We had meatballs with cauliflower puree for lunch today. It’s one of Ladybug’s favorite meals and since she’s a little sick (although feeling MUCH better – she has energy and an appetite), she’s obviously the one we cater to. There’s a catch, though – she sort of thinks she ate mashed potatoes. I started tricking her a while ago, because the first time I tried feeding her cauliflower puree, she politely refused to eat it. The same goes for my favorite steamed or boiled cauliflower – she doesn’t want it at all. So I started adding it to her potato mash little by little. The first time I tried this the ratio was 1/5 cauliflower and the rest was potatoes. Today it was the exact opposite: 1/5 potatoes and the rest was cauliflower. She absolutely loved it! She has grown used to the flavor! Yay!
// Sõime täna lõunasöögiks lihapalle ja lillkapsapüreed. See on üks printsessi lemmiksööke ja kuna ta on veel haige (kuigi tunneb ennast palju paremini – ta on üsna energiline ja sööb isuga), on tema ilmselgelt see, keda poputatakse. Siin on aga üks tilluke konks – tema arvab, et sõi kartuliputru. Ma hakkasin teda mõni aeg tagasi natukehaaval ninapidi vedama, sest esimesel korral ütles ta mulle lillkapsapüree peale “ei aitäh, ma ei soovi”. Sama käib mu suuure lemmiku aurutatud või keedetud lillkapsa kohta – ta lihtsalt keeldub kategooriliselt. Niisiis hakkasin lillkapsast pisitasa ta kartulipudrule lisama. Esimesel korral oli vahekord 1/5 lillkapsast ja ülejäänu oli kartul. Tänaseks oleme saavutanud vastupidise: 1/5 kartulit ja ülejäänu lillkapsast. See maitses talle täiega! Ta on maitsega harjunud! Jee!
Don’t forget to ask me questions, the deadline is tonight!
// Ärge unustage küsimusi küsida, täna on selleks viimane päev!
Ma ei saa aru, miks ta ei oleks voinud lihtsalt kartuliputru syya? Arvestades, et enamus 3aastasi ei soo midagi muud peale makaronide, on kartulipudru juba vaga hea saavutus mu meelest.
a) MEIE tahame lillkapsast süüa ja minu huvides on, et ma ei peaks igale matsile eraldi süüa tegema 😀
b) mida rohkem maitseid inimene tunneb ja hindab, seda lihtsam elu tal on. i should know! minu asi on talle hellalt kuid kindlalt õpetada. 🙂
esimesest saan aru. Yhtlasi hakkan selle koige valguses hindama jarjest enam oma vaese emme ponnistusi, kes praadis 20 aastat kotlette kahes jaos: sibulaga ja ilma. 😀 Teisega ma eriti nous pole. Ma olen lapsest saati ja olen siiani toiduga yle keskmise pirtsakas (hehh, ehk ongi asi neis kahes jaos praetud kotlettides 😉 ??!!), aga ma ei saaks oelda, et mu elu selle parast keerulisem on kui naiteks minu oel, kes soob pmselt koike. Ma lihtsalt tean, mis mulle maitseb ja mida ma tahan, ja seda soongi. Mulle ei meeldi eksperimenteerida uute maitsete ja asjadega ja ma ei usu, et selleks, et midagi toeliselt hinnata, peab seda kindlasti ise jarele proovima. Aga no ehk ma motleks teisiti, kui mul lapsed oleks…
mina näiteks ei söö kala ega mereande ega seeni. kas ma soovin, et ma oskaksin neid hinnata? TÄIEGA! ja mul näiteks on ilgelt häbi, kui ma nt lähen külla õhtusöögile ja pean tunnistama, et ma lauale pandud neljast kalasordist ühtegi ei söö ja pigem nälgin. häbi, ma ütlen! ma ju saan oma laste kasvatamisel ainult iseendast lähtuda. 🙂
alles oli mingite paksude inimeste kaalualandussaade, kus väike füürer-tüüpi neljane sõi ainult makarone ketšupiga ja kõige muu peale öökis demonstratiivselt. ema ütles, et ei oska ega taha teda inimese kombel sööma sundida, et küllap ta kunagi hakkab sööma. hakkab ta jee, kui teda ei suunata. 😀
Eeemm, mu vennalaps oli ka “fyyrer”, kes soi ainult makarone juustuga. Muidugi talle tutvustati yhtviisi nii kartuliputru kui lillkapsast kui kala kui liha. Kurgust alla sundima nagu polnud vast motet hakata. Yhel hetkel hakkas sooma. Nyyd ta on 12 ja soob koike valja arvatud kartulit ja korvitsat.
Parima sobranna laps sama teema. Nyyd on 9 ja soob koike, sh kartulit ja korvitsat. 🙂
Yks asi on see, kui laps ei soo mingeid asju, mis on minu meelest aktsepteeritav. Teine asi muidugi see, kui ta seejuures demonstratiivselt oogib ja roogib. See ei ole mistahes juhtudel kena ega viisakas.
Mulle meeldivad vaga juurviljad ja mu vend ei vota neid siiani suu sissegi. Ainult friikartuleid soob 😀 Me kumbki ei soo heeringat, mis oli aga pidevalt meie kodus laual, kui yles kasvasime. Keegi ei sundinud meid seda kyll sooma, proovisime, aga me kumbki ei tahtnud. Me molemad armastame vaga kyyslauku ja vyrtsiseid toite, mida meile kunagi kodus ei antud, sest mu ema on kyyslaugu suhtes allergiline ja vyrtse ta ei soo. Nii et nii palju siis suunamisest ja toitumisharjumuste kasvatamisest.
Ma ei soo ka mereande. Mulle lihtsalt ei maitse ega meeldi. Piinlikkust selle parast, et ma mingeid vooramaiseid molluskeid ei hinda, pole veel tundnud ega kavatse ka tulevikus.
Ma ei hinda nt ekstreemsporti ka, kuid mulle meeldib voimelda ja olen sellega aastaid tegelenud. Esktreemsport pole lihtsalt minu jaoks. Kas peaksin siis kahetsema, et seda ka hinnata ei oska?
oi, ära kindlasti arva, et ma oma mõtlevat (ja üle keskmise intelligentset, if i may say so myself) last millekski SUNNIN. väga suur vahe on, kas asi lihtsalt ei maitse või oled otsustanud, et ei maitse. kui laps täna sööki suure isuga sõi, on see ju HEA, et ma leidsin võimaluse, kuidas talle selgeks õpetada, et talle see maitseb?
also ei ole ma ju öelnud, et viisakas on tunda häbi – MINA tunnen. ma arrrrrmastan kokakunsti, uusi skille omandada, retsepte proovida… aga ma olen täiega piiratud, sest paljusid asju ma lihtsalt ei oska hinnata. ma ei ole väitnud, et mina tean Suurt Tõde toitumise ja lapsekasvatuse kohta, aga ma olen päris kindel, et inimesel on palju lihtsam elu, kui tal on nt. restorane külastades menüüd vaadates valik, mida süüa. minu puhul on see valik üsna piiratud ja mind teeb see alati pisut nukraks… 🙂
mis sporditegemisse puutub – ma olin terve elu VEENDUNUD, et talisport on rõve ja deklareerisin oma jälestust alati valjuhäälselt ja kirglikult… kuni tuli H ja õpetas mu lumelauaga sõitma. see on IMETORE! ja ma poleks seda ealeski omal käel teada saanud, H pidi ikka pushima ja veenma mind proovima. 🙂
Ära kuula, sa oled väga tubli, et erinevaid juurvilju lapsele tutvustad ja minu meelest ei ole kül ok suhtuda, et “ah lapsed söövadki friikaid ja makarone, küll normaalset toitu ka hakkavad sööma. ”
Ema ongi see, kes lapse eest saab teha tarku valikuid kui tal see võimalus veel on ja kasvavale organismile võimalikult tervisliku toidu pakkumine on küll ainult hea.
Sõbranna, kes töötas ühes söögikohas ütles, et emad oli lausa vihased kui tuli välja, et nende ettevõttes ei ole friikartuleid viineritega, selle peale olid emad ähkima ja puhkima hakanud, et “issand, aga ta ei söö mul ju midagi muud”. Kas see on siis parem variant kui see, et võimalikult varakult erinevaid toite oma lapsele sööta.
sul on kõiges õigus ja tegelikult oleme me siin kõik nende seisukohtadega päri. akadeemik maris võitles siin pigem inimese õiguse üle vabale valikule ja iseseisvatele otsustele 😀 ega kõik ei peagi meeldima, aga proovima peab küll – eriti, kui tegelikult maitsebki!
Oeh, see taldrik on imeline. Ma ei ole juba laupäeva õhtust alates ühtegi korralikku rooga söönud, sest kohutav nohu-köha-südapaha lihtsalt ei lase ja nii ma nokingi apelsine, õunu ja viinamarju. Aga praegu tekkis esimest korda isu millegi muu järele! Sa tegid mu terveks vist 😛 Kui keegi ainult mulle seda lillkapsapüreed nüüd kandikul voodisse kannaks..
avastan endast üha uusi külgi – täna olen tunnustatud ravitseja 😀 ma võiks kanda küll kandikuga voodisse, aga see on tsipa raskendatud. pai!
Heh, ei tea, kas see nipp ka 20ndates noormehe peal töötaks 😀 Mina olen rohkem selline eksperimenteerija ja hindan väga tervislikku ja mitmekülgset toitu, aga tema on rohkem selline kartul-kaste-liha tüüpi.. Aja jooksul olen ta ikka päris paljude maitsetega ära harjutanud, sest kaht toitu ma ometi ei jõua teha (eriti veel kell 19 õhtusest loengust jõudes..), aga eks võrdlemisi pikk teekond on veel ees 😀 Aga sina oled väga hea eeskuju! 🙂
P.S. Mina olin tegelikult meie peres alati see laps, kelle pärast kaks toitu tehti – ma ei söönud ühtegi suppi, tomatit, juustu, hapukoort, majoneesi, kala.. you name it. 😀 Hapukoort ja majoneesi ei armasta ma endiselt kuigi palju (on palju huvitavamaid ja maitsvamaid kastmeid!), aga oi kuidas ma armastan juustu, kala, mereande.. Nii et eks see harjumuste tekkimine on individuaalne, aga kahju on ikka, et ma juba lapsena neid toite hinnata ei osanud.
“kartult ja sousti” on pisut jama jah, sest nii palju PAREMAID asju on ju maailmas… aga see on hästi suur asi, kui inimene on natukenegi avatud ja vähemalt nõus proovima. 🙂 täiskasvanud inimest muidugi pole mõtet igaks juhuks lollitada – ma tegin kunagi teismeeas ühele kategoorilisest paprikavihkajast peikale paprikat sisaldavat makaronisalatit, mida ta vohmis kolm taldrikutäit ja siis sai alles teada, et seal on paprika sees. sa püha issand, kuidas see inimene mu peale solvus ja vihastas, korraldas stseeni ja õhtu otsa ei rääkinud minuga sõnagi. 😀
Mis mõttes üldse küsida, miks Miiu lapsele lillkapsapüreed toidab ja miks ta ei lähe sama teed nagu iga teine lapsevanem ja hommikust õhtuni E’le
makarone sisse ei sööda ?
Iga lapsevanem peaks tahtma oma lapsele parimat ja lapse parim on mitmekesine ja tervislik toitumine. Seda eriti esimestel eluaastatel, kui lapse organism nii jõudsasti kasvab ning seeläbi kogu elu tervisele aluse paneb. Ma ei söö ka mitmeid asju, kuid sellest hoolimata tutvustan oma kaheaastasele praegu võimalikult palju erinevaid asju, et tal ei tekiks kommet öelda uuele asjale koheselt “ei”. Ja ta ei ütlegi. Ta proovib huviga ka kõige veidramaid molluskeid, mida issi talle sisse söödab samal ajal, kui mina klomp kurgus pealt vaatan. 😀
maris on tegelikult kaine talupojamõistusega inimene, kes armastab keskmisest rohkem vaielda ja kellega on seda alati äärmiselt põnev teha. päris kindlasti ei arva ta, et lapsed peavadki ainult makarone sööma, see läks meil pigem mingiks aateliseks diskussiooniks siin ära. 😀
valmista ennast ette selleks, et su kõigesööja hakkab mingil hetkel kõige kummalisematel põhjustel oma varasematest lemmikutest keelduma 😀 aga pakkuda tasub ikka järjepidevalt – kui keeldub, siis keeldub, aga vähemalt on võimalus!
Hetkel olen toesti kusjuures taitsa kaine. Aga kui ma peaks iga paev selliseid tuliseid aatelisi diskussioone pidama, siis ma ilmselt kauaks kaineks ei jaaks. 😀
Eks ta praegu ka vahest pirtsutab, aga ma see paha ema, kes ei lase endaga jonnida. Kui keeldub millestki sellisest, mida ma tean, et ta muidu sööb hea meelega ehk kui keeldub, et katsetada, kas annan talle hoopis midagi paremat, siis ma tõstan ta laua tagant ära ja ütlen, et mingu söögu siis, kui kõht tühi on. Üldiselt ta siis mossitab minuti ning ronib seejärel ise laua taha ja kraabib taldriku viimse lusikatõmbeni puhtaks 😀
Tervislik toitumine on vaga hea.
Te olete koik imetlusvaarsed emad, sest suunate oma laste toiduvalikuid.
Ma ei ole ka arvanud, et on hea, kui inimene ohtust hommikuni ainult makarone sisse soob. Palun vabandust, kui see nii kolas.
Ma lihtsalt arvan, et kui inimene, kas 3aastane voi 30aastane, ei soo koiki asju, siis ei ole ta elu sellest a) keerulisem b) vaesem.
Mulle tundus, et ma voiks rahul olla, kui mu 3aastane laps sooks tublilt kartuliputru ja muidu ka nurisemata sooja toitu.
Mul tekkis kysimus, kas kartulipudrul lillkapsapudruks muundamisel on mingi sygavam idee taga.
Ma ausalt ei tahtnud oelda, et keegi on paha ema selle parast, et ta oma lapsele juurvilju sisse soodab.
Nyyd ma jaan vait. 🙂
Ma nii kuri ka polnud, et minu pärast vait peab olema 😀 Minu jaoks lihtsalt on Miiu tegu täiesti mõistetav ja põhjendatud. 🙂
ma sain sust aru ja debatt on teretulnud ja nagu teinekord ikka juhtub – we’ll agree to disagree. SINU elu ei ole raskem kesisema valiku pärast, mina kogen seda kui ebamugavust, millest ma soovin last säästa. ja mitmekesisus rikastab igatahes – olgu tegemist siis eriarvamuste või köögiviljadega. 🙂
Ma ka väiksena ei söönud enamus asju või noh tegelikult isegi teismelisena. Seepärast ma nii peenike toona vast olingi, et ma sõin poole vähem kui praegu, sest kodune toit ei maitsenud, juurviljad ja muu selline öäkk 😀 Nüüd 20ndate keskpaigas söön ma vist kõike ja ka naudin. Selles suhtes, et ma arvan, et toidu suhtes pirtsakusest on võimalik küll nö välja kasvada.
Aga kiidan sind, et oled leidlikult ja rahumeelselt oma lapse sööma meelitanud selliseid asju. Muljetavaldav 😀 Sa paistad üldse selline ema, kes viitsib keskmisest rohkem jännata selliste asjadega ja tegeled väga palju 😀
muidugi on võimalik ja pealegi ei tohi kedagi midagi vastu tahtmist sööma sundida – see süvendab ju vastumeelsust. järelikult käitusid sinu vanemad õigesti ega sundinud sind ja sa said ilma trotsita nende söömise juurde jõuda. 🙂
mis jändamisse ja tegelemisse puutub – ma kohe päris kindlasti ei tegele ega jända rohkem, kui keskmine ema. näiteks lillkapsapüreed on ju oluliselt lihtsam teha, kui kartuliputru, sest lillkapsast ei pea ju koorima 😀 ja muidu on ka peamine tegeleja, jändaja ja kannatliku meelega mängukaaslane meie peres issi. mina olen kasvataja, distsiplineerija ja peamine lohutaja, kui suur-suur mure on. meisterdamise valdkond ka minu. ülejäänu kõik isa ampluaa. 😀
Kartul ja lillkapsas on kindlasti lapsele parem kui kartul! 🙂 selline väike pettus on täitsa ok!
Käisime väljas söömas (itaalia suunitlusega), mina ja mu 14-kuune sõime pennesid tomatikastmes oliivide ja kitsejuustuga. Naaberlauas tellis üks ema oma (veidi suuremale) lapsele laste menüüst friikartulid viineritega. Nagu iga kell oli minu söök tervislikum ja tomatikastmes makarone söövad ju ka phmt kõik lapsed! Oliivid meeldisid lapsele eriti hästi (jajah, soolased, ega ma talle purgitäit ju ka sisse ei söötnud neid)
minu meelest on täiesti kohutavalt ebaõiglane lapsele ettekirjutusi teha, mida sööb ja mida ei. E sööb maailma kõige kentsakamaid asju (kõiki rohelisi ürte peotäite viisi, toorest sibulat, musti oliive, väga vürtsiseid toite, sprotte jne.) – asju, mida lapsed harilikult ei söö. ja tema ka ei sööks, kui poleks antud. ma olen talle isegi ühe mahedamapoolse tšillikauna pihku pistnud, kui ta seda nõudnud on – pool sõi ära ja kui väga-väga teravaks läks, poetas issile ja teatas, et isu täis. 😀 eriti räige on, kui lapse toidulaud koosnebki vaid poolfabrikaatidest, viineritest ja friikartulitest. muidugi võib endale aeg-ajalt patuseid naudinguid lubada, aga see ei tohi olla söök, mida lapsevanemad lapsele anda EELISTAVAD…
Ma ei ole su haige lapsekse kohta midagi öelnud.. tundus kuidagi pealiskaudne su tõenäoliselt suures mures, kuna tegelikult ei tunne me ju teineteist. Tore, et teil nüüd paremini läheb!
ma hindan sinu soovide siirust. tõesti. aitäh!
Ole pai ja räägi see ka lahti kuidas sa seda täpsemalt valmistasid. Tahan järgi teha! Kartul-lillkapsas 50-50, vast juba läheks mu preilnal alla küll. 🙂
Nii tubli ema oled, eriti just toitumise koha pealt. Ma püüan ka, aga alati ei tule välja 😀
minul ka ei tule alati välja! see on okei 🙂 peamine on üritada nii hästi kui välja tuleb ja jaksu on. pealegi on enamus “tervislikke valikuid” hoopis lihtsamad valmistada, kui arvatagi võiks.
lillkapsapüree tegin ma poolest suurest lillkapsapeast ja neljast tibatillukesest kartulist, poolest hakitud sibulast ja kahest supilusikatäiest võist. lillkapsas tuleb hästi korralikult ära kurnata, sest kui kartulipuder jääb tärklisesisalduse tittu “sidusam”, siis lillkapsapüree jääb hoopis õhulisem ja vedelam – eriti, kui keeduvett välja ei kurna. sõltuvalt kartulisisaldusest panen piima ka, aga kui enamuse moodustab lillkapsas, siis ei. maitsestasin soolaga. ei midagi erakordset, aga oma lihtsuses väga maitsev. 🙂
Üksküssa veel: kas purustasid saumiksriga või pudrunuiaga? Kartulipudrule on saumikser küll saatanast:D
kui kartulit on palju, siis pole mõtet tapeediliimi teha jah 😀 aga kuna lillkapsas tärklist pole, ei juhtu sauaga püreerides midagi. mina püreerin – saab ühtlane ja siidine!
Väga hea mõte. Oleks ka huvitatud täpsemast retseptist. Lapsed söövad päris palju ka silmadega ning toidu struktuur on samuti oluline nende jaoks. Kaks näidet mul viimasest ajast võtta. Eile tegin ahjus juustuga brokkolit. Laps võttis kõigepealt ühe suutäie veidi pehmemast tükist, maitses hea ja tahtis veel. Andsin tüki õisikust ja ta ei olnud seda mitte mingil juhul nõus enam alla neelama. 🙂
Hiljuti pakkusin talle paprikatükki. Korra ampsas ja siis arvas, et tema seda ei taha. Paar nädalat hiljem lõikasin paprika rõngasteks. Laps vaatas otsatükki ja ütles, et see on Minnie ning sõi paprika ära. Peale seda läheb meil vähemalt 1 paprika päevas, muudkui nõuab. Ilmselgelt aitas visuaalne pool huvi tekkele kaasa.
Söögikohtade puhul on üldse kurb tõdeda, et enamus kohti on lastemenüü osas vaimuvaesed ja ülim saavutus on friikad, viinerid, lihapallid. Minu meelest peab lapsele andma võimaluse erinevate toitudega tutvuda ega tohi ka ise temasse eelarvamusi süstida öeldes, et sa ju ei söö seda niikuinii. Tean last, kes küsis ema käest “Kas ma söön seda?” ja ema siis vastas, ei seda sa kindlasti ei söö või see sulle vaevalt maitseb.
Ise sõin lapsena suurema osa ajast ainult kartulit hapukoorega, hommikuti praetud muna ja saia. Ühel hetkel täiskasvanuna hakkasin teadlikult ennast kõigega harjutama, mille puhul ma arvasin, et ma ei söö seda. Nüüdseks olen jõudnud selleni, et enamus asju maitsevad, ainus, mis minus 99,9% vastumeelsust põhjustab on punane peet ja seda sisaldavad toidud.
kirjutasin ülevalpool Kätlini kommentaarile vastuseks “retsepti” – loodan, et sellest on tolku 🙂
see on väga õige, et lapse jaoks on söömine väga suures osas emotsionaalne ja pealegi – mingist vanusest ei ole söömine laste jaoks enam meeldiv tegevus, vaid tüütu kohustus. nii palju muud põnevat on ju siin ilmas! sellepärast tuleb sellele nendel perioodidel ka teatava vanemliku kavalusega läheneda…
minu meelest on näiteks väga ilusad näited lihapalli-lastepraadidest lyon ja diip – on küll kartulipuder ja lihapallid, aga mahlased, korralikus koorekastmes pallid tõelise, mõnusa kartulipudruga. selline söök, mis on lapsele tuttav, aga samas väga maitseküllane ja täisväärtuslik. kiidan väga. 🙂
Seda peab proovima, aitäh idee eest! Tegin just eile valmis lihapalle tomatikastmega, et täna oleks lihtsam 🙂 kuna ma ise kartulit väga ei tarbi (küll aga nt bataati, mis on meie laste lemmik), peaks seda lillkapsa versiooni kindlasti proovima. Kas oled ka aurutatud lillkapsaga teinud? Et äkki siis on vähem kurnamist?
Mu arust on see sul super idee 🙂
Muideks laste maitsed muutuvad aja jooksul päris palju. Töötasin ise lasteaias ja teine õpetaja minu kõrval pahandas söögi väljatõstjaga, kui ta mõnele lapsele, kes ei armasta salati/kastet/kartulit seda tõstis. Mina ütlesin, et kindlasti PEAB kõigile tõstma. Taldrikud on piisavalt suured, need asjad ei pea omavahel lihtsalt kokku puutuma, aga lapsel peab alati olema võimalus maitsta seda, mis on ju ettenähtud. Niivisii hakkasid meil päris paljud pirtsakad sööjad salatit/kastet jmt sööma. Mina ei sundinud, kuid tahtsin, et see toit oleks neil ees. Vanemad maksavad ju täishinda toidu eest. Kui menüüs on nt kartul, kaste, kala, salat ja laps teatab, et tema sööb ainult kartulit, siis kas tõesti peakski vaid kartulit tõstma? No ei 😀
Noh, ma olen hoopis selline, et ma ise ei taha lillkapsast suurt midagi teada ( kui ta just toores pole, dippida võib seda küll), aga Leenule söödan hoolsalt sisse. Ma üldse pakun ja teen talle igasuguseid imevigureid mida ma ise pole nõus raha eest ka suhu pistma ( no ok, oleneb summast.. :D:D) lootuses, et ehk temast kasvab väiksem pirtsper*e kui minust.
Muidugi garantiid pole, sest lapsena vitsutasin ma kala kahe suupoolega, jõin hoolikalt piima, nõudsin aga omletti ja sõin taluvõid tükkide kaupa. Praegu ma ee…pigem jätaks vahele või nii.
Bruno teeb alati nalja, et minuga on hea odav elada, et mind ei pea restorani viima. St. ma ise ei taha, sest ma tean isegi, et suurem osa asjadest ma ei oskaks hinnata ega nautida ja mis siis ikka seda raha niimoodi kulutada.
Ja ikka natukene on minul ka häbi, et ise täiskasvanud inimene ja selline.. a samas õnnetu inimene pole. Lihtsalt piiritletud 😀
Eks elu näitab kas mu ponnistused Eileeniga kannavad vilja või mitte 🙂
jep – tegelikult ei ole ühegi lapsevanemliku ponnistuse viljakusele (kahjuks) garantiid, aga proovima ju peab. mina sõin ka päris väiksena kala… huvitav, mis meiega siis juhtus? 😀
Super tubli ema oled! Mul kodus uks pirtsakas 2 aastane, kes ei ole mingi nipiga lihtsalt nous juurikaid sooma, tee mis tahad. Kusjuures beebina soi koiki juurikaid. Et ta natukenegi neid sooks peidan neid toidu sisse, samamoodi lillkapsast kartulipudru sisse, spinatit omleti sisse jne. Sundida ei saa ju ega tohigi, siis on trauma kogu eluks. Maletan kuidas mind lasteaias sunniti sooma tatraputru ja lopuks ma oksendasin kuna mulle see toesti ei maitsenud ja siiamaani ma ei suuda seda suua. Minu laps ei armasta kull juurikaid aga samas soob kahe suupoolega naiteks tuunikala, kalmaari, oliive, krevette, maapahklivoid ehk siis asju mis voib olla pole koige popimad laste seas 🙂
meie E’l käivad kõik asjad periooditi – pisemana sõi ta eranditult kõike, nüüd on pisut valima hakanud. tõenäoliselt hakkab sinu põnn ka uuesti juurikaid sööma. sundimine on tõepoolest hästi vale ja lapse isiku vastu austusetu ja alandav. pealegi, nagu siin juba mainitud on: igaüks ei peagi KÕIKE sööma. peaasi, et proovibki. 🙂