Hei, sõbrad! Ei jõudnud üldse teile eile kirjutada, sest kogu päev möödus täiesti hullumeelses taktis. Vähe sellest, et Virsik päeva jooksul ainsamatki korda silma looja ei lasknud (nagu patareijänes!) ja pakkimise asju järjepanu kohvrist välja kiskudes tõeliseks väljakutseks muutis, oli meil veel triljon-miljon muud kohustust, mis üheainsa päeva jooksul joonde tuli ajada. Nii pidime enne ärasõitu tooma töökojast koju espressomasina, võtma trükikojast peale viimase hetke tellimused, need ära pakkima, posti viima, emale ja kasuisale poest soovitud asjad hankima (teadagi, mida eestimaised lihatooted väliseestlastele tähendavad…), tankima, pakkima, koristama… huh. Patt oleks salata, et vahepeal korralikult endast välja läksin ja iga asja peale häält tõstsin – nagu mingi tropp. Kui kogu pere (olgu, mitte kogu pere – Loore jäi vanaemaga koju) autosse pakitud oli ja sõit alata võis, normaliseerus ka pulss ja minust sai pärast päeva esimest kohvilonksu (issand olgu kiidetud Statoili kohvimasinate eest) taas mõistlik inimene. 🙂
Haarasin poelettide vahel silgates kaasa ka üht-teist, et saaksime korraliku kajutipikniku maha pidada. Kamapallid on ikka suurepärane snäkk – vähe sellest, et nad lastele maitsevad (ja kasulikud on), on nad ka minu meelest täiesti pööraselt head. Maasikad olid Selveris muuseas allahindlusel ja meenutasid maitselt – uskuge või mitte – maasikaid!
Laevas oli nii meeeletult lapsi, et Kroonprintsess näis mängutoas olemist pisut pelgavat* ja eelistas pärast küllalt lühikest mängutoavisiiti kajutisse tagasi pöörduda, et õhtusöögini hoopis omaenda mänguasjadega mängida. Minul juhtus esimest korda elus äärmiselt kummaline seik – olin just sirgendaja seina lükanud (teen seda laeval tihti) ja oma veel pesust pisut niiskeid juukseid lokki keerama hakanud, kui keegi kajutiuksele koputas. Ukse taga oli pisut pahura olemisega turvamees, kes meie töllakil mokki nähes võrdselt üllatunud ilmel teatas, et suitsuandur olevat tööle läinud. Ee… nojah. Juustest eralduv veeaur. “Kas ma peaksin lõpetama?”, küsisin. “Parem oleks,” muigas onu ja läks minema. Huvitav, mida ta meie kajutist leida lootis?
Parvlaev Romantika peal on alati hästi hea söök ja teenindus. Kroonprintsessi ees on lastepasta tomatikastme ja kanaga, mina sõin grillitud (ülimahlast ja krõbeda nahaga) kanarinda ja… kõike muud, mis taldrikult paistab. 🙂
Kui kass on läinud tited magavad, on lapsevanematel pidu. Ostsin meile kaasa väikesed vahuveinid, säästsin meile õhtuks mõned maasikad ja tõin tax freest lisaks paberõhukesi Lindti šokolaadiruute. Tegelikkuses kestis kogu see tohutu romantika umbes poole pisipudeli prosecco jagu enne, kui uni väikelapsevanemad jalust niitis. Seni oli kõik lihtsalt oivaline ja… mõte loeb ka midagi, eksole!
* Kuna mängutoa seinal on kirjas, et pallimeri on mõeldud alla kuueaastastele ja kõigeks muuks, kui pallide loopimiseks, võtsin ma endale õiguse üht noormeest pisut korrale kutsuda. Mitte kurjasti – lihtsalt ütlesin, et ta on piisavalt tark poiss küll, et lugeda osata ja aru saada, mis seinal kirjas on. Et pallimeres on tillukesi lapsi, kes pallide teineteise pihta pildumist kardavad ja et kindlasti on mänge, mis noormehele eakohasemad on. Poiss läks minema ja teisedki lõpetasid möllamise. Mõni aeg hiljem, kui Virsikuga pallimeres istusin, tuli poisi ema minuga pahandama: miks ma tema lapse ära ajasin ja teistel temavanustel lastel pallimeres olla luban? Püüdsin selgitada, et ma ei ole üleüldse mingi lubaja ja et mul on siiralt ükskõik, kui vanad inimesed pallimeres viibivad – kuni sellega ei kaasne oht pallidega piki pead saada. Natukene hakkas isegi kahju lapsest, et ta minu märkust äraajamisena tõlgendas. Samas: on ikka kentsakas küll vaadata, kuidas suured kooliealised poisid pallimere üle võtavad ja jõuga palle loobivad samas, kui tillukesed tüdrukud ja poisid eemalt igatsevate (ja olgem ausad, hirmunud) nägudega neile mõeldud liumäge piidlevad. Mida teie sellisest asjast arvate? Kas võõrale lapsele (kelle ema ja isa mängutoast kaugel-kaugel eemal viibivad ja ise lapse käitumise eest vastutust ei võta) märkuse tegemine on väär?
See tärniga situatsioon on täitsa tuttav. Meil nt selline juhus olnud, et mängutoas oli üks kiusaja (ilmselt oli vanust tüdrukul kuskil 5-6 kanti). Keelas väiksemaid (2-3) trepist üles tulemast, tõukas ja pilk oli selline, et võiks tappa. Kui mina talle ütlesin, et nii ei ole ilus käituda, pisemad tahavad ka liugu laskma tulla, siis korraks lõpetas ära aga kohe kui pildilt kadusin jätkas jälle oma tegevust. Lõpuks läks mu mees trepi juurde seisma ja siis ei julgenud tüdruk enam midagi teha. Hiljem, kui ära hakkasime minema, nägime teda emaga ka suhtlemas ja oli näha, et laps on oma emast täiesti üle ja ema on tallaaluseks tehtud – kõik, mida laps nõudis (seejuures kurja näoga ja kamandaval toonil), ta sai ! Täitsa jube, ma loodan, et minu lapsed sellisteks kiusajateks ei muutu 🙁
jaa! meie oleme, st. kroonprintsess on, ka sattunud sellise türanni küüsi! inimesed eeldavad, et seitsmeaastast ei pea enam mängutoas valvama, aga oh sa raks, kus on tillukesi sadiste olemas! hoiavad kinni, lükkavad, urisevad ja hirmutavad (konkreetselt pooleteiseaastast E’d on niiviisi urisedes hirmutatud, vaeseke oli surmani hirmunud)… ausalt tekib tunne, et viskaks pärdiku vastu seina sellise käitumise eest ja kui vanemad krigisema tulevad – sõitku seenele, valvaku oma last siis! 🙁
Eino, cheers jah neile vanematele, kes arvavad, et igasugu mängunurgad jms asjad avalikes kohtades on isiklikud lapsehoidjad ja tähendavad seda, et emme-issi ei pea oma põnni käitumist mõnda aega üldse tähele panema. Sama asi igalpool mujal avalikus ruumis (veekeskused jms). Õige, et korrale kutsusid. Good parenting 🙂
no ja siis on veel jultumust tulla mökitama ka, et tema lapsukesele tehti liiga. kus sa olid, kui ma su last korrale kutsuma pidin? that’s right… mitte siin. 😀
Kusjuures suvel Soome laevas oli meil ka sarnane situatsioon, ainult et ühe asemel oli seal sõpruskond poisse. Ütlesin ka neile, et kui koht on mängimiseks väikestele, siis tuleb ka vastavalt mängida, mitte pallisõda pidada. Õnneks nad olid nii viisakad, et palusid vabandust ja edasi mängisid vaikselt. Vähemalt seal pallimeres.
Nii, et ma olen täiesti poolt sellele, et vanemateta lapsi tuleb korrale kutsuda. Ülemeelikus on kerge tulema ja kui keegi korrale ei kutsu võib see lõppeda pisematele (ja miks ka mitte suurematele) väga kurvalt. 🙂
Mõnusat reisi ja loodame, et tagasi tulles saab preili rahulikult ikka mängida seal. 🙂
see on jah nii tavaline ja loomulik, et lapsed mängides hoogu lähevad – ma ka alati pöördun viisakalt ja austusega põnnide poole ja kui nad siis normaalse inimese kombel vastavad ja juttu kuulda võtavad, on kõik väga hästi. selliste laste puhul on näha ka, et vanemad on oma võsukesi natukene kasvatada ka viitsinud. 🙂 P.S. sai mängida – laev oli tühi ja mängutuba vahepeal üleni meie päralt!
Oeh..sinu postitused on nagu päike, mida iga päev ootad ja ootad! 🙂
Minul endal lapsi kahjuks veel ei ole, aga ka mina olen mängutubades see, kes hakkab korda looma ( ametineedus – õpetaja). Eriti tuska teevad need vanemad, kes istuvad mängutoas oma nutitelefonides ja ei pane üldse tähele, et nende võsuke ei järgi reegleid, mis kehtivad mängutoas. Ja siis peab keegi teine olema see “paha”. kes seal kellegi võõrast last korrale kutsub.
Kuidas sa ise oled leppinud sellega, et sa nüüd ainult eesti keeles kirjutad? Kas ikka tahad alustada postitust inglise keeles või oled juba uue olukorraga harjunud?
aitäh, armas Sirle – nii suur rõõm on postitada, kui keegi ootab ja nii ilusaid sõnu kirjutab. 🙂 olen sinuga mängutoajutu osas nõus – ma vahel ka olen olnud nina nutitelefonis ja isegi siis ennast halvasti tundnud, mis siis, et H ju valvab lapsi, kui mina ei valva. 😀
mis blogi kirjutamisse puutub, olen ikka veel puhta segaduses. postitusi “planeerin” peas ikka veel inglise keeles ja alustades pean natukene keskenduma, et midagi üldse tuleks. 😀
Probleem polegi isegi selles, et keegi telefonis oleks, kuid minu jaoks tekib probleem siis, kui lapsevanem ei suuda ennast jagada ja süveneb oma telefoni nii, et ei pane enam üldse tähele, mis mängutoas toimub.
Ja tavaliselt on juhtunud, et need lapsed on selle mängutoa jaoks juba tiba suured ja on hakanud seal kehtivaid reegleid enda järgi muutma. Sest paari aastased lapsed tavaliselt nii ei käitu, käituvad just need lapsed, kelle jaoks mängukoht on igav ja seda tuleb nende silmis natuke ägedamaks muuta.
mhmh! eile oli laevas nt kaheksane poiss, kes leiutas mänge stiilis “annan kaisukarule jalaga” 😀 hästi normaalne käitumine… õnneks Victoria peal on ÜLIäge mängujuht Ulvi, kes paneb sellised marakratid kohe konkreetselt paika 🙂
Aga nende suitsuandurite koha pealt. Eks see jah reisijale on tüütu,kui turvamees ukse taga käib,aga tegelikult on need andurid põhjusega ka nii tundlikud just nimelt laevades. Sest laeva jaoks ongi kõige suurem õnnetus mitte karile sõit või tont teab mis,vaid just tulekahju. Ja need andurid rageerivad ka nt sellele,kui tuled kuuma duši alt ja avad vannitoa ukse. Vot siis nii
jaa, see ei seganud mind üldse, et onu käis 😀 parem kontrolligu kuus korda liiga palju, kui üks kord liiga vähe. lihtsalt kurioosne vahejuhtum!
Hei 🙂 Sinu ja su pere tegemisi on ääretult tore lugeda, aga blogi uu kujundusega on häirivalt raske nii tillukeses kirjas teksti lugeda, eriti veel kui juttu pikemalt on. Seega oleks mul palve, ehk saaks selle fondi suuruse kuidagi silmadele sõbralikumaks natuke muuta 🙂
PS! Või muuta värikombosid, et tekst paremini välja tuleks 🙂
PS! Või muuda värvikombosid, et tekst paremini esile tuleks 🙂
havi käsul, sinu tahtel 🙂 aitäh tagasiside eest! see kujundus on ajutine, kuni mul on natukenegi rohkem aega blogi kallal nokitseda, aga teame ju küll, kuidas ajutiste lahendustega minema kipub…
PS! Või muuda värvikombosid, et tekst paremini eristuks 🙂
Suur-suur tänu Sulle 🙂 Kordades parem on lugeda, nüüd saab kiiremini uued postitused ,,sisse ahmida”, mis muidugi teistpidi jällegi paha 😀
jah, oleks ju võinud veits vaeva näha 😀 tegelikult ei, ma saan aru! ja olen rõõmus, et ütled… mul ei ole ju raske see paar klikki teha 🙂