Andestage, ma olen nüüd mõnda aega mälestuste lainel, sest trükki on saadetud fotod aastast 2013., viie aasta jagu pilte on veel jäänud ja see vähenegi on mul mitu päeva aega võtnud. Küll mina olen alles agar pildistaja olnud! Olen nüüd otsapidi aasta 2014. märtsis ja avastasin, et ma polegi neid pilte (erinevalt teistest sellel reisil tehtud fotodest ja kogemustest) blogis jaganud. See mootorsaanisafari ja põhjapõdrafarmi külastus (koos muidugi paljude uute põhjapõdra- ja lapitarkuste ning kuuma joogi ja saiakesega kohapeal) oli üks ägedamaid kogemusi mu elus ja ehkki Kroonprintsess seda enam ei mäleta, oli see ka tema jaoks väga-väga eriline seiklus – sai ta ju saaniga sõita ja põhjapõtradele oma väikeste valgete käekeste vahelt sammalt sööta. See kõik oli väga eksootiline ja ilus ja päris… õudne igatsus tekkis praegu kogetu järele. Ikka ja jälle taban end mõttelt, et kui neid pilte ja videosid ei oleks, oleksid vähemalt pooled kõigist ilusatest mälestustest ammu unustuste hõlma vajunud… aitäh, blogi. 🙂
Oi, need nahast jalanõud on nii ägedad 😀 Kas tegu on traditsiooniliste jalanõudega? On need säärtega ühes tükis või kuidas? (On sul üldse meeles 😛 )
Traditsioonilised jah, ta oli üleni rahvarõivais. Oot, ma lisan postitusele täispika pildi!
Lapimaa reis vist 15 aastaselt oli nii äge. Pikk bussisõit, jõuluvana, kelgukoerad, põhjapõdrad – seal oli nii maagiline olla. Mäletan kui valmistusin reisiks, siis laenasin sõbralt sõdurimaske et külmas ellu jääda 😀 Nii ilusad pildid!!!