Baby Peach has really grown a ton – she has gone from being a tiny little newborn baby to a kid with an awesome personality and a plethora of funny facial expressions. She has started testing her own voice and squeals so loud it’s hard to tell whether one should laugh or fear for the sake of one’s eardrums. She lights up like a little sun at the sight of her family members and flirts like there’s no tomorrow. She can turn both ways and has started to enjoy lying on her tummy far more than she did a month ago – probably because her neck and back muscles are stronger now. Peach spends most of the time sucking on her hands or whatever else she can manage to grab. She hasn’t started grabbing toys yet, but we’ll get there. The kid sleeps all through the night with the exception of a 5 a.m. snack that I don’t even have to wake up for so there still haven’t been any sleepless nights *knocks on wood*. Princess Peach is by no means a cuddly baby. She does not want to be cradled at all, she just drags her head and chest up and squeals in protest. Today, she allowed me to cradle her for the first time in a long while and I realized I never get to hold my baby like… well, a baby. 😀 Oh, the injustice… Lucky for me, Peach loooves kisses and she giggles every time I plant kisses on her tummy, cheeks, neck and toes. Thank god!
// Meie väike Virsik on tõesti üleöö hirmus suureks kasvanud – pisikesest vastsündinud beebist on saanud päris laps, kellel on äge iseloom ja meeletu ampluaa naljakaid näoilmeid. Lisaks grimassitamisele on ta ära õppinud ka omaenda hääle testimise ja ta toob kuuldavale nii valje ruigeid, et on raske otsustada, kas peaks naerma või oma trummikilede pärast kartma. Oma pereliikmeid nähes lööb neiu särama nagu väike päikene ja flirdib meiega täiel rinnal. Ta oskab mõlemas suunas keerata ja on hakanud kõhuliolemist varasemast oluliselt rohkem nautima – ilmselt sellepärast, et tema kaela- ja seljalihased on täna palju tugevamad, kui kuukene tagasi. Enamuse ajast veedab Virsik oma käsi(varsi) lutsutades – mänguasju ta veel pihku ei haara, aga küll ta õpib. Lapseke magab õhtul kella poole üheteistkümnest hommikul kella poole kümneni ja ärkab kella viie ajal hommikul, et pisut keha kinnitada. Selleks söögikorraks ei pea mina põhimõtteliselt ärkamagi, nii et unetuid öid ei ole meie peres veel esinenud *sülitab üle õla*. Printsess Virsik ei armasta kaisutamist absoluutselt. Ta ei soovi, et teda süles pikali hoitakse ja kussutatakse – neiu tõmbab oma pea ja rinna pikaliasendist püsti ja protesteerib valjuhäälselt, et vertikaalasend kiiremas korras taastataks. Täna lubas ta mul esimest korda üle pika aja ennast kaisus hoida ja ma taipasin, et ma ei saagi oma beebit kunagi… beebi kombel süles hoida. 😀 Oh ebaõiglust… Õnneks armastab Virsik hirmsal kombel musitamist ja hakkab iga kord itsitama, kui ma ta kõhtu-põski-kaela-varbaid musutan. Hea seegi!
oi kui armas moosipallike 🙂
aitäh, ta on tõesti õite magus ja musitatav 🙂
Nii vahva vãike tegelane. :). Minu aasta ja 9 kuune Teele on ka üleöö muutunud. Nüüd äkki on lemmik sõna No (ei, mõlemad lapsed millegi pärast valisid selle sõna inglise keelest). Ja kui ma tal lollust edasi ei lase teha siis viskub selili ja teeb jonni tsirkust. Ja nüüd äkki on kõik asjad “Teele omad” “minu oma” “oma kätte”.
Aga õnneks on ta ikka veel nunnu, et saame hakkama. Millegi pärast on veel eriti äge kui teine laps rääkima õpib. Ma kuulaks veel ja veel kuidas ta ütleb ” teele teeb lollu” või ” ei ole öökulli” (selline pehme L on). Minu elli ei tahtnud ka palju kaisutada aga Teele on vastupidi. “Emme kaissu” 🙂
täiesti us-ku-ma-tu, et Teele juba nii suur on. alles ta ju sündis… mulle praegu tundub veel utoopiline, et virsik kunagi NII suureks kasvab, et rääkima ja muid rumalusi tegema hakkab. beebiemme värk, ta tundub ju nii habras ja pisike 😀
alt teine pilt – made my day 😀
haigutav beebi on the next best thing kohe pärast baby panda sneeze’i jms. 😀
Minu tütar ka ei sallinud niimoodi beebi moodi süles hoidmist, ikka pidi konnaasendis olema. Ma loodan, et teine laps on ka meeleldi konnaasendis, sest linas oleks teda jube mugav kanda ja vajadusel sööta, siis saab ise vabade kätega muid tegemisi toimetada 🙂
ma. olen. nii. kade. kõigi peale, kes lina kasutada oskavad. mina ei oska… ma pean vist kuskile koolitusele minema. tahan ka beebit linas kanda. 🙁
Neid koolitusi korraldatakse küll, Kaisukool ja Villapai näiteks. Facebookis on lapsekandmise grupp ka täitsa olemas, koolitatud nõustaja annab seal nõu.
Sa kirjutasid kuskil, et sul on rõngaslina. Ma ise pole rõngaslina kasutanud, ei tea kui palju harjutamist sellega sidumine nõuab… Endal on üks pikk lina, millega olen ainult ühte sidumist kasutanud ja kandekott, milles olen last ka seljas kandnud. Väga mugav ja lapsele on õnneks meeldinud ka. Ma näiteks tükk aega ei saanud vankrit kasutada, sest selles lihtsalt keelduti kaua olemast ja lõpuks ma jalutasingi nii, et laps kuidagi konnaasendis süles ja ühe sõrmega sain kuidagi vankrit lükatud. 😀 Ei olnud mugav.
sa andsid täiega motti, et tuleb see asi ikka ette võtta. no niiiiii hea oleks käia laps minu vastas ja samas käed täiesti vabad… pean endale ikka ühe koolituse kusagilt nõutama!
awwwwwhhh.. she is a cutie.. 🙂
thanks a ton 🙂
Ei tea, kelle geenid teil nii tugevad on, kuid tundub, et Virsik läheb rohkem ka kroonprintsessi moodi? 🙂 Väga vahvad pildid! Ps! Tõesti nauditav, et sul alati nii hea kvaliteediga pildid ja kõik nö läbimõeldud. Tulevikus kindlasti ka hea vaadata blogi “vanadele aegadele” tagasi, kui kõik nii ilusti.
Kroonpritsessi nägu, mitte moodi, ups
Suur aitäh, armas! Ma tegin neist täna koos paar pilti ja no täiesti lõpp – üks ja sama laps, üks lihtsalt väiksem 🙂 homme näitan!
Ülinunnud pildid imeilusast Virsikust 🙂
aitäh sulle, Liisu 🙂
Ma pole ka saanud oma aasta kahekuust peaaegu, et kunagi niisama kaisutada. 😀 Ainuke hetk on siis, kui ta parasjagu rinna otsa magama jäämas on. 😀
täiesti ebaõiglane emade kiusamine, ütlen ma. kui nad teaks, kui väga neid siia ilma oodati, ei keeraks nad kaisukraane nii kõvasti kinni . 😀
Oeh! *
*niisama heldin siin ja midagi tarka öelda ei oska
sobib! happens to me all the time…
Omg so cute 😍😍
Nii tore äratundmisrõõm. Meie pojake umbes samal kaugusel oma elukesega (10.2.) ja on samuti seda meelt, et kaisutamine on memmekatele. Aga konnapoosi ta mul haiglas sülle pandi ja nii ta sinna ka jäi 🙂
Väga väga ilusad ja kvaliteetsed pildid tõepoolest ja modell on muidugi võrratu.