Minu tibulind on juba kolmene!

Minu pisike armas elektron, kes kukub neli korda tunnis (vt ka: kukkus sünnipäevaööl voodist välja nii, et vereloik oli põrandal ja mokk mitu päeva rullis, nädal hiljem komistas suu vannitoas täiesti lõhki ja sellest veel paar päva hiljem kelgutas silma siniseks), on nii kohutavalt lõbus ja humoorikas, räägib nagu suur inimene pooleteiseaastase keres, oskab komplimente teha ja vastu võtta, armastab üle kõige maailmas tööriistu ja remontimist ja tahab söögitegemise ajal kõike kangesti “prrrrrrrrrooovida” (no see tema prominentne r-täht…) sai 30. jaanuaril kolmeseks. Natukene uskumatu on mõelda, et ta juba kolmene on… ja samas hoopiski veider mõelda, et alles nii pisike. See on ilmselt kõigi laste puhul nii, aga minu jaoks on hästi kummaline kujutleda elu enne teda. Ta sündis ju niiii ammu! Ta on ju juba niii arukas! Kuidas siis alles kolmene?

Kui see laps midagi meeldivat näeb ja otsustab, et just seda kingiks tahab, ei jõua keegi seda ära kuulata. Enne vanaema tulekut käis ta ja pasundas söögi alla ja söögi peale “rrroosast mikrrrofonist ja Anna kõrrrvaklappidest” (mille ta manalt ka sai) ja kui me Kroonprintsessi sünnaks saadud kinkekaarti mänguasjapoes realiseerimas käisime, leidis ta endale nuku, millest me kõik lakkamatult kuulma pidime. Neiu käis ja muuuuuudkui leierdas, et tema saab endale sünnipäevakingiks “talvekõrvaklappide ja talvesaabastega Äääpli” (kes on Ever After High multast pärit Apple White, Lumivalgekese tütar) ja no kuidas sa sellisele vastu panna suudad. Otseloomulikult tuli see”Ääääpel” tal sünnahommikul kingipakist välja ka. 🙂

Virsiku Sünnipäevahommiku Pannkoogihommik Küünaldega käib – nagu igaüks, kes teda tunneb, arvata võib – kalamarjaga. Kalamarja uhab Virsik kookidele suurte kuhjaga supilusikatäite kaupa, millest iga teine käib suhu. Kuidas siis sünnipäevahommikul kuidagi teisiti saaks? Seekordsed koogid tegi H, mida on näha nende võrratust kohevusest ja pontsakusest. H teeb täpselt selliseid pannukaid, mis mulle maailma kõige rohkem maitsevad! Ma ise üldse ei oska nii häid…

Hoidjapreili küsis mult enne sünnipäeva, kas ta võiks kingituse asemel Virsiku hoopis kusagile toredasse kohta lustima viia ja nii veetis laps oma erilise päeva hoidjapreiliga Kadrioru Miia-Milla-Manda lastemuuseumis. Mulle tundus, et see on kõige ägedam koht, kuhu ühe rollimänge armastava kolmesega minna. Veits oli imelik küll mitte ise sünnipäevalapsega aega veeta, aga see oli nii armas idee ja ma teadsin, et neil on seal kahekesi üliäge. Oligi! Õhtuks aga broneerisime Virsikule tema elu esimeseks sünnipäevapeoks mängutoa. Kui varasematel aastatel on mulle tundunud, et pidu ja külalised poleks tema huvides – ta on pigem olnud selline pereringis kalamarja sööja tüüp – siis sel aastal oli ta juba pikalt rääkinud, et temalgi tuleb päris oma pidu. Ja nii ka sai. Tahtsime broneerida Meie Mängumaa, aga magasin õige hetke maha ja läinud meile sobiv kuupäev ja kellaaeg olidki. Vaatasime siis ringi ja avastasime Jannseni teisel korrusel asuva Bronto mängutoa (samanimeline seiklustuba on Laagri poole sõites Kodu-Selveri teisel korrusel ka, nii sattus meie sünnipäevale kogemata hoopis väikese Aroni sünnipäevakülalisi, kelle siis lahkelt pisut edasi sõitma suunasime :D). Nende kodulehel on virtuaaltuur, mille abil saab terve toa ja selles leiduvad atraktsioonid läbi käia ning mulle tundus, et meie väikesele elektronile on see täpselt paras. Palju ronimist, tuuseldamist ja askeldamist – ideaalne!

Sünnipäevalauale mul midagi vaaritada mõet ei olnud. Kuna ma põhimõtteliselt leian, et ühel sünnipäevapeol peab kõik (külaliste nimekirjast pidulauani välja) olema sünnipäevalapse maitse ja soovide järgi, tellisime sünnipäevalauale suuure vaagnatäie sušit – kalaga, lumekrabiga, kanaga, taimset… suši on Virsiku lemmik! Samuti täitsin hunniku leivakrõpse “singirullitäidise” e. riivjuustu-majoneesi-küüslaugu seguga, lõikasin köögiviljad kangideks ja juustu kuubikuteks. Juust, leivakrõpsud, porgand-paprika ja kalaga suši – kõik Virsiku lemmikud reas!

Üks meie pere kahest pulkadega süüa oskavast liikmest

Nii hullupööra ilus, armas ja kallis inimene, meie E väike teisik – eriti iseloomult. 🙂

Mängutoas oli valik lastelauluplaatidega ja väike mikrofoniga lava. Samal ajal kui väikesed staarid vahetustega laval edvistamas käisid, mängisid H ja hoidjapreili suure hasardiga lauajalkat:

Virsik koostas oma külaliste nimekirja ise (vastates resoluutse “ei” kui loetlesin kellegi, keda ta kutsuda ei soovinud) ja nautis sõpradega koos lustimist täiega.

Mina lustisin ka. Või noh, “lustimiseks” võis seda nimetada seni kuni pärdikud mulle kambaka tegid ja mul oma elu pärast hirm hakkas… hädavaevu pääsesin välja. 😀

Living her best life. 😀

Ma räägin, noh…

“Tädi Andrrrrra on minu sõbeeerrrr!” teatas Virsik kaljukindlalt kui sünnipäevakutsetest rääkisime, nii et otseloomulikult olid nemad Carliga ka platsis!

Virsiku Ristikheina kohvikust pärit porganditort. Ilus, mahlane ja imemaitsev. Ja taimne. 🙂

“Kolmkümmend… kolm?” küsisid külalised nõutult kui ma tordile nii kolm küünalt kui number kolme kujulise küünla ladusin. Mida, noh? Puhuda peab inimene oma sünnipäeval saama ikka kogu raha eest!

Kutsuda oma sünnipäevale oma parimad sõbrad – nagu Virsik tädi Andra – on ainuõige lüke. Sest kes muu sulle lisaks Legodele su lemmikmaiust (purgitäie kalamarja) toob? Kõige rohkem tuligi Virsiku kingipakkidest välja Lego Friends komplekte. Need on ta lemmikud, aga kahjuks kuuluvad seni kasutuses olnud komplektid Kroonprintsessile ja päris enda omi tal polnudki. Nüüd on seis veidikenegi tasavägisem. 🙂

Üks armsamaid hetki igasuguste koosviibimiste juures on peo lõpp, see, kui lapsed asuvad hüvastijätuks kallistama just neid kõige tähtsamaid. Nii armas. Nii hea pidu oli ja nii head sõbrad on meie Virsikul. 🙂