Hey mister, she’s my sister!

Peach is a pretty neat little sister – she’s constantly happy, goes along with most of Ladybug’s ideas and forgives pretty much anything pretty much instantly. Even when kiddo loses her temper and takes it out on Peach, Peach will go “waaaaaaaaaaa”, wait until she’s rescued by either me or H and then calm down immediately. Most of the time they get along perfectly and the few fights they do get into have more to do with us as parents than with them as sisters – when kiddo gets upset with us or experiences feelings of inadequacy, she tends to take them out on Peach. It doesn’t take long before she realizes what she’s done, apologizes to Peach, gently hugs and kisses baby sis’ and promises her the world. She’ll say she’ll never hurt her sister again, bring Peach all of her favorite toys and then they’ll just wear their tiaras and be silly together. Even with its ups and downs, from where I stand, sisterhood sure does look pretty great. 🙂

// Virsik on päris vinge väike õde – ta on vahetpidamata õnnelik, läheb kroonprintsessi ideedega pea alati kaasa ja annab talle kõik viivitamatult andeks. Isegi, kui vanem õde endast välja läheb ja oma frustratsiooni väiksema peal välja elab, toob Virsik lihtsalt kuuldavale ühe valju “waaaaaaaaaaaaaaaaa”, ootab, kuni isa või ema ta ära päästab ning rahuneb seejärel hetkega. Enamuse ajast saavad nad suurepäraselt läbi ja need vähesed konfliktid, mis nende vahel aset leiavad, on pigem tingitud meie ja kroonprintsessi vahelistest arusaamatustest kui õdedevahelisest suhtlusest – kui vanem neiu ärritub või tunneb, et teda kritiseeritakse, elab ta neid tundeid Virsikut nügides välja. Tavaliselt saab ta üsna ruttu aru, millega ta hakkama saanud on, vabandab Virsiku ees, hellitab teda õrnalt ja lubab talle kuu ja tähed kokku. Neiu rõhutab silbitades, et ei tee enam “mit-te ku-na-gi” oma pisiõele liiga, tassib Virsikule kokku oma kõige lemmikumad mänguasjad ja nii ongi kõik taas unustatud – saab jälle printsessikroonid pähe tõmmata ja edasi veiderdada. 🙂