KOHT restoran Tai Boh AADRESS Mere pst 1. PEAKOKK Tai päritolu chef Khampan KÖÖK Asian fusion
Nagu juba jutuks tuli, käisime kolmapäeval Barbara, Marise ja Tuuliga koos õhtustamas, kokteile joomas ja viimaseid uudiseid vahetamas. Kuigi esialgu olime kinni pannud laua Manna la Roosas, ei tundnud keegi meist sinna jõudes ja menüüd (mille vahel olid harilikust printeripaberist lehed – andestage mu professionaalne kretinism, aga sealt on küll ainult üks samm Comic Sansini…) lugedes kuigi suurt soovi jääda. Niisiis lõin lauale idee helistada kõrvalasuvasse restorani Tai Boh ja küsida: andeks, kas teil on veel ruumi? Olin seal küll juba varemalt mitmeid kordi käinud, ent palav armastus selle koha vastu ei näidanud mingisuguseid märke raugemisest. Õnneks ei vastanud hääl telefonis ei, kõik on täis, mistõttu viisime poolelioleva (loe: džinntoonikud) lõpule ja suundusime Tai Bohi.
Mina olin kõnealuses restoranis juba viiendat korda ning Tuuligi oli Tai Bohi varem väisanud. Marise ja Barbara jaoks oli tegemist esmakülastusega ja ootused olid kõrged, sest eks ole kohale ka üksjagu kiidulaule lauldud. Kindlasti väärib siinkohal mainimist Barbara palav Tai-armastus – inimene käib Tais napilt tihedamini kui mina oma emal Rootsis külas. 😀 Sellest, kui väga me kõik head ja ausat toidukunsti austame, ei pea ma teile muidugi kaks korda rääkima. Muuseas: Our Kitchens Rule järgmine voor algab mai lõpus. Tuletage mulle meelde, et ma teile seekordsest challenge‘ist lähemalt räägiks! Tagasi Tai Bohi juurde…
Interjöör on Tai Bohis nii üle võlli kitš, et see on täiesti hullumeelne. Ja kõige pöörasem on sealjuures see, et seal on sellele vaatamata (tänu sellele?) nii hea, trendikas ja samas pisut luksuslik õhustik. See on üks neist asjust, mis on nii ebaloogiline, et seda tuleb ise oma nahal kogeda. Täiesti normaalne on, et retrohõngulise kõrgläikega mööbli kõrval on antiikvaasid, kullatud ja värviliste kristallidega üle külvatud vidinad ja akvaarium, mille keskel suur (otseloomulikult poolpaljas) anime action figure. Laes on Barack Obama, seinal Psy. Ja, noh… ei saa öelda, et ükski mannekeen pildiloleva lühtri valmimisel viga saanud poleks. *insert Slava käe nali here*
Tsiteerides Marist: “Ma ei joo kunagi kokteile ja isegi need on siin head!” Ühes joogikaardiga toodi lauda ka eraldi kokteilimenüü erinevate põnevate kokteilidega. Kuna mind on vanemas eas vallanud surmahirm hommikuse pohmeluse ees ja kuna ma ammu maksa treenida pole saanud, ei julgenud mina erinevate alkoholijookide tarbimisega riskida. Maris ja Barbara aga proovisid kahepeale kokku nelja erinevat kokteili (sh. klassikalist Mai Taid ja Singapore Slingi) ning kiitsid kõiki proovitud jooke taevani. Kokteilid serveeriti imekauni garneeringuga ja eriliseks lemmikuks osutus Marise tellitud kokteil Mama San, mis valmis viski baasil ning mida me kõik pisut mekkisime ja kui ühest suust kiitsime. Tai Boh on täpselt selline koht, kuhu võib sõpradega niisama reedeõhtusele dringile minna. Vibe on mõnus, muusika hea, interjöör tõsiselt õdus ja suupistete valik menüüs fantastiline. Meie seltskond muidugi head võimalust kõht täis parkida juba käest ei lase, mistõtte pakkusime endale lisaks kokteilidele veel kõiksugu head ja paremat.
Kindlasti tasub mainida, et Tai Bohis on taimetoitlastele mõeldud vegemenüü, mida teenindajalt eraldi paluda saab. Piilusin seda Tuuli kõrvalt põgusalt ja mulle paistis see igatahes tõeliselt isuäratav. Restorani jalutades pajatas Tuuli meile Tai Bohis söödud maagilisest rohelisest köögiviljakarrist, mis olevat olnud parim karri maamunal. Seekord sõi Tuuli grillitud köögivilju seentega (mis olid vist teriyaki kastmes, kui ma ei eksi – Tuuli igatahes mõmises, et hirmus hea kaste) ja pad thai rulle, millesse oli lisaks köögiviljadele ja nuudlitele lisatud ka krõbedaks wokitud tofut, mis meile kõigile esmapilgul liha meenutas, kuid õnneks ei pidanud lahke teenindaja paljuks meie kahtlusi ümber lükata. Teeninduse kvaliteedil tasub Tai Bohist kirjutades pikemalt peatuda, sest see on seal ilma liialdamata e s m a k l a s s i l i n e. Sellist teenindust, nagu meie tüdrukutega möödunud kolmapäeval kogesime, ei ole mina kohanud mitte üheski Eesti toitlustusasutuses. Minu kui kirgliku foodie jaoks ei ole midagi sümpaatsemat teenindajast, kes oma restorani menüüd läbi ja lõhki tunneb. Ja justnimelt tunneb, mitte ei ole lihtsalt pähe õppinud – meie armas teenindaja teadis meile tõlkida kõigi roogade nimesid ja kirjeldada nende valmistusviise, soovitada kokteile, seletada lahti erinevaid maitseid ja isegi jutustada meile sellest, miks pehme krabi on pehme krabi ja kuidas ta kaljuservadel kasvades lainetest uhutuna just nii suussulavaks ja pehmeks saab (või midagi). Rääkimata siis sellest, et teenindaja oli laitmatult professionaalne, tähelepanelik, vastutulelik ja fantastiliselt sümpaatne. Minu palavad tervitused Ketlinile (?), kes on kõigist seal kohatud teenindajatest selgelt parim ja kellele restorani omanik kahtlemata viivitamatult palgakõrgendust andma peaks!
Seekord menüüd käes hoides ja valikut teha püüdes pidasid mu süljenäärmed uudisihimuga ränka lahingut. Olen oma südameasjaks võtnud oma maitsemeeli arendada ja erinevaid maitseid proovida, kuid mõte juba proovitud yakitori kanavarrastest ja teravast veisesalatist oli täiesti hullutav ja süljeeritus nii tugev, et midagi polnud teha – tuli kiusatusele järele anda, et uppumissurma vältida. Ma nautisin iga suutäit mõmisedes nagu sõltlane muiste ja lubasin endale: järgmine kord ausõna proovin midagi muud… Maris ja Barbara sõid eelroaks dim sumi, Maris valis pearoaks pomelosalati (vt. fotot kokteilipildi kõrval) pehme krabiga ja Barbara rohelise karri kanaga, mille lubas endale teha Tai-terava. Seda ta ka sai, sest karri oli vägagi tuline ja samas nii-nii ideaalselt tasakaalus maitsetega, et pälvib igatahes minu elu parima rohelise karri tiitli.
Mina ja Barbara lubasime endale õhtu endale lõpetuseks ühed siidikoogid (mis on põhimõtteliselt tumeda ja valge šokolaadi mousse pähklipõhjal – üllatavalt kerge ja oivaline magustoit!) ja tõotasime naljaga pooleks, et ei lähegi enam ealeski kusagile mujale sööma. Või kas see ikka oli nali? Minu jaoks oli see ju juba mitmes järjestikune kord…
Ma võiks Tai Bohist veel lõpmatuseni rääkida – näiteks sellest, kui hästi on maitsete tasakaalust tunda, et kokad on pärit Taist, kui huvitav on köögi lähedal istudes näha, kuidas kokad leekide lahvatades toimetavad, kui hea on vaadata, kuidas teenindajad köögi sulgemise puhul kõik parimad palad pintslisse pista saavad või kui kaunilt, ent tagasihoidlikult on kõik road serveeritud. Igatahes soovitan ma seda kohta kõigile kahe käe ja jalaga ja kuulan nüüd huviga: kas teie olete juba Tai Bohis käinud? Millised on teie kõige lemmikumad Aasia road ja restoranid?
Ma olen käinud seal kokteilitamas, aga söönud veel pole. Ma nii väga tahan minna! Õnneks aprilli lõpus on sõbrannal sünnipäev just seal! Interjöör on ikka super ning väga ainulaadne.
Minu lemmik Aasia resto on kindlalt india köögiga Chakra. Ma ülikooli algusaastatel töötasin seal isegi ning ma ARMASTAN nende toitu.
kas see on see, mis Bremeni käigus on? kui jah, siis Barbara ka hullupööra kiidab seda kui oma kodurestorani, kus nad koguaeg käivad 😀 nüüd ma pean seal küll ära käima, kui sina ka seda nõnda kiidad!
Olen korra käinud. Sõin Tom Yum suppi, milles pidin kahjuks pettuma-maitsed ei olnud tasakaalus ja oli ikka liiga suur vahe Tais sööduga. Küsisin veel teenindajalt, kas kokk on ehtne tai ja seda enam pani imestama, et supp ei olnud audentne. Kalakastet oli liiga palju ja haput liiga vähe.
Samas krevetikoogid olid väga head.
Pean ilmselt ühe võimaluse veel andma ja proovima midagi muud.
Aasia köök meeldib väga, ainsaks erandiks on India köök, mis üldse peale ei lähe.
Eestis olen kõige parema elamuse saanud korduvalt Pärnus Lime Lounge´s, sealne taipärane supp on super!
Väga head Tai kööki olen saanud ka Helsingis. Korra oleme spetsiaalselt lausa selleks sinna sõitnud.
2016 aasta challenge´ks olen võtnud endale valmistada kodus võimalikult audentne Tom Yum. Katsetused on õnnestunud hästi, aga on veel, kuhu püüelda.
Ära pahanda, aga: “autentne”. Tähenärija-tüüp ma hingelt pole, aga kui inimesed võõrsõnu kasutavad, siis on natuke valus ikka vaadata, kui kirjapilt pole õige. Enamasti ei ütle siiski midagi, aga vahel ei suuda vait olla, näiteks praegu. Meil on eestikeelseid alternatiive olemas, millega oleks märksa raskem eksida, hea variant on näiteks sõna “ehe”, ja kutsun üles neid julgelt kasutama. Hoiame ikka ilusat eesti keelt 🙂
Ammu mõtisklen, aga no nüüd on lukus, tuleb spetsiaalselt Tallinna sõita.
Tai Boh on proovimata, aga kiidan Chakrat samuti 🙂
Tai Bohis mina veel söönud pole, aga ilmselt tuleb Tallinnasse sattudes see käik nüüd ette võtta.
Mul tekkis aga hoopis küsimus teie Our Kitchens Rulesi kohta – nimelt olen ma aru saanud, et Tuuli on taimetoitlane. Kas ta teeb voorudes hea söögiga selles osas mööndusi või valmistate talle eraldi toidu? Ja võib-olla olen ma üldse valesti mõistnud 🙂
Ta ei söö liha jah ja me oleme üldiselt teinud talle vege-alternatiivid jah – mina tegin nt säästuvoorus vegopelmeene, Barbara tegi vegesülti ja Maris pani Tuuli aasiapäraste kapsarullide asemel sealiha ja krevettide asemel ainult krevette, sest mereande ta sööb. Kodus vabal ajal on ta praktiliselt täiesti vegan – enesetunde huvides lihtsalt. 🙂
Tänud Tai Bohi tiimi poolt, lahe review. Kui tohib, kasutame seda ka enda FB-s?
Ühe kommentaatori vastuseks:
Kokkade kohta. Kogu köögitiim 5 inimest on täiesti Tai Kuningriigi kodanikud, kõik väga kõva CV-ga. Peakokk Khampan on Bankgok Hiltoni peakokk olnud ning Dubai 7-tärnika peakokk, sous-chef on olnud Bangkok Marrioti peakokk. Niiet tom-yumi auTentsuse kahtluse alla seadmine on antud juhul ebakorrektne.
Kui keegi Tallinnas teab mis on Tai toit siis on see meie mõnus köögitiim. Kommentaariks – niipalju kui on Tai kokkasid ja söögikohti erineb ka supi maitse, iga kokk doseerib koostiosi erinevalt ning ka Tais võib väga erinevaid asju saada sama nime all. Teatud määral mängib ka kohalik tooraine. Ei saa eeldada, et Eestis koostisosad maitsevad täpselt samadkui Tais. Kui need kõik sisse vedada siis supi hind oleks 30€, ma usun. Teine väga oluline faktor mida toidukriitikud kipuvad unustama on niiöelda elamusfaktor, ehk reis, atmosfäär ja miljöö annavad väga palju maitseelamusele ja mälestusele toidust juurde. Sealt ka see “autentsuse” võrdlus reeglina pärit on.
Igal juhul rõõm lugeda, tulge jälle ja võtke sõbrad ka kaasa 😉
Tere! Võite küll kasutada, muidugi – tähelepanelik teenindajagi küsis, kas kavatseme postitada ja palus siis, et ma postitust teiega jagaksin, kuid unustasin.
Olen nõus, et maitsete autentsuses ei saa Tai Bohi puhul kahelda ja mõtlen samuti, et iga inimese “taste palate” (no ei tule eestikeelne sõna pähe) on erinev ja seega võib hapukus-magusus-teravus roogades vabalt varieeruda, sealjuures autentsust kaotamata. Ei tahaks uskuda, et kõik supid suures-laias Tais ühesugused on. Ja olen nõus, et mujal Eestis (vähemalt minu kogemusel) Tai toitu ei pakuta.
Ja veelkord: teil on TÕESTI mõnus tiim, väga hea on näha köögi ja teenindajate vahelist sünergiat ja seda, kuidas inimesed armastavad oma tööd. Hoidke neid!
Väga kihvt arvustus, eriti meeldis see teenindaja kiitmise osa! Nii väike asi, kuid samas võib see väga abiks olla! Olen ise kunagi inimest sellises kohas kiitnud ning hiljem uuesti einestamas käies kuulnud, et see kommentaar oligi ülemusele andnud tõuke palgakõrgendusele. Teeb nii teisel kui ka iseendal meele heaks küll 🙂
Ma võtsin viis aastat tagasi just sellepärast endale eesmärgiks alati tunnustada, kiita ja ülemusele kirjutada, kui mul teeninduse vms kohta midagi head öelda on, sest eales ei tea, kui palju kellelgi ametikõrgendusest või näiteks vastupidi, koondamisest puudu on ja see üks tagasiside võib kellegi maailma muuta. 🙂
Käisin ka eile Tai Bohis ja ääretust valikust pimestatuna tuli meelde, et Sina kirjutasid sellest midagi kunagi. Olin ebaviisakas seltsiline ja otsisin telefonist postituse üles ja ahvisin pearoaks sinu järgi vürtsika veisesalati…..
WOW tüdruk, küll sina kannatad tulist. Ma ei tea kas asi oli kokkade tujus või oligi see kõige vürtsikam asi, mida mina olen elus restoranis söönud. Ausalt öeldes kohe nii vürtsine, et ma ei suutnud ühtegi teist maitset enam eristada, ega tõttöelda, ka nautida. Läks ikka päris mitu klaasi vett ja kokteili (soovitan vürtsisuse vastu nende kookose-mojitot, mis on kookospiimaga).
Seega oli natukene pettunud, kuigi samas.. hey, õppetund, kui Aasia restoranis ikka juba menüüs kirjutatakse, et tegu on VÜRTSIKA asjaga, siis tuleb vist uskuda 😀
Vabandust, Annika! Ma kardan, et see salat pole isegi veel päris Tai-terav, aga eks ta oli ka minu jaoks kohati piiisut liig. Vett ja alkoholi ei tohi, muide, põlevasse suhu valada – sellise tulekahju kustutabki kõige paremini piim (ma arvan, et pole vahet, kas harilik või kookos-) ja seda võib endale restoranis seks puhuks küsida ka. Aga muidu oli kogemus hea? Sõid midagi muud ka, magustoitugi vähemalt?
Ma ei suutnud vastu panna ja võtsin eelroaks kreveti tempura. See küll Aasia mõttes selline tõeline ebatervislik kiirtoit, aga nii hea ja mujal ju Eestis ei saa! Tõeline comfort food.
Magustoiduks proovisime seda sama kahest mousse’st koosnevat siidist kooki, mis oli tõesti suussulav ning šokolaadifondanti, mis kahjuks sai vist liiga kaua ahjus olla, sest midagi välja sealt enam ei voolanud, kuigi veidi pehmem oli ikka kui tavaline koogike.
Aga super teenindus, suurepärased kokteilid ja kreisi interjöör tegid ka kõik pisikesedki puudujäägid toidus tasa! Kuna menüü (ja ka kokteilimenüü, sest kõik 4 kokteili mis proovisime olid suuu-reee-pärased) on niiii pikk ja koosnes nii paljudest asjadest mida veel proovida, siis lähen kindlasti tagasi!
Yakitori kanavardad pole üüüüldse teravad ja on mu teine lemmik seal, oh sa POISS kui head. 😀