Tühi rand ja nõmmeliivatee

Meie pere (eriti põnnide, kes seda muudkui laaaulavad ja laaaulavad) jaoks on krussis trussikute “Kauges külas” igavesti aktuaalne lauluke – meid on nimelt õnnistatud suvekoduga, millel on juhtumisi seesugune idülliline “koduküla rand”, millest võiks ka laulu (või kümme) kirjutada. On muidugi pisut enam kui pisut naljakas kui tibatilluke Virsik meie liivast erateed mööda randa ukerdab ja “aga nooorel neiiiiuuuul neist ei piiiisaaaa” üürgab, aga mis teha kui laul niivõrd hästi selle paariminutise jalutuskäigu saateks passib. Nagu ma siin paar postitust tagasi kirjutasin, on meil ilmadega sel suvel õnne olnud ja nii oleme me iga kord nädalavahetusel Hiiumaal olles vähemalt ühe või suisa kaks korralikku sooja ja päikeselist rannapäeva saanud. Mida on ju tegelikult absoluutselt palju! Ja noh, tõesti – meil on ikka vedanud küll selle imeilusa puhta liivarannaga, mis on meie tarekesest vaid kiviviske kaugusel ja kuhu harva üldse kedagi peale meie satub. Ja kui satub, peetakse ranna puhtusest ja ilust ikkagi kenasti lugu. Kui mõned üksikud trossid välja arvata, kes (vähe sellest, et nad eratee sildist vähimalgi määral lugu ei pea) oma lollid helendavad pekid autoga otse mere äärde sõidutavad (jaluta, värdjas, sada meetritki!!!!), käed puusas pahkluudeni vees ringi töllerdavad, halvimal juhul ka oma konid ja pudelid liiva sisse vedelema jätavad ja siis oma nõmeda maasturiga koju tagasi sõidavad. Tülgastav!

Okei, ma suhtun neisse autoga merevette sõitvatesse jobukakkudesse ehk liigagi kirglikult – tegelikult selline teine Eesti meie randa tihti ei satu ja enamasti on inimesed, nagu randki, ikkagi võrratult ilusad ja head. Igatahes parkisime me oma kõhud nende piltide tegemise päeva hommikul H emme mmmmmmmmmmaailma parimaid pannukaid täis, haarasime kaasa nii palju mänguasju kui kanda jaksasime ja veetsime terve ennelõuna rannas rannaasju tehes. Ehitasime suure liivalossi, vedelesime, plärtsisime, mängisime koeraga, lugesime ajakirju… ja mina tegin mõned pildid ka. Rannas olles alati mõtlen: blin, oliii mul vaja see fotokas kaasa tassida, ei viiiitsi liivaste kätega hakata kaamerat näppima ja üleüldse, päikese käes hästi ei näe ka, kas ja missugused pildid välja tulevad… aga praegu tagantjärgi on ikka hea meel küll veel portsu (hetkes tavaliste ja argistena tundunud) talletatud mälestuste üle. Kujutan ette kui eksootilised ja võrratud need pildid veel talvel tunduvad!

Me oleme üsna kirglikud liivalossiehitajad, ütleme nii…

Hiiumaal ei toimu eriti (kui me just Kärdla Selverist mõnd DVD’d ei osta ja seda projektoriga lina peale ei lase) multikavaatamist ja tahvleid-telefone mu lapsed ei kasuta (puudub kogemus ja seega ka vajadus ning huvi – nad on harjunud endale muudsorti tegevust leidma), aga mõni rahulik omaette nokitsemise hetk peab inimestel päevas olema. Nii on just Hiiumaa see koht, kus ostetakse kummalegi alati kokku uusi meisterdamiseks mõeldud vihikuid ja raamatuid. Virsik hoidis end tegevuses pisematele mõeldud kleepsu- ja värviraamatutega ning Kroonprintsess (kes on täiesti next level meisterdaja ja nokitseja) tegeles suurtele tüdrukutele mõeldud pabernukuraamatutest nukkude ja riiete välja lõikamisega.

Kõige tavalisem suveõhtusöök – grillitud köögiviljad. Väga egoistlik, sest see on juhtumisi mu lemmiksöök ja et ma olen enamasti vabatahtlik toiduvalmistaja #1, saan ma otsustada ka, mida lauale panna. Sulatan mõned supilusikatäied võid, puistan sekka soola ja pipart ja segan köögiviljaviilud sellega kokku. Siis viskan grillile ja ootan kuni kõik on kuldne ja pehme ja mahlane ja natukene charred. Sest nii on lihtsalt paaaa-aaa-aaa-arim.

Kui vaagnale asetada ohtralt erinevaid lehtsalateid, võib-olla pisut värskeid köögivilju (siin näiteks kurk ja redis) ja siis kuumad köögiviljad mozzarellaga vaheldumisi vaagnale laduda, oliiviõliga üle niristada ja värsket basiilikut sekka rebida… on ikka hea küll. Ja kõrvale võib endale pakkuda veel näiteks ööpäeva jogurti-küüslaugu-ürdimarinaadis lebanud kana ja maailma parimat suvejooki – sekut. Mina küll päris-sekut juua ei saa, aga hästi-hästi külmalt on alkoholivaba vahuvein Henkell absoluutselt võrratu sekujanu kustutaja. Piisavalt kuiv, piisavalt mulline ja alkoholivaba veini kohta üllatavalt vähe “peedine”. Soovitan.

Suve nautida soovitan ka. Isegi kui ilmasid on vähe ja nad ei ole päris nii kolmekümnekraadised ja tuulevaiksed ja pilvitud nagu võiks – nad on sellised nagu meil parajasti võtta on. Kui päike kehvema ilmaga pilve tagant korrakski välja ronib, viska puhvaika seljast ja hüüa: “kuumalaine!” Me teeme nii. Hoopis lõbusam ja suvisem hakkab. 😀