Ma ei oska midagi muud öelda kui et siin on kõik nüüd täitsa sassis. Ma ei oska mitte kuidagi mitte ühtegi oma tunnet ratsionaalse täiskasvanu kombel sõnadesse panna, sest viimasel ajal käib kõik kuidagi eriti ootamatult kiiresti ja ma ei jõua oma emotsioonidega kuidagi ree peale. Mis võiks olla parem kui meeltesegaduses blogimine? 😀 Nali naljaks, tegelikult on selliseid mõtisklusi ju hiljem (kui elu lõpuks paika loksunud on) väga vahva lugeda.
Kuhu me viimati jäime? Ahjaa, me panime oma kodu müüki.
Sellele järgneval päeval tulid esimesed kuus komplekti inimesi korterit vaatama ja nii oli meil vaid päev pärast kuulutuse avalikustamist olemas: ostja. Ma õudselt kardan tegelikult igasugust enneõhtust hõiskamist (on üldse hästi vähe asju, mida ma ei karda…), aga kuna broneerimisleping on tehtud ja -tasu deposiiti kantud, võib vist öelda, et sellega on ühelpool. Meie korteri tulevased uued omanikud hakkavad koos oma tillukese beebiga kohe korteris sees elama ja vaikselt kõpitsema – täpselt nii nagu meie omal ajal Kroonprintsessiga. See on nii ilus mõte! Et meie laste titepõlvekodu, mis meie jaoks nüüd liiga väikeseks jäänud on, saab olema kellegi teise jaoks sama tähtis ja oma. Kui me viimati kodus käisime, oli mul juba imelik tunne – nagu see poleks enam minu. Ja tuli ikka tönn peale ka, ütlen ausalt…
Lisaks minule on emotsionaalne ka Kroonprintsess, kes on piisavalt suur, et sellest kõigest parasjagu häiritud olla. “Minu meelest on meie praegune kodu väga kaunis,” ütleb ta. Ta ei taha kolida, sest talle meeldib praeguses kodus ja tema väikene maailm on seal. Kui keegi korraks mainis midagi meie potentsiaalse uue kodu lähedal asuvast lasteaiast, oli ta sellest sügavalt häiritud. Tema ei taha oma lasteaiast ära! Ja ega me teda selleks sunni ka, sest tema hommikuti lasteaeda viimine ei ole mingisugune eriline probleem. Igatahes kestis tema suur mure kuni tänaseni kui viisime teda esimest korda vaatama kodu, kuhu kolida tahame. Sest tema sõna ju maksab ka. Ja talle meeldis seal VÄGA! Küsimuse peale, kas ta on ikka kindel, et kolimisega nõus on, kui alles hiljuti selle pärast nii õnnetu oli, vastas ta: “nojjjjaaaa, aga ma ei teadnud ju, et see selline on!”
Ühesõnaga käisime nüüd kinnisvara teist korda üle vaatamas ja seekord koos ehitajaga. Saime hoone kohta palju meie jaoks täiesti uut infot – ainult positiivset. Ja minu alati skeptiline suhtumine oli mällu talletanud hoopis tagasihoidlikuma pildi sellest, mida esimesel korral nägin ja mida nüüd üle kaema tulnud olin – see on ikka üks tõsiselt-tõsiselt hea kodu.
Aga nüüd mul on lisaks suurele ettevaatlikkusele (oleme ju siiski kodutud põhimõtteliselt seni kuni mõlemad tehingud notari juures kinnitatud on) veel tuhat uut põhjust ärevuseks. Näiteks uue kodu sisustamine. Ehkki ma sisekujundust ometigi nõnda palavalt armastan, tunnen praegu, et see on üks liiga raske ja vastutusrikas töö, millega ma hakkama ei saa. Veider, eks? Milline suurepärane unistus, osta uus kodu ja kukkuda seda muudkui oma käe järgi kujundama?
Mnjah. Kui me kodu ostetud ja 2500€ jagu tehingutasusid makstud saame, jääb alles umbes-täpselt (kodust praegu puudu oleva) köögi jagu. Enne tänast olin täiesti kahe vahel, sest minu meelest ei ole see päris õige – osta uus kodu, mida me ei suuda kohe sisustada. Teisalt tundub jällegi absoluutselt veider sellepärast nii suur tehing tegemata jätta, et kohe unistuste diivanit osta ja lastetuppa laudist seina lüüa ei saa. Kõik meie ümber leiavad, et küll need pisiasjad ka paika loksuvad kui katus juba pea kohal on, aga mina pole kindel.
Olgu, polnud kindel. Pärast tänast ehitajaga kohtumist on mul tunne, et see kodu on meie kõige õigem kodu. Kinnisvaraturul pole ühtegi teist, mis meile asukohalt ja olemuselt niiviisi meeldiks. Tal on nii palju häid omadusi säästlikust küttesüsteemist soojustagastusega ventilatsioonini. Ma näitaks teile, millest ma räägin, aga ma lihtsalt ei julge “eputada” enne kui tehing tehtud on.
Kas on tõesti võimalik, et vähem kui kuu aega tagasi tekkinud mõttest saab juba lähinädalatel reaalsus? See on pisut peadpööritav perspektiiv. Täiskasvanuvärk. Hirmus. Kas minu tunded ja mõtted on teile tuttavad?
Ooo nii tuttav teema! Täpselt kaks nädalat tagasi olin samas seisus, kindlat polnud midagi, kuni ühelhetkel kell 3 öösel pakkisin vanas korteris asju ja järgmisel hetkel tulin töölt juba uude korterisse. Paar päeva nutsin ja igatsesin vana.. sest seal oli kõik juba olemas ja minu käe järgi… aga uues kodus polnud peale köögimööbli midagi. Taskud rahast tühjad. Riided prügikottides põrandal.. Tänaseks on mõni mööblitükike küll lisandunud, stressi nii palju enam ei ole aga teha on ikka NII palju. Palju jõudu kolimisel ja küll need unistuste asjad ka oma tee ajapikku teie juurde leiavad! 🙂
Oli see seda siis lõpuks vähemalt väärt?
Oi ma nii väga tahaks näha sinu uut potensiaalset kodu, aga sa niikuinii ei näita 🙁
Igatahes natuke rohkem kui poolteist aastat tagasi kolisin mina uude koju. Sellisesse koju, kus polnud keegi varem elanud. Olin seda terve elu oodanud. Juba aastaid olin läinud magama mõttega, kuidas ma oma kodu sisustaksin. Vähemalt aasta enne ostu, enne kui olin oma uut kodu näinud (õigemini seda polnud siis veel olemaski) ma juba pildistasin IKEA kodulehelt asju üles ja pin’isin Pinterestis. Ja kui ma siis sain selle kodu… hakkasin rahmides tegema mingeid otsuseid. Täna ma tahaks kolida uude kohta. Just sellepärast, et nüüd ma tean palju rohkem, mida ja kuidas. Aga eks see vist nii ongi. Kuigi ma arvasin, et mul on juba nii palju kogemusi.
Üht ma soovitan, et kui ostad uuselamurajooni kodu (maja või korteri) siis järgi kõiki reegleid. Ma ei ole veel kuulnud ühtegi lugu, kus poleks mingeid probleeme uuselamutes. Käi räägi naabritega. Lase mõnel tuttaval või tuttava tuttaval spetsialistil käia vaatamas neutraalse pilguga jne. Meil kusjuures oli väga tore arendaja, naabrid rääkisid ka, et on okei ja siis tuli spetsialist ja ütles, et hei, teil on lagi kolmevärviline. Selle parandamiseks värviti kahe korruse laed ära, sest ei saa värvida ühte laiku…
Miskipärast on maakleritel loll komme rääkida, et garantiiremonti teostatakse kaks aastat pärast ehituse valmimist. Tegelikult ikka kaks aastat pärast sissekolimist. See on oluline, sest kütmisega tulevad paljud vead välja, praod seina ja põrandale jne…
Ma olen sinu peale väga kade ja õnne ja jaksu uues kodus! Muide, mina sattusin oma praegusesse koju täiesti juhuslikult. Minu elukaaslase vanemad elavad lähedal ja me polnud selle maja peale kunagi mõelnud, aga juhuslikult oli järgmine päev kliendipäev ja nii me siia sattusime. Käisime alguses teises korteris ja siis oli mu reaktsioon..meeeh. Kuni astusin siia. Ma teadsin , et see on mu tulevane kodu. Armusin sellesse tagaaeda (mändidest kõrghaljastus) wnnw kui meil mõlemil elukaasalsega töökoht oli, rääkimata muust rahast…
Me kohtusime ehitajaga, kes tõi ise välja vead, mida on esinenud ja mida nad parandama tulevad kui vaja. Sh. erivärvilised laed, st ta mainis inimesi, kes kaks aastat pärast kolimist avastasid maalritöö praagi. 😀 Samuti meil tuttavad elavad sama projekti järgi ehitatud majas, mille tollased tüüpvead (vähesed, aga eksisteerivad) on meie oma puhul parandatud. 🙂
Kui meie kolm aastakest tagasi olime harjunud mõttega, et saame lapsevanemateks ning mahutame oma perekese kahetoalisesse kenasti ära, siis mingil momendil tekkis väike unistus, et äkki peaks kinnisvaraturul ringi vaatama ja natukene unistama oma kolme toaga kaunist pesakesest, mida me tegelikult ilmselt ju naguinii endale lubada ei saa. Kuid siis saime maaklerilt nii öelda leti aluse korteri pakkumise, et äkki sooviksime ühte korterit vaatama tulla siis esmalt mõtlesime, et noh olgu, lähme vaatame niisama ja unistame natukene. Kohe kui me sellesse korterisse astusime teadsime, et see ongi MEIE kodu. Sealt hakkas üks suur sündmuste virr-varr ning emotsionaalse raseda jaoks oli seda kohati ikka liiga palju. Paari nädalaga sai tehtud laenutaotlus, hindamisaktid, saadud positiivne laenu otsus, ning korter ostetud. Kogu selle protsessi vältel tiirlesid peas ikka igasuguseid mõtteid ja tihtipeale ei saanud ma aaru, kas mul on süda paha ärevusest või rasedusest:D Oli mõtteid, et ei, ärme ikka koli kuni mõtteni, et no MUIDUGI kolime:D Lõpuks kui tehing tehtud oli, ei jõudnud me ära oodata, et millal ometi sisse saaksime kolida. Nii õige ja hea tundus siis kõik:)
Ega sa Järvekülla ei koli?!
Ei… kus see on ja miks sinna ei tohi? 😀
Tohib ikka. Korraks tundus, et tuled ehk naabriks 😊
H’le sobiks hästi, sest tal oleks superhea sealt tööle käia, aga meie hoidja on teises linna otsas 🙁
Oi KUI hästi ma sind mõistan! Ka meie pisike pere hakkab sel aastal kolima – küll meie esimesest ühisest üürikodust esimesse päris-oma-pesasse (paratamatult pangalaenu abil ostetavasse, sest lotovõit ei taha kuidagi tulla), nii et ärakolimine nii palju emotsioone ei tekita. Ma olen üldse elu jooksul liiga palju kolinud selleks, et see mus nukrust tekitaks.
AGA! Et kõik liiga lihtne ei oleks, siis ootame me ühtlasi ka oma esimest last, nii et mu peas on korralik seinavärvi-köögimööbli-emmaljunga-võrevoodi-segapuder. Aga niiii hirmus äge on! Kui just parasjagu hormoonid ja emotsioonid üle pea ei löö, siis on natuke aega lihtsalt hirmus. Aga peamiselt ikka äge.
Mul on teie pere pärast ka niiii hea meel! Kui kõik nii kiiresti läheb, siis on ju ilmselgelt tegu õige asjaga ja õige ajaga. Edu, külma närvi ja põnevat sisustamist!
Oi, kui põnev! Kas teil on juba notariaeg ka kinni pandud? Sest kui see aeg on juba kirjas, siis on juba peaaegu nagu kõik valmis.
Ei ole veel! Ostja vajab laenu jaoks hindamisakti…
Kui notariaega vaja, siis kirjuta mulle. Töötan ühes Tallinna notaribüroos ja saan sulle kohe aja pakkuda 😉
Väga põnev!! Asjad liiguvad – universum kuulas sind kui ümbrikku näitasid 🙂
Millist ümbrikku? *mälukunn*
instas 😛
JAAAA NII TUTTAV! Kuigi minu lugu sai alguse veidi kaugemalt. Aga otsus tuli ikkagi pea üleöö ja sealjuures oli vaja kolida Tartust Tallinnasse (ehk ülikoolilinnast ja -ajastust pärisellu ehk tagasi kodulinna). Kõik käis mõnes mõttes nii kiiresti (notariajad jmt), aga teisest küljest oli minul see tunne, et peatage hetkeks rong – ma tahaks nutta või siis… naerda? Selline emotsioonide virrvarr käis kogu aeg, aga lõpuks kui pesa valmis oli, siis oli hea tunne. Ja nüüd ongi ta minu, kohe päris minu oma 🙂
Jaaa! Mul on sama! Ma pole ÜLDSE rõõmus aga samas ÜLDSE õnnetu ka ei ole 😀 Megaveider eluperiood… aga sulle palju õnne! Kodu on ikka kõige olulisem vundament, et elus hakkama saada. 🙂
Õnnesoov teile ka! Ma mäletan mingit kummalist tunnet, et ma nagu reedaksin oma endise kodu… aga mingil hetkel käis klõks ära, et ma pean ju alati ja alati vaatama tuleviku poole 🙂 Ja mingil määral lohutas fakt, et minu kodu ostsid ära inimesed, kes jällegi minu vanast kodust endale uue tegid (nagu teilgi!).
Väga tuttavad emotsioonid 😛 Meie võtsime poolteist aastat tagasi maja ehitamise ette. Palju peavalu ja käigupealt plaanide ümber tegemist + miljon korda mõtlesin sisustuse ja värvilahenduse osas ümber. Need otsused tundusid liiiiga suured, et mina neid teha saaks. Samuti ei jäänud raha, et kõik mööbel korraga osta jne jne. Aga nüüd oleme juba veidi üle kuu oma majas olnud ja ma olen isegi rahul, et kohe kõike osta ei saa. Siis on võimalus parimate lahendusteni jõuda ja ostud on rohkem läbimõeldud 🙂
Eelmisest elukohast kibelesime väga ära, aga kolimise päeval oli kurbus siiski suur ja oma uues kodus tundsin mitu päeva end kui külaline 😀
Tean nii täpselt mida sa tunned! Meil elukaaslasega tuli täiesti suvaliselt otsus ühest müügisolevast majast mööda sõites, et oh kui vinge oleks seal elada.. Nii vaikselt unistades hetkeks. Sealt edasi algas samuti suur virr-varr, olles ise vaid natuke üle 20a. ning ilma mitmetuhandelise töötasuta, saime oma endise kahetoalise korteri müüdud ning pangast positiivse otsuse uusrajooni täiesti tutika ja uhke maja ostuks. Ja see kõik toimus vaid kuu aja jooksul, lisaks olime ise sellest 2 nädalat veel puhkusereisil mis ammu broneeritud oli. Nii raske oli ära sõita, kui endal kodus sellised tähtsad asjad pooleli ja teadmatus suur. Ja kui me lõpuks selle ära tegime, jättes seljataha kõik samale majale pretendeerinud ülejäänud 15 soovijat(kel kõigil oli 10x paremad omadused maja ostuks ette näidata), mõtlesime endamisi, et vot see oli saatus! 🙂
Oma kodu kujundamine on kõige vingem tegevus ja mul on siiani märkmikus suur “WE NEED” list, millest järjest asjakesi maha kriipsutan ning unistan mida veel osta vaja on.
Edu Sulle ja su armsale perele!
Ma igaks juhuks küsin,et kui peale ostmist raha puudu jääb,siis kas te hinda tingida olete proovinud? Mina näiteks enne enda maja ostu poleks isegi julgenud küsida. Minu jaoks tundus ebaviisakas,et inimene paneb oma kodu müüki ja mina lähen ja küsin,et kas ikka saaks odavamalt..Minu sõbranna sai oma maja hinna nt 70 000 võrra alla ja meie pere sai 40 000 tingitud! Igaks juhuks lihtsalt küsin,et äkki ikkagi õnnestub uus köök saada 🙂
Sisustamisest: soovitan kõik head ideed üles märkida, aga hakata neid teostama alles peale seda, kui oled paar kuukest uues kodus elanud. Omast kogemusest mäletan, kuidas nii mõnedki “selleta-ma-küll-elada-ei-saa!!!” asjad ühtäkki mõtetuteks osutusid… Jumal tänatud, et ma neid piisavalt kiiresti ära ostetud ei jõudnud 🙂
Ma selle pärast ei muretse, mul pole üldse mingeid väga suuri plaane, sest ma tunnen, et ma tahan, et me elaksime võimalikult lihtsalt ja tagasihoidlikult. Ainus, mida ma tahan kohe osta, on võimalikult praktiline (sügav ja lahtikäiv) diivan, diivanilaud meil on olemas ja teleka paneme seinale. Ma jõudsin meie kodu remonti plaanides juba nii palju sisustusele mõelda, et jõudsin ringiga tagasi selleni, et ei tahagi esialgu kindlasti muud kui diivanit ja kööki. Magamistoa mööbel on olemas ja lastetuppa on vaja praktilisi lahendusi mänguasjade hoiustamiseks. Millised need on, ma veel ei tea, aga tilu-lilu jaoks ma olen “liiga vana” 😀
Soovitan kohe hästi-hästi palju Eesti diivanitootjat – Sofainn’i. Minu ja mu elukaaslase unistuseks oli diivan, kuhu me saaksime istuma panna suure hulga sõpru, et see vajadusel lahti käiks ja et see oleks kindlasti jalgadel. Sofainn’ist sain ma kõik oma nõudmised täidetud + diivan otse neilt tellides on mitusada eurot odavam kui seda osta edasimüüjatelt (ala Aatrium/On24). Ja milline kangavalik 🙂 Edu-edu-edu!
Suuuuuuur aitäh soovituse eest, kõik uurin järgi!
See, et teil kohe sisustamise jaoks raha ei ole, on omamoodi hea. Vaata, kui te olete mõnda aega uues kodus sees elanud, saate te palju selgema pildi sellest, mida ja kuhu teil tegelikult vaja on. Nii et mõtle sellest seda pidi igakord kui segased tunded peale tulevad (noh, et kuidas me ikka sedasi teeme ja elame).
Ja ole valmis selleks, et tuleb nii mõnigi õhtu (enamasti ikka õhtul, voodis) kui Kroonprintsess on kurb ja tahan OMA koju tagasi. See lihtsalt tuleb, sest tema esimene kodu on seni tema ainuke kodu ja ta oli seal väga õnnelik ja ta igatseb (ja ei taha olla “reetur”).
Aga see läheb mööda. Sa ei tohi ennast sellepärast süüdi tunda. Teil muidugi on lapsed üksteisega väga lähedased, aga isegi sellisel puhul jõuab kätte aeg, kus vanem tahab OMA toa ukse kinni panna ja rahulikult õppida/lugeda vms teha ja siis on uus kodu kohe väga vinge.
Vanem, kahe lapse ema, kes on oma esimese lapse tema 6ndal eluaastal tema ainukesest (seni) kodust minema kolinud (seoses väikeõe ja koolikohustuse lisandumisega).
PS Teil ju tulevane kool on ka üle/välja vaadatud uue elukoha suhtes jne?
Olen Sinuga kõiges täitsa 100% nõus. Mul ei ole mitte mingisugust kavatsust väga sisustama ja tilu-lilutama hakata ja igasugune seesugune elevus puudub mul absoluutselt. Kuna meil on magamistoamööbel olemas (see on küll 20 a vana, aga klassikaline, ilus ja täispuidust – ma ei arva, et võiksime kuskilt parema saama ja niisama uue vastu vahetamine pole minu stiil), ongi meil eluks esialgu ainult diivanit, kööki ja lastele nari vaja. Küll ma siis sisse kolides jooksvalt avastan, kas kuskile on vaja kapikest, vaipa või pilti seina. Esialgu kindlasti ei ole, sest prioriteetide hulka kuuluvad nt valvesüsteem ja eeeee haljastus, mis on igasugustest kapikestest ja nännist oluliselt suuremad prioriteedid. 🙂
Kroonprintsessi koha pealt – aitäh, sinu nõuannetest on palju abi ja ma tuletan endale kindlasti neid mõtteid meelde kui ta kurvastama peaks. Tulen küsin ülegi kui vaja! Kooli osas oleme pisut veel kahe vahel (õnneks aega on), sest oleme laste isaga ise Lütseumi kasvandikud ja mõtlesime seni, et oleks päris tore nad sinna panna… aga siis ma ühel ja teisel põhjusel hakkasin mõtlema, et hea kodukohajärgne kool (kus käib ka nende igati asjalik tädi, minu õde) annab lastele täpselt sama hea hariduse ja võib-olla mõnusamad eeldused inimesteks kasvada. 🙂
Kooli kohalt: Kas Lütseum või elukohajärgne kool, see on eraldi valimine ja otsustamine (ja katsetamine ja lapse tundmine jms). Aga alati peab olema plaan B 😉 Kui elukohajärgne kool on olemas ja on täitsa OK kool, siis on igal juhul kindlam tunne ja vähem pressure’it iseendale ja lapsele. Ja ei teki tunnet, et kui Lütseumisse ei lähe, siis ei olegi kuskile minna.
Ja teil on ju lapsi kaks. Enne kui arugi saate, on ka Virsikul aeg kooli minna.
Noh ja muidugi ühistransport. Lapsed hakkavad varem või hiljem ise liiklema kooli/muusikakooli/trenni jne. Sellele mõtlemine ei tee ka paha. Te ju ei koli plaaniga, et 5 aasta pärast vaatame uuesti?
Kogu antud ja eelneb kirjutis on kirjutatud julgustamiseks mitte õpetamiseks, onju!
Tean ja olen nende kirjutiste eest südamest tänulik! Kui nad siiski ei lähe kodukohajärgsesse (mulle tundub, et väga heasse) kooli, saavad nad kodu lähedalt hüpata otse kesklinna viivale linnaliinibussile või elektrirongile. Kooli valiku osas ma just mõtlengi praegu, et ma ise olen pigem selline eliitkoolimutt, aga üks teine meie pere liige vist vajab teistsugust lähenemist. Eks ma õpin teda veel järgmise kahe aastaga tundma ja otsustan siis, aga olen oma maailmapildi veidi paindlikumaks kohandanud – ei pea olema hardcore ainult tulemustele orienteeritud kool, kui laps ikkagi on suur softie. Aga võib-olla ta pole ka, ega ma täpselt ei tea. Ma räägin – vaatame seda asja veel.
Ma pean hästi-hästi oluliseks, et lapsed ei sõltuks mingitest lollidest marsadest või maakonnaliinibussidest, mis käivad nagu kuuvarjutus. Kui soovivad, peavad saama viimase bussiga kinost koju, arvan ma. Nii et neis asjus on see välja valitud asukoht ideaalne – justkui pisike suburbia koolide-lasteaedade-spordikeskuste ja muuga, aga ikkagi ühenduses linnaliinidega. Sinu kommentaari peale tuli pähe veel üks pluss – muusikakool on ka lähedal! Maja taga on jõeke ja mets, aga samas ei ela päris maal. Tundub mõnus. Kas ma unustan midagi? 🙂
Minu esimesest kommentaarist ei tulnud vist välja, et seesama meie uue (võimaliku) kodu lähedal asuv kool ongi see kool, kus käib mu õde ja et ma sestap leian, et see võib olla üks hea kool, kuhu meiegi lapsed panna? Et ma ei teoretiseeri lihtsalt kodukohajärgsete koolide teemal, vaid räägin ühest konkreetsest. 🙂
Vau maja. Ma ei tea, miks mul mulje jäi, et korterisse kolite. Kui ei ole saladus, mis suurusjärku jäi hind? Olen ise ka uue kodu (maja) otsingul. Ja olen kõikidest kriteeriumitest läbi filtreerinud kõik linnaosad. Sõelale on jäänud ainult üks piirkond ja hinna suhtes sobivaid maju on nii vähe 🙁
Eliitkooli kasvandikuna tahtsin sama ka oma lapsele. Katsetrall oli päris keeruline. Näiteks Lütseumi ei saanudki proovida, kuna ajaliselt kattus teise kooli katsetega. Proovisime rohkematesse kui minu kooli, tagavaraplaani mõttes. Nii, et hoian pöialt katsete rägastikus! Kuigi aega sinna vist kaks aastat Teil 🙂
Ma isiklikult ei ole enam kindel, et ma tahan teda Lütsi või mujale “katsetralli” nõudvasse kooli panna, ehkki ta loeb päris hästi juba ja on muidu ka üsna terane ja laia silmaringiga inimene, nii et ma eriti ei muretse, et ta kuskile sisse ei saaks.
Tegu ei ole päris eramajaga ja ma detailidesse enne tehingu realiseerumist ei laskuks, aga alla kahesaja tuhande ikka maksab. 🙂
Aga H näiteks leidis ükspäev, et Viimsisse saab 20 000€ odavamalt ridaelamuboksi! Kui see oleks meie piirkond, siis miks mitte sinna. 🙂
No Viimsi ei tule kõne allagi. Meil on üks pisike eliitkooli juntsu 🙂 Aga, et juba loeb, no see on küll selline Lütseumi materjal siis! Üldse mitte paha pärast.
Ei lugenud ainsamatki paha sõna välja su jutu seest 🙂 Tore just, et kaasa räägid! Eks ma edaspidi olen vähem napisõnaline, kui miski juba kindel on!
Nii tore, et kodu nii ruttu läks. Ja loodan, et kõik laabub hästi 🙂 Mäletan veel liiga selgelt seda, kuidas oma kodu maha müüsime nii, et uut veel olemaski polnud. prrrr. Aga tagasi vaadates polnud ju millegi pärast muretseda!
Jään ootama kodupostitusi 🙂
No teie olete ikka ühed ekstraordinaalselt head homemakerid ka 🙂 Ja aitäh, ma loodan, et on, millest kirjutada!
Ohh, need ‘tahaks kõik kohe ära sisustada!’ tunnet mäletan ma küll! Paraku otsustasime minu unistuste köögi kasuks (no regrets!) ning 90% mööblist on saadud vanemate käest või ostetud kasutatult. Ainult diivan ning nipet-näpet veel on ostetud uuelt. Kõik pole 100% meie stiil ning meil on kodus segamini uus ja vana aga samas…oma kodu on seda väärt! Ja väga tore on tegelikult jupp juppi haaval oma kodu kokku panna, sest tuleb täitsa oma nägu 🙂
Mul pole üldse seda tunnet, et tahaks sisustada! Mu mure on kõige kallimate ja vältimatute väljaminekute pärast nagu köök, panipaigaks garderoob (pole panipaiku) ja krundi ümber aed et koer jooksu ei paneks ja lapsed jõkke ei kukuks… 🙂 Sisustamine pigem teeb mind närviliseks, sest ma ei ole valmis ega oska teha lõplikke otsuseid, aga ajutisi ei taha. Pigem istuks põrandal alguses veits 😀
Ega ma ka just suur sisustamise fänn pole aga kuna meil polnud isegi kõige pisemat mööblitükikest (välja arvatud kaks lampi öökapile :D) siis tuli paratamatult sellele mõelda. Lõpuks saime tuttavalt väga hea hinnaga mööbli nii elutuppa kui ka magamistuppa, mis polnud absoluutselt minu stiilis aga noh, kärab kah! Kui suvel saab üle värvida siis äkki lõpuks saabub modernse köögi ja vanaaegse mööbli vahele harmoonia kah 😀
No eks see esimese kodu värk on selles mõttes eriline jah, et kõik tuleb ju kuskilt kuidagi välja võluda. Meil oli selleks osta.ee 🙂 Diivan 20€, telekalaud 30€, telekakapp 40€, tugitoolid tuttavalt tasuta, köögilaud ja toolid kaltsukast 5€/tk… 😀 Osad asjad tulevad meiega praegugi kaasa, aga nt diivanit tahan seekord suuuurt, sügavat, lahtikäivat ja praktilist. Seda vist ostast ei joppa? 😀
Soovitan diivanit Ikeast vaadata! Eks ta natukene tüütu on, sest Eestis Ikeat pole…aga meie saime maailma mõnusaima lahti käiva diivani, mille üks külg on pikem (nn lebola ning lisaks panipaik) just sealt. Meil on nii külalised sellel maganud kui ka meie ise ning ei jää mugavuselt sugugi tavalisele voodile alla. Maksis umbes 350€ (pole just osta.ee hind aga võrreldes teiste poodidega väga odav ikka :))
Me lähmegi reedel IKEAsse, vaatame siis, kas mõni hakkab väga meeldima. 🙂