Ilus mälestus: Üks noor pere aastal 2012

Olen viimase aja sündmuste valguses väga palju mälestustes ja pildikaustades tuhninud, et olulisi hetki välja trükkida. Kui elu ring ja surelikkus end meelde tuletavad, kasvab piltide ja videotena tallele pandud mälestuste väärtus hüppeliselt ja kohe tekib tunne, et kõik need hetked peaksid igapäevaselt silma all olema.

Ma olen pikalt tundnud, et meie lagedate seintega kodu ei ole päris nii kodune nagu võiks. Minimalism ja asjade vähesus ja valgus ja õhk ja lihtne koristada – see kõik on super, just nii ma tahangi elada. Aga ma tahan ka, et mu kodu oleks meie nägu, mistõttu ma juba pikemat aega nuputan, mis, kus ja kuidas meie seinu kaunistada võiks. Otsustasin nüüd (ja sain H nõusse, imede ime), et esikusse tuleb suur fotosein. Mitte liiga korrapärane, mitte liiga värvi järgi koordineeritud piltidega – lihtsalt hästi palju (loe: kolme meetri kõrguse lae jagu) meid, hästi palju neid ilusaid hetki, mis kõvakettal kaustades unustuste hõlma vajuvad. Meil on rohkem kui kuue aasta jagu imeilusaid pilte – suures osas muidugi tänu blogile, sest suure blogi-entusiasmita poleks 2012 jõuludel siia majja peegelkaamerat tulnud ja mina poleks seda käes hoidma õppinud ja üleüldse oleks kõik hukas.

Nii ma siis sorteeringi siin sadu ja sadu pilte, mis kõik on muidugi kaustades pealkirjaga “kaarditühjendus”, sest MILLEKS pildid kohe kategoriseerida kui saab neid ctrl + x abil desktopile lajatada ja siis aastaid hiljem mustast materjalist tuugalt täis kaustu mööda kettaid ja arvuteid kokku kraapida, sorteerida, ümber tõsta…. puhhhhhhhhhhhhhhhh! Aga motiveeriv on see, et sedasi tuleb praegu välja nii palju armsaid hetki ja pildiseeriaid, mida ma hiiglama kaua näinud ei ole, osasid isegi ei mäletanud enam! Vaatan videosid vastsündinud Kroonprintsessist ja mõtlen: kas tõesti selline äbarik väike tulnukas võis minu 2,5 kg tütar olla? Pooleaastast Kroonprintsessi nähes läheb meil kõigil sassi, kas tegemist on tema või Väikevennaga – vahel ei reeda isegi riided, sest needki on ju kolmandal ringil. Virsikut vaadates mõtled, MISMOODI on võimalik, et praegu nii hele ja sinisilmne väike inimene võis sündides NII TÕMMU olla?! Sürr. No ja ma mõtlesin, et miks mitte neid seni avaldamata pilte (ehkki selle postituse seeriast mõned pildid kuskil postituses vist on ka) vahel ka siia üles laadida? Need 2012. aasta suve pildid on tehtud Haapsalus Laterna baaris ja Müüriääre kohvikus – olime teel Hiiumaale (nagu ikka) ja peatusime viivuks Haapsalus, et Madikeniga kohtuda. Tema need minu meelest nii kohutavalt armsad ja rõõmsad pildid tegi ja ma olen talle nende eest maailma lõpuni tänulik.

Tagantjärgi postitamisel, muide, on üks suurepärane eelis veel – värsketel piltidel tundub alati kõik nässus olevat. Nurk kole, kompositsioon halb, hambad kollased. Täna vaatan: armas jumal, kui ilusad ja rõõmsad inimesed!