Kids in haute couture: The Mon Amie fashion show at Diip

(Sorry guys, this one is in Estonian only. Enjoy the photos!)

See pole kellegi uudis, et mulle õudselt meeldivad ägedad laste disainerriided ja kui mul avanes võimalus külastada Diibis peetavat Mon Amie moeshow’d, polnud mingi küsimus pühapäeva hommikul Tartust kibekähku Tallinna poole ajama panna.  Lastemood on, ausõna, üheksal korral kümnest palju põnevam, huvitavam ja mängulisem, kui täiskasvanute oma – esiteks on väikeses formaadis “suurte asjad” LIHTSALT NII ARMSAD ja teiseks oskavad lapsed kihvte riideid palju paremini välja kanda kui täiskasvanud. Te oleksite pidanud nägema neid väikesi supermodelle disainerkleitides enesekindlalt heljumas ja keerutamas – mul oli terve aja suu kõrvuni! Muuseas, sattusin just hiljuti ühe tuttavaga lastemoest ja just kallitest disainerriietest rääkima – ta lihtsalt ei jaganud mu vaimustust (loe: pidas mind poolearuliseks). Milleks on tema lapsele vaja kallist kleidikest või paari teksapükse, kui võsuke nendest nii või naa ülehomme välja kasvab? Ma ausõna ei oska seda seletada. Ei, see ei ole provokatsioon ega mingisugune näitamise või eputamise asi – jumala eest. Te ju teate küll, mis vahe on Itaalia käsitööl ja Bangladeshi lapstööjõul, eks? Ma ei hakka siis õmblustest, kangastest, lõigetest ja tikanditest pikemalt jaurama. Vaatame parem, millised olid minu kõige-kõige lemmikumad kleidid (kunstiteosed?) pühapäeval esitletutest: Selle vasakpoolse tumesinise pitskleidi pärast kukkus mu lõug kaks korda kõva kolksuga põrandale. Esimest korda siis, kui ma seda modelli seljas nägin ja teist korda siis, kui teada sain, et sellist kleiti tehakse minu suuruses ka. Ma vaatasin praegu sellest kataloogipilte ka ja avastasin lõpetades, et mul on selle ilust ikka hing korralikult kinni…Selle Twin Set‘i kleidi lihtsus, õrn naiselikkus, imekaunis pits ja geniaalne lõige (see liikus niiiii ilusti, kui neiu kõndis) meenutavad mulle kohutavalt mu kõige lemmikumat Birger et Mikkelseni. Olgu, ma olen ehk õige pisut obsessed, aga see tõesti oli üks damn fine kleit… Keskmine Monnalisa kleit on hea näide sellest, mida ma pidasin silmas väites, et lastemood on täiskasvanute omast kordades põnevam ja mängulisem. Sammub taamalt noor daam imekaunis klassikalise lõikega kleidis, mis juhtumisi on just nendes värvides, millesse ma alati oma printsessi olen armastanud riietada. Vaatan: väga daamilik. Kui modell lähemale jõuab, märkan: kleidil on jänesed! Ja mitte mingisugused harilikud jänesed, vaid pesueht Bugs Bunny’d! Oi, kuidas mulle sellised humoorikad ja nunnud nõksud meeldivad. Kui see ei ole “laste moodi lastemood”, siis mina ei tea, mis on. 🙂 Kolmandal pildil on Chloé oma tuntud headuses. Ülinaiselik ja romantiline, kaunis pits ja pärltikandid, kihvt 60’ndatest inspireeritud lõige… muidugi mõjus see kleit eriti efektselt, sest punapäine modell ise nägi NIIIII stiilne välja ja see kleit oli nagu talle selga valatud. Miks peaks ainult täiskasvanud kõrgmoodi kandma, kui üks väike inimene võib ühe kleidi kordades paremini välja kanda, kui ükski täiskasvanu eales suudaks? Ja veel – miks peaks kaunitest disainerrõivastest saadud rõõm olema mõeldud ainult täiskasvanud naistele? Lapsed oskavad palju paremini hinnata ja märgata ilu endi ümber. Isegi mu kaheaastane tütar tunneb riietumisest rohkem rõõmu kui mina. 😀 Kuigi, tõele au andes – tal on palju rohkem ägedaid kleite ka, kui mul… Kokkuvõttes: oma silm on kuningas. Minge Mon Amiesse (Rävala pst. 4) ja vaadake ning katsuge neid ilusaid asju ise, sest muidu ma olen oma vaimustuses täiesti üksi ja mõjun, nagu öeldud, poolearulisena. Küll te siis mõistate! Lisaks kõigele on neil praegu -30% allahindlus, nii et kui üldse kunagi, siis on praegu kõige õigem aeg sealt midagi koju tuua. 🙂

Suur aitäh Eveliisile ja Mon Amie‘le mind kutsumast, see oli tõepoolest üks imetore lõunapoolik. Lisaks pean tänama fotograaf Evelini, sest mul jäi fotokas koju ja ilma Evelini tehtud piltideta oleks ikka jube nadi olnud nähtut blogis edasi anda… Ma meelitasin H ja printsessi ka hiljem sinna, et me saaksime üheskoos lõunat süüa. Ma kirjutan pärastpoole sellest ka, sest Diip väärib eraldi postitust. 🙂