Chicken soup with dumplings – my biggest pregnancy craving and probably also my all-time favorite food – for dinner tonight. If that’s not worth living for, I don’t know what is…
// Arvake, kes tänase õhtusöögivaliku (kana-klimbisupp ja ahjusoojad viineripirukad) üle ERITI sillas on? Gurmee-šmurmee, andke mu klimbid kohe siia! Pean nüüd kööki jooksma – supp on ilmselt piisavalt jahtunud ja vastasel korral võin selle süljeerituse sisse siin ära uppuda…
Meil oli ka kanasupp menüüs täna 🙂 Küll ilma klimpideta.. 😀
kanasupp klimpideta on nagu elu ilma kana-klimbisupita… tühi ja kurb… 🙁
Ma jään selle juurde, et “asi on maitses” ( jah, kanasupil ilma klimpideta on minu jaoks ka maitse olemas 😀 )
no klimpide üle vist pole tõesti mõtet kakelda 😀 pealegi – nii jääbki ju mulle rohkem…
Mul on ka viimasel ajal HULL isu selle järgi 😀 lihtsalt liiga vastupandamatu… Pirukad ka pikalt mõtteis olnud…
uskumatu, et miski nii “prosta” saab nii hea, toitev, tervislik, ilus, isuäratav ja absoluutselt sõltuvusttekitav olla, onju? 😀
Kakoi j….. prosta? Klimbisupp on parim söök üldse ja minu eluaegne lemmik. Ja muide, teha selliseid mõnusaid õhulisi klimpe, mis ka head maitsevad, mitte nätskeid kõvasid plönne, pole üldsegist igaühel käpas. Nii et ei solva siin midagi klimbisuppi prostaks. 😀
😀 ma ju laulsin kiiiidulaulu ka! mm… klimbid. hakkab pihta kohe hommikul…
Ahjaa, tahtsin veel kobiseda, et just eile õhtul käisin peenes ja kiftis prantsuse restos sõbrannaga. Ootasime poolteist faking tundi lauda, mida algselt lubati 45 minuti jooksul, kuid siis oli kell juba nii palju, et kuskile mujale restosse Sohos minema hakata oleks olnud selge enesetapp ja veelgi suurem ajakulu, nii et pidime ära ootama. Ja lõpuks väga pika ootamise peale tuli ka elupeen prantsuse söök. Ütleme nii, et ma pole elus üht korralikku taldrikutäit klimbisuppi rohkem igatsenud, kui eile õhtul metroos koju loksudes. 😀
ka eesti restoranikultuur on kohati sarnane ja õudselt ärritav – tähtis on prestiiž ja metsik pretensioon, sisustus ja uhked lauanõud, aga söök on meeeh. eelistan iga kell fäänsile restoranile mingit urgast, kus perenaine köögis ja tema abikaasa leti ääres, söögid südamega tehtud ja vastuvõtt soe. ükski endast lugu pidav restoraniomanik ei tohiks prioriteediks seada vahvaid peensusi, kui söök ei ole absoluutselt vapustav…
tegin, muuseas, just chili con carnet. see oli (if i may say so myself) absoluutselt vapustav. 😀