Möödunud emadepäeva tähistasime just nii, nagu minu meelest kõige mõnusam on – perega vanavanemate juures, õues ilusa ilma käes. Ärkasime hommikul H emme juures, kus mu armsad pärdikud mulle emadepäevakaardid üle andsid ja kus me kõhutäie vanaema tehtud pannkooke sõime enne, kui Tartu poole teele asusime. Otseloomulikult tervitas meid kohale jõudes lookas pidulaud (ja seda mitte seoses pidupäevaga – selline on, nagu õigetel vanaemadel ikka, laual iga jumala kord ja enamasti suisa mitu korda päevas) imepehme ahjuliha ja -kana, kala, kartulite, kapsaste, kastme ja muu hea ning paremaga. Minu jaoks lihtsalt ei ole maailmas paremat tunnet sellest, kui sa kuskile nii südamest teretulnud ja oodatud oled. Ma loodan, et minu lapselapsed ja nende lapsed ning kaaslased ennast kunagi minu juures kasvõi pooltki nii hästi tunnevad. Siis olen oma elu õigesti elanud. 🙂
Kingsepa lapsed (ja vanaemad) ei saa ju paljajalu käia, onju…
Kroonprintsess valis memmele emadepäevakingiks roosiistiku, mille nad issiga koos memme ja taadi imeilusasse roosiaeda istutasid samal ajal, kui mõni teine nõnda sulnilt tulpide vahel kõhutas… 😛
Kohvipaus! Memme ja taadi juures pakutakse alati täiesti IMELIST karamellimaitselise võikreemiga stritslit, millest enamuse ma alati üksi ära söön… mmm… suhkur ja või…
Paremal tohutult ohtlik relvastatud rabarberikorilane e. rabarbar.
Memme ja taadi kevadine lilleaed on lihtsalt…. aeh. Minul oli kunagi memme, kelle maja ümbritses hingetukstegevalt kaunis lilleaed, milles kasvõi veel korragi jalutamise eest ma kõik anda võiksin. Minu siiani väljakannatamatust igatsusest tuikaval südamel on H memme ja taadi juures nii-nii hea ja ma olen neile selle eest nii-nii tänulik. 🙂
Pärastlõunal tõime kuuri alt välivoodi, et väike Virsik õunapuu varjus lõunaund magada saaks. Inimene ise muidugi keeldus sellest võimalusest ja kihutas mööda aeda ringi ja võttis pinnaseproove (loe: sõi mulda) seni, kuni raske väsimus ta lihtsalt jalust niitis. Mida idülli, eh? Kui uni magatud, oli aeg otse turvahälli hüpata, sest õhtu oli märkamatult kätte jõudnud ja et enam-vähem mõistlikul ajal koju jõuda, tuli Tartust Tallinna poole teele asuda.
Kuidas teie emadepäeva mööda saatsite?
Nii mõnusad pildid! Tekitas sooja ja koduse tunde 🙂
Oh, kui õdus olemine teil seal oli ja fotod annavad seda kõike nii kenasti edasi – ma peaaegu tundsin kohvi ja hapukapsaste lõhna! Ja see imeilus tikitud laudlina! Sellisse memme-taadi olemasolu on tõesti kuldaväärt ja eriti tore, et sa seda ise ka nõnda hästi tajud.
Aa, ja mulle lihtsalt niii meeldib su huumor – “relvastatud rabarbar” ning “võttis pinnaseproove” :DD
Haha 😀 Mul läks ka kõht naeru täis rabarbari peale, täpselt minu masti huumor noh! Daaa best! Üldse väga osav sõnademeister oled, Miiu. Mõned võiks lausa ÕSis olla: Emmedeklubi lehel nägin sõna “vanemdamine” näiteks. Parenting on nii hea sõna, mõtlesingi, et kuram sellel normaalset eestikeelset vastet pole. Ja hirmsasti meeldib mulle sõna “vibrant” aga eesti keeles jällegi vastavat sõna pole. 🙁
Nii armsad pildid! Mul tekkis tungiv tahtmine isegi yks kosutav uinak ounapuu varjus teha 😀
Rabarbar 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀
Nagu minu vanaema juures 🙂
Ja samm edasi oli see, et tuli teine meile laupäevaks külla ja siis pidi ikka talgute korras tulema puid laduma, siis istutas mu taimed kõik maha ning koju minnes õhtul kiitis, küll oli tore päev 😀
Nii tore on lugeda selliseid postitusi ja neid pilte vaadates jõudsin järeldusele, et peaks ka rohkem perelu pildistama 🙂
Just! Mitte ainult iga-aastane perepilt kuuse ees ja muud poosepildid, vaid ikka vanaema tikitud linikud ja lillepeenrad ja väikesed mullased suud ja käekesed… sest nii kurb, kui see ka poleks – see kõik ununeb igaveseks rutem, kui me karta julgeks. 🙂
täiesti idekas päev. tahaks ka õunapuu all lõunaune teha nüüd.
+1
Söögist lookas laud ja see kirjeldus seal juures meenutab täpselt seda, kuidas meie vanaema meid alati vastu võtab. Ka on selline tunne, et oleme väga teretulnud, sest head toitu on nii palju ja laua äärest ei saa kuidagi ära, kõike peab maitsma. 😀 Väga ilusad pildid ja nii südamlik postitus!