Kuna minu vana toaga oli viimase viie aastaga juhtunud see, mis “üleliigsete” tubadega ikka juhtuma kipub (see sai koduks kõigile üleliigsetele asjadele), otsustasime koos ette võtta suurpuhastuse ja sellega seoses visata välja minu vana arvutilaua ja juurdekuuluva tooli ning Ikeast uued tuua. Et nende kokkupanek tuli ette võtta Virsiku ärkveloleku ajal, oli selge, et väike inimene kavatseb töödest aktiivselt osa võtta. Siin lähevad minu ja H kasvatuslikud põhimõtted üsna kategooriliselt lahku – et tema on suur pabistaja ja kanaisa, on uudishimulikule beebile tööriistade kätte andmine tema jaoks täiesti mõistusevastane tegu. Mina jällegi leian, et kui titt soovib sahtlisse istuda, juhendit “lugeda” ja kruvikeerajaga kruve toksida, on see kõigi jaoks hästi lõbus ja väikese inimese enda jaoks arendav ja mõnus tegevus.* Kuna mina olen ühtlasi ka meie pere kõige kangem juurikas, said minu tõekspidamised H omadest võitu ja Virsik võis toksida ja kopsida nii palju, kui süda lustis. Nii vahva on vaadata, kuidas see putukas juba maailma asjadest aru saab, käsklustele ja keeldudele reageerib (viimastele valjult ruiates), sõnu järgi korrata püüab ja meie töid ja toimetusi matkib. Allameetrine totuke issi ja emme järgi kruve kirjutuslaua sisse “keeramas” on täiesti vaimustav vaatepilt. Elu on lihtsalt NII palju lahedam, kui majas on beebi!
“Kuk-kuuu!”
* Tööõpetuse tund toimus muidugi meie range järelvalve all – mitte mingil juhul ei olnud Virsikule lubatud tööriist käes roomata, turnida või end püsti ajada – tööriista võib inimene pruukida ikkagi ainult selleks ette nähtud otstarbel. Suhutoppimine muidugi välja arvatud – katsu sa beebile selgeks teha, et suhu ei tohi panna…
Meil ka kodus üks selline eksemplar! Ja mina arvasin, et kanaisad harv nähtus 😃
eip! meie oma vehib ja sahmib ja ehmatab ja karjatab kohe, kui keegi korrakski tasakaalu kaotab või mõni uks, sahtel või muu ese beebist poole meetri kaugusel liikuma hakkab – äkki saab pihta! väga naljakas. 😀
Tavaliselt on emade ja isade rollid selles osas vist vastupidised kui teil – ikka emad pabistavad rohkem ja isad võtavad vabamalt. Tegelikult on vist tähtis ainult see, et asi balansis oleks. Üks natuke muretum ja üks kanaemam annavad kokku igati hea combo ma arvan. Muul juhul kisuks asi kuskile äärmusse ja siis on küll nii et vaene laps 😀
nõus ja nõus 😀
Kaua sa Rootsis elasid? Kuidas tee sind tagasi Eestisse tõi?
ma elasin rootsis 8-9 aastat ja kolisin tagasi, sest mu süda ei lakanud kunagi eestisse tagasi ihkamast – kuigi mul siin midagi peale sõprade tegelikult ei olnud. võtsin oma seitse asja ja tulin tulema, teadmata, mis must saab. aga see oli seda väärt. ma sobin siia paremini!
Meil on samuti issi see muretsevam pool. Kohati on see nii tüütu. Samas naljakas.
… ja samas tüütu. 😀 i feel ya!
Meie issi ka kanaissi, “Äkki saab haiget” “Äkki kukub” “Äkki saab pihta” 😂 Teinekord on ikka naljakas ka, mina juba harjunud et beebi kuskil kõõlub ja siis ilmub nurga tagant issi, kisendades 😂
meil ka nii 😀
Annan ka meie “kanaisa” üles, kui ma laseks temal vägesid juhtida, oleks meil kõik kõva mööbel polsredarud ja mänguasjad ainult pehmed, õues käiks lapsed traksidega, et mitte porisse end pikali visata jne. Õnneks hakkab see jää juba sulama ja ta näeb ise ka, et laps noaga köögis, enda valvsa pilgu all sööki tükeldamas on palju toredam, kui vinguv ja manguv laps, kes tahab ju kaaa. 😀 ja lõpuks, mitte nüüd nina ülearu püsti ajades – mina ja H panime koos ühe voodi narust täiesti pingevabalt kokku, kui aga saabus härra appu, suutis ta tuhat korda kulmu kortsutada, kui juhendit vaatas ja kui veel lapsed aidata tahtsid.. oh jeerum! 😀 mis need mehed küll ilma meieta teeks 😉
*ühe voodi NARIST siiski 😀