Hingerahu-reede

Need päikesepaistelised ilmad mõjuvad meeleolule ikka erakordselt hästi. Miinus see, et tänavune on korralik tapjakevad minusugustele õietolmuallergikutele – soojad ilmad ja õitsemine pole veel õieti alatagi jõudnud, aga juba on mul sümptomid nii hullud, et hommikut tabletita alustada ei kannata. Nii et maksan oma suure kevaderõõmu eest aevastades, tatistades ja silmi sügades ka kopsakat lõivu. 😀

Eile oli igatahes täiuslik kevadhommik – olen viimasel ajal õhtul kell 22 magama läinud ja korralikult magada saanud, mistõttu on hommikud hoopis teistlaadi kui tavaliselt. Eile valmistasin hommikusöögiks pannitäie värske tomati, basiiliku ja kodujuustuga omletti ja selle kõrvale krõbedat peekonit. Et lapsed olid see nädal päris mitu päeva lasteaiast kodus (E ei tundnud end kuigi hästi – ei saanudki aru, kas on lihtsalt pikkadest päevadest nii väsinud või tõesti haige, ei hakanud tema motiivides kahtlema ka), saime rahulikult kõik koos laua ääres istuda ja hommikusööki süüa.

Kuna meie poisul on viimasel ajal õueskäiguhullus peale tulnud – ta võiks lihtsalt sirgjoones ja väsimatult lõpmatusse ja tagasi jalutada – kupatasin lapsed esimese asjana pärast hommikusööki õue. Mina ise olin vaatamata kevadisele energialaengule aga emotsionaalselt rivist väljas. Kas teil on ka selliseid päevi, kui kõik pisiasjad ajavad vihale, tegemata asjad kriibivad valusalt silma ja närv on nii must, et annab suisa füüsiliselt tunda? Mul oli täpselt niisugune tunne. Mitte mingit põhjust (kui, siis võib-olla PMS) polnud, aga iga asja peale oleks tahtnud laste peale karjuda ja siis ise nutma hakata. Kuna mul põhjust ei olnud ja ma iseend oma hädas muudmoodi aidata ei saanud, asusin otsast korda ajama neid maiseid ja argiseid asju, mis pahameelt valmistasid – vahetasin ära voodipesu, mille juba mitu päeva tagasi pessu panna tahtsin, panin üles kardinad, puhastasin vaatamata mitmekordsele tolmuimemisele räpased põrandad (koeral on karv lahti…) ja viisin toalilled duši alla. Hakkasin vihaga koristama, põhimõtteliselt. 😀 Ja niisugune produktiivsus (ja eduelamused, millest ma sageli räägin) mõjub mulle täiega tervendavalt. Nii mõnus on, kui kodus on mõnus ja puhas ja värske ja ise end tublina tunned!

Mis aitab nõmeda tuju vastu kõige paremini? Üldse-mitte-nõmedate inimeste seltskond! Kuna minu kallis sõbranna E oli Tartust tööasjus Tallinnas käimas, tuli ta pärast tööprojektiga ühele poole saamist koos lastega meile külla. Me oleme temaga sada aastat lähedased sõbrannad olnud, aga pärast lastesaamist on meil elud täiega eraldi läinud. No eraldi linnad, esiteks, aga ka kõik sellega kaasnev olmeona ja rööprähklemine, mis oma osa nõuab. Aga meie puhul on see kuidagi ekstra okei – ma ei tea, mismoodi me kaks saaksime kunagi teineteist ära kaotada. Iga kord kui koos aega veedame, on nii lihtne ja elementaarne koos eksisteerida. Ma vihkan telefoniga rääkimist (nii loll ja ebaproduktiivne ja ebamugav tegevus), aga temaga räägime enamasti vähemalt kaks tundi jutti. Vahetas seal minuga koos viimased voodipesud, rääkis minuga maailma asjadest ja et temaga on nii turvaline ja vaba ja hea, lahtus igasugune ärritus, mis päeva jooksul minu sisse kogunenud oli. Koos on ikka kergem, midagi pole teha.

Kui poisul tuduaeg oli, jalutasin rongijaama vastu S’le, kes ka koos oma pojakesega minu juurde tulema pidi. See lastega kodus passimine muutub ju pikapeale üksluiseks ja koos on nii palju toredam päevi õhtusse veeretada. Ega siis laste kasvatamise kohta ilmaasjata öelda, et it takes a village – minu meelest ei ole lastega pikaks üksi jäämine üldse meile, inimestele loomuomane ja sellepärast ongi kuidagi loogilisem, et isegi kui ühe katuse all on lõpuks kokku SEITSE last, on see vahelduseks ikkagi mugavam ja vabam ja toredam, kui ihuüksi ühega. Panime pesamunad maja taha terrassile vankriparklasse magama, hakkisime salatit, jõime (alkoholivaba mulli)veini ja meenutasime noorpõlve seiklusi ja tobedaid seiku ja rääkisime argiasjadest ja naersime ja… naised köögis, noh. Ma tahan, et mul jätkuks oidu veetagi oma väärtuslik aeg just nende inimestega, kellega on koos nii lihtne. Kellega ei pea kunagi mõistatama, mida nad mõtlevad või kes nad on, vaid kes on nii unapologetically nemad ise. Kui ei pea kaaluma, mida tohib ja ei tohi rääkida, et end mitte liiga haavatavaks teha. Hea nii. Nii-nii hea.

Õhtuks liitusid meiega veel pereisa H ja S ülejäänud perekond, nii et mina ajasin grilli esimest korda sel aastal kuumaks ja küpsetasin seal imeliseks päeval marinaadi pandud kanatiivad (tomati-vürtsimarinaadis) ja broileri kintsuliha (teriyakimarinaadis). Muidugi ei puudunud ka grillitud suvikõrvitsa- ja paprikaviilud (eelnevalt soola ja sulavõiga kokku määritud) ning halloumi, mille segasin hiljem kokku tükeldatud värske tomati ja värske basiilikuga.

Kui laiendatud perekond oli kõhud täis söönud ja küsiti, kus magustoit on (milleni ma muidugi polnud jõudnud ja mune polnud, nii et kladdkakat ka kähku valmis visata ei saanud), võtsin külmkapist kiirete hüpetega välja kodujuustu ja vahukoore ning mikserdasin suhkru ja kamaga mõnusaks kamavahuks, millele lisasin hiljem külmutatud mustikad ja vaarikad. Viis minutit ja valmis!

Enne kui E oma lastega koju läinud oli, tegime koos lastega ühe korraliku disko (tsiteerides väikest K: “vot SEDA ma nimetan diskoks!”), sest see diskokera, mille ma neile äsja soetasin, saab meil nüüd korralikku vatti ja diskensid on igapäevane teema. Pärast “Rulli-rulli”, “Öölapse”, “Skibidi” ja “Despacito” saatel keerutamist (ja põrandal aelemist…) jätsime oma väikeste külalistega palavate kallistuste saatel jumalaga ja kuulutasime õhtu lõppenuks. Meie tüdrukud kustusid sekundiga ja mina, kes ma pidin koos H’ga uut sarja (“Pretty Little Liars: The Perfectionists” on palju tuusam spin-off kui arvata võinuks!) vaatama hakkama, kustusin ka juba episoodi avaminutite jooksul magama, süda soojust täis.