See kõik algas sellest kui me veebruaris H sünnipäevaks restorani valisime ja erinevate menüüdega tutvusime. Millegipärast ei kõnetanud Kahe Koka menüü meid toona üldse (valisime lõpuks Mon Repos’) ja kuigi H emme seda tõesti kiitis, itsitasime meie toonase menüü üle ja nokkisime asjade kallal nagu “söödav muld”. Mitte, et konkreetselt söödavas mullas midagi harukordset oleks, aga kui menüüs selliseid toretsevate nimedega imekomponente liiga palju on, mõjub see lihtsalt pisut… tobedalt. Igatahes teatas minu armas ämm möödunud nädalal, et peame restorani nüüd ikkagi ära proovima ja oma tobeda ilkumise söödava mulla kallal ära lõpetama. Kutsel restorani minna meie juba kaks korda kõlada ei lase ja nii leppisimegi kokku, et minek toimub selle nädala neljapäeval, st. eile.
Arutlesime, kas võtta viisakasse restorani ka lapsed kaasa või otsida neile hoidja. Olime ühel nõul, et tüdrukud tuleb kaasa võtta. Esiteks on nad kenades restoranides käimisega harjunud ja oskavad normaalsete inimeste kombel laua taga istuda ja süüa, teiseks on nende seltskond äärmiselt nauditav ja kolmandaks – kui pidevalt ei harjuta, läheb äkki meelest ära, kuidas erinevates sotsiaalsetes kontekstides käituda. Rääkisin eile lõuna ajal Kroonprintsessile ka, mismoodi me arutlesime, kas jätta nad koju või võtta kaasa ja kuidas otsustasime, et nii toredate lastega koos on hoopis meeldivam õhtust süüa. Ta oli ääääärmiselt meelitatud ja läks kohe kuus korda parema meelega lõunaunne, et õhtu kiiremini kätte jõuaks. 🙂
Kohale jõudes tervitas meid kõigepealt õige mitu siiralt rõõmsameelset teenindajat ja õhkkond restoranis oli mõnusalt vaba. Olime lastele küll pliiatsid ja värviraamatud ühes haaranud, aga minu suureks üllatuseks poleks sellest tarvidust olnudki – meie laua kõrval asus riiul, kus lai valik justnimelt värviraamatuid ja -pliiatseid. Olen alati hästi positiivselt üllatunud kui head toitu pakkuvates asutustes ka allameetriste peale mõeldud on, nii et hingasin kohe natuke vabamalt: nad on teretulnud. Tühja neist pliiatsitest – professionaalne ja särav teenindaja (noormees, keda ma nimepidi nimetada ei oska, aga tahaks veel ja veel ekstra kiita) suhtles lastega imetoredasti ja nimetas lauda toodud kodust rabarberilimonaadi (mis oli võrratult hea ja üldse-mitte-hirmus-magus) printsessijoogiks ja üleüldse… lapsed olid väga lõbustatud ja the littlest things, noh.
Värvib vanaema süles keskendunult
Menüü on Kahes Kokas pigem vaoshoitud, aga valik on siiski üsna lai. Esimest korda elus ei olnud eelroamenüü see, millest ma kõik kolm käiku tellida tahtnud oleksin – mind isutasid hoopis kaks pearooga. Kõige ahvatlevam oli karamellistatud lillkapsas laabijuustu ja karamellivõi-vadakukastmega (13€) ning teise pearoana, mis süljenäärmed tööle pani, mustad aurukuklid madalküpsetatud kana, koriandri ja Caesari kastmega (15€). Viimased tellis ämm ja olgu ma neetud, et ma kartuses end üle süüa (mida niikuinii tegin…) eelroa asemel neid ei võtnud. Sain ämma taldrikust ampsu ja NEED OLID VÕRRATUD! Kohemaid kahetsesin, et praetud krevettide, avokaadokreemi, särtsukurgi ja vürtsikate porgandite (9€) kasuks otsustasin – ükski selle võrratult ilusti serveeritud roa komponent ei andnud edasi ei särtsu ega vürtsi ja ma pole ammu nii… bleh rooga söönud. Ilusat riisikrõpsu-garneeringut oli ebamugav ja ebaloogiline süüa ka. Aga see oli tõesti ainus-ainus-ainus tibatilluke miinus kogu restoranielamuse juures!
Mis mind südamepõhjani liigutas oli vastus, mille sain küsimuse peale, kas neil ka mingisugune eraldi lastemenüü on. Ma ei küsinud seda sellepärast, et ma käiksin restoranides siiras ootuses leida päriselt äge lastemenüü – ma ei ole nii naiivne. Enamasti tellime me lastele väljas söömas käies ikkagi tavamenüüst mõne neile meeldivate komponentidega roa, sest ma lihtsalt ei näe, miks väikesed inimesed peaksid sööma toidukoores makarone kirsstomatitega või kuiva kanafileed kartulipüree ja kurgisalatiga. Ma isegi enam ei tea, miks ma küsin, sest ka Kahes Kokas sain kõigepealt vastuseks: ei, meil ei ole eraldi menüüd, aga teeme lastele juustuga makarone. Ja ma tean, miks nad seda pakuvad – sest nõudlust ju on. Igatahes järgnes miski, mille peale taevas avanes ja inglikoorid laulma hakkasid… no põhimõtteliselt. “Lapsed võivad menüü komponentide hulgast endale meeldivad valida ja meie paneme need neile taldrikule kokku,” ütles teenindaja.
Oh. My. God.
Ma võib-olla kõlan hästi dramaatiliselt, aga kui maailmas on kaks asja, millesse ma üleüldse kirglikult suhtun, on nendeks toit ja mu lapsed. Ja ma tahan, et nemad saaksid ka toitu nautida, kogeda restoranielamusi ja saada osa sellest, mida tähendab kokakunst ja see kui keegi on sulle taldrikule kokku pannud ühe täiesti ideaalses tasakaalus eine. Ja seda muidugi lastele restoranides ei pakuta. Esiteks on enamusel kokkadest selleks lihtsalt liiga suured egod: mis komponentide vahetamine taldrikul, mis roogade poolitamine? Mitte mingil juhul! Ja nagu täiskasvanugi jaoks, on liiga suure portsjoni söömine lapse jaoks ebameeldiv ja demotiveeriv kogemus, mistõttu ei ole ka täiskasvanumõõtu roa lapsele tellimine ikkagi päris see. Igatahes tellisin ma tüdrukutele samad road, mis endalegi – lillkapsa, mille juurde grilliti neile veel pisut kana. Ja lauda tulidki miniversioonid sellestsamast menüüs olevast roast. Samad komponendid, sama tasakaal, sama garneering, samad maitsed – lihtsalt tillemad ja, nagu tore kelner nalja viskas, mitte ainult “karamellistatud”, vaid suisa “kanamellistatud”. Ja nad sõid oma taldrikud tühjaks! Olgu, et nad on mul head ja targad sööjad, aga nad on ka ikkagi lapsed. Enamasti saadab tundmatuna näivate komponentide nägemist taldrikul ninakirtsutamine, kahvliga sonkimine ja kahtlustavad küsimused toidus sisalduva kohta. Kuni ma siis selgitan, et ei, keegi ei püüa teid mürgitada, see kõik on söödav kraam. Virsik, näiteks, ei söö ühtainsamatki lehte. Eilne roog hingati endale sõnagi lausumata sisse ja Virsikut, kes oli tegelikult juba kõhu pilgeni täis söönud, võis näha viimaseidki kastmeseid salatilehti taldrikust endale suhu ajamas. Ma tean, miks – see kõik oligi päriselt imetabane. Ma sõin ju täpselt sama rooga.
Lõpuks pandi neile kummalegi veel kahest erinevast magustoidust kokku väike assortii ja… oh, see kõik oli võrratu. Mina tellisin endale šokolaadimagustoidu – miski, mida ma neil päevil harva teen, sest nii kummaline kui see ka poleks – šokolaadimagustoidud on restoranides enamasti pigem ebameeldivad. Nagu aamen kirikus esineb täna pea kõigi restoranide menüüdes lakoonilise pealkirjaga magustoit “Šokolaad” – tume ja tummine šokolaad kolmes-neljas erinevas tekstuuris (we get it – šokolaadist saab teha kooki ja vahtu ja puru ja mulda ja krõpse ja trühvleid) hapu lisandiga. Ma, muide, jumaldan justnimelt sellist hästi tumedat ja mõru šokolaadi. Selle tumeda, tummise, koorese ja võise šokolaadi kogus taldrikul on aga enamasti üüratu. Seesuguse šokolaadikontsentratsiooni puhul piisaks vabalt sellestsamast magustoidust üheainsa trühvli kujul – pärast kolme ampsu on isu täis ja ülejäänu jääb järgi. Ja ka see eilne magustoit mängis enam-vähem samas liigas kõigi nende teistega, aga oli siiski pisut kergem ja nauditavam. Mudakook oli mõnusalt mahlane ja vaht kerge ja kohev. Eriti hea oli vaarika-tüümiani sorbett, mis tõesti oli harukordselt ja oivaliselt tüümianine.
Igaüks, kes küll ise kodus iga päev väga hästi sööb ja süüa teeb, aga head restoranitoitu üle kõige armastab teab, mis vahe on andeka koka loodud toidu-kunstiteosel ja lihtsalt taldrikutäiel heal toidul. Tõeline harmoonia, tekstuurid, maitsekooslused… see on natukene nagu võlukunst, kas pole? Ja minu jaoks on nii-nii ilus mõelda, et kuskil on koht, kus ei peeta paljuks pisut lisavaeva näha, et lastele neidsamu elamusi pakkuda.
Kahele Kokale (ja siis kõigile neile teistele, kes just meie eilse elamuse nii kenaks muutsid) kniks, aitäh, suur ja südamlik kiiduavaldus. Pidin selle siin kohe hingelt ära saama ja teiega ka jagama. 🙂
Viisakaid toidupilte pole, sest kaamerat polnud kaasas ja mul ei ole südant nii ilusaid asju närustelt telefonipiltidelt näidata. Minge vaadake ja sööge ise! Ruttu!
Selline restoraniarvustus kohe paneb jalad liikuma sinna!
Aga ma tahtsin pigem küsida äkki sa oleksid nõus kirjutama sellest, kuidas sa oled saanud oma lapsed nii hästi sööma? St see et nad söövad suhtkoht kõike, laua taga, noa ja kahvliga. Võib tunduda loogilisena, aga nii paljud lapsed justkui näeksid laua taga söömises suurimat vaenlast ja kõik mis pole friikartul või nagu mainitud koorene pasta on tõeline mürk. Võib olla oled sellest juba kirjutanud, aga kui ei, siis hea oleks lugeda. Ise olen alles emaks saanud ja armastan kirglikult toitu ja soovin häid toite jagada lastega juba algusest peale, seega oleks huvitav lugeda, mis nippe ja trikke kasutada juba beebieast, et lapsele maitseks toit ja toit oleks ka neile nauding.