Who is Princess Peaches?

I finally understand what has been going on in my head from the day our little Peach was born and I think I’m finally ready to put it down in words.

Before I gave birth to little baby Peach, I was scared to death that I wouldn’t be able to love anyone as much as I love my firstborn. The love I had for our Ladybug was something I had never experienced before (all mothers know what I mean) and the possibility of doubling that immense love seemed… faint. I was afraid I wouldn’t have it in me. Every mother of two I know told me I was silly for being so scared and reassured me that everything would settle itself. They were right, it did. When Peach arrived, her being here felt so obvious and this time I actually knew what a mother’s love was when she arrived so I got to welcome her to the world with the words “I love you”. But did I love her as much as I loved my Ladybug? No. It was a different kind of love and I felt guilty. Now I know I shouldn’t have been feeling guilty – it was because I didn’t know her yet like I knew our Ladybug. I didn’t know who she was, but I do now. Would you like me to tell you?

It’s funny how different (and yet so incredibly similar – they look exactly alike, minus the hair) two children of the same family can be. Ladybug was a chubby little bunny, gaining at least a kilo (sometimes two) every month. With Peach, our doctor was a little concerned she wasn’t gaining enough weight. When we took baby Ladybug for a ride in the car, she fell asleep almost instantly. Peach hates the car. Passionately. Our firstborn developed in her own slow little pace – it took her a while to start holding her head up high and rolling over. Peaches did it all at 2 months of age. Ladybug didn’t care whether her diaper was wet or not. Peach can’t stand the idea of wearing a diaper that she has already peed in – if she could, she would spend every waking moment butt-naked.

Our almost-four-month-old little Peach is a delightful little baby. She sleeps all through the night (in our bed – we disassembled her crib and took it to grandma’s since we’re not going to use it anyway) and only wakes up for a snack at around 5 a.m. Every time she is done breastfeeding, she plays with the breast for dessert and it’s hilarious how much fun she thinks it is. Getting her to nurse is not always the easiest task – every time she’s about to latch, her happy little feet push her ahead so she loses the breast. 😀

She’s very chatty and has a wide vocabulary in her very own baby language – I’ve been trying to master it myself and every time I nail the pronunciation, my little darling smiles approvingly. She likes to squeal out loud and test her own voice – I love when she does it when I’m putting Ladybug down for her nap. It’s like she does it on purpose just to mess with us. Peach can turn over both ways (back to tummy and tummy to back), but doesn’t – she isn’t exactly a fan of lying on her stomach. She can rotate around her axis and end up in all sorts of weird positions when I take my eye off her for a minute or two while she’s minding her own business on her little play mat. Last Tuesday was the first time she laughed out loud – at her grandma. I guess grandma’s funny like that. She hasn’t really done it since then so I guess we’re not as humorous as we thought.

Peach isn’t a huge fan of cuddles – she appreciates her privacy and needs to mind her own business every once in a while. Preferably without pants on. Unlucky for her, she has the most kissable little cheeks, tummy and toes so she can’t go without kisses and cuddles for too long. 🙂

// Viimaks ometi mõistan, mis minu peas Virsiku sünnist saati toimunud on ja ma olen vist lõpuks ometi valmis seda sõnadesse panema. Ehk on minu mõtetest abi kellelegi, kelle peas samasugune segadus valitseb. 🙂

Enne Virsiku sündi kartsin paaniliselt, et ei suuda kedagi sama palju armastada, nagu ma meie kroonprintsessi armastan. See armastus oli oma mõõtmetelt miski, mida ma polnud kunagi varem kogenud (kõik emad teavad, mida ma silmas pean) ja tõenäosus, et seda armastust on võimalik kahekordistada, tundus leebelt öeldes kasin. Ma olin kindel, et minus lihtsalt ei ole nii palju armastust. Kõik kahe lapse emad, kellelt ma selle kohta aru pärisin, kinnitasid, et kõik loksub ise paika. Neil oli õigus – loksuski. Kui Virsik sündis, tundus tema kohalolek nii loomulik ja loogiline ning seekord teadsin ma juba, misasi see emaarmastus on ja oskasin teda siia maailma vastu võtta sõnadega “ma armastan sind”. Aga kas ma armastasin teda sama palju, nagu oma kroonprintsessi? Ei. See oli teistsugune armastus ja ma tundsin ennast süüdi. Täna tean, et selleks polnud vähimatki põhjust. Asi oli selles, et ma lihtsalt ei tundnud teda veel nii, nagu ma meie esiklast olin jõudnud tundma õppida. Täna tunnen. Kas te tahate, ma räägin teile ka, mis inimene meie väike Virsik on?

On hämmastav, kui erinevad (ja samas nii tohutult sarnased – nad näevad täpselt ühesugused välja, kui juuksed v.a.) kaks ühe pere last olla saavad. Kroonprintsess oli tõeline väike patsmadu ja võttis kuus vähemalt kilo (mõnikord kaks) juurde. Virsikule heitis arstitädi sel kuul ette, et olevat kaalus liiga vähe (vaid 400g) juurde võtnud. Kui me kroonprintsessi autoga sõitma viisime, uinus ta momentaalselt ja magas seni, kuni auto sõitis (tihtipeale kauemgi). Virsikukene vihkab autosõitu. Kirglikult. Kui Kroonprintsess arenes omaenda (teistest palju aeglasemas) taktis ja õppis pead hoidma ja keerama teistega võrreldes oluliselt hiljem, tegi Virsik kõik selle juba kahekuuselt ära. Kroonprintsessil oli ükskõik, kas ta mähe oli märg või mitte. Virsik ei kannata mõtet mähkmest, millesse ta juba ühe väikese pissi lasknud on – kui ta saaks, veedaks ta terve oma elu palja tagumikuga.

Meie peaaegu-neljakuune väike Virsik on imeline beebi. Ta magab terve öö (meie voodis – me panime ta enda hälli kokku ja viisime selle vanaema juurde, sest tõenäoliselt ei hakka me seda niikuinii kasutama) ja ärkab korraks kella viie ajal hommikul, et kõhtu kinnitada. Iga kord, kui ta imetamise lõpetab, mängib ta magustoiduks rinnaga ja see, kui lõbus see tema meelest on, on hirmnaljakas. Tema rinnale asetamine ei ole alati kergemate killast – iga kord, kui ta rinna üles leiab, lükkavad ta väikesed jalakesed ta rinna juurest uuesti ära. 😀

Ta on väga jutukas ning ta beebikeele-sõnavara on tohutult lai – minagi olen püüdnud seda kaunist keelt omandada ja iga kord, kui ma mõnd “sõna” korrektselt hääldan, kingib neiu mulle naeratades oma heakskiidu. Talle meeldib hirmsasti rõõmsaid ja valjuhäälseid ruigeid kuuldavale tuua, et oma hääle kõla testida – eriti tore on, kui ta teeb seda siis, kui ma parasjagu kroonprintsessi lõunaunne surun. Ta nagu teeks seda selleks, et meile vingerpussi mängida! Virsik oskab mõlematpidi keerata (seljalt kõhule ja kõhult seljale), aga ei praktiseeri seda kuigi tihti – ta lihtsalt ei salli kõhuli olemist. Kui mina ta kõhuli asetan, keerab ta ennast kohe selili tagasi. Lisaks oskab neiu ümber oma telje pöörelda ja satub seetõttu kõiksugu kentsakatesse asenditesse, kui ma t’alt minutiks või kaheks pilgu pööran. Eelmisel teisipäeval naeris neiu esimest korda kõva häälega – vanaema üle. Selgub, et vanaema on lihtsalt nii naljakas. Kodus pole ta sellest ajast saati pea ühtegi naeru kuuldavale toonud, mistõttu eeldan, et me polegi nii humoorikad, nagu me seni arvanud oleme… 

Virsik ei armasta ülearu kaisutamist – ta vajab ka privaatsust ja tahab iga natukese aja tagant omaette omi asju ajada. Soovitavalt püksata. Kaisutusteta ta muidugi siin majas elada ei saa – oma viga, et tal nii musitatavad varbad, kõht ja põsekesed on. 🙂