When Ladybug turned one, celebrating her first birthday with a party seemed like the most natural thing in the world. We had balloons, party food, tons of presents and a house full of guests. Did we enjoy it? A lot. Did she? I don’t think so, no. After all, a one-year-old is still a baby and all a baby really wants is to be around those she loves the most – her immediate family. So this time was different – we just agreed to having a family lunch at H’s mom’s place. Grandma cooked a salt-free meal for Peach so we ate together (well… the rest of us did, Peach thinks eating is a waste of time), opened Peach’s birthday present and then just played together. We sang her a birthday song every now and then and Peach started dancing to it every single time – and that was festive enough this time around. There’ll be plenty of birthday extravaganza for Peach to enjoy when she gets older. 🙂
// Kui Kroonprintsess üheaastaseks sai, tundus tema sünnipäeva suure peoga tähistamine nagu kõige loomulikum asi maailmas. Riputasime üles suure hulga õhupalle, katsime pidulaua, ladusime kingitused ritta ja kutsusime maja külalisi täis. Kas see oli meie meeles hirmus tore pidu? Muidugi. Kas sünnipäevalaps ise arvas sama? Ilmselt mitte. Olgem ausad – üheaastane laps on siiski beebi ja ainus, mida beebi teha tahab, on oma lähedastega koos olla. Lärmakas ja rahvarohke pidu on tema jaoks pigem frustreeriv ja hirmutav – ükskõik, kui sotsiaalne laps ka poleks (sest näiteks Kroonprintsess oli ikka ääärmiselt seltsiv beebi, aga sünnipäevapeol klammerdus pigem minu külge). Seekord toimisime teisiti – leppisime kokku perekondliku lõunasöögi H emme juures. Vanaema küpsetas Virsikule soolavaba eine ja nii sõimegi me koos lõunat (no olgu, kõik ülejäänud sõid, Virsiku meelest on söömine ajaraiskamine), avasime kingituse ja siis mängisime lihtsalt koos. Laulsime Virsikule iga natukese aja tagant sünnipäevalaulu ja iga kord hakkas ta selle saatel lõbusalt tantsima, mis lõi tema tähtsa päeva puhul täpselt parasjagu piduliku meeleolu. Küll neid uhkeid sünnipäevapidusid jõuab hiljem küll ja veel nautida. 🙂
One the menu were oven-roasted beets and carrots, mustard-ginger salmon (baby’s was cooked in a separate little parcel) and cauliflower in tomato sauce. Nom!
// Menüüs olid ahjuporgandid ja -peedid, sinepi ja ingveriga lõhe (sünnipäevalapse oma valmis eraldi pakikeses) ja tomatikastmes lillkapsas. Näm!
Vaasalinna väiketont
I had my mind set on getting Peach a baby book like the one her sister had and loved (and read until it was literally in pieces), but the harder I looked, the more impossible my mission seemed. I wanted a book with cardboard pages with more than one word/picture on each – the ones we used to have had all the pages color-coordinated and each page had a ton of different animals, fruits, vehicles etc. For some reason, many baby books come with weird and abstract, unrealistic drawings and it makes no sense what so ever for a baby to learn words from a book not even I can wrap my head around. Luckily, I found two great baby books with adorable illustrations that fit my criteria at a bookstore (where I also got myself a copy of “The Deathly Hallows” – it’s the only one I didn’t own yet and I figured it would be nice to finally complete my collection). Reading books, building towers, singing songs and doing housework together is my kind of parenting and I’ve always felt horrible compared to all the supermoms who can sit for hours and role play with plushies and dolls – I wish I had the patience, but I don’t. So I’ll just keep getting more and more books until she grows tired of me and picks daddy in stead. Daddy is fantastic at playing pretend and he makes one hell of a princess if I may say so myself. 😀
// Tahtsin Virsikule sünnipäevaks ühe kindla beebiraamatu osta, mis meil Kroonprintsessi ajal asendamatu oli ja mille ta sõna otseses mõttes ribadeks lehitses. Mida rohkem ma otsisin, seda võimatumana mu missioon tunduma hakkas. Minu peamisteks kriteeriumiteks olid papist lehed ja see, et igal leheküljel oleks rohkem, kui vaid üks pilt – selles, mis meil kunagi Kroonprintsessiga oli, olid kõik asjad värvide järgi koordineeritud ja igal lehel oli palju erinevaid vastavat värvi asju: puuvilju, loomi, mänguasju, sõidukeid jne. Mingil põhjusel leidsin ma aga seekord poest hulgaliselt a) liiga titekaid b) kentsakate abstraktsete illustratsioonidega raamatuid, milledes kujutatut on isegi mul natukene raske tõlgendada, beebist rääkimata. Õnneks leidsin Virsikule lõpuks Apollost kaks minu kriteeriumitele vastavat beebiraamatut ja endale “Surma vägised”, mis on ainus Harry Potteri raamat, mis mu kollektsioonist veel puudu oli ja mis oli minu suureks õnneks pea 20€ pealt kaheksale eurole alla hinnatud. Heade beebiraamatute leidmine oli minu jaoks nii tähtis, sest raamatutest sõnade õppimine/piltide vaatamine on koos laulmise, kodutööde tegemise ja umbes… torniladumise kõrval üks väheseid tegevusi, mida ma lapsega koos teha oskan ja tahan. Ma soovin, et mul oleks piisavalt kannatust, et näiteks tundide viisi nukkude ja kaisukatega rollimänge mängida, aga mul lihtsalt ei ole. Olen niiii kade kõigi teie peale, kes te oma lastega põrandal istute ja nendega kõiki nende mänge kaasa mängida jaksate. Soovin üle kõige, et mul oleks sama palju kannatust, nagu teil… Õnneks on meil nende mängude jaoks issi, kellest saab vajadusel üllatavalt hea põhjapõdra, haldjast ristiema või printsessi. 😀
Oh, kui lohutav lugeda, mulle ka üldse sellised mängud ei istu 🙂 Mulle meeldib ka õppida mängude käigus ja teha erinevaid harjutusi lugemise ja kirjutamise omandamiseks (natuke suuremast lapsest räägin praegu), aga kõik need rollimängud… oi jummel, kui tüütud 🙂 Proovin ennast ära nihverdada aina ja siis pärast tunnen süümekaid.
Virsikule veel palju õnne tagantjärele!
Palju õnne Virsikule 🙂
Beebide raamatuid on tõesti vähe aga olles lasteraamatute illustraatori tütar on minu elus siiani palju ilusaid ja toredaid Eesti kirjanike ja kunstnike lasteraamatuid 🙂
Minu meelest nii vahva sünnipäevamõte! Olen ise kaheksale põnnile tädi ja ausalt öeldes on alati mulle natuke naljakas tundunud, et nt 1a sünnipäeva peetakse kuskil suursuguses mängutoas või kutsutakse terve tutvusringkond kokku. Mu arvamus ongi alati olnud, et ega päevakangelane ise ju midagi aru ei saa ja küll sünnipäevasid jõuab pidada. Samas leian ma, et küll iga pere otsustab ise, aga lihtsalt seda meeldivam oli teie nägemusest ja peost lugeda 🙂
Ning tagantjärele muidugi palju õnne Virsikule!
Ja lõpetuseks – ma ei taha stalkerina tunduda, aga kas te käisite eelmisel nädalal “Pähklipurejat” vaatamas? 🙂 Kui jah, siis ma ei eksinud 😀
jaaaaaaa! käisime küll. miks ei öelnud tere?! me tegime pilte ka, postitan sellest ükspäev. kuidas meeldis?
ahjaa – seda ka, et eks selle suursuguse peo taga on instinktiivne soov esmasündinule pakkuda absoluutselt KÕIKE, isegi, kui see kõik ei pruugi olla lapsekese enda huvides 😀 aga seda õpetab elu…. igatahes midagi halba selles ju ei ole, aga jah, etem oleks ilma 😀
Ilmselt on Sul õigus jep. Eks näeb, milline lapsevanem ma ise kunagi olen ja vb söön iseenda sõnu 😀
Aga “Pähklipureja” meeldis väääägaaa! Ma olin seda ise kunagi väiksena näinud ja suurt midagi ei mäletanud, aga seekord oli väga-väga ilus ja tore! Ja teile ning Ele?
Ja tere ütlemise osas… ma kardan, et minus lõi välja arglik eestlane 😀
ole musirull, ära kirjuta kroonprintsessi nime välja! aga tore ja ilus oli jah, E vaatas ka ilusti lõpuni ja oli väga õnnelik. teinekord ikka võiksid tulla tervitama, kuigi ega ma vist ise ka ei julgeks… aga ma ei hammusta päris kindlasti 🙂
Meil oli ka esimene sünnipäev suurem pidustus aga seda lihtsalt oma kodus. Sõbrannad ja naabrid tulid lastega külla. Polnud kordagi hetke, kus laps oleks minu või kellegi külge klammerdunud. Hullas teiste lastega nii, et terve maja oli kilgetest tulvil. Pere käis külas päev enne, sest nad tahtsid ikka kõik poisiga tegeleda ning siis poleks ta saanud teiste lastega hullata. Meie jaoks ideaalne lahendus. 🙂
Ja see Potteri osa on aastaid Rahva raamatus 8 eurot kopikatega maksnud 😀
ära riku rõõmu nüüd 😀 ma olin nii rahul!
Sorry. Ma oleks ka rahul, kui ma kuuenda osa kusagilt sellise hinnaga saaks, mul see ainsana puudu 😀
Ise paksus kampsunis ja laps paljas?
jah! meil ei ole seda laste vati sisse mähkimise kommet ja käime ise ka kodus pigem paljalt kui soojalt riides. tegelikult oli Virsik seekord muidugi paljas söömise ajaks, et ta oma toakombet ära ei läbustaks 🙂
Palju palju õnne kõige armsamale Virsikule tagantjärgi! Mängulusti ja tublit arenemist uueks eluaastaks!:)
Meil on kodus selline raamat: http://www.apollo.ee/opime-pisiponniga-varve.html
See vastab Sinu kriteeriumitele ja on meie pisipere vaieldamatu lemmik raamat ka praegu;)
Lihtsalt huvist, et miks Sa ei soovi, et Kroonprintessi nime välja kirjutatakse? 🙂
hei! sest ma eelistan siin pseudonüüme kasutada, et otsingumootorid nende nimesid siinsega ei seoks – no juhuks, kui nad seda tulevikus tahtma ei peaks 🙂 ega sellest ei ole midagi, kui kellelgi kommenteerides ikkagi juhtub, aga ma vahepeal tuletan meelde!
Ma nii nõustun. Mul mõlemad lapsed saanud mängutoa sünnipäeva 4 sünnipäeval. Siis tekkisid ka juba kindlad sõbrad, keda lasteaiast taheti peole.
Mis Virsik veel põnevat sünnipäevaks sai? (Kogun ideid:)
hei! vabanda, et vastus viibis. 🙂 Virsik saigi beebiraamatuid ja siis ühe mängu, mis on talle hetkel veel pisut ülejõukäiv. nii et põhimõtteliselt sai seda, mida vaja oli (beebiraamatuid) ja mängis ikkagi kahvliga edasi 😛
Plaanisin suure hurraaga osta beebile samuti raamatut ja esimene mis Rahva Raamatus kätte jäi, oli a’la “Beebi 100 esimest sõna”. Esimeseks pildiks/sõnaks oli VESIVÄRVID 😀 teises raamatus oli neljandaks sõnaks/pildiks “roosad nööbid” ja ja ja sinna see ostmine jäigi, sest ma tõesti ei leidnud ühtegi piisavalt loogiliste esimeste sõnadega raamatut (N: beebi, kutsu, kiisu, pall, maja jne).
Aga siit tuleb küsimus hoopiski selle ‘pusle’ kohta. Kust selliseid leida võiks?
hei, anna! vabanda vastuse viibimise eest – see on samuti pärit Apollost 🙂
Ma ei kahtlegi, et I. oli tore pidu 🙂 aga ma siiski natukene vaidleks vastu sellele, et üheaastasele ei meeldi suuremad peod 😉 ma olen 125% kindel, et minu lapsele meeldis ta mängutoa sünnipäev väga. Muidugi me tegime vanemate sugulastega ka toreda koduse peo aga lastega pered olid mängutuppa kutsutud. Laps nautis seda pidu väga! 🙂 “Lärmakas ja rahvarohke pidu on tema jaoks pigem frustreeriv ja hirmutav – ükskõik, kui sotsiaalne laps ka poleks”. E. sünnipäev oli ju mängutoas? Olete ju teiste laste mängutubades toimuvatel sünnipäevadel I-ga käinud? Kuidas need 3h erinevad ta enda sünnipäevast? Jäin sellele mõtlema!
Kindlasti on lapsi, kes suuri kogunemisi vähemal või rohkemal määral naudivad – mina saan rääkida ainult enda kogemustest ja need näitavad pigem, et üheaastased lapsed selliseid suuri pidustusi ja nii tohutul määral tähelepanu (on ju vahe, kas oled emme-issiga omaette nurgas mängiv sünnakülaline või sünnipäevalaps) pigem ei armasta 🙂 Rääkimata sellest, et ta sest sünnipäevast ju midagi mäletama ei jää. Seega jään ma ikkagi arvamusele, et see on peamiselt vanemate lõbu ja küllalt mõttetult kulutatud raha, kuigi ma saan hästi aru, miks seda tehakse – tahame me ju kõik oma lastele pakkuda kõike ja enamgi veel. 🙂
see jäi nüüd kõlama, nagu ma tahaks öelda, et teie mängutoasünna oli mõttetu – kindlasti mitte 🙂 kõik sellised ühised mälestused (ja pildid neist) on kuldaväärt!
No oleksid võinud lihtsalt ausalt kirjutada, et kuna laste sünnipeävad on nii lähestiku siis polnud ju väga otstarbekas neid mõlemaid mängutoas pidada 😉 sest tegelikult minu põhjendus on ju vägagi tõetruu. I. on käinud teiste mängutubades tomuvatel sünnipäevadel (ka hiljutine oma õe sünnipäev, kus tema kui pereliige oli ka kindlasti tähelepanu keskpunktis) 🙂 minu kogemus on küll selline, et võtsin laps süles külalisi vastu aga edaspidi mängis üheaastane täitsa tavaliselt edasi – ei käinud keegi temale hullult tähelepanu avaldamas niiöelda, et see oleks lausa kurnav olnud 😀 ja ei loe ju see kas ta jääb seda mäletama või ei? Loevad koos loodud mälestused – kogemused, pildid jne 🙂 lihtsalt jäi veidi selline mulje, et proovisid teiste mängutoas peetud sünnipäevi maha tehes pühjendada I. mitte mängutoas peetud sünnipäeva 🙂
see kõlab nii imelikult, et sa üritad väita: ma ei raatsinud kahte mängutoasünnipäeva pidada – ma olen ju kaht last sünnitades arvestanud sellega, et väljaminekuid tuleb teha kahe lapse jagu. oma otsused teen ikkagi lapse heaolust, mitte pere rahakotist lähtuvalt. ja ära nüüd prööka – enda meelest ütlesin, et kui sinu lapsele oli see tema jaoks parim variant, on see väga ilus ja kena. ma saan ühte blogi pidada ja postitusi kirjutada ainult ja ainult omaenda kogemustest ja vaadetest, minu nägemus asjast on seekord selline. kui ma kirjutan postituse, siis võid olla kindel, et ma kirjutan täpselt nii, nagu mõtlen – “ah mängutoasünnipäev ei olegi tegelikult nii lahe” kirjutada, kui tegelt pole peo pidamiseks raha… ei ole minu stiil. kui ma midagi kirjutan, siis kirjutangi ausalt. ja pealegi ma ei leia, et ma oleksin kuidagi kellelegi kandadele astunud. 🙂
Kes rahast rääkis?
no millest siis veel? muud põhjust ma ei näe, miks peaks keegi “valetama” oma soovi kohta sünnipäeva pidada või mitte pidada 😀 vastasel korral on see ju lihtsalt absurdne. et ei viitsi lapse sünnipäeva pidada või? no ka see ei ole minu stiil – andke ainult põhjus pidu korraldada. 😀 ühesõnaga, ma ütlen nüüd ühe korra veel, hästi selgelt: kui lapse jaoks on õige ja hea korraldada mängutoasünna, siis nii peabki! minu laps ja mulle lähedased lapsed ei ole ühe aasta vanuses selliseid pidusid hinnanud. selgemalt ma ei oska seda väljendada. 🙂
Jah selles asi ongi, et ma ei väitnud, et põhjus on rahas ja ainult rahas! Seega on väga imelik, et hakkasid mind selle pärast just kui ründama ja tõestama, et see pole nii! Ei ole ilus teisele mõtteid ja arvamusi suhu toppida. Miks sa oled nii ründav praegu seda konkreetset teemat käsitledes? 🙁 Sina avaldasid oma postituse ja mina kommenteerisin vastu…just nii nagu arvan, et ei ole see üheaastasele liig kui ta pidevalt teiste samasugustest sünnipäevadest osa võtab. Ja kui nüüd üle loed siis ehk saad aru, et mina küll ei prööka siin! Sina olid küll aga ülemäära ründav ja pröökamine paraku iseloomustab hetkel pigem sinu vastust mulle! Eks igal ühel oma arvamus aga väga kurb kui selle avaldamise eest just kui rünnatakse ja üritatakse minust halba inimest teha ja toppida mulle arvamust, mida ma ei avaldanud!
vaata: ükskõik kes tunneb ennast puudutatuna, kui keegi talle ütleb, et ta on ebasiiras või valetab, veel enam, kui püütakse anda mõista, et ema (kes väga hoolega jälgib, et ta oma lapsi võrdsetena kohtleks!) eelistab ühe lapse sünnipäeva teisele. ma ei taha kindlasti sind rünnata ja, jumala eest, sinust halba inimest teha, aga ma ei saa ju lihtsalt pealt vaadata, kuidas keegi mulle ütleb: ah sa lihtsalt ei viitsi/raatsi kahte sünnipäeva korraldada 😀 kui ma elan ja hingan selle nimel, et mu lapsed tunneksid ennast võrdselt armastatuna… mõistad, mida ma öelda püüan? sina reageerisid samas, sest sa võtsid minu postitust isiklikult ja arvasid, et ma püüan öelda, et üheaastastele ei tohi sünnipäevi korraldada. tegelikkuses väljendasin ma ainult seda, et minu laps ja minu sõbrannade lapsed ei ole uhkeid pidusid ühe aasta vanuses nautinud. kuidas see sind puudutas, ma ei tea, aga sinu väide, et ma oma postituses aus ei olnud (“oleksid võinud ausalt kirjutada” – kindel väide, et ma ei kirjutanud ausalt) – see puudutas mind küll. ja ma hindan sind oma lugejana kõrgelt, seda enam olen ma sinu suhtes aus ja konkreetne, mitte ei lipitse niisama. 🙂
Meil tuleb laste sünnipäevapidu koos ja mängutoas. Suuremal pole nii väga omaenda sõpru (me neljane on igapäevaselt meiega kodus) ja külalised oleksid lastel igal juhul samad. Kuna osad külalised tulevad ka kaugemalt siis ongi lihtsam pidada koos ja korraga. Sünnipäevade vahe on ainult 10 päeva ja seega leian et nii on meile ja lastele lihtsam kui kuue sünnipäeva asemel (minu pere, härra pere ja sõbrad x2 ) on üks suurem, sest korraga meile kõik koju ära ei mahuks.
tuleb kindlasti väga vahva pidu 🙂 eriti, et nad on ju tegelikult nii pisid, et neil on savi, kas sünnipäeva peetakse individuaalselt või eraldi! saabki uhkem pralle. 🙂