Mobile snapshots: Unseen photos from November/December

It’s finally time to transfer files from my phone to my computer (before my poor phone explodes) so I thought I’d show you some snapshots of our everyday life. They’re unedited (I didn’t even bother to resize them, let alone do any touching up) and the quality isn’t exactly great, but I love each and every one because they’re so full of life. Ours. Hope you like’em!

// Viimaks ometi on jälle aeg pildid ja videod telefonist arvutisse üle tõsta (enne, kui vaeseke plahvatab) ja ma mõtlesin, et näitaksin teile mõningaid kaadreid meie igapäevaelust. Nad on töötlemata (ma ei viitsinud isegi suurusi muuta, rääkimata siis filtrite kasutamisest või fototöötlusest) ja kvaliteet pole suurem asi, aga iga viimane kui üks neist on mulle imearmas, sest nad on tulvil… elu. Meie oma. Loodan, et meeldib!
One of Ladybug’s drawings. They’re starting to look pretty true to life!

// Üks kroonprintsessi tuhandetest joonistustest. Need hakkavad üha elutruumaks muutuma!
This is actually from when we celebrated the birth of Kukupesa in October, but I really wanted to share this one. It was the most perfect and mouthwatering lamb I’ve ever had. With pea puree, polenta and red wine sauce. Nom!

// See pilt pärineb küll oktoobrikuust, aga tahtsin seda siiski teiega jagada. Tähistasime enne Jan Garbareki kontserdile minekut minu jaoks mittemidagiütlevas restoranis NYNY Kukupesa sündi ja kuigi mu ootused ei olnud liiga kõrged, oli vein suurepärane ja söödud tallekarree (kui ma ei eksi, esinesid taldrikul veel herne-piparmündipüree, polenta ja veinikaste) parim, mida eales saanud olen. Soovitan!
Peach cuddling with auntie S.

// Virsik tädi S’iga kaisutamas.
Every Saturday morning I sit and wait behind the door and wait for kiddo’s dance class to be over so I can take her for pasta and ice cream at Vapiano and then for a tram ride before we head back home. It’s not because we need to take the tram to get home. It’s because we want to.

// Igal laupäeval istun Tantsugeeni tantsustuudios ukse taga, piilun läbi klaasukse pisikesi baleriine (ok see kõlas valesti…) ja ootan, et saaksin oma kullakalli Vapianosse lennukikujulisi makarone ja jäätist sööma ning seejärel trammiga sõitma viia. Meie koju jõudmiseks ei ole teps mitte tarvis trammiga sõita – me teeme seda, sest trammiga sõita on cool.
Sometimes kiddo’s lucky enough to score a set of hair clips with ponies on. Getting her unruly golden locks to stay put in a decent ballerina bun is quite the challenge so any hair clips are more than welcome. Especially if ponies are involved…

// Mõnikord veab lapsel niivõrd, et õnnestub H&Mist komplekt poniklambreid kaasa haarata. Tema paksude lokkis kiharate laitmatusse krunni sundimine on paras pähkel ja juukseklambrid on selleks suisa hädavajalikud. No ja eriti need ponidega isendid, eks…
I did a lot (a LOT) of work in November and December. At times it felt as if all I ever did was work – when I was supposed to eat, I chose to work. When I had opera tickets, I had to prioritize working and give the tickets away, when I had my nail appointment, I chose to cancel it and work (lucky I don’t have to meet people and look presentable), when normal people slept, I worked, when the kids were down for their daytime nap, I… you get the picture. I got stressed out a few times, cried and yelled when I felt could no longer take the pressure, but all in all – if you’re working with something close to your heart, it’s hard not to feel happy even if you’re overworked to the max. Having a nice desk, a hot cup of coffee and mango sorbet helps, too. 🙂

// Novembris ja detsembris tegin meeletult tööd. Vahepeal tundus, et ma muud ei teegi – kui oleksin pidanud sööma, otsustasin tööd teha. Kui mul olid ooperipiletid, pidin töötegemise prioriteediks seadma ja piletid ära andma, kui jõudis kätte aeg küünehooldusesse minema, otsustasin sellest loobuda ja need tunnid töötegemisse investeerida (hea, et ma inimestega lävima ja viisakas välja nägema ei pea – mu käed näevad lihtsalt kohutavad välja… nuuuuks…), kui normaalsed inimesed magasid, tegin mina tööd, kui tited magasid lõunaund, tegin mina… saate aru küll, eks. Paar korda sõitis katus stressi tõttu ära ja nutsin, nähvasin ja kisendasin pisut, aga kokkuvõtteks – kui tegeled millegagi, mis südamest tuleb, on raske ka end ka kõige stressirohkemas olukorras õnnetuna tunda. Muidugi on kasu ka kenast kirjutuslauast, tassitäiest kohvist ja Lamuu mangosorbetist. 🙂
Some of Kukupesa’s first orders on their way to be posted.

// Mõned Kukupesa esimestest tellimustest teel pakiautomaati. 
What have I got to bitch and whine about, anyway? I’ve had TONS of help from my little family. I would have gotten nowhere without them – I would be lonely, broken and would probably have messed my whole entire life up completely. I’m lucky.

// Pealegi ei olegi mul üldse millegi üle viriseda. Mu väike perekond on mind MEELETULT aidanud. Kui ei oleks neid, ei oleks ma üldse mitte kuskile jõudnud – oleksin üksik, katkine ja tõenäoliselt ka oma kapitaalselt elu sõlme elanud. Mul on väga vedanud.
I once had the pleasure of going to an event and spending a bit of quality time shopping and having a cup of coffee with this lovely lady. 🙂

// Ükskord hilja novembris oli mul au ühe suurepärase naisega ühel üritusel ja seejärel kiirel šopingul/kohvipausil käia. 🙂
Kiddo’s drawings are getting cooler and cooler by the day. Here: one fabulously creative dog.

// Kroonprintsessi joonistused muutuvad iga päevaga lahedamaks. See siin on üks väga loominguline koer.
We went parka shopping and found this gorgeous Reimatec jacket at Stockmann. In kiddo’s favorite color!

// Käisime Stockmannis jopešopingul ja leidsime sealt selle Reimateci parka. Neiu lemmikvärvi, kusjuures!
The little ladies of this family were invited to the Lindex showroom by the world’s nicest Anna Elisabeth to try out some party dresses for the upcoming holiday season. Little did Ladybug know that she would, in addition to being surrounded by fabulous princess dresses, be getting herself a pair of wings and a magic wand as well. Anna Elisabeth was great with them and showed the girls such a good time. You should’ve seen Ladybug’s face when she was there – I’m not sure she’s ever been that happy before. 😀

// Soe ja armas Anna Elisabeth kutsus meie pere pisipiigad endale Lindexi showroomi külla, et preilid saaksid enne algavat pühadehooaega pidukleite selga proovida. Kroonprintsessi suureks üllatuseks sai ta endale Anna Elisabethilt lisaks pidukleitidele selga ka haldjatiivad ja pihku võlukepi. Te oleksite pidanud ta nägu nägema! Ma ei ole kindel, et mina teda üleüldse nii õnnelikuks teha suudan – inimene hõljus (võimalik, et tänu tiibadele…) showroomis ringi, õnnis naeratus näol. 😀
Lindex’ selection of party dresses is phenomenal. Ladybug prefers the twirly sequined tulle dresses, my heart skips a beat for the elegant 20’s inspired sequin dresses. Peach got both a tiny little fur vest and a fur coat, which she’ll grow into and look fabulous in by springtime. 🙂

// Lindexi peokleitide valik on fenomenaalne. Kroonprintsess eelistab litritega tüllkleite, milles on hea keerutada, minu lemmikud on sirge lõikega (natukene 20ndaid meenutavad) litritega kleidid. Virsik sai endale karvase vesti ja kunstkarusnahast kasuka, mis talle kevadeks paras on ja milles ta saab siis eriti glamuurne välja näha. 🙂

<3I’m not sure why, but I always run out of contacts right when I’m about to head somewhere I can’t possibly go blind as a bat. If I’m a little extra unlucky, I realize it minutes before the shop closes. Guess what happens then? In order for me to regain my sight in time for the concert I’m going to see in the evening, one of the employees packs my contacts, takes them home with her and says it’s completely fine if I drive by and pay later. WHAT? Yup. Best god damn customer service in the history of ever!

// Ma ei tea, miks, aga ma ei suuda oma läätsetarbimist absoluutselt planeerida. Alati saavad läätsed otsa just siis, kui olen minemas kuhugi, kuhu pimedana minek kõne allagi ei tule. Kui mul eriti halvasti joppab, avastan ma selle veerand tundi enne seda, kui Läätsed.com (edaspidi Pupilo) kontor suletakse. Arvake ära, mis siis juhtub? Et ma oma silmanägemise õhtuse kontserdi ajaks tagasi võiksin saada, pakib üks Pupilo töötajatest mu tooted kokku, võtab koju kaasa ja lubab mul neile õhtul enne kontserti järgi tulla ning edastab mulle nende eest hiljem arve. MIDA? Jep. Maailma eranditult parim klienditeenindus! Ja ei, mitte sellepärast, et ma olen mingisugune Tähtis Blogija – ma olen päris kindel, et neil käivadki asjad nii. 🙂
The concert I was speaking of – me and Maris went to see Lauri Saatpalu at Vaba Lava. 🙂

// Kõnealune kontsert – mina ja Maris käisime Vaba Lava teatrikeskuses Jõulujazzi raames Lauri Saatpalu kuulamas. Seaded olid kihvtid, Saatpalu hääl jätkuvalt maagiline ja naljad jätkuvalt naljakad. Lubasime endile, et teeme seda kultuuriasja edaspidi tihedamini.

We had hoped to grab a bite to eat after the concert, but that didn’t happen – all the tables at nearby restaurants were full. So we decided we’d at least have a glass of wine and some tapas at a wine bar called Shvips. It was a good decision – the ambiance was great and the company wasn’t too bad, either. 😉

// Olime lootnud pärast kontserti kusagilt süüa hankida, aga seda juba ei juhtunud – kõik lauad kõigis loomelinnaku restoranides olid hõivatud, F-hoone tähistas hällipäeva (või midagi) ja Kukeke pani parasjagu pille kotti, mistõttu ei jäänud meil üle muud, kui Shvipsis endid klaasi veini ja plangutäie suupistetega kostitada. Veinibaaris on mõnus õhkkond ja sümpaatne kontseptsioon – klaasiveinina pakutakse keelekastet parasjagu avatud pudelitest. Kui ma õigesti mäletan, jõin miskit uue maailma Shirazi ja see oli hästi-hästi hea. Juustu kõrvale pakutud ciabatta grilliti krõbedaks, meenuvad ka mõnusalt vürtsised oliivid. Taaskord: soovitan!I got my craft on for the kids’ Christmas party and made some food labels and party flags. 🙂

// Peenem (või siiski mitte…) näputöö – valmistasin laste jõulupeoks toidusilte ja lipukesi. 🙂
Some treats for the kids at a local orphanage. 🙂

// Viisime Haiba lastele maiustamiseks head ja paremat. 🙂

I was hand-delivering a set of Kukupesa postcards and left the envelope on my desk for a minute while I put my shoes on. I didn’t notice until the cards had reached the recipient – someone had signed the envelope while it was on my desk. 😀

// Viisin Kukupesa kaardid käest-kätte kohale ja jätsin enne kodust väljumist ümbriku pooleks minutiks kirjutuslauale, et saapad jalga tõmmata. Ma ei märganud enne, kui kaardid üle andsin, et keegi oli selle poole minuti jooksul jõudnud ümbrikule autogrammi jätta. 😀My brand new baby. I started playing with a Yamaha I borrowed from Sally, but we didn’t really connect – not only was it a little too big for me, it also had steel strings and playing on nylon strings just felt better. Especially since what I’m doing is trying to learn the basics of classical guitar. My new guitar is a Thomann Pro Natura that is easier for me to play on, looks pretty, sounds wonderful and became mine for a price that was very affordable. 🙂

// Minu uhiuus kullake. Alustasin mängimist Sallylt laenatud (eesmärgiga see sobivuse korral ära osta) Yamahaga, aga meil temaga ei tekkinud erilist sidet – esiteks oli see minu jaoks pisut liiga suur, teiseks olid sellel metallkeeled ja nailonkeeled lihtsalt tundusid mõnusamad. Eriti arvestades, et tegelen siin klassikalise kitarri baasoskuste omandamisega. Minu uus kitarr on Thomanni vahtrapuust Pro Natura, millel on oluliselt lihtsam mängida, mis näeb ilus välja, kõlab kaunilt ja sai minu omaks vägagi taskukohase hinna eest. 🙂
A trunk full of gifts for kids at the Tallinn orphanage. 🙂

// Pagasnikutäis kingitusi Tallinna lastekodu väikelaste turvakodu lastele. 🙂

“Mommy, what did I write here?” kiddo asked me having written the word in the bottom right corner on a sheet of paper. “I’m not sure that is a word, honey,” I said, not realizing she had accidentally written the word “dog” (“koer”) backwards. She had messed up her “r” and brilliantly turned it into a stickman before she went on and wrote it again. 😀

// “Emme, mis ma siia kirjutasin?” küsis kroonprintsess, kui ta all paremas nurgas oleva teksti kirja pannud oli. “See vist ei olegi sõna, kullake,” ütlesin ma aru saamata, et neiu oli sõna lihtsalt kogemata tagurpidi kirja pannud ja sassi läinud “r” tähe geniaalselt kriipsujukuks joonistanud enne, kui ta uuele katsele läks. Hiljem lisandusid paberile ka õigetpidi kirjutatud “koer” ja isegi “kass”. 🙂With daddy, about to see a Lotte musical at the theater.

// Issiga Nordea kontserdimajas “Lotte unenäomaailmas” muusikali vaatamas. 🙂The parents got to sit and watch the last ballet class of the season. My oh my, are they adorable and talented! I think urging kiddo to start going to ballet classes was a wonderful decision. And noone is happier than her!

// Vanemad said hooaja viimast balletitundi pealt vaadata. Jestas, kui armsad ja andekad nad kõik on! Otsus kroonprintsess balletitundidesse suunata on ennast igati õigustanud. Ja keegi ei ole rohkem rahul, kui väike baleriin ise!
“All work and no play” is not the way we do things around here. I met up with my accountant at my favorite Lyon to give her some receipts, sort some technicalities out, hand her her Christmas present and have some dinner while we got some work done. It was SUCH a nice evening and I’m so lucky to have her in my life. 🙂

// Selge on see, et töö ja vile peavad mõnikord ikkagi koos käima. Kohtusin oma armsa raamatupidajaga Lyonis, et talle natukene tšekke edastada, mõned tähtsad asjad sirgeks rääkida, talle jõulukingitus üle anda, koos maitsvat õhtusööki nautida ja samal ajal ka midagi kasulikku ära teha. Meil oli NII mõnus õhtu ja mul on NII väga vedanud, et ta mul on. 🙂While I’m telling you about things to be grateful for – a blog reader sent my daughters a Moomin mug each. Just because. Made me cry like a baby. :’)

// Kui me siin juba räägime põhjustest, miks ma õnnega koos olen – üks armas blogilugeja saatis kummalegi mu tütrele muumitassi. Lihtsalt niisama. See liigutas mind nõnda, et kukkusin kõva häälega tönnima nagu tita. :’)
“Dear Mila! The raisins were delicious. There will be no gingerbread cookies today – me and daddy ate them all.” Every day up until the 24th of December, kiddo and her elf Mila wrote letters to each other. One day Ladybug baked gingerbread cookies and wrapped one up and left it for Mila to find. The next day… well, there weren’t any left. 😀

// “Tere, Mila! Rosinad olid väga maitsvad. Täna piparkooke ei ole. Sõime issiga ära.” Kroonprintsessi ja tema ihupäkapiku Mila korrespondents oli lihtsalt imearmas. Ühel päeval küpsetas neiu piparkooke ja pakkis ühe ära, et see päkapikule sussi sisse jätta. Järgmisel päeval pidi vabandama – sõid issiga kõik ära. Ikka juhtub. 😀
Peach didn’t really get why her sister’s first Christmas party at the kindergarten should be worth posing on a photo for. I thought it was super special. They performed songs, choreographies and read poems to Santa. My heart melted. I went to the same kindergarten and the nostalgia was almost unbearable. Everything looked so much more smaller now than it did back then!

// Virsik ei saanud hästi aru, miks tema õe esimene lasteaia jõulupidu võiks olla põhjus koos pildile jääda. Minu jaoks oli see megaeriline! Lapsed esitasid laule, koreograafiaid ja lugesid jõuluvanale luuletusi. Mu süda sulas. Mina käisin samas lasteaias ja pidasin jõulupidusid samas saalis – kõik oli täpselt samamoodi (nende kavsataja on samasugune käre ja karm, aga südamlik tädi, nagu minugi kasvataja oli, hehe), aga hooopis väiksem! Every mother’s dream…

// Iga ema unistus…Signing Christmas cards. Each family member signed their own name – Peach isn’t much of a writer yet so she just placed her finger on a stamp pad and left a tiny fingerprint on each card. 🙂

// Jõulukaarte allkirjastamas. Iga pereliige kirjutas oma nime ise – millegipärast ei oska Virsik veel sugugi kirjutada (ema tegemata töö :P), nii et tema ülesandeks jäi nimetissõrm templipadjale asetada ja igale kaardile tilluke sõrmejälg jätta. 🙂Our happy monkey baby wrapped up in golden tinsel and really excited about it. 😀

// Väike pärdik kuldsesse karda mähkunu ja üdini õnnelikuna. 😀
Close-up of kiddo’s tree.

// Lähivõte kroonprintsessi kuusepuust.
Peach learned how to climb a week ago so that’s all she does now – the sofa, stairs, tables at restaurants…

// Virsik õppis nädal aega tagasi ronima ja muud ta enam ei teegi – diivanile, treppidest üles, restoranis lauale…“A couple” of Christmas cards. 🙂

// “Paar” jõulukaarti. 🙂I made a gingerbread house! The first ever gingerbread house I’m genuinely happy with. 🙂

// Ma küpsetasin piparkoogimaja! Esimese piparkoogimaja, millega ma ka siiralt rahul olen. 🙂
Presents for kids (mostly teenagers) at a local orphanage – all bought and wrapped with tons of love and care by the world’s best blog readers – mine. 🙂 All I got to do was arrange the logistics, assign names, send hundreds of e-mails and take the presents to the orphanage. I didn’t even get to buy a present – first I was prepared to buy any gift for kids who didn’t get picked. Then I decided if all the kids were taken, I should give gifts to the caregivers to give a little back. Then all of a sudden I was sitting here with a lot of nice gifts for them as well. So all I really got to do was… gift wrapping and logistics. Hmpfh. 😀

// Kingitused Haiba lastele (peamiselt teismelistele) – iga viimane kui üks armastuse ja hoolega ostetud ja pakitud maailma parimate blogilugejate (teie) poolt. 🙂 Ainus, mis mul teha jäi, oli logistikaga tegeleda, nimed laiali jagada, sadu meile saata ja kingitused kohale viia. Ma ei saanud isegi kingitust osta! Kõigepealt olin otsustanud, et ostan ise kingitused kõigile, kelle nime ei valita. Kui nimed ülehelikiirusel kadusid, otsustasin, et kingitused tuleb teha kasvatajatele. Siis olite te mulle juba saatnud ilusaid asju, milledest sain ka kasvatajatele tänutäheks imearmsad pakid kokku panna. Niisiis ei saanudki mina seekord midagi teha – kõik jõulurõõm oli puhtalt tänu teile. Aitäh, mu head!I’m in a band!

// Teeme bändi. 🙂
We gave our moms huge photo boards (PVC) of me and the Ladybug being silly. They were really happy!

// Kinkisime oma emmedele jõuludeks hiigelsuured fotoplaadid (PVC) minust ja kroonprintsessist Efka kaamera ees veiderdamas. Nad olid ülirahul! Ja H emme koju sobib see igatahes nagu valatult. 🙂
Peach passed out.

// Virsik kukkus ära.