Because H’s mom and auntie L left the island today and our favorite local restaurant has renewed its menu, we decided to pay Ungru Resto a visit (yes, again). H took some photos of me and the girls while we were playing outside, waiting for our food to hit the table and I photographed all the new dishes I had the pleasure of tasting. It was a great night and a wonderful experience (as it always is) – I’m just a little sad six had to become four and that the house feels a little empty, but it’s not like we won’t be seeing each other again in a couple of days so I’ll just go ahead and man the F up. 😀
// Kuna H emme ja tädi L pidid täna paradiisisaarelt kodu poole seilama ja kuna meie lemmikrestoranil on uuendatud menüü, otsustasime õhtusöögiks Ungru Restot külastada (jep, jälle). Samal ajal kui toitu ootasime ja õues mänguväljakul mängisime, tegi H minust ja tüdrukutest pildid ning mina pildistasin üles kõik uued road, mida seekord proovida sain. Oli imetore õhtu ja meeldiv toiduelamus (nagu alati) – kahju ainult, et meie kuuesest kambast saarele ainult neli alles jäi. Maja on natukene tühjavõitu, aga mis ma ikka halisen – niikuinii kohtume jälle hiljemalt mõne päeva pärast. 😀
That apple of my eye… she has been throwing insane tantrums lately. There isn’t a thing in the world that won’t upset her and it appears our well-behaved little angel has forgotten all about her manners. I guess it may have something to do with baby sis’ and me and H not being on the best of terms last week may have taken its toll on her, as well. We’ll just have to work harder, I guess. I hate that I don’t have enough patience to always stay cool as a cucumber when she’s going bananas, screeching and dealing out kicks and punches… Phewh. Are all three-year-olds like that? Or is it just ours?
// Minu väikene silmatera… ta on viimasel ajal täiesti kohutavalt jonnima hakanud. Pole ainsamatki asja, mis teda endast välja ei viiks ja näib, et meie varem nii viisaka ja väljapeetuna käitunud tütreke on täielikult metsistunud. Ilmselt on sellel pistmist väikese õega ja kahtlemata on oma osa mängida ka minu ja H eelmisel nädalal näägeldud nääklemistel. Me peame ilmselt temaga lihtsalt rohkem vaeva nägema ja kannatlikumad olema. Mul on nii kahju, et mul ei ole lakkamatult kannatust, et mitte enesevalitsust kaotada, kui ta kriiskab ja käte-jalgadega vehib… Huhh. Kas maailmas on veel mõni säärane kolmeaastane või on meie oma lihtsalt katki?
Gazpacho with croutons, parmesan and prosciutto. Gazpacho is gazpacho is gazpacho… nothing sensational and nothing new, but a decent bowlful nonetheless. 🙂
// Krutoonide, parmesani ja prosciuttoga gazpacho. Mis ma oskan öelda? Gazpacho on gazpacho on gazpacho… ei midagi sensatsioonilist ega uut, aga sellegipoolest aus kausitäis. 🙂
Cheering Ladybug on. 🙂
// Kroonprintsessile kaasa elamas. 🙂
Beef tenderloin with roasted veggies and onion jam (16€). The most bland and uninspiring plating I have seen in a looong time. It sort of ruined my high hitting the table… until I tasted it! I have to say I honestly think it’s one of the best meals I’ve ever enjoyed in my whole entire life. The beef was cooked to melt-in-the-mouth-perfection, the veggies were spot-on (especially the parsnips – those were divine!), the herb butter was extremely flavorful and the caraway seeds in the onion jam gave the dish an interesting depth of flavor. Six five out of five cuckoos!
// Veise sisefilee röstitud köögiviljade ja sibulamoosiga (16€). Kõige igavam ja hallim serveering, mida ma üle pika aja näinud olen. See valmistas lauda jõudes tõelise pettumuse… kuni ma seda maitsesin! Kui ma päris kristalselt aus olen, pean tunnistama, et see oli üks mu elu parimaid toidukordi. Liha oli laitmatult küpsetatud, hõrk ja suussulav, köögiviljad olid ideaalsed (eriti pastinaak – see oli ttttaaaevalik!), ürdivõi oli tohutult maitseküllane ja sibulamoosile lisatud köömned andsid kogu roale mõnusa maitsenüansi. Kuus viis kägu viiest!
For some reason, the chefs had named their Eton mess “Pavlova’s chaos” in stead and all of a sudden I couldn’t shake the mental image of a panicking ballerina tangled up in her tutu. I’m weird like that… Anyhow, the dessert was simple and yummie. The meringue was beautifully chewy (the way we like our meringue!), the coulis perfectly tangy and the berries fresh and juicy.
// Millegipärast olid Ungru kokad oma magustoidu Etoni segadiku asemel “Pavlova kaoseks” ümber nimetanud ja ühtäkki ei lahkunud mu peast kujutelm paanitsevast baleriinist, kes oma tutusse lootusetult kinni jäänud on ja kaootiliselt rapsides sellest lahti rabeleda püüab. Ma olen veits kentsakas, okei? Igatahes oli magustoit oma lihtsuses imemaitsev. Besee oli ideaalselt nätsune (nii, nagu meile meeldib!), moos ideaalselt hapukas ja marjad värsked ning mahlased.
Endal mul küll lapsi ei ole, aga minu teoorias ongi just umbes kolme aastastel selline nn jonnimise periood. 😀 Küll läheb ka see mööda. 🙂
Ma loodan, et teil oli tore puhkus.
Seda veise sisefileed tahaks ise ka proovida, kirjelduse järgi mine või ise sinna.
mine jah! kindlasti on see käik seda väärt. ja aitäh lohutamast, ma loodan ka, et see möödub varsti… 🙂
Armsad pildid & loodan, et nääklemised nyyd näägeldud.
Lähen ise paari päeva pärast Hiiumaale. Terve suve jooksul pole Ungrusse jõudnudki, aga nüüd ehk peaks 🙂
nääklesime ära jah, aitab küll. tegime otsuse, et enam ei taha ega jaksa ja püüame sellest kinni pidada. soovitan tõõõesti ungrut proovida kuni nad veel avatud on. 🙂
Meie kolmene on samuti üsna keeruliseks muutunud. Lastel on meil üsna samasse kanti vanusevahed ka ja eks need kolmesed nüüd hakkavad lõpuks mõistma, et beebi võtab emme-issi ajast üsna suure osa. 🙂 Meil on siin veel lisaks olnud viimased pingutused meie pisi-pisikese pulma korraldamiseks ja noh, eks nipet-näpet nääklemisi esineb meie majaski. Lõppkokkuvõtteks tahtsin aga öelda, et kõik halb on mööduv ja ühtegi jonnist visklevat täiskasvanut mul näha pole õnnestunud 🙂 Egas siis ilmaasjata öelda: kohutav kaks, keeruline kolm, närviline neli, väsitav viis jne 🙂
tänan lohutamast! hakkab küll natukene kergem teadmisest, et meie põnn pole ainus…
Tundub, et something is in the air, sest meil ka vanem, kohe-kohe neljane tüdruk on muutunud jonnipunniks 🙁 . Räägitakse, et pidavat olema see iga, kus hakatakse piire kompama ning vanemaid testima, aga kes teab…Loodame igatahes selle aja kiiret möödumist :P!
oi, E pealt on häääästi näha, et ta testib! ja kahjuks näen ka seda, et ta natukene vajaks rohkem tähelepanu, kui ta saab. pingutame rohkem, et talle seda anda. pidage teie ka vastu!
Küll H-l on ikka vedanud nii kihvti ja armsa plikade pundiga (:
Ja tegelikult on ju isegi täiskasvanutel neid hetki, mil iga väikene asi ärritab ja tahaks lihtsalt jalgu vastu maad trampida.. Ühiskonna poolt pole see aga ilmselt väga aktsepteeritav, et suur inimene ennast kuskil maha pikali viskab ja jonnima hakkab, seega jääb see ainult nelja seina vahele (või hullemal juhul neelab inimene selle kõik alla ja jätab endasse) aga kuna lapsed on alles nii süütud ja siirad, siis nemad seda survet ei tunne ja elavad end avalikult välja. Aga mis ma sellega tegelikult öelda tahtsin oli see, et This Too Shall Pass ja emmele-issile palju kannatust (;
nii armsasti öeldud, aitäh! ja sul on lapse psühholoogia koha pealt enam kui õigus. vähe sellest, et laps tohib jalgu trampides tundeid välja elada, on see ka ainus viis, -kuidas- ta seda teha oskab. et ta ei suuda oma tundeid ise analüüsida ja adekvaatselt edasi anda, süvendab frustratsiooni veelgi ja siis ongi tüli majas. huhh. oleks see vaid nii, et kõiki neid teooriaid oskaks ka selle röökimise saatel rakendada… aitäh sulle lohutamast. kalli!
Ah, kuule, Leenu on kohati nii katki, et olen mõelnud, et “tehasest” saadeti praak (või siis mõtlen miks küll kasutusjuhendiga ei tulnud). Aga siis tuleb jookseb ummisjalu mulle otsa, kallistab pooleks ja musitab lõputult, ning mõtlen, et katki või ei – kõige armsam on ikka 🙂 Ja nõndasamuti on E. Küll läheb üle :))
aitäh sulle, pai. ausalt hakkas parem!
Mul on hea meel, et ka tüdrukud jonnivad, tahaks öelda, et möödub, aga kogemust ei ole.. a ehk möödub siiski 😛
ma usun, et tüdrukud jonnivad rohkemgi 😀 vähemalt nii ma olen komplekti-emmede suust kuulnud… ja mis lohutus see nüüd pidi olema siis? 😀
Laste ja metsloomade taltsutamisel on 3 olulist asja:
– Järjekindlus
– Järjekindlus
– Järjekindlus
Ükasinumas järeleandmine võib ruineerida pikaajalise vaeva
H vahepeal heidab mulle ette, et ma olen liiga jäik ja järjekindel, nii et selles viga olla ei saa… pigem vastupidi…
No pole hullu! Nagu armastab mu venna 4 ja poolene kõige peale öelda, no tõesti kõige peale 😀
Tahtsin aga öelda, et see ühtselt ülesse vaatamise pilt on imeliselt armas ja siiralt uudishimulik! 🙂
ahhhh see on nii armas, kui väikesed junsud käega rehmavad ja midagi sellist mõnusalt zeni ütlevad 😀 edastan fotograafile kiituse, aitäh!
Mulle väga meeldivad need pildid, kus sa tüdrukutega mänguväljakul oled – nii-nii siirad ja soojad! (Ja juhuu, ma näen jälle siin pilte 🙂 Täitsa midagi tegemata!)
hmm… oligi mingi kala sees. ujus ära. tore. aitäh, pai!