Kuidas meil jõul oli

Mõtlesin, et jagan aasta esimesel ja kõige laisemal päeval ühe silmaga “Helisevat muusikat” vaadates ka blogis noppeid meie pere jõuluõhtust. Nagu tavaks on saanud, veetsime jõuluõhtu oma väikese pere ringis H ema juures. Juba pärastlõunal kell üks käis meie juurest läbi jõuluvana isiklikult (arusaadav, mehel on hommikust õhtuni käed-jalad tööd täis, mõne pere juures peab käima juba enne õhtut), kes tõi meie pere headele lastele ja mitte-enam-lastele kokku kaks suurt kotitäit kingitusi.

Kingihunnik paistab viie inimese (kolme suure, kahe väikese) peale röögatult suur, aga täiesti üllataval kombel oli iga viimane kui üks saadud pakkidest absoluutselt vajalik, praktiline ja oodatud. Jõuluvana on tark mees ja teadis, et lastele ei ole mingit mõtet tuua rohkem kui kolm kingitust per nina – muidu ei ole neist ju kuigivõrd rõõmu. Veel olid armsad Soome päkapikud lastele pakkinud armsad matchivad riietekomplektid pastelsetes toonides retuuside ja armsate pusadega ning lisaks imearmsad kullast käeketid. Lisaks tulid Soomest ka mulle ja H’le üllatuskinkidena imeilusad ehted. Üleüldse olid kõik kingitused sel aastal täpselt nagu rusikas silmaauku – igaüks sai midagi rõõmustavat ja vajalikku. Mina näiteks sain elu parimad jõulukingid – täpselt need asjad, millest unistasin, ja tuhat korda enamgi. Püüan leida hetke neid teile eraldi postituses näidata. 🙂

Lõunasöögiks katsime endale pidulauakese H emme tehtud konjakilõhe, tšilli ja küüslauguga praetud hiidkrevettide, minu tehtud kanamaksapasteedi (millel kiht selitatud võid salveilehtedega), kausikese forellimarja ja vaagnatäie erinevate heade ja veel paremate juustudega. Juustuvaagen on põhimõtteliselt mu lemmmmik eel-, pea- ja magusroog. Eriti armastan ma kõvasid juuste, soovitavalt neil, mille sees on sellised krõmpsuvad kristallikesed – näiteks Västerbottenost või see Juustukuningatest pärit pildilt paistev tumekollane (Beemsteri vana juust kui ma õigesti mäletan) isend. Või siis näiteks hea kreemine sinihallitusjuust mõne mõnusa moosi või puuviljaga. Mmmm… juuuust. :’)

Kühveldavad võidu kalamarja

Pärast lõunasööki võis kumbki põnn avada kaks kingipakki ja siis oli käes aeg teha üks kosutav lõunauinak, et hoog enne õhtut ei raugeks. Palju salme oli veel lugeda!

Kas need kleidid, mida teile paar postitust tagasi ka näitasin, pole lihtsalt imelised? Ühesugustesse kleitidesse rõivastumine on nii jänki kui jänki olla saab, aga mulle meeldib. Ma kohe olen selline natuke juustune (haa!) jõuluentusiast. Järgmisel aastal võib-olla hüppame (arvatavasti viimaste inimestena maailmas) ugly Christmas sweateri rongile. 😀

Eestlaste jõulutraditsioone au sees pidades oli ka meie püha missiooniks õhtu jooksul võimalikult palju süüa. Õhtusöögiks oli H emme küpsetanud oivalise tallekintsu, mille juurde röstisime peeti-bataati-porgandit-kartulit, keetsime rohepipra-koorekastme, hautasime mõdus mõned hapukapsad ja valmistasime värske salati. Sel aastal olid road meie jõululaual kohe kuidagi eriti hõrgud ja imelised. Magustoiduks valmistasin eelmisel õhtul panna cottad ja tegin neile katteks kõige harilikuma vaarika toormoosi. Lihtne ja ebaoriginaalne, aga alati ühtviisi maitsev. 🙂

Nii sai peetud üks täiesti stressivaba, kodune, perekeskne jõul, mil hingerahule lisaks kostitati meid ka harukordselt tähelepanelike ja pillavalt lahkete kingitustega. Esimesel jõulupühal jäime muidugi kõik koos hästi haigeks, aga nagu ma samuti haiguste üle kurtvale kolleegile ütlesin, on kõik asjad jõulude ajal hoopis positiivsemad ja mõnusamad – isegi haigused. H emme küpsetas pirukaid, vaatasime telekast kolm õhtut järjest Lord of the Ringsi triloogiat, küpsetasime piparkooke, nuuskasime ja läkastasime ja olime väga-väga õnnelikud. Nii nagu jõuludel peab.

Mu lemmikpühad, noh. Kas teil olid ka stressivabad ja mõnusad jõulud? Jutustage mulle, mismoodi teie jõule tähistasite?