Leidsin mälukaardilt palju toredaid talve- ja vastlapilte ja mõtlesin neid siin teiega ka jagada. Ülemisel pildil on kuu aja tagune lumemees, kes vahepeal sulailmaga traagiliselt hukkus. Kõigepealt pudenes porgandist nina, siis käbisilmad, siis sulas ülejäänu – pea ees ja torso järel. Aga õnneks jõudsid ikkagi päris talv, lumi ja krõbedad ilmad ka lõpuks kohale!
“Isssiii, lähme Stigo-kelgutama!” hüüavad nad kui ühest suust, et issi kelgud Stigo taha rakendiks seoks ja nad lumistele külavaheteedele sõitma viiks. Isegi LEDidega vilkuvad punase ja sinise randmepaela ostis isa neile, et nad kelgutades kaugelt tuvastatavad oleksid.
Väike ärra rõivastumas, et õdedele kelgumäe jalamile kaasa elama minna. Aasta ema muidugi unustas lapse põski külma kaitseks kreemitada, mistõttu need tal suisa ära külmusid. No kohe päris hullusti erkpunaseks ja kõvaks ja uhhh… Õnneks on need nüüdseks paranenud, aga ikka kole nadi tunne oli. Ta ise ei kurtnud, nägi lihtsalt natuke naljakas välja. Õnneks pidev niisutamine aitas, saime üsna kiirelt jagu.
Minul uus pükstükk. Parim asi maailmas! Poisul kuus aastat vana Thinsulate’iga papagoikombe Mini Rodinilt. Ka parim asi maailmas! Kelgupilte kahjuks pole pakkuda, sest kui käime kogu perega kelgumäel, siis pimedas ja kui käin mina üksi, siis vankrit lükates, kelgunöör õlal ja lapsed järel lohisemas. Ei ole optimaalsed tingimused pildistamiseks. 😀
Kuklipäev oli meil juba reedel, sest siis tulid meile külalised ja oli kohe selline kuklitegemise tuju (mida, võin etteruttavalt öelda, vastlapäeval kohe sugugi ei olnud). Küpsetasin laari taimseid kukleid. Esiti mõtlesin, et kasutan Sandra Vungi kaneelirullide retsepti, aga millegipärast ei tihanud. Kartsin, et kui neid külg-külje kõrval ei küpseta, äkki pole nii head. Eksisin – keegi teine tegi nii ja kirjutas Instas, et õnnestumine oli täielik. Vot mulle. Ma hoopis võtsin tavalise kukliretsepti ja panin piima asemel kookospiima, või asemel õli ja muna asemel… rehmasin käega. Sõtkusin hoolikalt, kardemoni uhasin ohtralt ja lasin soojas ahjus kerkida, et nad ikka ilusad ja kohevad saaksid. Said!
H’le tegin töö juurde kaasa portsu hariliku vahukoorega isendeid. Ma tean, et kõik ilusad ja korrektsed pritsitud vahukoorega kuklid suruvad minu lohakad ja ebastandardsed pontsud võib-olla piltlikult öeldes peadpidi vetsupotti, aga mulle meeldib a) vähe aega kulutada b) palju vahukoort saiale mätsida. YOLO. 😀
Koju söömiseks ja külalistele pakkumiseks said aga taimse vahukoorega isendid. Isetehud maasikamoosi uhasin ka vahele. Vahukooreks said pooleks kaeratõmmis ja kookoskoor. Oli rammusamgi kui “pärisvahukoor”, aga mul on täiesti suva, sest mul on ju kohe pärast imetamist jälle kõht tühi ja uuele kuklile ruumi! Elagu imetamine!
Meie reedesed väikesed külalised. Sõime lõunasöögiks ahjujuurikaid ja magustoiduks kukleid, tõmbasime vammused selga ja suundusime meie kodus kiviviske kaugusel asuvale mängukale ja kelgumäele. Väga tore päev oli. Ainult uinutada suutsime päeva jooksul viiest lapsest ainult ühe – Väikevenna. 😀
Pildile nüüd ei jäänud, aga fräulein Virsikul on siin näiteks silm täiesti siniseks kelgutatud. See laps ja tema kehavigastused…
Kuna päris-vastlapäevale eelnes kõigest viimase kümne aasta kõige kurvem päev ja kolmapäeval e. eile oli H sünnipäev, puudus mul teisipäeval igasugune huvi kuklite küpsetamise vastu. Naabrinaine õnneks küsis mult hommikul kardemoni ja värskelt jahvatatud kardemoni ta mult saigi, mille peale ilma igasugu häbitundeta keres ütlesin, et tahan ka temalt vastlakuklit. Ja ta tõi kohe kogu perele! Mulle hirmsasti meeldib see meie siinne üle-tänava-naturaalmajandus. Ja kuiiiiiiiiiii head ja õhulised need veel olid! Mõnus. Mõnus-mõnus-mõnus. Talv ja lumi ja vahukoor ja tuhksuhkur ja sõbrad ja… nii läheb vahepeal isegi kurvastamine meelest ära.
Mul tuli nüüd hirmus tahtmine küsida näokreemi soovitust, oleks ka vaja pisikesele lapsele midgi pôskedele ja aegajalt ka kehale kuna on kare. Mida soovitaksid?
Kaitsekreeme on erinevaid, ma eeldan, et näiteks apteeker oskab soovitada. Tähtis on, et kreemi sees ei oleks vett ja et see oleks tehtud rasvade-õlide baasil, nii et ma kasutan lihtsalt naturaalseid õlisid – magusmandliõli ja jojobaõli. 🙂
Virsiku kareda naha päästab magusmandliõli – see on imeline asi, Järve keskuse ökopoest saab suure klaaspudelitäie osta ja kogu pere õlitan sellega. Kui kere on kare, siis pehmendamata vannivette last ei pane. Alati sorts õli ka. 🙂
Minul tekkis tahtmine, või pigem huvi uurida, et miks aasta kurveim päev?
Sama!
Mõistan sind, et kuna sa sellest ainult 1 lausega kirjutasid, siis rohkem ei tahagi rääkida. Praegu vähemalt.
Samas, kui juba mainisid, siis ehk kunagi on lootust, et suudad ja tahad seda ka oma lugejatega jagada, kuna me ikkagi su suured fännid ja kaasaelajad.
Be strong, you are lovely!
Aitäh, aga kuna valu on meil kõigil ühine ja puudutab teisi tugevamini ja lähemalt kui mind, siis see pole minu asi blogis kirjutada, ma kardan. Ma ei tea. See on veidi liiga värske ka. Kalli!