Lillepildid H memme ja taadi võrratult kaunist lille- ja viljaaiast <3
Alustasin selle postituse kirjutamist täpselt nädal aega tagasi ja kuigi ma vahepeal üritasin küll, ei ole ma siiani seda postitada jõudnud. Ja ehkki seiklused pärinevad juba üle-eelmisest nädalast (miks see suvi sedasi minema tõttab, eh?), kirjutan nüüd postituse lõpuni. Hiiumaal ei olnud mul selleks mahti – mobiilse interneti levi pole seal just kiita ja ilmad olid lihtsalt nii-nii-nii ilusad, et ega arvuti taga passimiseks eriti isu olnud ka.
Igatahes algas see pidune nädalavahetus juba reede õhtul kui panime lapsed magama ja asusime muudkui hakkima ja rullima. H vanaisal oli laupäeval 80. sünnipäev ja meie olime lubanud pidulauale soolased toidud tuua. Nii istusimegi keset ööd köögis, itsitasime (peamiselt üleväsimusest) nagu sõgedad ja tundsime ühiselt rõõmu, et keset ööd keedukartulite koorimine ja singirullide vorpimine meie ühises maailmas nii normaalne ja nauditav tegevus on. Et me mõlemad leiame, et see on elementaarne (mitte mina üksi ei vingu, et poesalat ei kõlba) ja pealekauba veel lõbus kah – mis siis, et uneajast. Olin natuke mures küll, et kuidas ma viin maailma legendaarseima salatimeistri majja omatehtud kartulisalatit, aga muretsemiseks vist polnud tegelikult põhjust – memm ja taat mõlemad kiitsid lauale pandud sööke. Nad on muidugi armsad ja viisakad inimesed ka…
Šašlõkki marineerisime ja grillisime ka!
Lapsed rüüstasid rohelise sibula ja maasikapeenraid, mina – nagu alati – tegin piparmündiga 1:0. 😀
Kolmandik maailma kõige ilusamat pilti. <3
Kui meil pallimängud mängitud ja sünnipäevatordid söödud olid, toppisime lapsed autosse ja asusime Tartust teele kauni Võrtsjärve äärde, et Vanasauna puhkemajja kokkutulekule jõuda. Liitusin 2012. aastal Perefoorumi triibuteemast alguse saanud “titegrupiga”, millest sai üks olulisemaid alustalasid minu esmakordselt emaks kasvamisel. Nii oluline, muide, et ma teise ja kolmanda raseduse ajal enam ühtegi beebigruppi kuuluda ei tahtnud. Virsikut oodates sain korra kutse küll, aga sealne lihtsalt ei olnud enam see – need naised, kellega ma ühte seltskonda kuuluma harjunud olin, olid lihtsalt nii palju ägedamad, hoopis rohkem päris, hoopis targemad, tasakaalukamad ja armsamad. Tulin tookordsest rasedate grupist pea viivitamatult tulema. Mis teha – latt on lihtsalt kord juba nii kõrgel. Õnneks on Kroonprintsessi titegrupp tänaseni püsima jäänud ja ehkki küll mitte nii aktiivne, nagu vanasti (loogiline ka), käiakse siiani suviti koos, et lapsed saaksid koos ringi joosta ja mängida ning mammad omavahel juttu puhuda. Võõrastest lastest ma blogisse pilte riputama ei hakka, aga mõned veidi anonüümsemad hetked saan üles laadida küll:
Ostsin lastele grillimiseks kolm suurt kotti vahukomme kaasa. Kui mõned vahukommiseks saanud juuksesalgud välja arvata, oli see igatahes suur hitt. 🙂
Meie (siin kaugeltki mitte täies koosseisus) punt alati lõbusaid, ilusaid ja südamlikke naisi koondnimega Titemammad. 🙂
Kellel esimene ja teinegi ring titendust juba kaugel selja taga on, saab kokkutulekul sõbranjedega veini nautida. Me ülejäänud joome alkoholivaba siidrit või… hoiame sõbra oma. 😀
Õhtu saabudes läitis puhkemaja peremees maalilise järve kaldal uhke lõkke, mille ümber kõik aega veetma (ja mõned vahukommegi grillima) koondusid. Me oleme korra varem ka Vanasaunas kokku tulnud ja mulle kohe hirmsat moodi meeldib seal. Korralik täisvarustuses köök, palju ruumi ja piisavalt ilusaid kämpasid kõigi jaoks, imeilus loodus ja võrratu Võrtsjärv, mängumajaga mänguväljak lastele jne jne jne… Meie ööbisime neljakesi viieses toas – st. peamaja hiiglaslikus viie kaheinimesevoodiga toas, kus olid lisaks magamiskohtadele ka suured diivanid, söögilaud, telekas jms. Absurdne luksus (kamba peale) pigem väga väikese raha eest. 🙂
Tiheda nädalavahetuse viimane peatus oli Andra poja kolmas sünnipäev ja selle puhul peetav pidu. Et ta algselt oli plaaninud pidu hoopis pere suvekodus mere ääres pidada, aga selles osas hiljem mind informeerida unustades ümber mõelnud, sõitsime Tallinnas toimuvale peole korraliku ringiga. 😀 Sellest polnud õnneks mitte midagi, sest eelistamegi tunne-oma-kodumaad-külateid tuttavatele maanteedele.Näiteks olime teeäärses koplis päikesepaistet nautivatest hobuseperedest juba mööda sõitnud kui H’lt otsa ringi keeramist ja peatumist nõudsin. Sest hobusebeebid! Ja niimoodi me siis kulgesimegi kodumaad avastades pealinna poole tagasi – aeglaselt, aga põhjalikult. Võtsin Põltsamaal automaadist raha välja lootuses mõne hoovi sissesõidutee juures aiasaaduste müüki lubavat silti näha, aga ühtki sellist meie teel pärast sularahapeatust enam ette ei sattunud. Möö. Aga varsakesed olid niiiiii nunnud!
Tallinnasse jõudes haarasime (väikesele sõiduki- ja vilkurifanatile hoolikalt välja valitud) Lego komplekti, päevalilled ja lubaduse sünnipäevapeost pilte teha koos fotokaga ühes ja läksime Andra poja CJ sünnipäevapeole, kus meid kostitati võrratu suveilma, kodukootud burkside, suure kausitäie sabata (!) maasikate, maitsva tordi ja toreda seltskonnaga:
Elu esimene sai-pihv-sai 😀
Ehkki meeleolukad, lõbusad ja südantsoojendavad, on sellised nädalavahetused ka hullult kurnavad. Pühapäeva õhtul hulga mustade riiete ja lahtipakkimata asjadega koju jõudmine ei ole just meeliülendav – eriti kui kodu(aia)s oleks niiii palju vaja teha! Nii paigaldasidki lapsed õues issiga koos möödunud pühapäeval keskööni mururoboti jaoks kaablit – mis sest, et uneaeg ammu käes oli. Õnneks on nad sedasorti lapsed, kes kaua üleval olles ka hommikul korralikult välja puhkavad ja nii istusingi ma seda postitust alustades kella poole üheteistkümne paiku esmaspäeva hommikul üksinda haudvaikuses ja asusin blogima. Tahaks öelda, et ei läinud nädalatki, aga… 😀
Sellised nädalavahetused on aegajalt lausa must-be 🙂
Marina mainis, et teie tibud on nagu kataloogist pärit.
Olen nöus.
Oi, aitäh. See on sinust kena. 🙂