The fine art of posing

When everyone was here for our Christmas dinner, me and auntie J grabbed our little girls and decided to do a little group photo together. After all, we all were all prettied up and nicely color-coordinated. “Pose for a picture”, they said. “It will turn out perfect”, they said. Not quite…
// Kui meie kallid külalised olid siin, et veeta meiega jõuluõhtu peaproov, haarasime mina ja tädi J oma tited ja otsustasime jäädvustada vahva grupifoto. Me olime ju kenasti üles löödud ja kõik üleni punases. Tuleb välja, et neljakesi poseerimine ja ideaalse pildi tabamine pole päris nii lihtne, kui võiks arvata…
Someone always turns their back or looks away…
// Alati on keegi, kes keerab selja või vaatab hoopis mujale…
… moves in laughter or blinks…
//… liigutab samal ajal naerda ruiates või paneb silmad üleüldse kinni…
… thinks of something heartbreaking and does a sad-puppy-face…
//… kellelegi tuleb midagi südantlõhestavat meelde…
… starts feeding their mother imaginary food and leaves everyone else wondering what the hell is going on…
//… või otsustab keegi oma emale nähtamatut toitu sööta ja ajab kõik teised kohutavasse segadusse…
… or eats bread with their mouth open and does hand gestures at the speed of light.
//… või sööb suu matsudes leiba ja vehib ülehelikiirusel kätega.

Good thing we had a lovely photographer (even though the lighting was poor and the models were impatient and unable to stay still for at least half a second) and it’s lucky we’re a pretty bunch. The photos turned out delightfully charming and are just full of love regardless. 🙂

// Meie õnneks oli meil suurepärane fotograaf (vaatamata nigelale valgustusele ning kannatamatutele ja püsimatutele modellidele) ja olgu tänatud, et me ise nii kaunid oleme. Pildid kukkusid väga armsad ja sarmikad välja ning neist kiirgab palju soojust ja armastust. 🙂