Pildirodu: Pühapäev Lottemaal

Juba kolm nädalavahetust järjest oleme kavatsenud Lottemaale sõita, ent iga kord on tähtede seis absoluutselt vale olnud. Kord korraldas üks meist (üllataval kombel mitte mina) kodunt lahkumise eel sellise jonnistseeni, et minek osutus täiesti võimatuks, sellele järgnenud nädalavahetusel sadas aga taevast pussnuge ja nüüd, kolmandal katsel, õnnestus meile oma lemmikpaigas siiski ära käia. Naljatlesime rongiga parklasse tagasi sõites, et seekordne käik Leiutajatekülla oli üks meie elu viiest parimast päevast. Ülejäänud neli olid muidugi samuti Lottemaal veedetud päevad. No ühesõnaga võtsime me ka kaamera endaga ühes (oleme teda viimasel ajal naeruväärselt harva õue mängima viinud…) ja ma mõtlesin, et võtan nüüd ennast kokku ja näitan teile mõned pildid ette ka. 🙂

Mis nii viga jänes olla, onju? Adalbert oli ise ka väga rahul. 🙂

Seda!

Giovanni on nüüd leiutajate maailmas ilmselgelt tehtud mees (tee ise oma naisukese kulbist ja sõelast purskkaev, raadio ja arvuti valmis, eks) ja saab nüüd muusikukarjäärile panustada. 😀

Doktor Ave! Meie lemmik!

Entusiastid teist korda lennumasinasõitu ootamas. Läksin ja surusin Leiutajateküla kõige kõvemal leiutajal pärast käppa ka ja tunnustasin Oskarit fantastilise inseneritöö ja panuse ees lennundusse. 😀

Aeh. Nad on nii mõnusad, lõbusad ja vinged, noh.

Oravast eristab Virsikut ainult koheva saba puudumine (ja võib-olla alatu käitumine linnukeste suhtes, khmm…) – armsus ja käbilembus (jap, ta sööb neid) on 1:1 samad.

Väsis viie tunni jooksul kolmekümneks sekundiks ära. Siis naeris ja jooksis edasi.

Minu väike mesilane aias

Adalberdi ja Sofi planetaariumis

Head aega, Lottemaa ja sõbrad – kohtume jõulude ajal!