A couple of weeks back, our family had a very special first – we had our first ever family dinner sitting around the kitchen table, each in our own chair, eating the same food and spending quality time together. Introducing Peach to solids has been a pretty rocky road – mostly because we weren’t attentive enough to notice how badly Peach wanted to feed herself. We wouldn’t let her hold her own spoon, thinking she’d just play with it and throw her food around, when in reality, Peach was already perfectly capable of bringing food to her mouth using a spoon. She prefers eating “normal” (whole) food so she never really acquired a taste for purees. Anyhow – at almost one year of age (she’s turning one tomorrow!), Peach will pretty much eat anything we eat, except salt, sugar, most dairy products and honey. She doesn’t eat much and is still the worst breast milk addict the world has ever seen, but she seems to very much enjoy eating (and drinking out of a cup) on her own. So now Ladybug has handed her Britton chair (which I do not recommend at all, by the way – we have the Stokke one at H’s mom’s house and the quality of the Britton knock-off is ridiculously bad) down to Peach and moved on to sitting on her big girl chair so we can all enjoy our meals together. I season our meals the way I usually do (spices, chilies, peppers) and just leave the salt out until the very end, grab two portions for Peach (so she can either have lunch the day after or so I can freeze it for later) and then add the salt. I have to say cooking for four is an absolute thrill and eating together is a blessing. I can’t imagine anything more heartwarming. 🙂
// Paar nädalat tagasi leidis meie peres aset väga eriline esmakordne sündmus – sõime päris esimest korda kõik neljakesi koos köögilaua ääres õhtust (igaüks omaenda toolis ühtsama sööki) ja veetsime koos mõnusalt aega. Virsikule tahke toidu tutvustamine on olnud paras katsumus – peamiselt seetõttu, et meie ei olnud Virsiku suhtes piisavalt tähelepanelikud ega märganud, kui väga beebi iseend toita soovis. Me ei lasknud tal alguses juhtimist üle võtta ja lusikat haarata arvates, et ta määrib söögi lihtsalt mööda ilma laiali ega pane ampsugi sinna, kus söögi koht olema pidanuks. Osaliselt ilmselt sellepärast, et Virsik oli (ja on) nõnda tilluke ja meil hirm, et ise süües ei lähe mitte ükski suutäis selleks ette nähtud kohta. Tegelikkuses oli Virsik täiesti valmis ja võimeline sööki lusikaga suhu panema – oleks me vaid lasknud! Niisiis ei hakanudki ta meil korralikult püreesid sööma. Tükitoitu näib ta see-eest väga armastavat ja pea üheaastasena sööb Virsik sisuliselt kõike, mida meiegi – välja arvatud muidugi sool, suhkur, valdav osa piimatooteid ja mesi. Ta ei söö küll koguseliselt palju ja on jätkuvalt üks maailma ajaloo suurimaid rinnapiimasõltlasi, kuid sellele vaatamata näib talle ise söömine (ja tassist joomine) väga meeldivat. Kroonprintsess pärandas Virsikule oma Brittoni söögitooli (mida ma muuseas üldse ei soovita – meil on H ema juures Stokkelt pärit isend ja Brittoni koopia kvaliteet on originaaliga võrreldes täiesti naeruväärselt halb) ja kolis ise suure inimese toolile, mistap saame nüüd oma eineid üheskoos köögilaua ümber nautida. Söögid valmistan ja maitsestan põhimõtteliselt samamoodi (vürtsid, tšillid, piprad) nagu alati – enne roa lõplikku valmimist eraldan Virsikule kaks-kolm portsjonit (varu ka järgmise päeva lõunaks või sügavkülmutamiseks, et hiljem hea võtta oleks) ja seejärel lisan meie jaole soola. Neljale kokkamine on puhas rõõm ja üheskoos söömine tõeline õnnistus. Pole midagi südantsoojendavamat ja kodusemat, kui nende veidrikega koos einestamine. 🙂
“Mommy, is that a bird? Why did we fry a bird?” is one of the most existential topics in our household. I have to admit talking to a four-year-old about animal slaughter is pretty dire, but I feel if we’re going to eat meat, we have to take the responsibility that goes along with it. The last thing I want my kids thinking is that the poultry on our dinner table “comes from a store”. Have you told your kids where their food really comes from?
// “Emme, kas see on lind? Miks me plaadisime linnu äla?” on üks eksistentsiaalsemaid teemasid meie majapidamises. Tuleb tunnistada, et lihatööstuse telgitaguste nelja-aastasele lahti seletamine on küllalt raske, ent samas tunnen, et kui me selle liha lauale paneme, oleks kena ka selle eest vastutus võtta. Ma ei soovi, et minu lapsed kasvaksid teadmisega, et “liha tuleb poest” ja et nad suurena tõde teada saades koledal kombel ehmuksid. Kas teie olete oma lastele rääkinud, kust nende toit tegelikult pärit on? Oleks põnev teada, mismoodi teie seda asja näete!
Palju palju õnne! Igati vahva ettevõtmine on see koos (ja päris toidu) söömine! Eriti kui see toit on sinu valmistatud 😉 mina ise olin ikka päris kaua ahvivaimustuses sellest, et kõik ühe laua taga istuvad ja sama sööki söövad 🙂
Minu lapsed on ka huvi tundnud selle vastu, et mis liha see on ja KELLE liha see on. Olen ka seletanud nii nagu asjad on, kuigi veidi ebamugav võib see ju olla.
Siiski pole mingit negatiivset reaktsiooni järgnenud. Pigem selline väike mõttepaus, töötleb ja siis aktsepteerib informatsiooni.
Ega sama lugu on ka nende armsate huntide ja rebastega kes neid armsaid väikeseid jänkusid söövad 🙂 meil on ka palju loomade entsüklopeediaid kodus ja nende piltide vaatamise käigus on tulnud seda eluslooduse hierarhiat seletada küll.
Minu arust vaatab laps (meie peres) selle info peale valge lehena ja eelarvamuste vabalt. Nagu iga uus teave. Ja seda uut on neile ju veel üksjagu 🙂
Mina olen rääkinud ja tänu sellele ei söönud plika mingi aeg midagi mis olu tehtud sealihast. Hakkliha tohtisin osta ainult sellist kus lehma pilt peal. Ta mingi aeg fännas meeletult Peppa pig-i. Peale seda lõpetasime ise ka sealiha tarbimise ära. Peekonit ainult vahel ostame.
Piim tuleb lehmalt, kanad kanalast ja sead sealast(nagu K ütleb). Mina olen öelnud, et me sööme liha ja mille tõttu nad surevad, sest neid on palju ja väga paljud notsud elavad vanaks. Samal ajal oli lasteaias tervisliku sööginädal ja seal räägiti asjad ise lahti. Kuigi häiris, et seal oli öeldud sellist asja: Nad surevad, et meie saaksime head sööki. See lause on nii imelik ja häiriv millegipärast.
Te olete ikka üli nunnud lihtsalt. Veebruaris eestisse, siis peaks rohkem kokku saama kui läbi auto ukse 😀
surevadki ju… kuigi see tõepoolest on häiriv, ongi see see, mida ma vastutuse võtmise all silmas pean. mulle tundub, et paljud täiskasvanudki ei taha sellest aru saada. ja kniks, aitäh – olen viimase lõiguga nõus 😀
No niiii armas perekond 🙂
Ma juba väga ootan ka seda aega. Hetkel veel püreed ja isesöömiseni läheb sutsuke ehk aega 🙂 Kusjuures ma ei olegi sellele mõelnud, et ühel hetkel sellised küsimused hakkavad tulema, aga olen ka seda meelt, et “liha tuleb poest” jutt ei ole päris õige.
aitäh, armas E! see näputoitumise periood on lapsele väga põnev, soovitan proovida 🙂 neil on ju see va okserefleks kõrgemal ja “kurku läinud” söök tuleb enne välja, kui ta ohtlikuks muutuda saab!
Mul oli täna just selline veider hetk, et ütlesin lapsele “näe, võta tükk kana ka” ja laps tegi kana häält “puaa-pakk-pakk” (ei oska seda häälitsust paremini spellida a youknowwhatImean :D) ja siis tegi rõõmsalt amps. Vanust tal peaaegu poolteist aastat. Need ajad on alles ees, mil selgitama peab, aga sain just täna aru, et ma linnuliha ei nimetagi kodus lihaks. Ütlen alati, et kana või kalkun. Seega huvitav täitsa, et kas meil tekibki sellst küsimust kodus? Muidugi kindlasti ühel hetkel tekib, aga ei tea isegi, kuidas vastame, kui mina ise näiteks loomaliha ei tarbigi justnimelt sel põhjusel, et täiskasvanueas on tekkinud eetiline kriis selle koha pealt. Ja abikaasa samas jällegi tarbib. Ja minul ei oleks selle vastu midagi, et laps oleks ühel hetkel taimetoitlane omal valikul (kindlasti mitte minu otsesel mõjutusel, ei plaani veriseid filme näidata või toidulauas pisardada, kui liha süüakse ega ka tüli üles kiskuda, kui keegi teine sööb). Aga kardan rohkem, et ühiskond on selline meil, kus vanemad kohe risti lüüakse, et mis veganlapsi te siin kasvatate. Samas loodan, et times they are changing ja tekib rohkem mõistmist selle koha pealt! Ja veel selline mõte torkas pähe, et me kipume abikaasaga paljudele asjadele nö. teaduslikult pinnalt lähenema, seega ilmselt selgitaks äkki lapsele ka täpsemalt, et mis inimkehale kasulikud omadused sel looma- või linnulihal on? Lapse jaoks see ehk ongi juba piisavalt keeruline vastus? Mäletan ka, kuidas kunagi oli mul vestlus kahe põngerjaga (kaksikud), ise olin teismeline ja nemad eelkooliealised, rääkisime jumalast. Üks ütles, et tema jumalat ei usu, teine ütles, et usub ja nii jäigi, vestluse lugesime lõpetatuks ja ei vaielnud. Igaüks sai öelda, mis arvas ja keegi ei tundnud end halvasti 🙂 Lapsed on nii armsad ja arukad. Vast ongi kõige parem minu arvates, kui neil on kõik faktid ja saavad ise otsustada!
P.S. Samas kindlasti pisardan küll söögilauas, kui keegi kavatseb minu juuresolekul küülikut süüa, sest meil on koduloom küülik. Ta on meie perekonnaliige ja ülbelt kavatsen keelata lapsel küülikuliha tarbimist, sest koera-kassi me ei söö, seega jänkut ka ei tohi! 🙂
mhmh, olen nõus! mina võiksin suhteliselt vabalt taimetoitlasena eksisteerida ja ma ei ole lihast kuigi suures vaimustuses. kui kana ahju panen, teadvustan endale, mismoodi ja mis tingimustes see kana selliseks kasvas. sinna pole justkui midagi parata ja ma arvan, et igaüks võib süüa täpselt seda, mida ise tahab, kuni ta ei tee seda süüdimatult “inimene peabki liha sööma ja loomad peavadki surema, saagu mis saab”, vaid mõistes, milliseid valikuid ta tegema peaks, et ise tervem olla ja ka meie planeedi üldisesse heaollu panustada… aga noh, see kõik on praktikas palju keerulisem, kui teoorias. eks siis tulebki teooriast pihta hakata. 🙂
Minu poiss küsis ka, et onju on olemas elus kanad ja siis eraldi söögikanad. Hmmm mmmm njah. Hetkel on nii.
Me oleme abikaasaga mõlemad loomakasvatajad (nii hariduselt kui ka tööalaselt). Vanem tütar 5-aastane, on juba “titest” peale tööl kaasas käinud. Kust tuleb piim ei ole meie majas küsimus (töötame peaasjalikult piimalehmadega, kuid ka lihaveistega on kokkupuudet).
Kuidas liha saadakse on ka meie majas lapsel nii selge kui tema vanuses olla saab, mingit erilist reaktsiooni ei täheldanud, sööb kõiki lihaliike mida antakse, eriline lemmik lambaliha.
Võib olla on asi meie töös või siia võtabki laps kõike seda loomulikult.
Näiteks viimati lasteaias kasvajata küsimuse peale, mis tööd su emme teeb andis laps detailse kirjelduse selle kohta, kuidas sünnib vasikas, kuidas lüpstakse lehmi jne jne.
Nii armas! Virsik on kõige armsam lapsuke üldse 🙂
Meil kodus seda küsimust veel tekkinud ei ole, et kust liha tuleb. Aga küllap varsti tekib, sest mina ei söö liha, aga mees ja laps söövad. Ma olen korduvalt mõelnud küll, et mida ja kuidas ma räägiks, aga mingit arukat vastust, millega ma ise lõpuni rahul oleks ei olegi veel leidnud. Tahan, et ta teaks, kust ja kuidas me liha saame, aga ma ei ole veel välja mõelnud viisi, kuidas seda sõnastada nii, et väikest inimest täitsa ära ei ehmata. 🙂