Möödunud nädalavahetus juhtus olema tulvil kõiksugu vahvaid emotsioone ja kuna ma kaamerat endaga (õnneks!) vahelduseks igalepoole kaasa tassisin, on mul nüüd triljon-miljon toredat pilti, mida teiega jagada tahan. Hakkame algusest pihta:
Laupäeva hommikul sõitsime, nagu meil ikka tavaks on, Kroonprintsessi balletitundi. Seekord sai ta tantsutrennis osaleda vaid pool tundi enne, kui ma talle ukse vahelt “psssst!” hüüdsin ja ta riietusruumi teatrirüüd (enda teatrirüüd, millest osa ülemiselt pildilt näha on, näitan varsti eraldi postituses lähemalt) selga ajama suunasin. Viimaks ometi oli käes aeg näha etendust, millest Kroonprintsess juba kuid igatsevalt räägib – Estonia laval etendus “Karlsson katuselt”! Kuna H emme oli reisil ega saanud Virsikut enda hoolde võtta, jäi kolmas teatripilet üle ja nii kutsusime me endaga kaasa oma armsa Ruth Maria. Kui üks Lindgreni ainetel lavastatud muusikali vaatama läheb, ei saa talle olla paremat kaaslast, kui üks Ruth Maria!
Ehkki virisemiseks oleks justkui õige pisut alust (laulud ei olnud absoluutselt minu tass teed ja ooperisolistid võiksid repliikide ette kandmise asemel ikkagi laulmise juurde jääda…), oli elamus laias laastus ikkagi ainult positiivne. Lavastus ja lavakujundus olid suurepärased ja Lindgreni lugu ise nii geniaalne, et seda ikka annaks ära rikkuda – tekst oli originaalile pea identne ja kui paar totramat laulu olemata oleks olnud, ei nuriseks ma sisu kallal üldse. Sai nalja, äratundmisrõõmu, ehmuda ja heldida… ja hirmus tore oli. Kroonprintsess nautis etendust igatahes väga ja mul on hea meel, et me selle loo nüüd Karlssoni-triloogia lõpetuseks ka teatris ära nägime.
Kas teie tutvusringkonnas on ka mõni selline, kes on veendunud, et on maailma kõige ebafotogeenilisem inimene, aga näeb ka iga täiesti juhusliku pildi peal imekena välja? Minu sõbratar igatahes on täpselt selline – inimene jätab meelega suutäie juustu põske, sest ega se’st pildist niikuinii midagi head ei tule… ja näeb siis ikkagi parem välja, kui 98% inimkonnast nii suvalisel pildil välja näha võiks. Müstika. 😀
Kuna mõlemad präänikud pärast teatrit autos magama jäid, sain enne lõunale minekut võimaluse Uuskasutuskeskusest, Kangadžunglist ja Õismäe Humanast läbi põigata. Võite tuhat korda arvata, mille jaoks siinkirjutaja pildiloleva kraami kokku ostis. 🙂
Pärast kaltsukatiiru käisime esimest korda elus restoranis Umami, mille kohta nii head kui halba (peamiselt virisemist hinnataseme üle) kuulnud olen, kuid omal nahal kogeda pole saanud. Teadsin umbkaudu, kus Umami asub ja ei oleks eladeski ette kujutanud vaatepilti, mis väravast sisse sõites avanes. Kuidas on võimalik, et Õismäe ja Mustamäe vahel, tiheda liiklusega ristmiku ääres selline paradiisiaed peidus olla võib? Lisaks imeilusale aiale on Umamil ka suurepärane interjöör – ma isegi ütleksin, et kõige ilusam (eklektilist laadi) sisekujundus, mida ma Eestis näinud olen.
Meid tervitanud ja teenindanud ettekandjad olid kõik väga sõbralikud ja toidudki olid imehead. Mina sõin Kalamatsi meierei paneeri maapähklikastme ja nuudlite, idude ning marineeeritud porganditest salatiga. Garneering oli imeilus ja maitsete tasakaal oivaline. Seda kastet võiks vabalt kõrrega juua nagu smuutit! H sõi Umami kasukat (mis nägi väga peen välja ja olevat hästi maitsenud) ja kalasuppi, lapsed forelli kartulipüree ja värske kurgiga. Lasteprae juurest puudus igasugune kaste, mis minu maailmas on absoluutselt kõige olulisem komponent taldrikul ja kui me siis pisut mingisugust kastet palusime, toodi meile topsitäis ketšupit, mis teeninduse seisukohalt on küll idee poolest kena ja arvestav (vähemalt nende laste suhtes, kelle maitsemeeli tugevamaitselise ja kõrge suhkrusisaldusega ketšupiga igapäevaselt rikutakse) , aga… ketšup? Ma ei tea…
Kokkuvõtteks oli kogemus siiski absoluutselt positiivne – eriti, et lõpetasime eine kohupiimapannkookide ja kohalike jäätistega. Hinnatase on küll kõrge, aga pigem õigustatult – teenindajaid on palju, mistõttu on teenindus kiire ja tähelepanelik, toidu kvaliteet on hea ja interjöör tõeliselt kaunis. Kindlasti tasub eraldi ära märkida tilluke teisel korrusel asuv mängutuba, kus väikesed inimesed ennast tegevuses hoida saavad. Mänguasjad on kihvtid ja tuba puhas ja korras. Kindlasti läheme sinna veel!
Nagu mind Instagramis jälgivad blogisõbrad juba teavad, oli Kroonprintsessil eile Kaie Kõrbi balletistuudioga suur kevadkontsert Nordea kontserdimajas. Nii suundusimegi hommikul kohe pärast ärkamist (sõna otseses mõttes – mul olid silmad veel kinni, kui ma mõni minut enne uksest väljumist neiu kostüümile nööpi külge nõelusin) kontserdimajja peaproovi tegema. Ausalt öeldes olin täielikus hämmingus (et mitte öelda ahvivaimustuses) Kroonprintsessi sooritusest. Ma teadsin küll, et tal liigutused selged on, aga nii keskendunult, täpselt ja graatsiliselt liikumas polnud minu silmad teda veel näinud. Üllataval kombel ei olnud ma seekord (erinevalt Laulukarusselli eelvoorust) karvavõrdki ärevil ega närvis – kõik lihtsalt näis nii hästi ja ladusalt välja kukkuvat. Te ei kujuta ette ka, kui armsad need väikesed haldjapreilid on! Ega te muidugi ei pea ka ülearu kaua lihtsalt ette kujutama – ma proovin vlogi võimalikult kähku valmis monteerida!
Kui proov tehtud sai, käisime vahepeal kodus, kus valmistasime endale lõunasöögiks kuldseid kanapallikesi, mille retsepti leiate SIIT. Kuna Kroonprintses oli väsinud ja näljane, hakkas ta teel poest koju tujutsema ja teenis lõpuks (tühjast tüli norides, karjudes ja minu suunas käte-jalgadega vehkides) välja valiku: kas jääda ilma võimalusest kontserdil esineda või nädalaks õigusest multikaid vaadata. Ta ise pakkus (loominguline, nagu ta meil on :P) välja, et multikakeelu asemel võiksin tal keelata nädal aega õue minna. Humorist. 😀
Kuna Kroonprintsessi rühm tantsis alles teises vaatuses, saime me võimaluse kõik koos saalist etenduse esimest poolt vaadata. Isegi väike Virsik pidas pool vaatust vastu, uudistas, plaksutas ja elas kaasa, kuni ta rahutu väike kere vanaema poolt saalist välja eskorditi. 😀
Mul on sellest suurepärasest etendusest hirmpalju toredaid pilte ja kui lubate, jagan neid teiega eraldi postituses. Need tõesti on jagamist väärt!
Mida teie nädalavahetusel tegite?
Kui tore kõik tundus! Umamisse tahaks ise ka minna. Ketšupilugu on küll jah .. omamoodi 🙂
Meil oli vaikne nädalavahetus. Eile läksin Närvi. Praegu hakkan vaikselt tagasi tulema õnneks 😀
Ootan juba vlogi. 🙂
Aga meie pere veetis enamus laupäeva aias möllates ja pühapäeval käisime loomaaias.
Väga tubli esineja ta sul ikka,laulab tantsib ja mis kõik muud 🙂 ! Toidupildid ahvatlevad igastahes !
Meie nv möödus Kalamaja päevadel(ise elame ka siin),vahelduseks päris tore!
Been there done that! Ütleksin Kaie Kõrbi etenduste kohta. Olen oma tütrega väisanud mitmeid etendusi, kus tal olid erinevad rollid täita. Oh seda ema uhkust ja pisaraid silmas😎😊 õnneks on mul olemas dvd etendustega, mida siiani aegajalt heldimusega vaatan.. Kahjuks sai minu tütre balletikarjäär lõpu, laps üritas ka balletikooli sisse saada, aga teatud keha eripärade tõttu ei saanud valituks.
Aga jällegi pean ütlema, et olete nii sefid ja bossid, et ootan uusi postitusi ja käin igapäev teid piilumas.
Olge tublid ja kallid Teile!
aitäh, armas Mimi! ja see on NII effing ebaõiglane, et head tantsijad ei saa kunagi tantsijateks, sest neil ei ole vastavaid eeldusi, poiste puhul pikkust jne. ma-sen-dav! ma natuke isegi loodan, et Kroonprintsess tulevikus baleriiniks pürgida ei taha – üldse ei tahaks, et ta mõne seesuguse pettumuse läbi peaks tegema…suured kallid sulle ka!
Ma loodan ka siiralt, et Kroonprintsess elab hetkes ja naudib mis on. Minu Mirjami(jeesh laheda nimega nimekaim Sul)ei saanud selleks edasi, et liiga naiselikud vormid hakkasid tekkima. St tissid, prinkis pepu, millega ta juba suht titena trennides oli hädas😊
Siiski edu Teile ja olge muhedad😉