Arvustus: Rohelise Maja kodukohvik Viljandis

Teel Barbara ja Henri fantastiliselt suvedineelt (millest tulevad otseloomulikult ka pildipostitus ja video – kohe, kui ma postitamisega järjele saan!) koju otsustasime Viljandis lõunat süüa ja valisime selleks Tuuli poolt soovitatud Rohelise Maja kohviku. Mul ei olnud absoluutselt tuju ega plaani pilte teha ja arvustust kirjutada, aga seal viibides tekkis kange tahtmine seda kogemust teiega jagada. Nõnda kirjutavad nad eneste kohta Facebookis:

“”Rohelise maja pood ja kohvik” on asupaiga leidnud vanas Viljandi Koidu tänava apteegis, mille Enn ja Kaari Onni koos laste ja sõpradega renoveerisid. Tõsimeelne pruun interjöör on saanud rõõmsa kevadise näo.

Tegemist ei ole levinud mikstuuriga esoteerikast ja saksa kuivainetest, vaid päris-poega, kus valik suurem kui mõneski Tallinna või Tartu ökokaupluses ja kus enamuse sortimendist moodustavad värsked talukaubad Eesti talunikelt. Erilisena võib veel nimetada mahedaid kaalu-kuivaineid, mida mujalt saab osta vaid suurtes valmispakkides.

Lisaks on samasse sisse seatud pagaritöökoda, mis pakub iga päev uusi hõrgutavaid mahetoorainest küpsetisi – kooke, pirukaid ja muidugi ka rukkileiba. Lõuna ajal saab proovida põnevaid suppe.

Enn Onni, väliseestlane New Yorgist, on kunagisest kodulinnast kaasa toonud armastuse hea kohvi vastu. Mahedad kohvioad tellitakse tuntud Manhattani kohvikauplusest, Rohelise Maja kohviku töötajad on end kvaliteetse joogi valmistamise saladustega korralikult kurssi viinud. Räägitakse, et nii head kohvi ei saa mitte kusagil mujal maailmas.”

Räägitakse sulatõtt. Vähe sellest, et kohv suurepärane oli – lõunasöök oli rikkalik, toitev, tervislik ja maitsev, interjöör (ja eksterjöör, sest me nautisime oma lõunasööki nende idüllilises sisehoovikeses) on imeilus, teenindus ÄÄRMISELT sõbralik ja tähelepanelik ja need küpsetised, mu sõbrad… nende jaoks pole isegi minusugusel lobamokal piisavalt sõnu. Ma pole mitte iialgi nii häid saiakesi saanud ja see ei ole liialdus!Roheline Maja võttis meid soojalt vastu vaatamata sellele, et me tulime otse maalt – kes tossudes, kes lühkarites, kes kummikutes. Viimane sai uued printessikummarid saatuse tahtel kohviku kõrval asuvast Konsumist. Tema enda jalanõud olid täiesti märjaks saanud ega kuivanud vaatamata minu pingutustele sugugi ära. Hüppasin korraks poodi sisse, et talle “midagi” jalga leida ja selleks “midagiks” osutusid inimese unistuste kummikud. 😀
Tõestuseks, et sisehoovis oli tõepoolest hubane ja mõnus! 😉
Laudadel on ilusas karahvinis vesi, klaasid ja potike värske basiilikuga. Ma ei tea, miks kõik koduvabariigi toitlustusettevõtted sellest aru ei saa, aga Rohelise Maja pere igatahes mõistab, et kliendile lauale joogivee panemine on väga mõnus ja külalislahke žest, mis tekitab inimeses tunde, et ta on oodatud. 🙂
H sõi suitsukanasalatit ja ainult mõmises söömise ajal mõnust. Salat oli tõeliselt rikkalik ja see peediamps, mida mina maitsta sain, oli oivaline. Suurepäraselt maitsestatud kaste, kasvuhoonemaitsega (teate küll, mida ma mõtlen, onju?) tomatid ja vill seemne-näkileiba. Kui keegi Folgil kesvamärjukesega liiale läheb ja tekitatud kahju oma organismile järgmisel hommikul korvata tahab, võib minna Rohelisse Majja värskele, toitvale ja täisväärtuslikule einele. 😉
Mina ja latseke sõime kana-lillkapsakarrit riisiga, mis oli rikkalik, kodune ja väga maitsev. Tõelise karriga oli tal küll vähe ühist (maitsestamise seisukohalt), aga sellelegi vaatamata oli tegemist väga hea kõhutäiega. Mulle nii meeldib, et garneeringuks on palju head-paremat, s.h. rukolat, tomatit ja idusid. Mõnus!
Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et mu suu täitub seda pilti vaadates momentaalselt ilaga. Need mõnusalt krõbedad kaneeli- ja moonirullid olid nii värsked, võised ja maitsvad, et hulluks võib minna! Kohvi tellides saab igaüks ise valida, millist rösti eelistab – mina sain heleda röstiga latte ja H jõi tumeda röstiga americanot. Kohv oli tõesti-tõesti fantastiline, nii et kellel võimalus hommikusöögi aegu Viljandis viibida – kand ja varvas Rohelisse Majja! Kui te saiakeste, kohvi, teeninduse ja õhkkonnaga rahule ei jää, söön oma mütsi ära. Isegi oma suure villase kübara võin süüa – nii väga soovitan ma teile seda kohta!