The porcelain comes in an adorable and a tiny bit nostalgic metal suitcase // Nõud on pakitud imearmsasse ja pisut nostalgilisse metallkohvrikesse
While her boring old parents eat off plain old IKEA plates using IKEA cutlery, our fairy princess has her food served on Villeroy & Boch porcelain. My mommy gave her a Funny Zoo porcelain set and the Kiddy Bears cutlery set a while back and then gave me a hard time about not letting Ladybug use them. 😀 In my defense, I wanted her to be a little older so she’d appreciate them more and… well, grip them a little more firmly. Jokes aside, she’s very happy with her adorable little sets and she has very specific preferences for each meal. If she wants to eat honey straight out of the pot, she asks for the “little bear spoon”, some days nothing goes but her “lion mug” etc. Did you guys have a special plate or bowl in your childhood? I remember two – I had one at home with geese and one at grandma’s place that had a baby deer and a traffic light, both of which I loved to death. Asking a kid to eat until the picture on the bottom of the dish shows is a pretty clever parenting move. Worked on me every single time!
EESTI KEELES LUGEMISEKS KLIKI “CONTINUE READING”
// Samal ajal kui tema hallid ja harilikud lapsevanemad söövad IKEA taldrikutelt IKEA kahvlite-nugadega, einestab meie printsess Villeroy & Bochi portselanilt. Mu emme kinkis talle juba päris ammu Funny Zoo nõudekomplekti ja Kiddy Bears’i söögiriistade komplekti ja siis pahandas minuga, et ma lapsel neid kasutada ei luba. 😀 Lubage enda kaitseks öelda, et ma lihtsalt ootasin kuni ta neid rohkem hindama ja… paremini haarama õpib. Aga nali naljaks, ta on oma imearmsate komplektidega väga rahul ja tal on iga eine jaoks väga kindlad nõudmised (haha, “nõu”-dmised!) Kui ta tahab otse meepotist mett süüa, nõuab ta “väikest mõmmilusikat”, mõnipäev ei joo ta millestki muust kui oma “lõvitassist” jne. Kas teil oli ka lapsepõlves mõni eriline taldrik või kauss? Mina mäletan kahte – kodus oli mul armas kausike hanedega ja vanaema juures oli hirveke valgusfooriga (ma armastasin neid mõlemaid tohutult). Lapse kausi põhjast paistma hakkava pildi abil sööma meelitamine on suurepärane nipp, muuseas. Minu tõmbasid vanemlikud jõud igatahes iga kord haneks (haha, haneks! sest mul olid kausil haned! ma olen täna hoos…) 
Kusjuures mul oli lapsepõlves üks äge supitaldrik, mis imedeläbi elas kõik üle. Sellel oli kaunistuseks kuldne äär ja kolm lõbusat põrsast, kelle kohta ma koguaeg erinevaid lugusid mõtlesin välja. Mingi hetk see oli kadunud ja täitsa ununenud, aga siis kui kolisin leidis ema selle kuskilt üles ja pani kaasa. Ma olin nii õnnelik kui ma avastasin selle ja igasugused lahedad mälestused tulid kohe sellega meelde (ja ei saa ka mainimata jätta, et nüüd ma jätkuvalt söön suppi/putru sealt peal).
Nii, et pretty sure, et su preili on vääääga õnnelik, et ta ei pea igavate nõude pealt sööma 🙂
lapsepõlvemälestused on ikka üle prahi, ma tahaks oma hanetaldriku ka üles leida. 🙁
Väga ilusad nõud.
Mul on ka lapsepõlvest üks kausjas taldrik alles vms, millel põhjas mingi armas kaelkirjak (vist, ei mäleta, aga ei viitsi praegu vaatama ka lipata) ja SIIAMAANI söön sellest ja siiamaani näeb hea välja. Seega see kvaliteetne söögikomplekt võib tal ka vabalt säilida tema 20-ndateni. 😀
ma tahaks ka siiamaani oma hanekausikesest süüa, aga ma ei tea, kus see on 🙁 mu meelest ülilahe lugeda, et kõigil on oma nostalgilised titenõud olnud!
Mul olid väiksena ning on siiamaani alles nuga-kahvel-lusikas, millel kalakuju peal :))
Iga kord, kui tuleb juttu sellest, et kas sul oli ka mõni lemmiktass/taldrik, siis tuleb mul naer peale. Sest mul oli küll, üks selline taldrik, kus poiss oli kiikhobu peal ja vehkis püssiga. Mu õel oli samal ajal midagi printsessikat.. ja aastaid hiljem me alati naerame, et miks minul nii kole lemmiktaldrik oli 😀 Tollel ajal olin ma sellesse nii armunud, et ma ei mõelnud, et sellel tegelikkuses ikka üsna hirmus maaling oli.. ja nüüd saame vähemasti selle üle alati naerda 😀
see kõlab nagu tõsiselt-tõsiselt twisted tootearendus, aga goes to show, et lapsed ei võta selliseid asju pooltki nii hirmsate ja morbiidsetena nagu täiskasvanud. täiskasvanud keelavad pipi ära, sest pipi oli rassist, aga lapsed jälle mõtlevad, et pagana uhke, et pipi isa oli kuningas, olenemata kus ja kelle. 😀
Minul oli oma kollane tass (no tegelt kruus, aga ma ütlen ikka tass) maal vanaema juures ja minu vennal oli samasugune, ainult et roheline. Ja me jõime ainult nendest 😀 Hiljem, kui ma olin nii 10ne (ma arvan), siis mu isa tõi mulle Iirimaalt tassi, khm kruusi, kus on peal rohelise mütsiga päkapikk ja kiri “I love Ireland” 😀 Ma pole kunagi ise Iirimaal käinud kusjuures, kuigi elan naabersaarel. Aga see tass on siiani alles ja iga kord kodus Eestis käies joon ma sellest oma hommikukohvi. Oma lemmik tass on üks paganama hea asi 🙂 Aga rohkem nõusid ma oma lapsepõlvest kahjuks ei mäleta. Ju siis polnud mingit kindlat. Need Villeroy ja Bochi omad on muidugi jumalikud, mis su tütrel on 🙂
Lapsepõlves oli mul lõvidega (kahtlustan, ei äkki isegi lõvikuningaga) komplekt aga lõpuks hävisid ühel või teisel moel nii tass, kauss kui ka taldrik. Kusjuures mitte minu käte läbi! Hiljem, juba teismeeas sain ma vanaemalt kingiks mutiga taldriku ja tassi. Selle sama mutiga, kes on selles Poola?! multikas peategelaseks. 16 aastaselt sain vanematelt Disney printsessidega komplekti. Tundub küll titekas, samas ma olengi pigem lapselik ning samas vanematelt oli see nii armas kingitus! Neile jääd ikkagi alati eelkõige pisikeseks 🙂