Review: Restaurant Fiore (Aqva Hotel and Spa)

During our stay at the Aqva Spa and Hotel in Rakvere, we were invited to dine at their hotel restaurant Fiore. My expectations weren’t high – during breakfast, the interior of the restaurant looked extremely dated and retro and I automatically assumed the food would be just as uninspiring as the interior seemed. When we walked in at dinnertime, the dining area seemed to have completely transformed – together with the beautiful decorative tableware (I seem to have forgotten, but I think it was by Rosenthal or a brand of the sort) and the nighttime ambience, it looked much more inviting and contemporary. I couldn’t tell if I was impressed or frightened by the menu – it was very long and ambitious. Long and ambitious can mean wonderful things or it can fall flat when it comes to the execution of the actual dishes. Making a choice among the plethora of dishes available wasn’t easy, but we managed. I ordered a glass of Côtes du Rhône to enjoy with my meal and was delighted by the fact that they had my favorite wine on their wine list. You could say I was warming up to the concept of Fiore. And it was about to get better.

// Meie Aqva Spa hotelli külastuse ajal kutsuti meid (hotelli kulul) einestama ka nende hotellirestorani Fiore. Mu ootused ei olnud ülearu kõrged – hommikusöögi ajal paistis restorani interjöör äärmiselt aegunud ja “nõuka” (kuigi ta seda ju tegelikult ei ole) ning ma eeldasin alateadlikult, et ka seal pakutav toit on täpselt sama ebainspireeriv nagu sisekujunduski. Kui me õhtul restorani sisenesime, tundus, justkui oleks vahepeal käinud haldjast ristiema võlukeppi viibutamas – imekauni dekoratiivse lauakattega (ma olen suutnud ära unustada, aga kui ma ei eksi, olid taldrikud Rosenthalilt) ja õhtuse õhustikuga nägi koht hoopis kutsuvam ja kaasaegsem välja. Menüüd nähes ei teadnud ma, kas imetlusest käsi kokku lüüa või natukene hirmunult väriseda – see oli väga pikk ja lai ning ambitsioonikas. Pikk ja ambitsioonikas võib tähendada imelisi asju või hoopiski teostuse poole pealt täielikult läbi kukkuda. Tohutu hulga erinevate roogade vahel valiku tegemine oli keeruline, kuid saime sellega lõpuks siiski hakkama. Mina tellisin toidu kõrvale klaasikese Côtes du Rhône’i ja minu kujuteldav saba tõmbus erutusest rõngasse – nende veinikaardis oli klaasiveinina minu kõige lemmikumat sorti punavein! Võib öelda, et hakkasin Fiore kontseptsiooni suhtes üles sulama. Ja aina paremaks läks. 
Kiddo ordered off the kids’ menu – a salmon skewer with yellow rice and a tartar sauce. Hers was the first meal to hit the table and it looked extremely mouthwatering. Both me and H said we wished we had ordered one of those (before we received our own meals) and looks weren’t deceiving – the fish was so moist it fell right off the skewer. I love it when restaurants offer children real, nutritious food! Also worth mentioning is the fact they brought kiddo colored pencils and coloring pages – a gesture you wouldn’t expect from a fine dining restaurant. I think all parents can relate to unexpected and pleasant surprises when travelling and dining with children. 🙂

// Kroonprintsess tellis lastemenüüst lõhevarda kollase riisi ja tartar-kastmega. Tema oma oli esimene roog, mis lauda jõudis ja see nägi nii isuäratav välja, et mina ja H mõlemad soovisime korraks, et meiegi oleksime selle tellinud. Esmamulje ei olnud petlik – kala oli nii mahlane, et vajus esimese noapuudutuse peale taldrikule laiali. Mulle nii meeldib, kui restoranides pakutakse lastele tõelist toitu! Lisaks on mainimist väärt fakt, et lapsele toodi pliiatsid ja värvimiseks mõeldud pildid – üllatav žest, mida peenelt restoranilt ilmtingimata ei eeldaks. Ma usun, et kõik lapsevanemad mõistavad, kui toredad sellised üllatused lastega reisides ja einestades on. 🙂
For entree, I ordered their grilled quail salad (8€). The quail itself was beautifully seasoned and perfectly moist and tender. The salad was good, but a little “all over the place” – it had a lot of ingredients and the concept didn’t make much sense. All I can remember about it is the quail (which is good – after all, it was supposed to be the star of the dish and it sure was) and the clever garnish with the crushed peppercorns.

// Eelroaks tellisin grillitud vutiga salati (8€). Vutt ise oli suurepäraselt maisestatud ja ideaalselt mahlane ning õrn. Salat oli küll söödav, aga pisut liiga kirju ja tulvil mittemidagiütlevaid komponente. Kontseptsioon jäi mulle pisut selgusetuks ja ainus, mida ma sellest salatist esile tõsta saan ongi vutt (nii peabki tegelikult olema – see oli ju põhikomponent) ja nutikas purustatud piprateradest garneering kausiserval. 
The bouillabaisse (8€) H had for entree was perfect – he even said it was the best soup he had ever tasted. The trick in a bouillabaisse is cooking each and every ingredient perfectly taking their individual cooking times into consideration. Great technique and great flavors!

// Bouillabaisse (8€), mida H eelroaks sõi, oli laitmatu – ta isegi ütles, et see oli parim supp, mida ta kunagi söönud on. Ideaalset bouillabaisse’i ei ole üldse lihtne valmistada – iga koostisosa (mereanni) ideaalseks küpsetamine (nende individuaalseid valmimisaegu arvesse võttes) on keeruline, aga Fiore kokkade jaoks ilmselgelt lapsemäng. Suurepärane tehnika, suurepärased maitsed! I appreciate cooking as a creation of art and innovation, but I think what makes a really good and talented chef is self-restraint and the know-how to recreate flawless classics. Beef tenderloin with roasted almond potatoes, puree (in this case eggplant), mushrooms and red wine sauce (22€) is nothing if not a classic and it really was impeccable. Every single mouthful was absolute perfection – simple, basic, but executed so well it was almost life altering.

// Ma hindan kokkamist kui kunsti ja loomeprotsessi, aga tõeliselt hea koka teevad minu meelest kindlalt kahe jalaga maas püsimine ja oskus klassikalisi tehnikaid laitmatult demonstreerida. Veise sisefilee röstitud mandelkartulite (sõna?), püree (siin baklažaani-), seente ja punase veini kastmega (22€) on klassikute klassik ja see tõesti oli laitmatu. Iga suutäis oli täiesti perfektne – lihtne, vaoshoitud, aga nii hästi sooritatud, et see oli peaaegu elumuutev kogemus.
52ºC salmon, creamy lentils, asparagus and saffron sauce (15€).  H saying his fish is delicious isn’t anything out of the ordinary – his idea of “happily ever after” is having nothing but fish for the rest of his life. Jokes aside, he was super happy with the dish of his choice – the fish was perfectly cooked, he loved the lentils (and was surprised by how tasty they can be) and everything else on his plate. He even gave it five out of five cuckoos!

52ºC lõhe, kreemjad läätsed, spargel ja safranikaste (15€). Selles, et H oma kalarooga taevani kiidab, ei ole midagi ebatavalist – tema arusaam igavesest õnnest oleks elu lõpuni iga päev ainult kalast toitumine. Nali naljaks, ta oli oma valitud roaga väga rahul – kala oli ideaalselt (madal)küpsetatud, läätsed olid talle väga mokkamööda (ta oli muuseas väga üllatunud, et läätsed nii head võivad olla)… härra kiitis kõike selle roa juures taevani. Ta andis Fiore lõhele isegi viis kägu viiest!
The crème caramel (with baked pineapple and espresso ice cream, 5.50€) on their menu sounded so delicious we just had to both choose the same dessert. You can see my initial reaction to tasting it in the vlog we filmed – it was SO good! The texture of the crème was to die for (more flawless technique!) and the flavors in the espresso ice cream were perfectly balanced. The pineapple with the fruit salad – give or take. It added beautiful color as a garnish and a bit of freshness flavorwise, I guess, to the plate, but it wasn’t anything special. The only wow-factor in that fruit salad were the sliced miniature oranges. Have you heard of those? Those were cool. How could I not have known those existed?

// Fiore magustoidumenüü crème caramel (küpsetatud ananassi ja espressojäätisega, 5.50€) tundus nii isuäratav, et kumbki meist ei suutnud seda tellimata jätta. Spaakülastusest filmitud vlogist võite näha minu vahetut reaktsiooni, kui esimese ampsu suhu panin – see oli lihtsalt NII hea! Kreemi tekstuur oli ideaalselt siidine (tehnika!), karamell täpselt parasjagu mõrkjas ja maitsed espressojäätises suurepäraselt tasakaalus. Ananass puuviljasalatis oli pisut… bleh. See lisas taldrikule garneeringuna imeilusaid värve ja maitselt pisut värskust, aga selles ei olnud otseselt midagi erilist. Ainsaks vau-faktoriks puuviljasalatis olid miniapelsiniviilud. Kas teadsite, et sellised sõrmeotsasuurused apelsinid on olemas? Kuidas mina ei teadnud?

___________

How was your last restaurant experience? Have you experienced anything out of the ordinary (food-wise) lately? Tell me!

// Milline oli teie viimane restoranikogemus? Kas olete viimasel ajal midagi erakordset (toitlustusasutusi silmas pidades) kogenud? Rääkige mulle ka!