(Kuna mul ei ole nõusolekut Kroonprintsessi rühmakaaslaste piltide avaldamiseks blogis, tegin ma kõigi teiste laste näod uduseks. Eks ta pisut veider on, aga ma ei saanud jagamata ka jätta, sest nad olid lihtsalt nii toredad…)
Nagu räägitud sai, käisime reede õhtul Kroonprintsessi lasteaias emadepäevapeol. Kohe, kui lapsed hanereas saali sibasid, endale istekohad otsisid ja laulu lahti lõid, olid mul, nagu ennustatud, kraanid lahti. See härdus oli nii võimas, et kui teisi inimesi poleks saalis olnud ja kui Kroonprintsess mu vesistamist äärmiselt kahtlustavalt vaadanud poleks, oleks sellest võinud saada korralik ugly cry. Püüdsin siis ennast vaos hoida nii hästi, kui suutsin, et Kroonprintsess jumala eest ei arvaks, et ma seal kurbusest nutta ulun. Väga hästi vist ei õnnestunud, sest ma löristasin ennast koguda üritades ja silmi pühkides valel hetkel nina ja see vist kostus natuke üle terve saali…
Aga kui nüüd mitte keskenduda sellele, kui märja koha peal mul silmad on (sest eks ma natukene ikka liialdan ka, põhiliselt toimus ikka kõrvuni naeratamine ja ehk pisut liiga vali juubeldamine), siis oli ikka põhjust härdaks muutuda küll. Vähe sellest, et see oli minu kõige esimene emadepäevapidu emana (sest alles ma ju laulsin ise koolis aktusel emale pühendatud laulu – kuhu see vahepealne aeg kõik läinud on?), oli see üks enneolematult ilus väike pidu. Kroonprintsess ja tema rühmakaaslased on märkimisväärselt tublid ja kihvtid lapsed (sedasama kinnitasid meile hiljem lastevanemate koosolekul ka õpetajad – ka teiste rühmade õpetajad olevat käinud ja kiitnud, et nende rühm on silmapaistvalt asjalik ja tubli) – igaüks laulis, tantsis ja mängis aktiivselt kaasa, osad lapsed osalesid väikeses etenduses ja kandsid absoluutselt laitmatu ajastusega ette päheõpitud repliike… ja nad on neljased! Nii-nii toredad neljased, kelle rühma juures on minu meelest kõige armsam see, kuidas ühe lapse lahkudes kogu rühm teda hüvastijätuks kallistama jookseb. Mina käisin sellessamas lasteaias, esinesin samas saalis, mis nüüd tundub hoopis pisem (“lauad ja laed olid samad, kuid hoopis madalamad…”), mängisin sellessamas suurepärases lasteaiahoovis, veetsin nädalaid oma lapsepõlve suvedest lasteaia paradiisimõõtu suvelaagris ja mul on nii hea meel, et meie Kroonprintsess ka seda kõike kogeda saab.
Iga nende esitatud lavastus on alati viimse lihvini viimistletud – õpetajad kannavad ette ilusti sõnastatud sissejuhatuse ning võtavad vahepeal ka ise osa – sellel pildil siin on väikesed jänkukesed peitu pugenud vihma eest, mida õpetaja pildiloleva sinise tupsuga sahistades etendas. Lapsed teavad täpselt, milliseid märguandeid muusikaõpetaja klaverimängus tähele panna, et õigel ajal liikuda, tantsida, kükitada ja teevad kõike ülima püüdlikkusega kaasa. Lauldes läheb küll siin-seal natuke sassi, aga sellest pole midagi – nokad on laululinnukestel pärani lahti ja meel rõõmus. No okei, kui lõpuni aus olla, on meie peres sellega natuke keerulisem – mina kiidan last, et ta nii toredasti ja ilusti esines ja tema vastu: “ei läinud hästi, ühe koha läksid sõnad sassi…”. Nooojah. Ma ju jälgisin teda! Tal läkski konkreetselt üks sõna teisega vahetusse. Saate aru, millise perfektsionistist drama mamaga ma siin koos elan? Huvitav, kust selline käitumine pärineb…
Kroonprintsessi meisterdatud emadepäevakaart, mille üle ta ise (minust rääkimata) pööraselt uhke oli. Kas see pole mitte suurepärane, kui palju vaeva õpetajad nendega näevad, et nende käsitööprojektid nii uhked ja kaunid välja kukuvad?
Kas sa võiksid mõnes oma postituses kirjutada veidi ka Kroonprintsessi lasteaiaga harjutamise ja harjumise kohta? Või äkki oled seda juba teinud ning mul on see märkamata jäänud? Oleks huvitav lugeda! 🙂
Meie ootasime lasteaiaga seni, kuni ta ise minna tahtis ja see oli kolme (ja poole?) aasta vanuses. Esimesed kaks nädalat käis poole päeva kaupa, edasi terve päeva 🙂
Ka mina olen selles lasteaias käinud ja suved suvelaagris veetnud.