Terve raseduse vältel mõtlesin hommikuti unisena ärgates, et meie hilised eluviisid ja pigem varahommikused kui õhtused magamaminekud hammustavad mind ühel päeval tagumikust – nii ka läks. Kui ma neljapäeva öösel kella poole kahe paiku enne voodisse heitmist tualetis käisin ja pisut verise vooluse avastasin, mõtlesin, et küllap on see järjekordne märk (sest neid oli viimaste nädalate jooksul pidevalt – valud ja toonused, keha pidev „isepuhastumine“… kord sai ju sünnitamaski käidud) sünnituse peatsest käivitumisest. Heitsin voodisse pikali ja tundsin, et algavad kahtlustäratavalt regulaarsed ja valulikud toonused. Esialgu vilistasin ka neile, sest – nagu öeldud – needki ei olnud mitte midagi uut. Kui avastasin, et „regulaarne“ tähendab vaid paariminutisi vahesid ja „valulik“ hakkas pisitasa meenutama sünnitusele omast agooniat, sain aru, et on tagumine aeg ronida vanni. Vann oli kolmanda trimestri jooksul mu saving grace, sest seal, kus peotäis paratsetamooli, Nospad ja magneesiumi enam ei aidanud, piisas soojast veest alati.
Seekord näis seni alati päästjaks osutunud vesi olukorda hoopis „halvendavat“. Halba polnud selles muidugi midagi – tegelikult pakkus olukorra põnevus ja elevus mulle hoopis palju nalja. Lõbustasin ennast nüüdseks juba päris valusate ja „ülehingamist“ nõudvate tuhude vahel hügieeniprotseduuridega – iga toimingu (šampoon, palsam, juuksemask, näomask, koorimine, raseerimine) jaoks oli ju ette nähtud ainult mõni minut. Mis mul muud ikka teha oli? Teadsin, et vannis valutamine on nii või naa kõige lõõgastavam, kell oli alles pool kolm, H ja printsess alles magasid ja kuna minu salakaval emakas oli ennegi kuus tundi sünnitamist teeselnud, polnud mingisugust põhjust ämma veel tagajalgadele ajada ning teda last hoidma kutsuda.
Kella kolme ajal vannist välja ronides (kusjuures pahises minu seest põrandale hunnik vett, mis päris kindlasti ei olnud piss – ohhoo!) tegin vajaliku telefonikõne siiski ära. „Kas sa… külla tahad tulla meile?“ küsisin unesegaselt ämmalt, kes esialgu üldse mitte millestki aru ei saanud. Tema hääles oli kuulda suurt sabinat ja ärevust, kui ta läbi hammustas, millest jutt on. Kinnitasin talle, et kiiret ei ole, aga vaikselt võiks sättima hakata küll.
Kell pool neli ärkas printsess oma voodis ja hüüdis issit. Kuna mul oli kindel plaan H’l viimase hetkeni magada lasta, pidin ma neiu ise tema voodist meie omasse transportima. Vinnasin ta sülle ja püüdsin jalgadele valu anda, et enne järgmist tuhu meie tuppa jõuda. Ei jõudnud. Võin kinnitada, et tegemist ei olnud kõige mõnusama poole minutiga mu elus.
Tõin haiglakotid ja turvahälli magamistoast elutuppa, et need tuhude vahel ühte suurde kotti ümber pakkida ja viimased vajalikud asjad (hügieenitarbed, dokumendid ja H riided) kotti pista. Kell oli saanud neli ja valud olid nii intensiivsed, et hakkasin pisut kartma emakakaela liiga kiiret avamist ja elutoavaibale sünnitamist. Käivitasin telefonis Contraction timer’i nimelise äpi ja hakkasin tuhude vahesid mõõtma. Emakas töötas nagu kellavärk – sisestasin andmeid kella 04:04 kuni 04:42’ni ja kõigi tuhude vahed olid selle aja jooksul kaks ja pool kuni kolm minutit. Tuhude kestvuseks mõõtis stopper keskmiselt 45 sekundit.
Kella viieks oli ämm kohal ja H üles äratatud – viimane oli veel pikka aega poolunes ning seetõttu ka üsna pahur ja sabinas. Otsustasime, et on tagumine aeg hakata sünnitusmaja poole sõitma ning äratasime printsessi üles. See nägi välja umbes nii:
Ootasin maja ees ära veel ühe tuhu saabumise, et see püstiasendis üle hingata – mõte autos istudes valutamisest tundus mulle leebelt öeldes õõvastav. Õnneks oli H tubli ja kiire sohver ning läbi tühja linna sõites jõudsime Nõmmelt Pelgulinna vaid kahe tuhuga. Töövõit.
Seekord võeti vastuvõttu jõudes sõnagi lausumata meie asjad ja viidi otse garderoobi – ju ma olin siis sellel korral päriselt nii sünnitaja nägu, et enam polnud kahtlustki, millega asi lõppeb. Vastuvõtu ämmaemand vaatas mu üle, teatas, et avatust on 5 cm ja küsis: „millest te järeldate, et looteveed ära tulid?“ Lootepõis nimelt oli seal, kus ta kõik eelnevad 9 kuud olnud oli ega näidanud mingeid märke purunemisest. Ju see oli siis kõige harilikum vannivesi, mille ma vannitoavaiba sisse jätsin… Ämmaemand mõõtis ära mu vererõhu ja kehatemperatuuri, täitis ära hirmsal hulgal pabereid ning palus meid siis sünnitustuppa juhatada. Kui eelmisel korral oli meil üsna tühi ja kõle vannita tuba, tervitasid mind sel korral sünnitustoas nii vann kui ka esimese sünnituse ajal truuks abiliseks osutunud kott-tool.
Tõmbasin endale kauni kitli selga ja ämmaemand aheldas mind KTG külge. Kui me viimati Pelgulinnas „sünnitamas“ käisime, oli kardiogramm juhtmeteta ja andurid lubasid mul enam-vähem vabalt liikuda. Sel korral olin masina külge sõna kõige räigemas mõttes aheldatud – tuhu tulles ei saanud ma asenditki vahetada, sest niipea, kui end pulksirgest püstiasendist natukenegi liigutasin, liikus andur paigast ja masin ei registreerinud enam loote südametööd. Minu jaoks oli kõige parem asend tuhu ülehingamiseks küünarnukkidega voodile toetumine. Pärast pooletunnist kardiogrammi küljes valutamist olid mind vallanud ahastus ja mu kurku kraapisid pisarad – ma tahtsin sünnitada liikuvana, ringi tammuda, tuhu ajal õige asendi sisse võtta, lasta gravitatsioonil oma tööd teha… ja ei saanud. „Las mees hoiab andurit!“ soovitas ämmaemand, aga ükskõik kui ettevaatlikult me H’ga koostööd ei teinud, ei püsinud see neetud andur paigal.
Kui ma selle hetkeni olin olnud lõbusas meeleolus ja valude vahel lolli nalja tehes ringi tammunud, olin selleks hetkeks igasuguse positiivsuse minetanud. Andsin endast kõik, et keskenduda ja ennast ümber häälestada, sest olen alati olnud sada protsenti veendunud, et sünnituse raskus ja valulikkus sõltuvad väga suures osas sünnitajast endast. Teadsin, et pean keskenduma valude ülehingamisele, mitte irisema ja nutma, et kardiogramm on paha. Kuigi kardiogramm oli paha.
Minu suureks õnneks lasti mind peagi pärast KTG’st vabanemist vanni valutama. Selleks ajaks olid valud nii valusad, et positiivsuse säilitamine, keskendunult karuhäälega „uuuuuuuuuuuu“ mörisemine ja valude vaagnapõhja „suunamine“ olid juba parasjagu raskendatud. Sisendasin endale katkematult, et mitte keegi ei tee seda minu eest ära ja et kui ma alla annan ja nutma puhken, ei jää minust mitte midagi järgi. Kui sooja vannivette ronisin ja enda jaoks sobiva (põlvili, tagumik vannipõhjas) asendi leidsin, sain tagasi ka korraliku annuse oma positiivsusest. Vannis oli lihtsam.
Umbes kella seitsmeks olin tuhude intensiivsuse tõttu jõudnud oma sisikonna kaussi oksendada ja valud olid muutunud lakkamatuks. Kui varem olid valudel siiski vahed ja vahepeal tekkis võimalus enne järgmise saabumist hinge tõmmata, oli meeletu survetunne alaseljas muutunud nii valusaks, et puhkehetki enam ei pakutud. Üle 24 tunni magamata sünnitajale olid puhkehetked aga hädavajalikud ning umbes kella seitsme paiku tundsin, et mu jaks on iga hetk lõplikult otsa saamas. Palusin H’l kutsuda ämmaemanda , sest tahtsin, et viimane avatust katsuks. Ütlesin talle, et kui progressi pole toimunud, soovin epiduraali, et vahepeal magades jõudu koguda. Selgitasin, et hakkan muutuma virilaks ja et peagi muutun ilmselt väljakannatamatuks nii enda, H kui ka mind assisteeriva ämmaemanda jaoks. Ämmaemand muigas ja teatas, et kell kaheksa toimub ämmaemandate vahetus ja et tunni aja pärast saabuv ämmaemand võivat mu avatust kontrollida küll.
„Tund aega“ kõlas minu kõrvu sellel hetkel nagu surmaotsus. Kujutlesin, kuidas see tund aega möödub teosammul ja et ma saan selle tunni jooksul lihtsalt otsa. Kusagil sellel ajal nutsin ilmselt pisut – piinlik küll.
Mul tulevad seda kirjutades pisarad kurku, sest järgnev oli lihtsalt maagiline. Sünnitustuppa astus imearmas ja rõõmsameelne (üllatav, et see mind ei ärritanud) ämmaemand Karin, kes suutis oma olemuse ja suhtumisega minusse hädavajaliku annuse energiat ja lootust süstida. Mis ma oskan öelda – hea huumor ja rõõmsameelsus mõjuvad mulle nii. Komberdasin vannist välja ja selgitasin ka Karinile oma plaani – minust on saamas keskendumisvõimetu jonnipunn ja kui see üritus siin ei ole edenenud, vajan epiduraali. Ämmaemand soostus plaaniga ja kontrollis seejärel avatust. „Ei mingit epiduraali – avatust on 9 cm ja ainus, mis emakakaela veel viimast sentimeetrit tagasi hoiab, on lootepõis!“
Minu esimese sünnituse ajal tehti looteveed lahti – vähe sellest, et minu ahi küpsetab tibatillukesi kakukesi, on tal veel üks eripära – see masinavärk ei oska teha isepurunevaid lootekotte. Karini teadaande peale meenus, kuidas Madiken mu esimese sünnituse kohta ütles, et kui looteveed avati, polnud sünnitus järelikult loomulik. Seekord tundsin, et jaks on otsas, aga mõtlesin, et ei saa ju lootekotti ka avada lasta – mis kuradi mõttes kannatan siin valuvaigistiteta nii kaua ja siis pole ka sünnitus loomulik? Ei saa ju lasta seda teadmist endalt ära võtta…
„Mis siis saab, kui me selle koti lahti teeme?“ küsisin ämmaemandalt. „Siis tuleb tita!“ vastas ta. Selge see, et see pagana kott tuli lahti teha – mina olin seal igatahes selle lubatud tita pärast, mitte ordenit nõutamas!
Erinevalt esimesest korrast, kui keegi mind vaginaalsel teel sukavardaga torkis, teatati seekord, et seda tuleb ilmtingimata teha tuhu ajal. Kui esimesel korral polnud vete avamine muud, kui märg ja soe sensatsioon ning tohutu kergendus (emaka rõhk langes ja valud muutusid talutavamaks), oli seekordne tuhu ajal torkimine põrgulikult valus. Pidin olema selili (ehk valutamiseks minu jaoks kõige ebasoodsamas asendis), jalad taeva poole ja kannatama, kuidas ämmaemand näppe- ja orkepidi mu niigi põrgulikult valutavasse emakasse sisenes.
Pärast lootekoti avamist olin külili sünnituslaual ja mind oli esimest korda väga pika aja jooksul vallanud hirm. Mitte paaniline ega hingemattev hirm, vaid see täiesti alusetu ja irratsionaalne DNA’sse kodeeritud kuidas-saab-miski-nii-suur-väljuda-nii-tillukesest-august hirm. Ma ju teadsin tegelikult, et järgnev on kõige lihtsam osa.
Viimased valud olid aga napilt väljakannatamatud – ma ei suutnud küliliasendis valusid kontrollida ega suunata ning minu karumöiretest olid saanud haledad öökulli-uhhuud. Õnneks oli mul selle jaoks H, kes minu alaselga tuhude ajal vapralt ja lakkamatult masseeris. Võib öelda, et tema vaesed pöidlad võtsid viimased kolm-neli tuhu täielikult enda kanda. Suutmatus oma valusid ise kontrollida tegi minust hirmsa fuuria ja kui H ühe tuhu ajal mudimise korraks peatas, pistsin ta peale nuttes kisama. Kohutavalt häbi on. Palun vabandust, kallis!
Pärast nende kolme-nelja tuhu üleelamist tuli Karin sünnitustuppa tagasi, tõstis mu jala üles ja keelas mul tuhu ajal krampi minna – ma hoidsin tagasi, kus oleks pidanud laskma tulla. Nagu esimese sünnitusegagi, ei tundnud ma seda, mida teised sünnitajad kirjeldavad pressidena. Neid ei olnud – tuhud, nagu tuhud ikka. Niisiis tuli mul ka seekord lihtsalt käsu peale pressida, kus oli pressimise koht.
Pressimise koht (tuhu) tuli ja ma pressisin kõigega, mis minus veel oli. Tundsin lapse pea lõikumist… ja tuhu läks mööda. Nii ma seal lesisin ja tundsin, et ma rebenen kohe keskelt pooleks – beebi pea lõikus vaid veerandi võrra ja kuna tuhu oli üle läinud, ei tohtinud ma edasi pressida, vaid pidin teda seal hoidma kuni uue tuhu tulekuni. Selleks ajaks kui järgmine tuhu saabus, olin ma nii füüsiliselt kui emotsionaalselt täielikult miinustes – midagi kohutavamat, kui veerandi jagu lõikunud pea, pole minu kere ealeski kogenud. Seetõttu kogusin kokku kõik oma esiemade ürgse (tahte)jõu ja mäletan, et otsustasin: surgu ma sada surma, kui ma seda last praegu ühe tuhuga ära ei sünnita. Kui mul oli kopsudest juba õhk ammu otsas ja tundus, et kõik lihased allpool vööd justkui keeldunuks kontrollile allumast, pressisin ikkagi veel ja veel ja veel kuni kuulsin ämmaemandat hüüdmas: „tee silmad lahti! MIRJAM! TEE KOHE SILMAD LAHTI!“
Seal ta oli, 30. jaanuari hommikul kell 08:43. Minu kullast kallim pisikene Virsik. Suutsin teda enda vastu surudes vaid korrutada „issand kuidas ma sind armastan, issand, kuidas ma sind armastan, issand, kuidas ma sind armastan…“, minu hinge täitis õnnis rahu ning rõõm ja minu silmi õnnepisarad.
Rasedusaegsed hirmud, mured, raseduse alguse depressioon, koledad kahtlused ja kahetsused ning sünnitusvalude intensiivsus ja kurnatuse raske koorem… seda polnud enam. Kõigest sellest, mis mu hinge raskeks tegi, polnud enam jälgegi järel. Alles oli ainult üks hästi suur ja samas nii tibatilluke (2725 g ja 48 cm suurune) hunnik armastust.
13:05, ikka veel sünnitustoas perepalati vabanemist ootamas.
Täpselt nagu esimeselgi korral, kui ma sünnilugu kirja panin, ärkas loo kangelane ka sel korral täpselt viimast rida kirja pannes oma magusast vastsündinuunest üles. Mu kallid…
Saad aru, ma reaalselt hoidsin jalgu koos, kui seda viimast pressimise kohta lugesin. Mul tuli enda sünnitus meelde ja see kõik tundus jälle nii reaalne! Mul pole kummagi lapsega lootekott ise katki läinud ja see oli mõlemal juhul peamine, mis hoidis tagasi lapse sündi. Pm, kui kott tehti katki, oli mõned minutid hiljem laps kohal. Ja see valudega koos olemine ja nende tundmine, see on nii õige ja aitas jubedalt hästi. 🙂 Palju õnne uue pisikese sünni puhul!
aitäh sulle, armas! lootekotid pole meil suuremad asjad, aga vähemalt tütred on jube ilusad!
Niiii armas! Pisike pisar tikkus isegi silma. Ja E oli nii vahva selles videos, ise veel pool unine aga õhinas 🙂
onju? ta oli nii kohutavalt tubli kõige õe sünniga kaasneva osas. uskumatu, et mu kolmeaastane tütar nii arukas ja tubli on *uhke kanaema* :’) aitäh, et meile alati nii toredasti kaasa elad!
E vestlus oli nii armas, et pisar tuli silma! niinii armas!
See video oli nii armas, et mul tuli pisar silma :’)
nii tore oled 🙂
Ohhh kallis, nägemine on pisaratest üsna udune. Sa äratasid minus taas üheksa kuu tagused ja peaaegu kolme aasta tagused mälestused (need kuue aasta tagused on üsna hägused kahjuks). Sa oled nii imetore ja Sinu silmaterad on meie ühed kõige suuremad lemmikud ja siis veel see armastus, mis Sinust kiirgub. Tahaksin sind nüüd ja kohe kaisutada!
tule juba!!!!111 <3
Juba niiiii varsti tulengi 🙂 ja siis järgmine nädal jälle 😉
Pisar tikkus silmanurka, vinge naine oled ikka ja E on ka super vahva! 🙂
aitäh kaasa elamast, pai!
Nii armas! Huvitav oli lugeda, ainult, et endal hakkas hirm, kui kunagi uuesti peaks rasedaks jääma 😀 Kes teab, mis juhtuda võib 😀
oi, kas tõesti kirjeldasin seda kui midagi nii hirmsat? kui ma puhanud oleksin olnud, poleks see kõik üldse nii raske tundunud. loo moraal: tuleb magada, kui võimalus on, mitte öösiti üleval vahtida. 😀
Tegelikult, mitte väga. Aga ilmselgelt tegi kurnatus oma töö. Pigem mõtlesingi, et mu esimene sünnitus ja rasedus läks imelihtsalt, siis kes teab, mis teisega ees ootaks. 😛
kui ma magamata poleks olnud, oleks seekord ka raudselt jumala lihtne olnud. ma räägin – suhtumise küsimus puhtalt. magamata inimesel lihtsalt võib suhtumisega probleeme esineda… 😛
Nii ilus, nii ilus! Ja nüüd ma jõuan veelgi vähem aprilli ära oodata! 🙂
aitäh 🙂
Oeh, kui liigutav.. E intervjuu oli muidugi eriti armas, aga üldse oli kogu lugu nii elavalt kirja pandud, et ehkki ma ise ühtki last ilmale pole toonud, elasin ma kõik need emotsioonid lugedes läbi! Nagu sina oma kullakesi, armastan oma veel tulemata juba ette nii palju, et jääb täiesti arusaamatuks, kuhu nad ometi jäävad..
ma hoian kogu hingest pöidlaid ja kõike muud, mida hoida saab, et see õnn varsti-varsti sinu õuele ka tuleks. ma tõesti usun, et tuleb – head asjad juhtuvad heade inimestega. kalli!
Ühinen piserdajateklubiga 🙂 ei saa mainimata jätta, et Sinu lastel on kõige ilusamad nimed üldse!
aitäh, armas Krista. mulle endale ka nii tohutult meeldivad. 🙂
Oh kui armas! Palju õnne teie perele! See video ja kogu lugu oli väga liigutav! Ja kuigi ma sind ju päriselt ei tea, siis tahaks ka kohe kallistada. 🙂
Ja pole nõmedamat asja, kui sünnituse ajal oksendamine. Ma sain tunni jooksul iga tuhu ajal öökida ja kokku 8 neerukaussi täis oksendada. Mitte just meeldiv mälestus. Aga kokkuvõttes oli see niiii tibatilluke hind, mis sellise kullatüki eest maksma pidi. 🙂
tunne on vastastikune – minul on teie toredate kommentaaride peale pidevalt tunne, et tahaks teid kõiki kõvasti pigistada 🙂
mul olid raseduse ajal kohutavad närvivalud, mis läksid ka nii intensiivseks, et ajasid oksendama. ilmselgelt keha KÕIGE nõmedam refleks. aga olen nõus – hind on tõepoolest soodne 🙂
Ma nii ootasin nime teada saamist, sest ma teadsin, et siit tuleb midagi minu maitsele ja tuligi :). Niiiii vahva ja lihtne aga eriline nimi! Ka suure õe nimi on üks mu lemmikuid.
aitäh, minu meelest said ka nimed meil kohe erakordselt head – sobivad nii toredasti kokku ka. sul on hea maitse! :)))
Nii tore lugemine. Brings back good, good memories!
Palju kallistusi teile kõigile!!
kallid ka teile!
oehh, kui tore lugemine, sa oled imetlusväärne! 🙂 ma elan su tegemistele ikka nii hirmsasti kaasa, et isegi kogu mu pere on kursis, et lemmikblogija sai imearmsa tita! Nimi on ka eriline ja armas ja loomulikult ka suur õde! 🙂
aitäh, armas Paula! :’) “lemmikblogija” on auväärt tiitel ja luban, et püüan anda kõik endast oleneva, et selle vääriliselt käituda. tervitused perekonnale!
Nu nii põnev oli lugeda.. Pole ise kunagi sünnitanud.. aga sa kirjeldasid kõike nii pingsalt, et ootasin juba, millal see ilmaime sulle lõpuks sülle saab 😛 Sa oled fantastiline ema! Ja natukene küll teemast kõrvale, aga mulle nii meeldib kuidas sa E’ga räägid.. Küsid alati üle kui oled talle midagi seletanud.. 🙂 Nii armas 🙂 Su perekond tundub nii armas!
suur aitäh sulle! E on väga meeldiv vestluskaaslane ja tema arukus on kolmeaastase kohta imekspandav. 🙂 ja täna just istusin ja lahistasin heast peast nutta, sest mu perekond ON tõesti niiii armas…
Relatida ma ei saa, sest pole ise sünnitanud. Aga tublidele ürgnaistele elan ikka ja alati kaasa. Võimas Naine oled! Just suure algustähega. Ja eraldi kiitus selle eest, et sünnitusest nii ausalt ja avameelselt kirjutad. Sest mul on alati karvane tunne olnud, et kogu see protsess on siiski pisut pikem ja vaevalisem kui “tulid tuhud, pressisin kaks korda ja siis oligi titt juba kätel” stiilis. 😉
hehe, pressisingi ainult kaks korda ju 😉 AITÄH!!!!
nii ma siin vesistan arvuti taga.. Tuleb meelde mõlemad sünnitused. ja see esimest korda tita süles hoidmine.. Nii palju armastust et ei mahu ära, pisarad aitavad mahtuda 🙂
just – teevad ruumi 🙂
Nii armas lugemine! Kas ma sain õigesti aru, et haiglasse saabusite kuskil 5/poole 6 paiku ja tütar oli juba käes kell 08:43? Ehk siis haiglas olles valutasid ja pingutasid alla 4h? See küll suht kiire sünnitus ja kui erilisi õmblusi ka ei olnud siis “pääsesid” kokkuvõtes kergelt (kui nii võib ükskõik, mis sünnituse kohta öelda üldse 😀 ). Seda lugedes tuleb taas isu “seda õudust” (mul oli see ikka suht õudne kogemus (suurepärase tulemusega)) läbi teha 😛
Jap, aga ma valutasin teadlikult oma 2,5 min vahedega kodus sest mu jaoks ei paistnud erilist vahet olevat, kus ma esimese osa sünnitusest ära teen ja olulisem oli, et H ja E saaks magada 😀 olen aru saanud, et valem on “mida kiirem seda intensiivsem” ja võrreldes esimese sünnitusega võin öelda, et peab paika… kuigi esimene oli ka pigem kiire. ma olen alati öelnud, et sünnitus on tegelikult väga tehtav ja üldse mitte hirmus – ise tuleb palju tööd teha. sellepärast mul seekord oligi raskem – jaks tööd teha sai otsa 🙂
Ahhhhh.. Niiii soojaks tegi südame. Sa oled uskumatu ja Teie olete võrratud! 🙂
T-L 🙂
kallipai! <3
Ma ei ole vist mitte kunagi ühtegi blogi kommenteerinud, aga ma nüüd võtan ennast kokku ja soovin sulle palju palju õnne pisiprintsessi sünni puhul! Sa oled täiesti imetlusväärne inimene – täpselt selline, nagu mina ennast paari aasta pärast ette kujutan, kui ülikool lõpetatud ja natukene aega tööd tehtud. Mäletan kui sügisel su blogi kuidagi üles leidsin, lugesin selle ühe hingetõmbega läbi ja mu vaene kaaslane pidi endale tol õhtul ise süüa tegema, sest mina ei saanud ekraani juurest ära.
Edu kõigis tegemistes ja ma siiralt loodan, et kurjad ja negatiivsed kommentaarid siia ei jõua ning seetõttu sa blogi (jälle) kinni ei taha panna 🙂
esiteks: ma hindan sinu panust kommenteerimisse kõrgelt – see tegi mu päeva!
ma võtan seda “lugesin ühe hingetõmbega läbi” nii suure komplimendina, et sa ei kujuta ette ka. minu jaoks on selliseid blogisid, mille ma lõpuni välja läbi olen töötanud, vaid käputäis ja need on kõik VÄGA head blogid. tõotan, et blogi iial enam kinni ei pane. esiteks sellepärast, et ma tean, kes see “fänn” on, kes minust jama toodab ja teiseks sellepärast, et negatiivsusel lihtsalt ei tohi sedasi lasta oma elu mõjutada. eriti arvestades, kui palju positiivsust sinusugused imearmsad inimesed minusse siin iga päev süstivad. AITÄH!!!
Sa oled üks imetlusväärne noor naine! Vanusevahet on meil vaid mõni aastake, ent selliseks Naiseks (just suure tähega) loodan mina saada heal juhul alles kümmekonna aasta pärast. Minu armastus on suurim minu kuuese venna ning viiese õe vastu ja juba nende valu korral mõtlen, mida tunneks selles olukorras veel ema süda. Sinust õhkub seda armastust ja rõõmu nii palju ning see on vaimustav, et raatsid seda ka maailmaga jagada. Loodan, et ühel päeval olen pooltki nii tubli, positiivne ning armastav ema ja kaaslanna kui seda oled Sina.
armas Andra! tubli, positiivne ja armastav oled sa juba täna – i can tell 🙂 hoolivus ja tunnustus on omadused, mis teevadki minu meelest ühest naisest hea ema! aitäh sulle kõige eest!
Congratulations Ms. Miiu! I think that may be the happiest smile I have ever seen. ..so happy for you and your family!
thanks a ton, i appreciate it more than you can imagine. :’) our warmest hugs to you and those lovely girls of yours!
..and I think you are doing a great thing by documenting all their young lives and growing up by way of a blog. ..memories that will not be forgotten that way… http://ourlifein3d.com/2012/06/15/dylanism-a-learning-experience/ Enjoy Miiu!
Ma sattusin su blogi täiesti juhuslikult lugema ja jõudsin oma lugemisega siiamaani. Seda sünnituslugu oli kuidagi armas lugeda. Positiivsust täis. Kuna endal seisab ka aprillis sünnitus ees, siis üldiselt ma sünnituslugusid lugema ei kipu, aga tõesti see tekitas nii hea emotsiooni. Hirm on ikka, kuid eks ole näha, kuidas läheb 😀
kui sa oled positiivsust täis ega karda (seal ei ole MITTE midagi karta – see tuleb sammhaaval, pisitasa intensiivsemaks muutudes ja kui sa nö “selle sisse lähed” ja rahulikuks jääd, ei pane sa tähelegi, kui sa selle juba seljatanud oled), läheb kõik ainult hästi. usu endasse ja mõtle, et sinu keha tegelikult juba oskab seda – sa pead lihtsalt oma pea ja mõtted samale (ürgnaiselikule) lainesagedusele häälestama. kõik läheb suurepäraselt! kalli!
Ilus lugu ja kõige ilusam pilt äsjasünnitanud emast üldse, mida ma näinud olen. Ilus blogi ka, jään jälgima.
oled enam kui teretulnud! 🙂
Nii lahe video,E on nii armas ja tubli :)! Vaatasin 3 korda lausa,sest see tõesti oli nii tore video :),emotsioonid :)!
Aitäh, armas 🙂
Kui mul oli kopsudest juba õhk ammu otsas ja tundus, et kõik lihased allpool vööd justkui keeldunuks kontrollile allumast, pressisin ikkagi veel ja veel ja veel kuni kuulsin ämmaemandat hüüdmas: „tee silmad lahti! MIRJAM! TEE KOHE SILMAD LAHTI!“
Alates sellest lausest täitusid mu silmad veega. Väga hästi kirjutatud, sest tundsin selgelt, kuidas ma sulle kaasa elasin. Niii tubli naine 🙂
aitäh… mul tulevad endal ka seda lugedes pisarad silma. kõik tuleb nii eredalt meelde… aga kui kirja pannud poleks, oleks ilmselt suur osa juba ununenud. kahju, et isegi need kõige ilusamad, tähtsamad, armsamad hetked meelde jääda ei või… aitäh sulle, paikene 🙂
Tere,
olen siiani Teie armsa pesakonna tegemistel kogu aeg silma peal hoidnud aga kolmanda beebsu sünd pole mul lasknud väga internetiavatustes ringi kolada (kodus veel 12a ja 2a). Sp ei ole ma kursis, miks postitused on kaitstud salasõnaga…Igal juhul sooviksin ma edasi lugeja olla 😊 Mis selleks tegema peab või kas päris võõraid silmapaare ikka võetakse kampa😊
Airi