Soovitan kõigi laste emadele blogimist soojalt – oma lapse piltide Facebooki postitamine on nähtavasti suur tabu, aga sinu isiklikus blogis ei saa keegi viriseda selle kallal, kui palju pilte sa oma silmipimestavalt ilusatest lastest üles riputad ja kui mitu kiidulaulu nende kaunidusele üheainsa nädala jooksul laulad. 😀 Käisime eile esimest korda üle liiga pika aja Suursadamas asuvas Ungru restos (minu eelmisel aastal kirjutatud restoraniarvustuse leiad SIIT) ja kui õhtusöök söödud oli, töllerdasid lapsed restorani tagahoovis ja korjasid kive. Väike Virsik istus pisut aega sulnilt õhtupäikesega üle kullatud trepil ja jälgis suuremate laste askeldamist imetlusega, kuni ise ka lõpuks paljajalu kruusal ringi lippama ja kruusakive suhu toppima korjama asus. Enne, kui ta minema tuiskas, sain mina kaameraga jaole ja pildistasin oma sulni väikese suvitaja üles. H emme sõbranna ütles eile romantilist retromustrilist kleidikest kandva Virsiku kohta, et ta näeb välja nagu lasteraamatu illustratsioon. Minu meelest ka – paljad varbakesed, taevasinised krutskeid täis silmad, liivane ja merevesine sasipea ning imearmas, pisut nostalgiline kleidike. Aaahhhh, ma ei või kui aaaar-maaaaaas!
LINDEX kleidike ja volangidega aluspüksid (blogkingitus)
Teil on kogu pere juturaamatust!
aitäh, kullake, aga meil on siin juturaamatust asi kaugel, rohkem karmi reaalsuse moodi on see elu – oleme hästi tavalised, vahel ka nääklevad, nutvad ja kisendavad inimesed. 😀 hoopis sinu imeilusa pere kohta võib öelda, et nagu muinasjutus!
Minu arust teie mõlema pered on muinasjutust. Suurepärased mehed ja imearmsad lapsed 🙂
Olen nõus eelneva kommenteerijaga, et kogu teie pere on nagu juturaamatust ja lausa lust on seda blogi lugeda ja vidosid vaadata, olete suureks inspiratsiooniks 🙂 Mul tekkis aga küsimus, võib-olla küll veidike rumal, aga siiski… Mis kaameraga sa pilte teed (olen kursis, et piltide kvaliteet jms sõltub ikka suuresti kaamera taga olevast inimesest, aga ikka tahaks teada) ja teiseks, kas kasutad manuaalrežiime? Need pildid su blogis on lihtsalt nii imelised ja alati tabatud mõnusaid hetki 🙂
mina pole üldse seda meelt, et piltide kvaliteedi olulisim määraja on kaamera taga olev inimene 😀 see on lihtsalt mingi tobe rusikaga rinnale tagumine – vaadake, milline enneolematult andekas fotograaf ma olen! tegelikult on hea foto taga minu meelest ikkagi hea objektiiv – see, missugune on peegelkaamera kere, ei mängi nii suurt rolli kui see, milline toru kaameral ees on. mina pildistan alati 100% manuaalrežiimis ja manuaalfookusega, sest autofookus on minu meelest vahel liiga aeglane ja automaatrežiim loll. 😀 kui sellega ära harjuda, ei ole see mingi eriline kunst. objektiiviks on mul canoni kõige odavam EF f/1.850mm fikseeritud fookuskaugusega objektiiv. see teravustab maksimaalse ava korral ainult tibatillukese osa pildistatavast ja jätab ülejäänu hästi uduseks. kõik need asjad kõlavad väga tehniliselt ja keeruliselt (ja mulle tundub, et paljud hobipiltnikud armastavad seda ahju hirmsasti kütta ka), aga on tegelikult lihtsalt numbrid nuppude taga, mille tunde järgi kruttimise igaüks ruttu selgeks saab. meie saime selle kaamera kolm aastat tagasi, kui mul peegelkaameratest veel kõige hallimat aimu ka polnud ja kuigi ma pole tutoriale vaadanud/lugenud ega kursustel käinud, saan pildistamisega väga hästi hakkama. igaüks saaks. fototöötlus photoshopis on see, mis minu piltidel aitab seda kuma ja erilisust rõhutada ning see niisama iseenesest kätte ei tule, vaid on puhas katsetamise ja nokitsemise küsimus – minu meelest on see muidugi üks hästi nauditav nokitsemine, nii et ma soovitan küll igaühel pildistamisel kätt proovida. aga niisama tavalise kaasasoleva objektiiviga automaatrežiimis vastu valgust klõpsutamise nimel 700€ kaamerat osta ja hiljem kapinurka seisma jätta ma ei luba – natuke peab ikka süvenema! 🙂
ahjaa – tegelikult on üks asi objektiivist veel olulisem: valgus! paljud inimesed ei jälgi pildistades (vahet pole, mis aparaadiga – kasvõi telefoniga) üldse valgust ja pildistavad nii, et valgus jääb pildistatava selja taha (selle asemel, et pildistatavat valgustada) ja nägu tume. selsamal põhjusel on kõik blogid suvel imeilusaid pilte täis – loomulik päevavalgus loob pildistamiseks suurepärased tingimused, ka mobiilikaameraga klõpsutades. sellepärast on ka objektiiv hästi oluline, kuna objektiivi valgustundlikkus määrab selle, kui terav, kirgas ja elutruu pilt välja kukub. nii et jah, põhimõtteliselt jälgib valguse langemist pildistatavale küll piltnik, aga ma ei nimetaks seda eriliseks talendiks. kadreering on muidugi ka väga oluline, aga kui tahta lihtsalt lapsest ja elust ilusaid pilte teha, ei hakka küll keegi näpuga pildi sümmeetrial ja kolmandikel järge ajama. ja seda, kas miski on teatud nurga alt ilus või ei, oskab vaadata igaüks.
monoloogi lõpp, tänan tähelepanu eest. 😀
Suur aitäh põhjaliku vastuse ja motivatsiooni eest 🙂 Peab end ka ikka kätte võtma ja sellesse fotograafiamaailma veidike süvenema, endal mul seisab Nikon D3200 (pole küll teab mis imemasin, kuid arvan, et võimeline enamaks, kui ainult automaatrežiimidel pildistamisnupu vajutamiseks :D) kapi peal ja kodus on üks 3-kuune pisipõnn, kelle emotsioone ja tegemisi tahaks vähe omanäolisemalt jäädvustada 🙂
Aa ja tekkis veel küsimus, et mis programmi töötluseks kasutad? 🙂
Photoshopi 🙂
Vaga “Bullerby lapsed” tuleb mul silme ette 😀 Yliarmas!
Mulle tuleb Teie lapsi vaadates meelde laul, kus sõnad olid midagi taolist: “Nii uhked on te mütsid ja nii uhked palitud ja lapsed on teil ka justkui välja valitud…” 🙂 Ma enda laste kohta laulan sama 😉
Virsik näib piltidel ja videodel nii muhe ja rahulik laps, kas on ka? Kroonprintsess paistab selline temperamentsem 🙂 kui viitsid võiksid kunagi kirjutada piigade iseloomust pikemalt, mulle nii meeldivad sellised lood 🙂 Aga olen selle naisterahvaga täiesti nõus 🙂 täna passisin instas, Ott istus kõrval ja siis ahhetasime koos Virsiku piltide üle 🙂
… nii jutujätkuks… Teil ongi piltilusad lapsed! 🙂
:*
Tegelikult ka – enamus pilte teie lastest on nagu muinasjuturaamatust 🙂