu kuulmise järgi (telekas reklaamitakse “LEGO Friends sarja”, mis kõlas lapsele nagu “Frendsaias”) on meie maja kõige popimad mänguasjad. Nendega mängitakse läbi muinasjutte kurjadest nõidadest ja vangistatud haldjatest, matkitakse elulisi stseene lasteaiast ja tehakse esimesi harjutusi ettevõtluses, mängides kohvikut, poodi ja misiganes muid ägedaid rollimänge.
Ülemisel pildil olev komplekt, mida mina algselt mullivanniks pidasin, on tegelikult südamekujuline LEGOdest ehitatud (neljane ehitas, see oli talle absoluutselt jõukohane) karp Friendsite ja nendega kaasas käivate vidinate hoiustamiseks. Laod klotsidest karbi, paned sinna sisse kõik oma pisividinad, mida kuhugi kaasa tahad võtta, ja paned kaane peale. Vidinate näol on kaasas erinevad sõbrad ja hulk kostüüme, mida neile selga sobitada. Ja nagu te võib-olla juba teate – meie lapsed ja kostüümid… Me küll LEGOde laialitassimist ei soosi, aga samas ei soosi me ühegi mänguasja laialitassimist, ja ikkagi on maja pidevalt tüdrukute tekitatud kultuurikihi all. :)))
Muidugi ei olnud ka meie poisut ära unustatud. Püsti seistes ta suure pappkasti põhja ei ulatunud – küünitas mis ta küünitas – aga külili kasti sisse ronides sai oma varanduse ise välja õngitsetud. Oh seda tema elevust! Muudkui “uoooooou” ja “uaaaaau” kostis poisu suust – ta hõljub meil siin õdede mõjutusel küll sageli haldjakleitides ringi, aga midagi pole teha: poisu jääb ikka poisuks. Sellist auto-, bussi- ja kopaentukat nagu tema juba teist ei… who am I kidding? Enamus poisud on ju sellised!
Samal ajal kui poisid põrandal DUPLO-autodega põristasid ja pläristasid, algas köögilaua taga peenem näputöö. Väga paljud emad ütlevad, et nad juhendi järgi komplekteerimist üldse vajalikuks ei pea ja innustavad pigem LEGOmängule loominguliselt lähenema. Mina ei näe, et üks teist välistama peaks – esimese asjana suuname neid alati komplekti juhendi järgi kokku panema, sest teist nii head peenmotoorika- ja koordinatsiooniharjutust on raske leida. Ruumilise juhendi järgi aru saada, mispidi joonis on ja mispidi ehitis sinu ees, kui mitmendast täpist alates tuleb järgmine klots paika panna, millist tükki vaja leida on, kas suuremat või väiksemat… väga hea ajugümnastika. Kaua need esialgsed ehitised muidugi koos ei püsi ja edaspidi käib ehitamine ikka omaenda kujutlusvõime järgi. Juhendid hoiame siiski alles, kuid enam kui ühel korral ei ole neid veel ette võetud. Ehk kunagi hiljem. 🙂
E – koolilaps nagu ta meil nüüd varsti on – paneb suuremaid ja keerulisemaid komplekte ise kokku. Omaette nokitseb, ja kui teda vahepeal kõnetada, võib ta kõneleja vaigistamiseks demonstratiivselt käe ette tõsta, sest keskendub parajasti ja loendab juppe. Väga lahe on vaadata, kuidas keerukas ehitis kerkib ilma, et täiskasvanul hetkekski sekkuda vaja oleks.
Kõige parem hetk saabub muidugi siis, kui komplektid on valmis, mängud on täies hoos ja kell on küll selgelt liiga palju, aga teisest toast kostuv ULMEPÕNEV narratiiv on nii kihvt, et süda ei luba lapsi magama kupatada. Nii palju tegelasi, kostüüme, mida neile selga panna, erinevaid ägedaid detaile, millega mängu elulisemaks ja rohkem “päriselu” moodi muuta saab… seisin lihtsalt totakalt naeratades ukselävel ja piilusin, kuidas tüdrukud suure õhinaga põnevusfilmi stsenaariumi meenutavat mängu mängisid.
Koostöös LEGOga kingin ka kahele teist uue komplekti avastamise rõõmu. Loosi lähevad kaks toredat DUPLO komplekti – numbrirong ja kõige vahvam loomadega komplekt, mida minu silmad näinud on!
Loosis osalemiseks Instagramis kliki SIIN ja kui tahad võita Facebookis, kliki SIIN. Head loosiõnne!
Pildipostitus: Spaapuhkus Saaremaal
Olen jumala ammu tahtnud neid pilte siin jagada, sest need on mu meelest nii õudselt armsad ja ägedad ja kirkad ja värvilised ja täis igasugu häid tundeid, mida me tol nädalavahetusel tundsime. Aga ma ei ole jaganud, sest ma ei ole osanud või viitsinud pildirodule mingeid erilisi kirjeldusi külge kirjutada, kuidagi ei ole saanud selle soone peale, ja pealegi ma ju tegin sellest nädalavahetusest toreda videoblogi ka.
Nii et kuigi ma harilikult ikka olen üritanud teile natukene pildiloleva kohta kirjutada ka, siis nüüd ma lihtsalt näitan pilte, sest mulle meeldivad need pildid ja… mis siin ikka nii väga lamiseda, onju? Kes head pulli ja vahetuid emotsioone tahab, vaatab vlogi. 🙂
Haavatavus
Ma olen viimasel ajal emotsionaalselt haavatav. Mitte kurb, mitte stressis, mitte pahane, mitte hirmul… mitte midagi niisugust. Mitte midagi pole halvasti. Aga elus on nii palju kurbi ja raskeid lõppe olnud viimasel ajal. Paratamatusi, mis ei ole iseenesest halvad, vastupidi, aga lihtsalt rebivad südame rinnust. Ja kui asjad lõppevad, siis muutub minusugune inimene haavatavaks. Kõik asjad tunduvad ühtäkki haprad ja kui elu alustalad on raputatud, läheb aega, et oma kohta maailmas leida. Tunda, et seisad omaenda jalgadel kindlalt edasi ja kõik laabub ning saab korda ja loksub paika.
Eks ma olen piisavalt palju rutiiniinimene ka. Mulle meeldivad asjad, mis on tuttavad ja turvalised. Viimased kaks aastat olen sisuliselt elanud koos meie hoidjapreiliga ja ma ei saanud lõpuks enam arugi, kas ta käib hoidmas mu lapsi või mind. Mu kõige lähedasem inimene, mu hingesugulane, keegi, kes saab aru, mida tähendab suur ärevus ja mure, kes on alati toetav ja inimlik ja teeb nii lolli nalja ja… no elada kolm päeva nädalas kellegi sellisega koos, jagada ühist argipäeva, teada, et ta alati tuleb – nii tore ja soe ja turvaline ja hea. Ja keegi, kellega sa tead, et lastel on paremgi, kui sinuga… ja nüüd ta ei ole enam iga päev meiega, sest tema ise saab endale oma tita, kes on NII OODATUD, sama palju oodatud meie kui nende majas ja MUIDUGI on see suurepärane, aga näha tema võtit kapiserval… ma ei ole sellest praeguseni isegi mõelda suutnud, sest ma hakkan kontrollimatult nutma. Miski nii hea ja ilus ja armas, aga ikkagi the end of an era ja raputab elu korralikult läbi. Kuidas nüüd siis edasi minna? Ei tea veel…
Veel inimestest, kellega ma olen kaks aastat ninapidi koos olnud ja kes on olnud minu turvavõrk: ka A ei jätka enam minu igapäevaelu osana, sest kutsusin ta juhatuse liikme kohalt tagasi. Ja kuigi see sai juhtuma minu initsiatiivil, siis olen ma ikkagi sellepärast väga palju kurvastanud ja südant valutanud. Nii raske on südamega aru saada, kuidas heast koostööst võib niiviisi kasvada välja toksiline töökeskkond, kus kellelgi pole hea. Tagantjärele pikalt vesteldes ja analüüsides pean lisama, et peaasjalikult seetõttu, et mina olen oma suutmatuses suurtest muredest teistele arusaadavalt (või piisavalt konstruktiivselt, et see ei kõlaks niisama järjepideva hädaldamisena) rääkida tekitanud suuri arusaamatusi. Mille tagajärjel on ainult asjatud vaidlused, arusaamatused ja usaldamatus. Keegi pole meelega nii tahtnud, mõlemad on koosolemist ja koostegemist nii väga nautinud, aga ühel hetkel see lihtsalt lõppes ära. Toreda ja lõbusa ja innuka kõrvale on kerkinud mingi suur must vari, mida me ise pole sinna tekitada tahtnud, aga mis igapäevaelul endisena jätkuda ei lase. Ja jällegi: mõistus saab aru, et tööd ei saa teha kui mingisugused asjad hakkavad töötegemist segama ja kolmandaid osapooli mõjutama. Mõistus saab aru, et tegemist on tööga, tegemist on minu ettevõttega ja kui miski üldse ei tööta, ei saa kõrvaleastuja olla mina. Aga süda… süda täiega kurvastab. Muidugi ei tähenda tööalase koostöö lõpp, et peab lõppema nii kaua kestnud sõprussuhe, ja tõenäoliselt mõjub see otsus viimasele tervendavaltki, aga faking trööstitu tundub ikka. Täiskasvanuks olemine on raske ja tüütu ja ma ei soovi enam, aga ega mulle keegi valikut ei anna ka. The end of an era.
NB! Nagu siin postituses SELGESÕNALISELT kirjas on (jätku saate lugeda ka kommentaaridest), olid meievahelised probleemid mõlemapoolsete arusaamatuste tulemus. Te peate aru saama, et niisuguse intensiivsusega kahekesi külg külje kõrval töötades ja mingeid asju teineteise säästmiseks ütlemata jättes tekivadki pinged, mis on valusad, aga mille lahendamine ühel või teisel viisil on vajalik. Ei ole õiglane siia tulla jätma õelaid kommentaare teise osapoole aadressil, sest need on kirjeldamatult ebaõiglased ja põhjendamatud. A’l on suur ja hea süda, ta tahab head kõigile ja that’s all there is to it.
No ja lasteaed saab läbi ja E läheb kooli. End of an era. Ja kirikud põlevad. End of an era. Ja kõik asjad lähevad praegu nii räigelt hinge.Ja ma tahan juba nädalaid blogida, aga ma ei julge. Mitte sellepärast ei karda, et miski sellest, mida ma olen jagada tahtnud, oleks häbenemist väärt. Sellepärast kardan, et ma ei taha, et keegi minu niigi hellal hingel avalikult (või selja taga karjakesi) tallaks, minu tundeid naeruvääristaks või kusagilt midagi välja imeks, et sellest mingisugune lõbus intriig teha.
Nii et kuigi selline parooli alla kirjutamine on nõme, sest ma ei taha teie eest oma sõnu peita (ja ma ei viitsi sadadele inimestele parooli copy’da :P), tunnen ma, et kui enese haavatavaks tegemine on pigem õli kellegi blogiintriigitulle, siis ma lihtsalt istun seni siin omaette, kuni need tuuled vaibuvad.
Ei takista vallid, ei takista kraav, ei takista paroolid. Kui ikka sulle põhimotteliselt täiesti võõra inimese ellu vägisi surkimine ja usalduse kuritarvitamine juba iseloomu poolest nii kergelt tuleb ja kuvatõmmiseid tegemata jätta ei saa… las ta siis olla juba kõigile avalik. 🙂
Retsept: Teriyakised tofu-köögivilja grillvardad
Mõni aeg tagasi kirjutas Agnes üliägedast ideest, mille ta oma abikaasa Raiko unenäos välja oli mõelnud. 😀 Asja mõte on selles, et igal nädalal on perel üks niisugune päev, kus süüakse midagi täiesti uut – midagi niisugust, mida kunagi varem valmistatud pole. Mind inspireeris see tohutult! Juba nädalaid käin ja nuputan, misasjad need on, millest ma kunagi kokanud pole, aga järgi proovima peaksin. Terve rodu mõtteid on pähe kerkinud ja nii olengi ka nädala toidukorvi koostades püüdnud midagi uut ja huvitavat korvi pista.
Esimeseks niisuguseks midagi-mida-me-varem-söönud-pole-asjaks sai tofu. Ma olen suur taimetoidusõber, st. taimeriigist pärinevad mu lemmiktoiduained, kuid tofuga ma oma koduköögis varem rinda pistnud polnud. Ilmselt on mul ka alateadlikud eelarvamused tofu suhtes – osad seavad küsimärgi alla selle tervislikkuse, teised ütlevad, et see lihtsalt maitseb pahasti. Kolmandad, näiteks mina, on skeptilised tofust valmistatud poolfabrikaatide suhtes ja maalivad need eelarvamused laia pintsliga ka maitsestamata tofu enda peale.
No olgu selle taga mistahes põhjused või nende puudumine – tofut meie majas varem valmistatud polnud. Aga juba tükk aega oli mul silme ees olnud ilus pilt kleepuvas teriyakilaadses marinaadis tofust ja seda pilti silme ette manades ja “Uue toidu neljapäevast” inspireerituna ma kaks klotsi tofut viimati netipoes ostukorvi klikkisin ka.
Kas ma võin sündmustest ette rutata ja öelda, et ma lihtsalt oigasin seda rooga süües mõnust? Tõsiselt ka. Üks paremaid retsepte, mille ma oma elus kunagi leiutanud olen. H oli sellest einest nii inspireeritud, et teatas, et soovib suvel oma veganskeptikutest sõpradele taimetoidu-grillpeo korraldada!
Vaja läheb:
500g tofut (tükki, mitte siidist)
Teriyakilaadse marinaadi tarvis:
ca 50 ml sojakastet
ca 1 dl taimeõli
0,5 tl kalakastet (jäta ära kui täistaimset eelistad)
2-3 sl fariinsuhkrut
1 laimi mahl
1 tšillikaun (seemnetega)
1 suur jupp ingverit
1 suur peotäis värsket koriandrit
2-3 küünt küüslauku
Lisaks:
punast sibulat
paprikat
suvikõrvitsat
kirsstomateid
vm köögivilju, mida hea vardasse lükkida
õli ja/või võid
ja vardaid, soovitatavalt korduvkasutatavaid.
Esimese asjana sega kokku marinaad. Tofu marineerimist ei pea (aga muidugi võib) alustama päev varem – see imeb maitsed üsna kähku väga kenasti endasse ja ei vaja niisiis väga pikka etteplaneerimist. Haki koriander ja tšilli pisut peenemaks, riivi ingver ja pressi küüslauk – mida peenemaks sa need töötled, seda “tõhusama” marinaadi saad. Sega kõik marinaadiks vajalikud koostisosad kokku kuni suhkur on sulanud, lõika tofu parajateks kuubikuteks (mida saab edukalt vardasse panna ilma, et need pooleks mureneks) ning sega marinaadiga kokku. Aeg-ajalt võid kogu kremplit segamas käia, et ülemised tükid ka marinaadiga kokku saaksid. Võid proovida toidukarbis marineerimist ja raputamist, aga mure tofu võib sedasi katki minna. Muid asju marineerides töötab see igatahes hästi!
Lase toful marinaadis seista nii kaua kui võimalik, aga vähemalt pool tundi kuni tund.
Kui tofuga on lood ühelpool, jaga oma armastust ka vardasseminevate köögiviljadega. Mina teen kõik köögiviljad alati enne grillimist kokku soola ja pipraga maitsestatud sulavõiga – eriti grillitud suvikõrvitsa teeb selline erikohtlemine võrratult heaks. Nendesse varrastesse siin ajasin mina tofukuubikutega vaheldumisi punase sibula sektorid (lähevad grillides imeliselt magusaks ja karamelliseks), kirsstomatid, paprikatükid ja suvikõrvitsakuubikud.
Ülearu kuuma grilli need vardad ei taha ega vaja – oluline on, et tofu ja viljad saaksid pealt karamelliseks küpseda ning suvikõrvitsad-paprikad kaanealuse kuumuse käes ka pehmeks haududa ilma, et nad pealt ära kõrbeksid. Niisugune grill, mille kohal saab käelaba 6 sekundit hoida, on hea küll. Kui valmistad neid muude läbiküpsemist vajavate asjade (nt liha) kõrvale, küpseta muu varem valmis. Varrastel ei lähe eriti kaua.
Mis niisuguse marineeritud tofu juures veel hea on, on see, et marinaadi saab varrastele niristada küpsemise ajal, aga ka hiljem kastmeks. Toorest kana- või sealiha marineerides on hea värske marinaad hiljem raisus – kuumutamata seda süüa ei tohi. Tofumarinaadil nakkusohtu pole ja nii võid selle kasvõi otse marinaadikausist kõrrega ära juua ja kausigi hiljem puhtaks lakkuda – niivõrd hea on see kraam. Mina hoidsin end hädavaevu tagasi ja valasin “üleliigse” marinaadi valmis varrastele.
Väljast krõbe ja karamelline, seest halloumit meenutava tekstuuriga, magus-soolane, suviselt grillsuitsune ja võrratult toitev. Minu selle suve lemmikroog, kahtlemata! Mõtlesin alguses, et teen valmis ühe kahest tofukuubikust, aga tänasin hiljem jumalat, et mõlemad ära grillisin – raske oli pidama saada. Muidu täitsa meeldivad grillvorstikesed tol õhtul igaljuhul ei ahvatlenud ega ahvatle ka praegu neid ridu kirja pannes. Niisugust maitseküllast tofut pistaks aga küll…
Mida teie tofust valmistate?
Viiekäiguline õhtusöök chez nous #ourkitchensrule
Meie õhtusöökide üritustesari #ourkitchensrule sai alguse juba aastal 2014 ja sestsaati on korraldatud kümneid ja kümneid õhtusööke. Kui alguses ikka juhtus niisuguseid asju nagu minu esimesel õhtusöögil, kui Bèarnaise lahku lõi, siis nüüdseks on tase nii kõrge, et restoranis paremat ei saa. Järgmine nädal on selle vooru viimane restoran ja ma ei saa sellele mõeldagi ilma, et mul süljeeritus üliaktiivseks ei muutuks…
Nagu te ilmselt juba teate, korraldame me oma õhtusööke nn voorudena. Igas voorus on neli õhtusööki (igal paaril üks) ja igal voorul on oma teema. Viie aasta jooksul oleme läbi käinud kõikvõimalikke erinevaid teemasid. Meie esimene voor oli harilik kolmekäiguline õhtusöök, millele järgnes brunchivoor, siis säästuvoor, siis suvevoor ja ümbermaailmavoor loositud riikide/piirkondadega. Siis muutus meie koosseis kolme liikme jagu, mistõttu tegime “uue alguse” puhul uue kolmekäiguliste dineede tutvumisvooru.
Kusagil siinkandis muutusin ka veidi laisemaks blogijaks, kuid menüüs olid meie kodurestoranis Maitsev AF (kus “AF” tähistas Asian fusionit) eelroana taipärane veiselihasalat, pearoaks spinatikarris India juust ja magustoiduks kookose- ja mangovahuga kihiline kook-tüüpi dessert.
Kui esimene voor oli tehtud ja selgemast selgemaks oli saanud, et uus koosseis teeb ole-vait-kui-hästi süüa, panime paika uue vooru teema ning otsustasime valmistada tänavatoitu.
Sellele järgnes loositud koostisosade voor, kus fortuuna tahtel said meie õhtusöögi olulisteks konstruktsioonielementideks ulukiliha, mango, baklažaan ja seakamar. Kuna Väikevend oli tollal veel täitsa beebi ja meil polnud ka ülejäänutele lapsehoidjat võtta, otsustasime laua katta ühe käiguna tapas-stiilis, et saaksime külaliste saabudes ka ise lauda istuda ja vajadusel lastekarja kantseldada. Hankisime suure vedamise läbi uhke põdra sisefilee, millest tegime imelise carpaccio. Samuti grillisime hiidkrevette, mille kõrvale sai mangosalsa. Baklažaan esines baba ganoush‘is ning seakamarast pidid tulema mõnusad krõbedad snäkid, mis ebaõnnestusid. Tegelikult oli laual kõiksugu kraami veel, lisaks küpsetasin taevalikud kodused saiad ning sellisest läbi häda ja viperuste (loe: vabade käteta) valminud õhtusöögist sai tegelikult üks mõnusamaid.
Ajalootund läbi, oleme jõudnud tänasesse päeva e. meie köögiseikluste kõige värskema vooru juurde. Ma olin ammu mänginud mõttega viiekäigulisest õhtusöögist ning nüüd õnnestus mul see idee ka teistele pähe määrida. Ma ei saa öelda, et mul endal enne esimest õhtusööki (mis iga uue vooru alguses on traditsiooniliselt meie oma) püksid püüli sõelunud poleks, aga jube põnev oli ka. Etteruttavalt võin öelda, et see viiekäiguline oli meie kõige paremini sujunud õhtusöök kogu üritustesarja ajaloos. Me ei jäänud kordagi ajahätta, olime kõik külaliste tulekuks valmis jõudnud panna ja ühtegi stressirohket olukorda ei tekkinud. Puhas kokkamis- ja võõrustamislust! Aga – tõsi ta on – eks ole selles mängus juba kätt harjutatud ka. 🙂
Tegelikult oleks võinud minna sootuks teisiti – et meie viiekäiguline õhtusöök toimus jaanuarikuus, kus sai peetud sünnipäevapidusid ja ka muid kohustusi ning ettevõtmisi oli ülearugi, polnud mul selle vooru ettevalmistusteks üldse aega. Kui mul tavaliselt on menüü koos, lauakaardid kujundatud ja asjad läbi mõeldud vähemalt nädal enne pidu, siis seekord polnud ma veel eelneval päevalgi päris kindel, mis täpselt lauale saab. Poes ja turul käisime sama päeva hommikul, Väikevend kaenlas. Üht-teist olin saanud Coopiga koju tellida, nii et magustoidud ja marineeritud köögiviljad said valmida juba eelmisel õhtul või sama päeva varahommikul, kuid paljud asjad olid tegelikult ka veel täiesti lahtised. Aga kulgesime mõnusa rahuga ja end neist pisiasjadest häirida ei lasknudki. Lauakate oli väga lihtne, menüükaartidena kasutasime mu meresiniste Iittala joogiklaasidega mätšivaid Kukupesa postkaarte ja panime lauale suure vaasitäie tulpe. Kui ei ole aega rabeleda, tuleb lihtsamalt läbi ajada!
Kuna klassikaline fine dining ja selle tehnilised nõksud on mulle iseenesest väga põnev, huvitav ja ka mokkamööda, keskendusin oma menüüd kokku pannes klassikalistele prantsuse roogadele. Nii sai meie külmaks eelroaks rillette aux deux saumons e. pošeeritud lõhefileest ja suitsulõhest valmistatud määre. Valmistasin veinist, sellerist, porrust, piprast, tähtaniisist ja loorberilehtedest pošeerimisvedeliku, keetsin seda mõnda aega, eemaldasin tulelt ja asetasin sellesse terve lõhefilee, mida seal siis 10-15 minutit kaane all hoidsin. Nii sain mõnusalt mahlase ja laiali laguneva lõhefilee, mille tegin kahvliga mõnusateks tükkideks ja segasin turult ostetud suitsulõhe, sulavõis hautatud šalottsibulate, sidrunimahla, hapukoore ja hakitud kapparitega. Selle kõrvale tegin saiakrõpsud ning marineerisin kõrvale ohtra tšilli, sidrunimahla ja küüslauguga värsket kurki, et kogu kremplile värskust ja tekstuuri anda. Nagu te teate, pole ma ise suurem asi kalasõber, kuid see eelroog oli mulle igati mokkamööda!
Soojaks eelroaks sai bisque ning selle kõrvale grillitud kodune prantsuse sai. Selle mõnus soojendav mereannisupikese põhi valmis koorimata krevettidest, sest ühegi homaariga mu teed kahjuks õhtusöögiks valmistudes ei ristunud. Siiski lisasin supile homaarifondi ja šmekk sai üsna autentne. Mõnusalt kreemjas, vürtsine, magus-soolane… see oli tõesti võrratu leemeke!
Chou-fleur Mornay on põhimõtteliselt Gruyère’iga bešamellkastmes küpsetatud lillkapsa-ahjuvorm. Mul ei olnud ahjuvormi plaanis valmistada, kuid lillkapsast tahtsin oma esimeses pearoas kasutada küll. Grillisin toored poolekslõigatud lillkapsaõisikud grillpannil mõnusalt suitsuseks, panin siis ahjuvormi ja maitsestasin soola ning sidrunimahlaga ja jätsin ahju ootama, et nad õigel hetkel valmis küpsetada saaksin. Juustukastmes küpsetamise asemel panin juustukastme taldrikule eraldi, asetasin sellele suitsused-hapukad-soolased lillkapsad ning lisaks veel magus-hapus marinaadis olnud rediseviilud. Roog kukkus välja täpselt niisuguses tasakaalus, nagu ma teda ette kujutasin, ja ma jäin sellega enam kui rahule.
Kala ei söö, aga kolm käiku viiest on kala? Nojah. Kuidagi peab ju inimene oma halbu harjumusi murdma… Aga tõepoolest – koha mulle maitseb. Ta on mõnusalt kreemjas ja mahe ja võrratu tekstuuriga. Roog ise on väga lihtne ja klassikaline – rammus magusapoolne juurviljapüree, mahlane kala, võine (aga samas sidruniselt värske) Hollandi kaste ja magus-soolased porgandikrõpsud, mis tekstuuri annavad. Ei midagi ülearust – kõik lihtne, loogiline ja klassikaliselt oivaline.
Lõpetuseks valmistasime (siin, muide, võib enamuse krediiti anda H’le, kes brüleekreemide eest vastutas) tonka oa brüleekreemid. Tonka uba on vihmametsades kasvava tonka puu seeme, millel on vanilli meenutav, aga pigem mandline mekk, mis annab igasugustele kreemidele võrratult hea ja omapärase maitse. Ma muidu ei ole brüleekreemide ümberleiutamisega jändamise fänn (pole vaja klassikusse rabarberit ja muid lollusi toppida), aga tonka oale teen erandi. Kõrvale tegin mustsõstra coulis, et vahepeal suu magusast kreemist vaheldust saada võiks. Kreemi tekstuur oli absoluutselt täiuslik – gaasipõletiga peab H veel veidi kätt harjutama. 😀
Kokkuvõtteks oli see vist esimene meie dineedest, millega ma tõesti algusest lõpuni rahul olin. Planeerimisele pean andma 10 punkti 10st, sest kõik oli õigeks ajaks valmis ja käigud tulid lauda ülikiirete intervallidega ja ilma igasuguste viperusteta. Vajalik oli ette valmistatud ja plats puhas selleks ajaks kui külalised tulid. Lauakate oleks saanud ilusam olla, aga olgem ausad – oluline on siiski toit. Ja see sai meil seekord tõesti imeline.
1500€ komposter – hea ajusid komposteerida!
Ilusat esimest aprilli! Alustuseks kohe tõotan pühalikult, et ma teid täna ninapidi täna vedada ei ürita. 😀
Kui ma hommikul ärgates taipasin, mis kuupäev täna on, hakkasin kohe kerima erinevaid mõtteid, kuidas H ninapidi vedada. Ma ei ole vist küll supersuur aprillinaljasõber – see päev otsa kestev ärevus ja lähedaste kahtlustamine valskuses ja valedes on väga kurnav – aga natukene nagu ikkagi meeldib šokeerida kah. No niiviisi leebelt. Ma midagi liiga karmi ja ilmselget ei tahtnud ka kokku valetada, nii et proovisin teda veenda, et ilma temaga läbi rääkimata ühe arutult kalli ostu teinud olen. Et ta eile õhtul kogemata laste kõrvale magama jäi, väitsin talle, et õhtul sel ajal lõpuks trummelkompostri ära tellisin. Ta küll ei jaga minu kirglikku komposteerimisvaimustust, aga paistis siiski leidvat, et see tore on, et ma selle viimaks ära tegin. Täpsustasin siis, et ostsin siiski pisut suurema kui me plaaninud olime. Küsimuse peale, kui palju see kallim versioon siis ka maksta võis, vaikisin veidi aega demonstratiivselt, et ta ärevus veidi kasvada võiks.
“TUHAT VIIIIIISSADA EUROT?!”
“No niisuguse ostsin, mis kortermajadele mõeldud on – meil ju suur pere. Mis on siis? Ma olen sellest ju nii kaua unistanud…”
Ähvardas ainult naljatledes, et ostab siis endale veel ühe auto, turtsus muiates, et ei räägi minuga praegu, aga ei pannud mulle mu veidrust siiski tegelikult üldse pahaks. Et no kui see suur plekikärakas mind nii õnnelikuks teeb, siis jumal minuga. Mis siis, et nii kallist trummelkompostrit olemaski pole… Nii armas, kuidas esimesel aprillil pettuse läbi selgeks saab, kui siiralt su lähedased sind tegelikult aktsepteerivad ja armastavad. 😀
Vahemärkus: tellisin selle jutu peale praegu kohe kompostri ära. Nii hea tunne oli, et kohe kolm korda odavamalt selle sain, kui oma tänases rumalas naljas! Ma ei mäleta, millal ma millegi üle viimati niiiiiiiiiii elevil olin!!!!1111 Kahju, et blogiauhindadel kompostriblogi kategooriat pole, sest pange vaim valmis – te veel kuulete sellest. 😀
Kui ma siis nägin Kukupesa tööjuttude vestluses, kuidas Jana Sallylt küsib, mis kellase rongiga viimane saabub, nägin kohe uut võimalust pullitegemiseks avanemas. Tegin Sallyle ettepaneku kirjutada, et beebi hoidis teda öö läbi üleval (ja et ta tahaks tööle tulemise asemel hoopis magada) ning paluda Janal teda õhtuni asendada. Jälle sai selgeks, kui ilusad ja head on inimesed – muidugi oli Jana nõus kolleegile tema hädas vastu tulema. Aga samas palus ka Sallyl mind lüüa, kui loll nali päevavalgele tuli. 😀
Kolmanda nõmeda nalja tegin Anetele (meie laste hoidjapreili), kes on ka jällegi liiga hea inimene, et nali soovitud reaktsiooni vallandada võiks… 😀 Kuna meil oli jutt, et ta hakkab IKEAst midagi tellima ja minagi sealt ühte asja vajasin, küsisin temalt, kas ta tegi tellimuse juba ära? Kui selgus, et vist sai tehtud jah, ütlesin, et sellest pole midagi – mul ongi tervet hunnikut asju tegelikult vaja. Ütlesin, et mõtlesin selle kapi osas, mille pärast äsja teise riiki sõidetud sai, siiski ümber. Et ei taha seda enam, tahan hoopis teistsugust. Ja vähe sellest – tegelikult olen otsustanud välja vahetada kõik tammepuidust asjad meie kodus. Sh köögikapid, söögilaua, telekakapi, diivanilauakesed… olin kindel, et Anete, kes on täiega taaskasutaja ja isetegija ja Ostmise põlgaja, püüab mind veenda, et see on halb mõte, aga toetava sõbrana ei öelnud ta mulle ühtegi sõna. Usaldas, et mul on põhjust, mis siis, et ma korduvalt ütlesin, et mul on lihtsalt vanast sisustusest kopp ees. 😀 Püüdsin veel hagu anda, et huvitav, mida kõige selle vanaga peaks tegema ja kui ma küsisin, kas jäätmejaama viimine oleks liiga hull tegu, sain korraks ka soovitud reaktsiooni. 😀 Aga laias laastus läks nali ikkagi selle nahka, et inimene on toetav ja mõistev ja usaldab, et küllap mul on mu põhjused. Kuigi ma midagi nii rumalat iialgiii ei teeks!
Ma olen nüüd oma lähedaste trollimise lõpetanud. Ei olnud üldse nii lõbus kui oleks võinud arvata… Kas teie tegite täna nalja või langesite mõne niisuguse lolli nalja ohvriks? 😀 Mulle meeldib väga, et ettevõtted ja asutused ka naljameeleoluga kaasa lähevad ja vahvaid-totraid postitusi teevad. Näiteks jäid mulle silma Fruuti, Skizze ja Johannes Aaviku Seltsi postitused, mis mind täiega itsitama ajasid.
Milline on teie meelest hea aprillinali?
- « Previous Page
- 1
- 2
- 3
- 4
- 5
- 6
- …
- 153
- Next Page »