Laatsaretti toodi rekatäis…

(Postitus sündis koostöös aastakümnetepikkuse LEGO-armastuse ja meile hiljuti saadetud LEGO PR-pakiga)

… LEGOSID! Ma ei tea, kuidas neil seda alati niiviisi ajastada õnnestub, aga juba mitmendat korda juhtub, et meid kõiki on mingisugune nõme tõbi maha murdnud, kui uksele koputab kuller ja toob meile kastitäite viisi klotsirõõmu. Kesiganes mind natukenegi tunneb või mu blogi lugenud on teab, et minu meelest võiks kõik muud mänguasjad peale LEGO klotside maamuna pealt ära kaotada ja olekski võib-olla parem. Neid, erinevalt kõigist teistest maailma mänguasjadest (BRIO rongirajad võib-olla välja arvatud?), ei saa kunagi liiga palju olla ja ka mäng ei saa nendega kunagi otsa. Ei saa neid nö. “läbi teha”, ei ole võimalused erinevateks rollimängudeks piiratud ja kohe kindlasti ei muutu nad titekaks. Muidu ei oleks meie, täiskasvanud, saabunud pakkidest vaat, et kõige suuremas ekstaasis…

Nädal aega haigetena kodus vedelenud lapsed, kes igavusest juba mööda seinu üles ronimas olid, said täiesti uue hingamise (ja nende täieliku meeleheite pervel kõikuv ema samuti) ja terve päev oli juhendi järgi nokitsemise ja peenmotoorika arendamisega sisustatud.

Veits rahul.

Kuna meie pere koosneb totaalsetest jõulufanaatikutest, on esimese detsembri ootus juba pikemat aega päevakorras. Mitu päeva nüüd veel on? Kas Mila (meie ihupäkapikk) hakkab käima 1. detsembril või 1. advendil? Millal see juba on? Kas ikka päkapikud juba ei võiks tulla? Lund sajab, kas nüüd on jõulud? Kas NÜÜD tuleb jõuluvana? Ei ole lihtne see jõuluootus, tean ju omastki käest… Ja ega ta nüüd ülearu lihtsamaks ka ei läinud kui lisandus veel üks asi, mida pikisilmi oodata. Me saime lapsed said (khm) LEGO advendikalendrid!

Möödunud aastal oli meil esimest korda šokolaadikalender ja ehkki see oli ka väga armas ja tore Lindti karukestega asi, on see igahommikune kommisöömine ikkagi veits keeruline. Lapsed on veidi segaduses, sest nad justkui teavad, et magustoit käib pärast sööki ja siis need maiused pannakse kõrvale, unustatakse kapiservale, vahel süüakse hommikul kohe… ma ei tea. Ma ei ole päris kindel, et see peab justnimelt komm olema, mis iga päev luugi tagant välja tuleb. Võib-olla üle aasta? Samas ei ole ühtegi muud niisugust kalendriakna taha mahtuvat asja, mida ma oma majja lubada tahaksin. Aga klotse – ma kordan ennast – ei saa kunagi liiga palju olla! Igatahes on meil LEGO kalender vaid ühe korra varem olnud ja tookord saime me sealt lisaks uutele klotsidele ülipalju häid vidinaid, mida muidu komplektidega kaasa ei tule, aga mis rollimängudes igati ära kulunud on. Näiteks potte-panne-taldrikuid jms toredat. Ootan suure põnevusega selleaastaseid üllatusi! Ma ise eelistaksin tegelikult City kalendrit, sest seal on need klassikalised kollased mehikesed, mis minu meelest ägedamad ja rohkem “päris” on, aga tüdrukutele ma seda ideed maha müüa ei suudaks…

Virsik võttis esimesena ette LEGO Juniors hobusetallikomplekti ja minu suureks üllatuseks suutis ta selle algusest lõpuni juhendi järgi iseseisvalt kokku panna. Sellised murrangulised hetked arengus on minu meelest emaduse parim osa. Paneb ise komplekte kokku… minu suur inimene! Juniors on muidugi märkimisväärselt lihtsamini ja loogilisemalt kokkupandav ka kui “tavalised” LEGOd. Meie kolmesele igatahes ideaalne! Võite arvata kui rahul ta ise oma saavutuse üle oli…

Samal ajal kui suured õed oma komplektide kallal pusisid, sai pesamuna enda omadesse kaevuda. Stereotüüpilise poisslapsena on tema meelismäng muidugi bbbdddrrllllll autosõidu puristamine, ehitiste laiali lammutamine (“uaaaauuuu, kui ma siit sikutan, siis see annab järele ja ühest saab kaks!”) ja natukene ka klotside loopimine. Lisaks lammutamisele käivad muidugi vilkad motoorikaharjutused LEGOde omavahel kokku panemiseks, aga üsna ruttu päädivad need püüded klotside raevuka kolkimise ja lõpuks üle toa heitmisega. Mjah, noh!

Rapib taamal keskendunult klotsikakaduud juppideks…

Kui teie jõuluvana kingikotti oleks ka niisugust lahedat loomarongi vaja (meie näiteks kinkisime samasuguse hiljuti ühele väikesele sõbrale ja olimegi veidi kadedad olnud, et endal sellist pole – järelikult õige asi!), siis osalege minu loosimises SIIN, millel auhinnaks just täpselt selline uhke klotsikohver!

Komplektide kokkupanemise tuhin kestis hiliste öötundideni välja. Ma ei ole küll suurem asi rollimänguema (printsessimängud on rohkem H värk), aga LEGOsid võiksin ma lapsega juhendi järgi kokku panna kasvõi lõpmatuseni. Nii tore koostööharjutus ja mõnus võimalus koos aega veeta nii, et kummalgi pole igav ja kumbki ei sügele minema muid asju tegema. Kvaliteetaeg!

Kui uhke ja ülidetailne ehitis lõpuks valmis saab, algab parim osa – mänguaeg! Fantaasia lastakse valla ja kui eemalt kõrvu teritada, võib kuulda muljetavaldavalt põnevaid stsenaariume ja sisukaid dialooge Friends tüdrukute vahel.

Kui ma õigesti mäletan, oli mul kunagi üks LEGO politseijaoskond, millel oli samasugune garaažiuks. Udupeen, ma ütlen! Tahaks LEGO-insenerile töövarjuks minna, et näha, milline see tööprotsess välja näeb. Muljetavaldav on, kuidas vahepeal tundub, et paned täiesti suvalisi klotse täiesti suvalisse kohta ja ühtäkki oled kokku pannud elutruu grilli, porgandipeenra, hamstripuuri ja vinge garaaži. Rääkimata uhketest autodest ja villadest, mis lehekülg lehekülje haaval juhendi järgi kerkivad. Sellise komplekti ja juhendi koostamine – dream job ju?

Milline advendikalender teil välja valitud on? Kas jõuluvana klotse ka toob või on teil mingid oma asjad, mis niiviisi südames on, nagu meie perel LEGOd? Duplo-sõpradele tuletan veel korra meelde, et loosin ühe õnneliku lapse jõuluõhtu-kingipaki sisse välja toreda klotsikohvri. Loosis osalemiseks kliki SIIN!