Teate küll, mida öeldakse selle kohta, kui elu sulle sidruneid ulatab*? No meie igatahes tegime eile limonaadi nii, mis mürises. Õues oli meeletult tuuline ja märg ilm, elekter läks ära ja kõigele krooniks selgus, et Virsiku oksendamine polnud teps mitte tingitud toidumürgitusest, vaid ilmselge kõhuviirus, mis tabas ka mind ja Kroonprintsessi. Mina jõudsin enne isegi kontserdil käia, kui aru sain, mis minuga juhtumas on ja ma pole kindel, kas ma tunnen rõõmu, et ülimõnusal kontserdil enne haigestumist ära käia jõudsin (ilma, et ma näiteks Raivo Tafenau või Laura Põldvere täis oksendanud oleksin) või süüd, et nakkusohtlikuna rahvarohkesse kohta läksin… Niigi on kahju, et kõigi meie Sõru Jazzi päevapiletid haiguste tõttu raisku lähevad, nii et ma pigem vist rõõmustan. Kui mind Snapchatis jälgite (kasutajanimi on miiunaator, nagu Instagramiski), olete ülilahedast kontserdist väikesi filmilõike näinud ka. Tuleb tunnistada, et minu väga tugev ja kindel antipaatia Laura Põldvere suhtes sai eile peaaegu täielikult ümber pööratud – nüüd jääb ainult küsimus, miks nõnda andekas jazzlauljatar Sven Lõhmuse pasa poolest tuntud olla eelistab?
Aga postituse algse idee juurde naastes oli meil ühesõnaga kõigele vaatamata ikkagi maru hea päev – kui elekter ära läks, süütasime küünlad ja tegime kaminasse tule ning kuna ilm ja olek olid uimased, püherdasime päise päeva ajal pehmete suletekkide vahel ning lugesime vaheldumisi ajakirju ja Astrid Lindgreni “Mio, mu Miot”. Kas teie olete seda raamatut lugenud? Mina näiteks ei teadnudki sellisest suurepärasest teosest lapsena midagi ja tutvusin sellega alles Rootsis koolis käies. Eile alustasin selle esimest korda eesti keeles lugemist ja mul oli terve aja tibutagi peal, sest see on lihtsalt nii tohutult ilus, liigutav ja äge lugu – eriti nüüd, täiskasvanuna. Igatahes on nüüd kõik peale minu juba täiesti terved ja minagi tunnen ennast täitsa inimlikult, mistõttu võib eeldada, et tegemist ei ole õnneks mingisuguse hirmsa mõrvarviirusega. Ka ilm on juba kuivem ja soojem, nii et kõik näib paremuse suunas liikuvat. Pikemat juttu praegu teha ei viitsi, näitan teile parem eilseid pilte:
Samal ajal, kui mina õues vihmast ilma ja Väga Märga Koera pildistasin…
… söödi toas kaminavalgel arbuusi ja oodati, et aias kummikutes ringi töllerdav ema lõpuks ometi tuppa tuleks ja kõva häälega raamatut ette lugema hakkaks. “Sa loed nii huvitavalt,” ütleb H ja jääb mu uinutavat jutuvestjahäält kuuldes minutiga magama. 😀
H otsustas ema juurest võtmeid toomas käies ka väikese (paksu) Frederiku Hiiumaale kaasa võtta, et ta üksi linnas passima ei peaks. Kass, kes tavaliselt oma transpordipuuri ronimast keeldub ja terve tee praamini, praamis ja praamilt muudkui räuskab ja kaebleb, ronis vabatahtlikult puuri ja oli terve tee nagu illikuku. No arusaadav – kes ei tahaks kõrges eas paradiisis aega veeta. 😀
Kas me võiksime palun korraks rääkida sellest KUI ilusad lapsed mul on?
H ei olnud ainus, kes voodis raamatut lugedes uinus. Kui kääbiku lemmiksöök on teine hommikusöök, on väikese haigusest taastuva Virsiku lemmikasi maailmas teine lõunauni. Kuigi ta lõuna ajal juba magas, keeras ta end ka õhtul kella kuue ajal stoilise rahuga teki sisse ja magas kolm tundi eel-ööund. 😀
Enne kontserdile sõitmist grillisin H ema tuleku puhul tillukesi peete ja serveerisin nad palsamiäädikast keedetud siirupi ning kitsejuustuvahuga (natuke vahustatud vahukoort + kitsepiimast toorjuust). Maasikaid lõikasin ka sekka. No NIIII hea oli!
* “If life gives you lemonade- make lemons and life will be all like “whaaaaat?”
Olete ikka õnnega koos küll, et teil saarel suvemaja on 🙂 Mu suuuuuuuurim soov oleks säärast omada.
Tibutagi – 😂 Geniaalne! Norra keeles ka üks naljakas väljend: hønepysj
Absoluutselt ilma normaalse põhjuseta kirjutan: tibutagi aga ka kukekuub. 🙂
Absoluutselt normaalse põhjuseta kirjutan. Tibutagi , aga ka kukekuub. 🙂
jumala normaalne põhjus, meeldib võrdõiguslik lähenemine 😀
Mina küll su snapchati videoid ei näe, kuigi juba ammu lisasin sind sõbraks…
Mina ka ei näe. 🙁
Hmm, maitea milles asi 🙁 Mulle näitab, et on nähtud küll, aga milles see kala küll olla võib?
Minul ka kellegi teisega probleeme pole, aga sinu ja Britu snäppe ei näe kunagi 🙁
Megakahtlane, asun Googeldama!
Ma ka mitte. Asi võib olla selles, et Sa vastu ei followi. St, privaatsusseadetes tuleks midagi muuta. Britti jälgin ka, tema mind ka, tema snappe näen.
Mis mõttes ei follow vastu?! Kohe hakkan!
P.S. Päästsid päeva, mul nüüd story avalik. Mmmmmuahhhhhh!
Awesomeeee!
Ma olen totaalne raamatuhull ja lapsepõlves loetud ka enamik Lindgreni teoseid, kuid sinu blogi lugedes tekib alati tahtmine võtta need uuesti ette.. Veidi veel kannatan, kuni poeg hakkab ka huvi tundma ning talle lugedes loodan nakatada (kui ta seda just rinnapiimaga kaasa ei saanud juba 🙂 ) lugemispisikuga. 🙂
Milline idüll see kõik tundub! Lihtsalt imelised pildid ja imeline soe tunne tekkis sisse. Süütan nüüd samamoodi teeküünlad nagu teie ja hakkan nüüd teie eeskujul üle pika aja raamatut lugema. 😉
Kas sa oled muidu lastele Lindgreni raamatuid ette lugedes lindistamisele mõelnud? Kas siis iseendale või päris ametlikult kuhugi audioraamatutena 🙂
Ja Laura kohta tahtsin ka kommenteerida, et võib-olla ta ei eelistagi sellena tuntud olla, aga mulle tundub, et jazziaustajaid on lihtsalt (kahjuks) protsentuaalselt oooluuliselt vähem ja seega on ta lihtsalt tuntud rohkem selle teise Laurana… 🙂
Tahaks hirmsasti sellele audioraamatu küsimusele vastust 🙁
ma ei ole jõudnud veel sisukamatele kommentaaridele vastamiseni – ma loen nad enamasti kohe läbi, rõõmustan ja siis tulen hiljem, kui aega on, tagasi ja kirjutan neile väärilised vastused. ei taha niisama “tähh!” ühmata, kui teine on mulle südamega toreda kommentaari kirjutanud. 🙂
igatahes aitäh sulle armsa ja sisuka tagasiside eest, see meeldis mulle väga! mis lindistamisse puutub, siis olen mõelnud küll, et tahaksin neile sisse lugeda ja laulda unelaulu ja -juturaamatu. sest minus on hirm surelikkuse ees ja mind kohutavalt painab mõte sellest, et kui minuga midagi juhtub, jäävad nad mul emme unelaulu ja -jututa. imelik nii süngeid mõtteid mõelda vist, eks? no selline ma olen. nii et jah – oma põnnide tarbeks olen mõelnud küll, aga ei tea, kust alustada. 🙂
Milline ilus idüll! Ma olen naabersaarelt pärit ja tuli nii suur Saaremaa-igatsus seda positust lugedes peale.
Laura kohta eelmisele kommentaarile veel jätkuks, et minu meelest on ta öelnud, et talle endale meeldivad mõlemad žanrid, nii pop kui jazz, ta kindlasti ei tee popmuusikat selleks, et lihtsalt tuntud olla. 😉 Ta vahepeal tegutseski päris pikalt ainult jazziskenes, alles nüüd Eesti Lauluga tegi popmuusikasse kammbäki.
On küll ilusad lapsed tõesti 🙂
Ja Laura kohta mul sõpruskond pakub, et noore ja kohenematuna tegi ta Lõhmusega mingi 20aastase hingelepingu, millest kuidagi lahti öelda ei õnnestu. Aga pagana veenvalt ikka esitab Lõhmuse asju ka 😀
Tere!
Väike küsimus selle kohta, et miks sinu postituste lugemiseks wordpressis peab kaks kolm korda klikkima eri kohtadesse? Ehk siis kas sel on mingi kindel põhjus, miks sa ei võimalda wordpressisiseselt lugeda postitusi vaid tahad, et inimesed siia lehele tuleksid? Kuna (vabandust kui eksin) su kujundus on suht minimalistlik (nagu ka wordpressi readeris) valge ja mingit väga suurt kujunduslikku vahet praegu lugeja jaoks ei ole (minu arvates), siis lihtsalt küsin, et kas sul on mingi põhimõtteline vastumeelsus?
Miks küsin, on see, et olen märganud, et hakkan postitusi väga väga selekteerima ehk siis ei loe enam kõiki sinu omasid vaid ainult siis kui megahuvitav teema on vms, peas toimub alati tehe, kas viitsin kaks kolm klikki teha või pole viitsimist jaurata seekord. :/
Heh, vabandust. Ma keelasin postituste ilmumise feedides sellepärast, et mulle ei meeldi, kui mu postitused kuskil oma elu elavad – olen kärsitu avaldaja ja avaldan vahetevahel kogemata postitusi, kus on mingid imelikud vead, mõnd sõna või lauset mitu korda, vahel postitan üldse kogemata enne, kui post valmiski on. Ma ei taha, et nad siis kuskil niiviisi poolikutena ripuvad. Vabandust! 🙂
Kui see saladus pole, siis võid paari sõnaga kirjutada, kuidas see imeline peedisalat valmis. Jaa, ma olen vist viimane inimene maamunal, kes pole veel kitsejuustu-peedi kooslust mekkinud. 😛 aitäh!
PS mulle lausa armastan vihmase ilmaga puhkuseid, mis tähendab, et pole sundlust minna kuhugi ja olla aktiivne, vaid saabki rahulikult häid raamatuid sisse ahmida. 🙂
“Kas me võiksime palun korraks rääkida sellest KUI ilusad lapsed mul on?”
Kõigele lisaks veel fotogeenilised!
Ja mina ei mõista üht. No kuidas Sa ise küll koguaeg nii ilus oled ?