Märts oli üks hirmus emotsionaalne ja tegus kuu – märtsikuu esimesel päeval saime notari juures kätte oma uue kodu võtmed ja sealt alates algas suur kolimine, sisustamine, lahtipakkimine, komplekteerimine… ühesõnaga üks hirmus suur õhin ja rõõm ja elevus. Natuke on isegi naljakas mõelda, et sellest on juba kolm kuud möödas. Ühest küljest tundub see nagu eile kui ma veel tõsimeeli kartsin, et me seda kodu endale ei saa – ehkki laen oli olemas ja korteri oli müüdud, tundus see enne võtmete saamist täiesti-täiesti-täiesti võimatuna. Meie ja oma 59m2 pealt omaenda metsaäärse aiakesega elamisse? See tundub siiani ebareaalne. Samas on mul tunne, justkui see uus elu oleks terve igaviku kestnud ja kõik on nii loomulik ja päris. Nagu olekski alati nii olnud!
Aga vaatame siis korra veel sellele märtsikuule tagasi, et ma saaksin varsti aprilli ja mai ka ette võtta:
Pakkimine-pakkimine-pakkimine e. viimane õhtu vanas kodus. See on tegelikult pilt veebruari lõpust, sest korteri müüsime maha juba 22. veebruaril ja uue kodu ostsime 1. märtsil.
Filmisin selle video, et mul hiljem meelest ära ei läheks, mismoodi ma end sel päeval tundsin. Ja õigesti tegin, sest läks küll. Ma polnud seda videot tänaseni vaadanud – ikka üsna kurb on vaadata väikest ennast nii õnnetuna…
Ei tea jah, kelle kleepuvad väikesed sõrmed salaja suhkrutoosis käisid. 😀
Jõudsin naistepäeva hommikul juba H’le puid alla laduda, et mis mõttes ta viib naiskolleegidele lilli ja mulle mitte – naljaga, muidugi – kui nad Kroonprintsessiga enne lasteaeda minekut veel kodust koos soojade salaami-juustulipsude (mu lemmmmikud), mustikate ja kimbu kollaste tulpidega läbi tulid. Oli väga ootamatu ja tore algus päevale koos nendega veel hommikul juttu puhuda ja naistepäevasaiakesi süüa.
Esimesed nädalad uues kodus. Puhas sisustusglamuur. Kohe kui üks järelkärutäis pappkaste jäätmejaama sai, oli põrand kohe jälle uue kultuurikihi all. 😀
Põhimõtteliselt mu elutöö. Rassisin keset ööd üksi (sest H oli Pirital ema juures lapsi magama panemas) seda kokku panna, vahepeal natuke nutsin ja vingusin, tegin endale pidevalt kogemata haiget, kirusin, et komplektiga sõpra kaasa ei tulnud (juhendis tegid tüübid seda tööd kahekesi) ja olin lõpuks endaga SIGArahul. Nii ilus asi ikka. 🙂
Ehituspoe kassas müüakse neid kummikomme, nii et iga kord kui me ilma lasteta ehituspoes käisime, ajasin ma neid endale näost sisse. Millegipärast on alati ainult esimesed kolm kommi hullult maitsvad, ülejäänu võiks sama hästi olemata olla. 😀
Ehituspoest toodud sõjasaak mööbli jaoks. Meie voodi ning kummuti (mis on siiani pooleli…) üle võõpamiseks ja laste nari jaoks:
Work in progress. Lõpptulemust võib näha näiteks sellelt pildilt. 🙂
Esimesed soolaleivalised siis kui köögimööbel oli veel kastidena seina ääres ja köögitehnika tulemata. Sõime A ja R kaasa toodud snäkke papptaldrikutelt ja nautisime Rucola Caesari salatit. La Muu jäätis, mille nad kaasa tõid ja mille isu puudumisel lootusrikkalt õue “külma” tõstsime, sulaski lootusetult ära ja läks raisku. Aga muidu oli meie õhtu absoluutselt imetore! See oli ühtlasi ka esimene öö uues kodus, sest H jõudis Tartust komandeeringust alles superhilja ja tüdrukutel oli uneaeg. Tegime diivani lahti, A tõi meile kodust pleede ja lina ja uinusime multikate saatel, et hommikul H emme juurde pannkoogihommikule sõita. Tõsiselt mõnus nädalavahetus oli.
Mul on esimesest neljast raseduskuust miljon sellist sõpradele saadetud “mina siin niisama täiesti lääbakil” pilti, sest mul oli koguaeg lihtsalt NII paha olla ja endal ka natuke naljakas, et ma selline haledik olen. 😀
Märtsis avastas Virsik oma kirgliku armastuse toore sibula vastu. See ei ole päris normaalne, kui suure isuga ja mis kogustes ta on suuteline toorest (lihtinimesele ikkagi pigem ülikibedat) sibulat näost sisse ajama. 😀
Poolik köök, mille valmimine tundus nagu igavene projekt. Siin on juba külmkapp keset tuba, nii et selleks hetkeks käis elu uues kodus juba täiega. Siit on näha ka meie köögilauda ja -toole, millest viimases sisustuspostituses juttu tegin. 🙂
Kaks etappi Virsiku elus korraga ühel pildil: suur pean-selle-ehituspoodi-pähe-panema-muidu-suren-kiivriarmastus ja Väga Loomulik Naeratus poseerides. 😀
Tubli inimene haamriga. Teine tubli inimene tahtis ka haamrit käsitseda, aga lõi tagumise kattepapi paarist kohast lõhki. Millest pole absoluutselt hullu, sest kummalgi oma kapp, ise teab, mis teeb. 😀
“Võta see kaasa kui tahad, aga mina sinu panni küll poes tassima ei hakka – ise pead hoidma!” ütlesid kõik maailma lapsevanemad ja sõid seejärel suure kibeda suutäie sõnu. 😀
Viisin lasteaiast koju puhkepäevale jäänud Kroonprintsess üllatusseiklusele Mustamäe keskuse kinno. Bussiga! Mu lapsed on hullud bussisõidufanatid. Alles vahetult enne kinno jõudmist lasin ma tal ära mõistatada, mis film mul talle üllatuseks on. “Kaunitar ja koletis” muidugi! See oli nii ilus ja tore ja Kroonprintsessile ka hullupööra meeldis. See ja popkorn ka, muidugi – ikkagi oma ema laps. 🙂
Vähe on maailmas asju, millega ma oleks nii rahul nagu oma imeilusa kappi sisse sobitatud valge ventilatsioonitoruga!
Jalutasin oma uusi radu pidi bussipeatusesse, et Riiga sõita. Oli hirmus ilus hommik. Nüüdseks on see rohelusse mattunud ja veel ilusam. 🙂
Sellised nad meil on… 🙂
Esimene kord kui ma toariietes ja paljajalu oma koduterrassil sooja kevadpäikest nautida sain. Kaks päeva hiljem oli õues paks-paks valge lumi maas…
Ma vaatasin seda videot,kus sa istud seal endise kodu põrandal ja mul tuli endalgi pisar silma. Ma olen ka selline inimene,et nii raske on asjadest lahti lasta,kuid kui juba tehtud muutus,siis avastan hoopis,et see on hoopis tore ju 🙂 ,ühesõnaga mind muudavad sellised muutused üliemotsionaalseks algul. Edu teile uues kodus,mulle nii meeldib teie uus elamine,hästi helge ja armas 🙂
Kalli Mirjam!
Haha, kui ma väike olin, siis ma fännasin ka täiega sibulat. Ema puhastas ära ja ma ampsasin nagu õuna. Praegu tulevad judinad peale sellele mõeldes 😀
kus kanti see uus maja teil ostetud on ? üldse ei saa aru mis linnaosaga tegu ?
See on taotluslik – ma ei tahaks avalikult oma kodu asukohta välja reklaamida. Privaatselt võib ikka küsida. 🙂