Pildid: Üks lumine pärastlõuna, üks Virsik ja üks kelgunõlv

Need pildid on tehtud mõned nädalad tagasi kui Virsikuga ühel reedesel pärastlõunal kahekesi kodus olime ja end kelgumäel lõbustamas käisime. Kuna fotodel ja eriti pildipostitustel (eriti neil, kus lapsed nõnda tillukesed on) on kombeks ajas muudkui väärtuslikumaks ja väärtuslikumaks muutuda, panen need argised, aga imearmsad pildid siia üles. Siis mineviku-mina rõõmustab ja rõõmustab Virsik ise ka kui ta neid pilte kolme aasta pärast näeb. Nagu Kroonprintsesski, kui täna vahetevahel koos blogiarhiivi ette võtame, postitused järjest läbi vaatame, toredaid hetki meenutame ja koos ta nunnuduse üle ahhetades käsi kokku lööme. 🙂

Üks muudkui naeris ja juubeldas kui ma talle mööda Kreegi metsa lumist rada joostes sõitu tegin. Püüdis keelega lumehelbeid, võttis maast lund ja maitses, kukkus mõned korrad ümber (sest suurel kelgul pole seljatuge, panime talle lõpuks rullikeeratud teki selja taha), aga oli ikka ühtviisi rõõmus. Ime kah, muidugi, kelgutamine on pariiim!

Kui me kümme korda kelguga nõlvakesest alla sõitnud ja tagasi üles jooksnud olime (tema enamuse ajast mu süles, muidugi, sest kes see ikka väga omaenda õblukesi jalgu väsitama hakkab, kui teenindav personal käepärast on), väänasin ta vankrisse pikali ja ehkki ta minu otsusest kelgutamine pooleli jätta eriti vaimustuses ei olnud (no üldse ei olnud), magas ta umbes 30 sekundit pärast vankrisse sattumist ühe õndsa väikese kelgutaja und. <3