Esmaspäevaõhtune üllatuspiknik

Et ma olen viimasel ajal väga palju töötanud ja (ilmselt selle ja magamatusega seoses) täiesti ebanormaalselt kaua haige olnud, tundsin ma ennast emadepäeva eel õudselt sandisti. Ma tean, et “halb ema” ei ole kuigi adekvaatne silt, mida endale külge kleepida, aga see ei tähenda, et ma oma vaestele lastele vahel ikkagi kaasa ei tunneks. Näiteks algas möödunud laupäev tohutu tüliga – kuna Kroonprintsess on üsna emotsionaalne väikene inimene, on tal praeguses eas kombeks iga eitava vastuse peale suure ahastusega reageerida, karjuma pista ja lõpuks väljakolimisega ähvardada. Nii tegin mina laupäeva hommikul silmad lahti suure kisa peale, sest H oli Kroonprintsessi soovile hommikusöögiks võileibu süüa vastanud eitavalt, sest tema tahtis, et neiu hoopis putru sööks. Mina sain aru, miks – sest lasteaiamenüüs on üks juustusai teise otsas ja meile on oluline, et ta koduski hästi sööks. Millegipärast ei taibanud H isegi mitte üritada oma seisukohta oma tütrele rahulikult arusaadavaks teha ja nii sain mina (sest ma olen ju meie pere politseinik, kes nendevahelised kraaklemised ära klaarima peab) enda kraesse väikese vihase rusikatega vehkiva inimese. Selgitasin talle rahulikult, miks selline olukord tekkinud oli, aga seletusteks oli juba hilja. Nii lõppes kogu konflikt sellega, et kõik (peale vaese väikese Virsiku) röökisid ja räuskasid ja kui H Kroonprintsessi balletitundi sõidutama asus, läksin mina Virsikuga õue jalutama ja lihtsalt nutsin päikeseprillide varjus hääletult, et väike Virsik aru ei saaks. Kõik need pisiasjadest tragöödiateks eskaleeruvad tülid on nii kohutavalt kurnavad ja teadmine, et ma peaksin olema see, kes selle hullumaja maha rahustab ja kõigile püüetele vaatamata lõpuks hoopis ise kõige ebastabiilsem räuskur ja piripill olen… uhhh.

Ühesõnaga on selge, et pean Kroonprintsessi õnne nimel rohkem pingutama. Tülide ja kapriiside taga on ilmselgelt miski, milles meie ise süüdi oleme ja ma kahtlustan (ja loodan), et probleemi lahendamiseks piisab lihtsalt positiivsetest elamustest ja koosveedetud kvaliteetajast. Mõni aeg tagasi turgatas mulle pähe idee lasteaiast tulevat Kroonprintsessi piknikuga üllatada ja eile saingi selle mõtte teoks teha.

Tegime Virsikuga pudeli kodust virsikumaitselist jääteed, küpsetasime memme ja taadi aiast saadud rabarberitest koogi ning praadisime suure laari pannkooke. Õhtusöögiks valmistasin tegelikult Tom Khast inspireeritud supi ka, aga et piknikuüllatus eriti eksootiline oleks, lubasin Kroonprintsessil magustoiduga alustada. “Mis te teete siin?” hüüdis lasteaiast saabuv Kroonprintsess piknikuteki poole tõtates. Tema väikesed silmad olid suurest üllatusest pärani ja esialgu tundus, et ta ei saa hästi arugi, millega parasjagu tegu on, sest see vist tundus talle liiga hea, et olla tõsi. Näha oli, et üllatus mõjus ootuspäraselt.

Et ma olin piknikukotti lisaks söögipoolisele kaasa pakkinud ka pallid ja mullitajad, jagus meil õues tegevust seni, kuni soe õhtupäike loojumas oli. Puhusime mulle ja veeretasime palli, Kroonprintsess korjas mulle nurmenukkudest ja kõikvõimalikest muudest õitsevatest ja mitteõitsevatest taimedest kimbu ja ronis esimest korda elus puu otsa.

Virsik sai kätte topsitäie jääteed ja kasutas võimalust see ühe hingetõmbega tilgatumaks juua. “Jõin jah kõik ära, mis on siis?”

Nurmenukud ja rabarberikook. Kook valmis esimese ettejuhtuva retsepti järgi, mis pärineb siit. Oli hästi lihtne ja maitsev ka. 🙂

Kokkuvõtteks võib öelda, et üks säärane spontaanne esmaspäevane piknik mõjub hirmus kosutavalt ja sellise pidamiseks ei ole absoluutselt oluline kuskile spetsiaalselt sõita. Me elame küll kortermajas, mille taga on tillukesest tänavast hekiga eraldatud päikeseline muruplats ja teisel pool teed eramajad, kuid ka vähem soodsates tingimustes oleks piknik oma eesmärki (rutiinist vabanemist ja tavalisest pisut eksootilisemat kvaliteetaega) igati täitnud. Soovitame kõigile lapsevanematele õhtusöögilaua äärest õue teki peale kolimist soojalt!