A visit to the vet

Ever since her sister died I’ve been worried sick about little miss Siiri – the poor thing has to wake up from her naps every now and then because I’m rattling her cage trying to get her attention and make sure she’s still alive. She has had a little bald spot on her neck ever since she arrived. The vet I took her to then told me it was probably just stress but that I should keep an eye on it in case it gets worse – then it would probably be parasites. When we got back from Sweden, Siiri’s hairless little spot had turned into something much-much worse while we were gone (the stress of being away from home and in a home with cats probably made things a lot worse) so we took her to a veterinarian today to get her medicine against parasites.

Here comes the saddest and most humiliating part of all – Siiri’s not breathing well and we couldn’t tell because neither of us really know anything (more than we’ve learned on the internet) about rats. We thought that squeaky sound she made was just a rat thing, but apparently, there’s something wrong with her lungs and our poor little darling has difficulty breathing. So we came home with three different kinds of meds for our tiny friend. I’m relieved we got help and the veterinarian was an absolute angel – a friend recommended her because she loves rats and she was great with Siiri, too. On the other hand I’m even more concerned than I was before – the doctor said Siiri would either get better after she has her antibiotics or have to continuously be medicated for the rest of her life to maintain a decent quality of life.

Siiri had to be kept busy while her medicine was absorbing so she got to snack on a slice of cheese and cuddle. Now she’s napping on the couch and I’m going to go clean her cage as thoroughly as I possibly can. I’m sure we’ll be fine eventually. 🙂

// Sellest ajast peale, kui ta õeke ära suri, olen neiu Siiri pärast kohutavalt mures olnud – vaeseke peab mitu korda päevas oma uinakust ärkama, sest ma kolistan puuri ääres ja püüan ta tähelepanu äratada, et veenduda, et ta mul ikka elus on. Siiril on meile saabumisest peale olnud kaelal karvadest lage laik. Loomaarst, kelle juurde ma ta tookord viisin, ütles, et see on tõenäoliselt lihtsalt stressist, aga et ma hoiaks sellel silma peal ja vaataks, et see suuremaks ei lähe – seljuhul võivat tegemist olla parasiitidega. Kui me Rootsist tagasi jõudsime, oli Siiri kiilast laigukesest saanud midagi hoopis hirmsamat (kodust eemaloleku ja mitme kassiga hoidja juures peatumise stress tegi asja ilmselt hullemaks), nii et me viisime ta loomaarsti juurde, et talle parasiidiravi saada.

Siit tuleb kõige kurvem ja piinlikum osa – Siiri ei hinga korralikult ja me ei saanud sellest ise aru, sest kumbki meist ei tea rottidest suurt midagi (rohkemat, kui see, mida internetist õppinud oleme). Meie arvasime, et see piiksuv/krudisev hääl on mingi rottidele iseloomulik värk, aga tegelikult on ta kopsudega mingi jama ja selgub, meie väikesel kullakesel on hingamisraskused. Niisiis tulime koju kolme erineva ravimiga oma tillukesele sõbrale. Ma tunnen suurt kergendust, et me abi saime ja loomaarst oli täielik kullatükk – üks tuttav soovitas teda, sest ta armastavat rotte ja ka Siiriga oli ta suurepärane. Teisalt olen ma nüüd veel murelikum kui enne – arst ütles, et Siiril läheb kas nädala jooksul AB abil paremaks või peab ta elu lõpuni ravimeid sööma, et enam-vähem normaalset elukvaliteeti säilitada. 

Siirit tuli ravimi imendumise ajal tegevuses hoida, nii et ta sai maiustamiseks viilu juustu ja kaisutas seni minuga. Nüüd magab diivanil ja mina lähen desinfitseerin ta puuri ära. Küllap saab meiega kõik lõpuks korda. 🙂