Teel Barbara ja Henri fantastiliselt suvedineelt (millest tulevad otseloomulikult ka pildipostitus ja video – kohe, kui ma postitamisega järjele saan!) koju otsustasime Viljandis lõunat süüa ja valisime selleks Tuuli poolt soovitatud Rohelise Maja kohviku. Mul ei olnud absoluutselt tuju ega plaani pilte teha ja arvustust kirjutada, aga seal viibides tekkis kange tahtmine seda kogemust teiega jagada. Nõnda kirjutavad nad eneste kohta Facebookis:
“”Rohelise maja pood ja kohvik” on asupaiga leidnud vanas Viljandi Koidu tänava apteegis, mille Enn ja Kaari Onni koos laste ja sõpradega renoveerisid. Tõsimeelne pruun interjöör on saanud rõõmsa kevadise näo.
Tegemist ei ole levinud mikstuuriga esoteerikast ja saksa kuivainetest, vaid päris-poega, kus valik suurem kui mõneski Tallinna või Tartu ökokaupluses ja kus enamuse sortimendist moodustavad värsked talukaubad Eesti talunikelt. Erilisena võib veel nimetada mahedaid kaalu-kuivaineid, mida mujalt saab osta vaid suurtes valmispakkides.
Lisaks on samasse sisse seatud pagaritöökoda, mis pakub iga päev uusi hõrgutavaid mahetoorainest küpsetisi – kooke, pirukaid ja muidugi ka rukkileiba. Lõuna ajal saab proovida põnevaid suppe.
Enn Onni, väliseestlane New Yorgist, on kunagisest kodulinnast kaasa toonud armastuse hea kohvi vastu. Mahedad kohvioad tellitakse tuntud Manhattani kohvikauplusest, Rohelise Maja kohviku töötajad on end kvaliteetse joogi valmistamise saladustega korralikult kurssi viinud. Räägitakse, et nii head kohvi ei saa mitte kusagil mujal maailmas.”
Räägitakse sulatõtt. Vähe sellest, et kohv suurepärane oli – lõunasöök oli rikkalik, toitev, tervislik ja maitsev, interjöör (ja eksterjöör, sest me nautisime oma lõunasööki nende idüllilises sisehoovikeses) on imeilus, teenindus ÄÄRMISELT sõbralik ja tähelepanelik ja need küpsetised, mu sõbrad… nende jaoks pole isegi minusugusel lobamokal piisavalt sõnu. Ma pole mitte iialgi nii häid saiakesi saanud ja see ei ole liialdus!
Roheline Maja võttis meid soojalt vastu vaatamata sellele, et me tulime otse maalt – kes tossudes, kes lühkarites, kes kummikutes. Viimane sai uued printessikummarid saatuse tahtel kohviku kõrval asuvast Konsumist. Tema enda jalanõud olid täiesti märjaks saanud ega kuivanud vaatamata minu pingutustele sugugi ära. Hüppasin korraks poodi sisse, et talle “midagi” jalga leida ja selleks “midagiks” osutusid inimese unistuste kummikud. 😀
Tõestuseks, et sisehoovis oli tõepoolest hubane ja mõnus! 😉
Laudadel on ilusas karahvinis vesi, klaasid ja potike värske basiilikuga. Ma ei tea, miks kõik koduvabariigi toitlustusettevõtted sellest aru ei saa, aga Rohelise Maja pere igatahes mõistab, et kliendile lauale joogivee panemine on väga mõnus ja külalislahke žest, mis tekitab inimeses tunde, et ta on oodatud. 🙂
H sõi suitsukanasalatit ja ainult mõmises söömise ajal mõnust. Salat oli tõeliselt rikkalik ja see peediamps, mida mina maitsta sain, oli oivaline. Suurepäraselt maitsestatud kaste, kasvuhoonemaitsega (teate küll, mida ma mõtlen, onju?) tomatid ja vill seemne-näkileiba. Kui keegi Folgil kesvamärjukesega liiale läheb ja tekitatud kahju oma organismile järgmisel hommikul korvata tahab, võib minna Rohelisse Majja värskele, toitvale ja täisväärtuslikule einele. 😉
Mina ja latseke sõime kana-lillkapsakarrit riisiga, mis oli rikkalik, kodune ja väga maitsev. Tõelise karriga oli tal küll vähe ühist (maitsestamise seisukohalt), aga sellelegi vaatamata oli tegemist väga hea kõhutäiega. Mulle nii meeldib, et garneeringuks on palju head-paremat, s.h. rukolat, tomatit ja idusid. Mõnus!
Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et mu suu täitub seda pilti vaadates momentaalselt ilaga. Need mõnusalt krõbedad kaneeli- ja moonirullid olid nii värsked, võised ja maitsvad, et hulluks võib minna! Kohvi tellides saab igaüks ise valida, millist rösti eelistab – mina sain heleda röstiga latte ja H jõi tumeda röstiga americanot. Kohv oli tõesti-tõesti fantastiline, nii et kellel võimalus hommikusöögi aegu Viljandis viibida – kand ja varvas Rohelisse Majja! Kui te saiakeste, kohvi, teeninduse ja õhkkonnaga rahule ei jää, söön oma mütsi ära. Isegi oma suure villase kübara võin süüa – nii väga soovitan ma teile seda kohta!
Ma võin tõdeda, et ka minu suu täitus TAASKORD ilaga neid saiakesi vaadates! OHMYGOD. Ja ma pole neid konkreetseid saiakesi maitsnudki..
Kuule, kas su Giveaway-postituse kommentaar kadus kuskile ära või on asi minu nutifonis? 🙁
Kadus jaa, ma ka ei näe enam 🙁
Nii tore, et see koht jätkuvalt tasemel on. Ma käisin seal ikka hea mitu aastat tagasi ja no juba siis oli tegemist väga mõnusa ja hubase ja maitsva paigaga 🙂
No egas midagi, tuleb teekond Viljandisse ette võtta 😀 Ütleme nii, et nad on midagi ikka väga hästi teinud kui ainuüksi kohviku pärast tuleb tahtmine teise Eesti otsa sõita.
Minul ka!
no, olgen ausad, tüdrukud – minul ka 😀 ma ei usu, et kuskilt mujalt üldse võimalik on selliseid saiu saada (mina igatahes pole saanud), a tahaks praegu küll. 🙁
Mul on nii kahju, et Viljandisse väga tihti asja ei ole (mu keskkoht küll rõõmustab), sest need saiakesed on tõesti imehead! Mu küljeluu satub tööasjus sinna õnneks tihti nii, et teinekord lasen tal sealt ikka läbi põigata. Tallinnas on võrreldavad Kalamaja Pagarikoja saiakesed, mis on ka kohapeal küpsetatud “päris” koostisosadest ja kui veab, siis ka otse ahjuplaadilt tulnud ja soojad.
Minu suur õnn, et ma elan sellele kohvikule üpris lähedal. Rohelise Maja toitudes on tõesti midagi maagilist. Pisikesest salatist saab kõhu nii-nii täis, nagu oleks suure prae või midagi ära söönud. Ei tea, mis see salakomponent on…äkki armastus 🙂
ma arvan, et lisaks armastusele võib tegemist olla ka toidu puhtusega. kui ikka ei ole soolavett täis pumbatud kana ja kahtlase väärtusega plastmasstomat, saab kõhu ka paremini täis. 🙂
Tõesti nii mõnus ja sina annad kõik emotsioonid imetabaselt edasi.
Need kaneelisaiad…. Ta tõuseb otsustavalt püsti, võtab ohates koti, paneb arvuti kinni ja hakkab jala Londonist Viljandisse kõndima!
Ja õigesti teeb!
VilJandi on oma olemusega juba nii idülliline (käisime seal just sõbrannadega hiljaaegu seiklemas), nii et ei kujutagi ette kehva söögikohta sellises imetabaseses miljöös. Käisime mingisuguses pitsa-kohas söömas (mul on ülihalb mälu nimede suhtes) ja sealne söök oli imetabane – tavaliselt ma olen väga skeptiline erinevate koostisosade suhtes, siis seal läksin riski peale välja ja pesto-kana-suvikõrvitsa kombinatsioon oli üllatavalt hea pitsa peal. Ja võimalus endale pleed ümber kerida kui terrassil istuda, on minu arust geniaalne 🙂
Amrita on selle koha nimi ilmselt
Väga hea arvustus nii kohviku kui poe kohta ja need saiakesed ja toidud panevad kohe ila suus voolama 🙂
iga kord kui keegi kommenteerib, on mul ka jälle nire põlvini 😀 pean sel suvel korra veel seal ära käima ikka!
Mingil moel on juhtunud nii, et oeln küll Viljandi lähedalt pärit aga esimest korda sattusin sinna alles eile. Parem hilja, kui ei eales!
Ma võtsin heleda rösti latte kaasa. Kahetsesin, et alles autos seda jooma hakkasin, armsad teenindajad ei saanud vahetut mõminat ja hämmingut ja imestust ja naudingut näha ja kuulda. Siiralt, elu parim kohv pärineb sealt!
Asi ei ole ainult maitses, vaid see energia, mis sinna pannakse. Alsutades sellega, et Latte piim ei tulnud mitte tetra pakist vaid klaas kannust ja see kohvi soojus ei olnud ainult temp, mõttes soojus. Miks ma küll saiakest ei võtnud…..
IMELINE, onju? Praegu tuli selline tunne, et hakka või Tallinnast sõitma. See oleks seda väärt!