Arvustus: Ungru Resto Suursadamas, Hiiumaal

Hiiumaal on tänavu uute ja huvitavate restoranide kontsentratsioon enneolematult kõrge ja selliste (andke andeks) koerailmadega, millega käesolev suvi meid kostitab, on restoranides einestamine saarel suvitades ka pelgalt ajaviitena suurepärane. Kärdla Sadamas avatud Kuurist ma teile juba rääkisin, nüüd on Suursadamas asuva Ungru Resto kord. Head Hiiumaist soul-foodi lubavasse Ungrusse oleme meie nüüdseks juba kahel korral sattunud, ülejäänud klannil on külastusi kirjas juba viis või kuus või sada – tont seda teab, kui mitu, aga igatahes on nad restoranist tõelises vaimustuses. Seda põhjusega – arvestage, et ka minul ei ole selle restorani kohta ainsamatki negatiivset sõna öelda, mistõttu võib järgnev kujuneda kõige pesuehtsamaks kiidulauluks. 🙂


Ungru Resto interjöör on maalähedane ja lihtne (toolid on erinevad, laual põllulilled jne.) kuid samas ka väga moodsalt fine dining ja õdus. Seda peab oma silmaga nägema ja kogema, et aru saada, mida ma silmas pean. Saal on küll väike, aga samas mitte laudu tuugalt täis pressitud, mistõttu on kõigil sööjail ruumi parasjagu, et end mugavalt tunda. Ka neil, kes suure ja kobaka turvahälliga ühe naeratava mini-inimese ühes haaravad. 🙂


Teenindus on Ungrus professionaalne ja tähelepanelik ning köögis käib töö lepase reega – toidud saabuvad lauda ühtlases tempos ilma, et keegi kaua ootama peaks. Veinivalik on hea ja kui ma õigesti mäletan, oli ka klaasiveinide hulgas mitmeid valikuid. Ma püüdsin seda ekstra meelde jätta, aga midagi pole teha – ma olen vist juba tiba vanaldane… 🙂


Mina olen seda pildilolevat Ungru röstbiifi tartari söönud kahel korral ja mõlemal korral oli see ühtviisi hõrk, maitseküllane, krõbe, värske ja lihtsalt üleni taevalik taldrikutäis. Esimesel korral oli lihas ehk õige pisut liiga palju värsket tilli, millest ei olegi ju tegelikult midagi – ma armastan värsket tilli! Teisel korral oli roog parem, sest hõrgu ja mahlase liha oivaline maitse tuli paremini esile. Ainuüksi selle roa pärast on mõtet siht Ungru poole seada. 🙂


Röstitud peet ja kitsejuust võõrkapsapesto ja Põltsamaa Tõmmuga (7€). Ma ei tea täpselt, miks minu toidufotograafia-alased oskused kõik Ungrusse minnes koju jäävad (võib-olla on asi sealses valgustuses), aga mina neid roogasid vääriliselt pildile püüda ei suutnud. Lihtsalt ei jäänud! Pildilolev roog oli serveeritud nii kaunilt ja sümmeetriliselt, et ma lausa ohkasin ja ahhetasin, kui see lauda toodi. Päris kindlasti oli see üks parimaid peedi-kitsejuustu kombosid, mida mina eales söönud olen ja ma tõepoolest nautisin seda väga. Mulle nii meeldib, et Ungrus antakse klassikalistele roogadele väikene oomph, aga seda eputamata ja edvistamata (nagu Kärdlas asuvas konkureerivas restoranis kippus olema), vaid rahulikult, teadlikult, enesekindlalt, samas kahe jalaga kindlalt maas püsides. 🙂


Lõpetasin just oma tartari ja olingi täpselt nii õnnis ja rõõmus, sest kogetud maitseelamus tuli mulle suure üllatusena – midagi NII head ma küll oodata ei julgenud. 🙂

Praetud tuulehaug värske kartuli, brokoli ja kapparitega valge veini kastmes (12€). Vot see, sõbrad, on see soul-food mida mulle lubati. Mina veetsin oma lapsepõlve suved Muhumaal ja sealsed värskelt püütud kalast, värskest kartulist ja ohtrast taluvõist lõunasöögid olidki täpselt sellise maitsega, nagu pildilolev taldrikutäis. Lihtne, aus, värske ja hea. Kui saaks kastmesse tibatillukese küüslaugumeki või midagi muud, mis kastmele õige pisikese särtsu annaks, oleks ehk veelgi parem… 🙂

Šokolaadikook Maldon-soola ja rosépipraga. Äärmiselt decadent ja hea šokolaadikook. Lihtne, aga aus ja õige. Muuseas on selle peale puistatud chocolate soil (šokolaadimuld – kas see on sõna?) esimene, mis oli minu meelest tõeliselt hea ja millel oli koogi juures väga tänuväärne ja tähtis ülesanne täita. Viimsis asuvas Noas söödud šokolaadimagustoidu juures olev puru oli näiteks suisa jälk. 🙂


Ungru hoovis on mõnus euroalustest ehitatud õuemööbel, kus on väga-väga mugav ja hea olla. Kui me viimati käisime, ehitati sinna just parasjagu ka mänguväljakut, nii et edaspidi on seal lastega einestamine ikka puhas lust ja lillepidu. Oleksingi äärepealt unustanud – lastepraena on menüüs praetud värske kartul talusingiga, mis maitses Kroonprintsessile väga. Teisel korral teadis ta juba ette, et kavatseb süüa “kukeseenimakarone” (tal oli see esimesel korral meelde jäänud) ja kuna portsjon oli tohutu, jäi tal sellest vähemalt pool järgi. Mina sõin siis lisaks enda roogadele nii palju, kui jaksasin, ka tema oma. See oli oivaline pasta! Esimest korda elus sain aru, mida inimesed kukeseentes nii väga hindavad. Ja need pappardelled, sõbrad… nii suurepärast pastat pole mina väga ammu saanud! Ja lisaks oleme Ungrus kamba peale kokku söönud veel kalasuppi, escabeche’i, vorsti, lambakotletti… no sisuliselt kõike, eksole. Ja seda kõike julgeme teile ka soovitada. 🙂


Suitsune kadaka crème brulée kurgiga (5€). Oi, te ei tea, kuidas mulle ei meeldi klassikute solkimine. Ei saa mina aru, miks oma lihtsuses nõnda suurepärast brüleekreemi kõiksugu kentsakate maitsete ja lisanditega ilmtingimata muuta püütakse. Ei ole vaja, kurat, jalgratast leiutada! Olin ka Ungru versiooni suhtes pigem väga skeptiline, aga kuna šokolaadikook oli mul juba proovitud, langes valik siiski brüleekreemi kasuks. Magustoit tuuakse lauda kahes osas – džinn kadakasuits lastakse purgist välja lauas ja selle tugev aroom jätab ka suhu tuntava suitsuse meki. Garneeringuks on brüleekreemil kurk. Kõige ehtsam kurk. Ma ei registreerinud ära, millega seda maitsestatud oli – ilmselt sellepärast, et eraldi oli see küllaltki võõra ja pigem ebameeldiva maitsega. Brüleekreemis tuntav kadakamaitse oli ka justnimelt võõras ja samuti pigem imelik. No ma olin juba natukene vihane ja piilusin silmanurgast lapse šokolaadikooki… Kuid kui ma siis tõmbasin kadakasuitsu ninna ja proovisin kõiki komponente ühekorraga, oleksin nagu puuga pähe saanud ja oleks mul kaabu olnud, oleksin läinud seda kööki kokkade ees kergitama. Uskumatul kombel tasus kõik see peenutsemine ja “solkimine” ennast ära – sellel ei olnud küll brüleekreemi tuntud headusega mitte mingisugust pistmist, aga see oli geniaalne. See maitsebukett oli nii loogiline ja õige ja huvitav ja hea ja… ja… ja… Ei oska mina seda teile kirjeldada. Minge ja proovige ise!

Ühesõnaga: Ungru Resto meeskond on igatahes täitnud oma lubaduse head soul-food‘i pakkuda. Vähe sellest, et ma ei pidanud pettuma – ma üllatusin tõeliselt positiivselt. Kas teie olete Ungru Restos juba käinud? Kui jah, kuidas meeldis? Ja kui ei – võtke see teekond esimesel võimalusel ette. Ma luban, et te ei kahetse seda karvavõrdki. 🙂