Meie lasteaial on hästi armas Mihklipäeva laada traditsioon. Iga laps toob lasteaeda midagi, mida laadal müüa – kas sügisande (meie lapsed viisid minu vanavanemate aia pirne) või küpsetisi või midaiganes muud. Viima ei pea palju (üksnes nii palju kui laps ise ära süüa jõuab) ja mida viima peab, ei ole rangelt piiritletud. Oluline on see, et lasteaia hoovist saab laadaplats, kus on müüdavale kraamile lisaks ka pank. Pangast saavad väikesed lapsed raha (tammetõrusid ja lehti) võtta ja suured lapsed saavad müügitöös kätt harjutada. Minu meelest on see imetore sügisene üritus.
Ükskord VÄGA ammu kui me Kroonprintsessiga sügise puhul midagi meisterdasime
Kui me midagi nunnunäitusele meisterdama peaksime, ei kukuks meil ilmselt ka selle peale käed otsast ära. Mis siis, et mul on teatavad perfektsionismikalduvused ja kannatlikkus on voorus küll, onju, aga kahjuks mitte üks minu omadest. Möödunudaastastel jõuludel käbipärga meisterdades sai päris selgeks, et Kroonprintsessi tööd üle teha või ülearu suunata vaja pole – saab ise hakkama, sageli pareminigi kui ma ise. Tema ilmselt meisterdaks innukalt kaasa ja valmistaks midagi imeilusat. See teine meil siin, keda paljude teiste hellitusnimede seas ka Elektroniks hüütakse, võiks vabalt poole pealt otsustada, et meisterdamine polegi üldse tema jaoks (ehkki ta enamasti ikkagi meelsasti kaasa teeb) ja kuue tuule poole jooksu panna. Nutaksin ja teeksin ise! Aga kuna ta on nii võrratult kristalselt aus (ja ühtlasi ka mind tunnustav), siis ta ilmselt lähekski sellega lasteaeda ja kiitleks, kui ilusa tema emme tegi. 😀
Mulle hullult meeldib lastega koos meisterdada. Olen sageli sisimas õnnetu, et ma Kroonprintsessi esimestel aastatel tubli meisterdav helikopter-emme olin ja nüüd pigem päevi kolme lapsega õhtusse veeretades rahul olen, kui kõik õhtuks elus on. Vahel ikka juhtub, et küpsetame ja maalime, aga selgelt harvemini, kui “vanasti”. See ei olegi tegelikult minu eesmärk, neid lakkamatult ise tegevuses hoida, sest üle kõige usun ma, et lastel peab olema igav. Meie omadel on piisavalt oskusi ja ideid (viimaseid on pigem üle kui vajaka), mida paberi, kääride, liimi ja vildikate läbi realiseerida. Nii ma olengi pidevalt kahevahel – ühest küljest on jube mom guilt, sest tahaks ikkagi olla eeskujulik nokitsejaema, ja teisest küljest jälle jube uhke tunne, et nad ise nii loovad ja osavad on. Ja selle kõige keskel on natukene suva ka, sest ma ju ei SAAGI kõike jõuda! Emadus!
Ei no täitsa ise tegi! Jajah! Ma lihtsalt ei andnud rohkem värve kätte kui minu visioon ette nägi. 😎
Ma hakkasin sellel igasügisesel aastaringsel miks-lasteaed-käsib-teha-me-ju-ei-taha-teha (nt see isadepäeval aulas võimlemise traagika, mäletate?) teemal mõtisklema. Eveliisi selleteemalist blogipostitust lugedes tekib esiti tunne, et tõepoolest – mis mõte sellel on, kui lapsevanem lapse eest kõik viimseni ära teeb? Kes nii teeb? Ja siis kerkib sinna otsa kohe järgmine küsimus, et tõepoolest – kas keegi üldse nii teeb? No mina lihtsalt ei usu.
Kui mulle lapsele (hehe) antaks lasteaiast niisugune ülesanne, ma ütlen ausalt, ma satuksin võib-olla isegi natukene hasarti. Võib-olla ei satuks, sest olen parasjagu ületöötanud ja tülpinud ja raputaks lapse tuulejope taskust põrandale mõned kastanimunad ning tammetõrud, millele tikke jalgadeks torgata (ja ma olen 100% kindel, et see oleks kõigi osapoolte arvates täiesti okei), aga võib olla satuksin ka. Võib-olla tuleks mul mingisugune vinge idee ja ma otsiksin internetist justnimelt erivärvi sammalt ja musti torbikseeni ja ilmselt nakataks minu elevus ka last. Võib-olla teeksin ma halvimal juhul ka suure osa ise valmis, aga vähetõenäoline on, et sulguksin projektiga omaette kabinetti ja sisistaksin läbi hammaste lapsele: “kasi minema, see on emme projekt!” Tuleb teil mõni niisugune pärisinimene silme ette selle kirjelduse peale? No ei tule ju. Ilmselt arutavad ka entusiastlikumad meisterdajaemmed (mitte nagu näiteks mina, aga nagu näiteks Jane) asja lapsega läbi, koguvad üheskoos materjali, laps võib-olla osutab tugiteenuseid, õpib midagi ja saab lapsevanemaga koos aega veeta. Ma ei tahaks nüüd seda oksendamiseni leierdatud nutitelefoni-kaarti lauale käia, aga tõesõna: helendava näolapiga zombiesid (ma olen üks neist, no shade) täis maailmas ei saa inimestele ometigi pahaks panna, et nad vahel oma sisemise lapse valla lasta ja natukene sügisesi puulehti PVA-liimiga kokku mökerdada tahavad?
Täitsa ise tegi! Okei-okei, noh, künka joonistasin mina…
Möödunud nädala menüüd domineerisid kahtlemata paja- ja vormiroad. Näiteks chili con carne taipasin valmis visata nädala alguses, kui olin õhtul tööle sõitmas ja ootasin taksot, et teele asuda. Mõtlesin juba, et vist ei jõuagi perele õhtusööki valmis teha ja helistasin H’legi, et teatada, et ta koju jõudes perele toidu lauale panema peab. 13 minutit oli mul ainult taksoni jäänud. Siis otsustasin: mis tähendab, et ei jõua? Jõuab ikka küll! Pole elu sees nii kiiresti hakkinud-koorinud, aga sain kõik ette valmistatud ja enne juhi saabumist õue taksotki ootama mindud. Lasteaiast-töölt tulijail jäi üle ainult pada mõneks ajaks tulele panna ja tatart juurde keeta. Riis oli ju otsas ja eelarvesse ei mahtunud… 😛
Alles hiljuti kellegagi sel teema arutledes imestas vestluspartner kui kana-klimbisupi esimesena oma lemmiksöökidest nimetasin. Niiii hea! Ostsin kana poolkoivad ja küpsetasin restiga ahjuvormil läbi, et liigsest rasvast lahti saada. Puhastasin ära, viskasin potitäie vee sisse podisema, koorisin vähese tekkinud vahu ära ning lisasin loorberi, pipraterad ja tükeldatud porgandi, veidi hiljem kartuli ning kõige lõpus külmutatud herned (et need kaua keeda ei saaks – kõik hea värskus ja magusus läheb kaotsi!), tilli-peterselli ja klimbid. Klimbitainasse panen ca 50g võid (sulatatud), kulbitäie puljongit, kaks muna ja nii palju jahu ning mannat (kaks osa esimest, üks teist), et saaks parasjagu hästi lusikate vahel vormitava konsistentsi. Lemmmik! Tol päeval olin just haigeks jäänud ka ja kanasupp on mega enesetundeparandaja.
Et meil valitses suvikõrvitsauputus, lõikasin suurest kabatšokist juustunoaga viilud, grillisin grillpannil ära ja tegin nende sisse ricottatäidise. Lisasin ricotta sisse veidi muna, värskeid ürte, tšillit, küüslauku ja sidrunikoort ning keerasin grillitud suvikõrvitsaviiludesse rulli. Siis keetsin potitäie tomatikastet (sibul, küüslauk, tšilli, värske basiilik, purustatud tomatid, sool-pipar-suhkur) ja valasin vormi ning asetasin selle peale rullid. Mozzarellat ja riivjuustu peale ja ahju! Hiljem puistasin peale seedermänniseemneid ja kõvale keetsin täisteraspagette. On asju, mida järgmine kord teisiti teeks – esiteks oli ühe suvikõrvitsa koor jubedalt paks ja oleks tulnud maha koorida, sest see ei tahtnud sugugi pehmeks haududa. Ilmselt oleksin ka suvikõrvitsast pigem noaga laiemad ribad lõiganud, selmet rulle kahe ribaga keerata. Aga muidu oli täitsa vunts roog!
Külmutatud maasikad jää asemel ja värsked ürdid lisaks – super! Mu lemmik on külmutatud maasikad ja piparmünt, aga kui peenrast saab toidu sisse liiga palju basiilikut nopitud (MILLAL VEEL on elus kellelgi kunagi mure, et värskeid ürte on LIIGA palju? Suvi, ära mine ära…), sobib see ka väga hästi. 🙂
Veel üks vormiroog! Mul oli nädala lõpuks paras ikaldus kapis, ühtegi ideed polnud. Oli koort, oli peekonit, oli spinatit ja herneid – oleme ju niisugust pastat teiega kooski siin valmistanud, aga kuna mulle tundus, et pastat pole (eile vaatasin kappi – tegelt on hästi palju…), olin täitsa hädas. Mul oli karp cannellonisid, nii et keetsin pastakastme valmis (sibul, küüslauk, peekon, spinat, tšilli, vahukoor, külmutatud herned), hautasin pisut, kurnasin läbi sõela suurde kaussi. Sõelale jäänud täidise toppisin cannellonitorude sisse, ladusin torud vormi ja kastme kallasin peale. Tavaliselt tehakse ju pisut teisiti – valmistatakse cannellonide peale bèchameli kaste – aga ma ei viitsinud vaeva näha. 😀 Puistasin riivjuustu ja rebisin mozzarellat peale ja viskasin ahju. Ausalt öeldes mõtlesin, et see on liiga palju vaeva nii mõttetu toidu peale kulutada, aga tulemus oli VÄGA hea. Pasta tekstuur jäi nii mõnus ja see roog tuli IMELINE! Kindlasti teen teinekord veel. 🙂
Kõrvale peenrakastist rukolat ja värsket tomatit
Terve meie tänavune suvi keerles enamjaolt selle ümber, kuidas väga palju asju 19. juuliks valmis saada. Tagantjärgi tarkadena oleme nentinud, et oma graafikut ja asju paremini korraldades oleks kogu tööprotsess ehk vähem kaootiline ja stressirohke olnud, kuid samas kujunes räämas peldikust kaupluse välja võlumine töö käigus ikkagi oluliselt töömahukamaks kui me arvanud olime. Meie kõik kolmekesi kogesime seda protsessi ilmselt väga erinevalt, aga emotsioon, mis meid kõiki praegu tagasi mõeldes ja videoid nähes tabab, on sama: KUIDAS keegi meist kordagi ei tundnud, et see liiga hullumeelne projekt on?
Ostsime segisti, sest meil on ju nüüd oma väike kööginurgake. Esimene kord kui meil oma kontoris oma vesi on! Väga Suur Areng! Köögi, muide, päästis Kätlin kusagilt kontoritühjenduselt ja see oli enne tema kätte sattumist ülirõvedat värvi ja väsinud. Postituse lõpus olevast videost näete, milliseks see lõpuks sai! Me Andraga olime megaskeptilised ja täna seda kööki vaadates on skepsise pärast korralikult piinlik kah…
OI kui palju aega me veetsime sel perioodil kõiksugu nimekirju kirjutades ja ehituspoes sisseoste tehes. Suurema osa remondiasju saime Tondi K-Rautast, sest see on meie naaber ja sinna oli hea ning mugav lipata kui midagi parasjagu otsa sai. Aga oh sa POISS kui palju aega me sel perioodil erinevates ehituspoodides veetsime ja neisse raha jätsime! Tänane vlog (postituse lõpus) ongi suuremat sorti šopinguvideo, sest nüüdseks olid rõvedamad tööd tehtud ja aeg oli hakata viimistlema ja sisustama.
Taimi täna muidugi enam ehituspoest ei ostaks – me ju müüme ise ka toataimi-lillepotte ja ma ütleks, et isegi paremate hindadega (väike häbitu reklaam meile endile, vabandan siiralt), aga sulgvõhk ja tõlvlehik, mille endale kontorisse ostsime, on ikkagi suurepärased taimed, nii et 
Mina ja mu kallis esiknunnupirukas ehituspoes. Temaga on hästi lõbus ja tal on väga tähelepanelik silm! Näiteks leidis ta, praegu videost vaatan, ÜLIilusa valgusti, mida ma ise tähelegi ei pannud. Ja muidugi väga palju sädelevaid asju ka, mille vaatamiseks korduvalt peatuma pidime… 🙂
Nimesid ei hakka nimetama, aga üks, kelle nimi algab L’i ja lõppeb oore’ga, ei suutnud ka kuigi hästi oma pannkoogierutust varjata… 
Väikevennal on viimasel ajal mingisuune ennekuulmatu komme kell viis hommikul ärgata. VIIS! No ja kui ta siis ärkab, hakkab ta minu otsa viskuma (loe: väike emme, perevägivalla ohver) ja uuesti uinumisest pole juttugi. Kemplesin temaga, mis ma kemplesin, kuni H üle võttis ja mul edasi magada lasi. Kui ma kohvilõhna ja hommikusöögitaldrikute kolina peale ärkasin, selgus, et hoopis Kroonprintsess oli olnud see, kes mul JA H’l peaaegu kaks tundi kauem edasi magada lasi. Väikevenna kisa oli ta kell pool kuus üles äratanud ja tema tuli elutuppa poisiga raamatut vaatama ja mänguasjadega mängima. Mida väikest inimest, eh? Ütlesin talle, et oleme talle väga tänulikud – seda enam, et poisi eest hoolitsemine absoluutselt tema töö ei ole.
H võttis huviringinduse enda peale ja poisu ka ühes, et ma saaksin kodus 
(Postituse fotod: Birgit Varblane, 
Õdede näoilmed sellel pildil on hindamatud ja võtavad nii hästi kokku peamise põhjuse, miks kolme lapse saamine end õigustab. Õdede-vendade vaheline hool ja armastus.
Kõige mugavam köögilauaäärne imetamisasend – üks käsi jääb vabaks ja teine ei väsi ära! 😀 (Postituse fotod: 
Oma aias ringi rämmamise juurde käib kahtlemata ka lompidesse sattumine ja muru-liiva-mulla söömine, nagu näha. Härra istub meil, muide, peaasjalikult W-istes, mille pidev korrigeerimine on tüütu ja mille kindlasti järgmine kord arstile minnes jutuks võtame.
Korralik kaskadöör on härra muidugi ka. Kõikjale on tal vaja ronida! Aga tuleb ettevaatlikult alla ka, nii et las ronib.
H nõudis, et ma tema leitud HIIGLASLIKUST päevakoerast pilti teeks. Ma ei suuda otsustada, kas pigem rõve või nunnu…
Kukupesa puuvillased käsitöömakrameed. Nüüd e-poes ka olemas 
(Pildid on Airbnb listingust snipping tooliga var… eee… laenatud, ei ole kõige suurepärasemad, aga reisi jooksul vast näitan pisut ilusamaid ka. :))
Mõnus täisvarustuses köök, ideaalsed magamistoad (kaks single bed‘idega ja kaks suure voodiga – meile täpselt paras!), millest iga juures on oma dušiga WC, WiFi (sest me naabrimehega saame siis vahepeal tööd teha kui me köögitoimkonnas pole :D), katusealusega parkimiskohad, väga hea asukoht, välikamin/grill jaaaaaaaaaaaaaaaa BASSU! 🙂
Natuke peab veel kannatust varuma, aga ootusärevus on igatahes VÄGA suur. Ja mis siin minust rääkida – ikka täitsa tubli tükk aega läks enne kui Virsik lõpuks aru sai, et me tõesti ei sõida veel päris kohe reisile. Ma kirjutan teile reisi planeerimise detailidest kindlasti veel (näiteks sellest, kui nõmedalt me oma esimesest valituks osutunud, praegusest peaaegu poole odavamast majutusest ilma jäime…), nii et kui teil mingeid küsimusi on – küsige!