Kroonprintsessi JUUBEL

Kes meist üldse midagi teab on kindlasti kursis, et jaanuar on meie jaoks väga kõrge sünnipäevakontsentratsiooniga kuu. Kohe kui jõul läbi saab, hakkab üks ööpäevaringne lakkamatu mismasünnakssaadatahan ja kedamaomasünnalekutsun. Mullu oli peopidamisega nagu oli, nii et sel aastal olid sünnipäevakogunemised kohe eriti palavalt oodatud. Noor juubilar otsustas esmakordselt, et soovib kodust teemavaba pidu, mis tema peokorraldajast emale igatahes sobis, sest korraldamise ja orgunnimise toss oli veel jõuluperioodist värskelt väljas. Mulle endale meeldisid sõbrannadega kodus mängimise sünnipäevapeod lapsena VÄGA ja ehkki kodusünna on ehk pisut valjem (või vähemalt ei haju kilked ja sammumüdin sama hästi ära) ja intensiivsem kui mängutoas peetud peod, on sellel ikkagi omamoodi sarm, arvan ma. Hullult hakatakse mänge, etteasteid ja tegevusi ise välja mõtlema, mida mängutoas möllates nii naljalt ei juhtu. Ja eks ole vanus ka juba sealmaal, et sõbrantsidega omapead askeldamine rohkem huvi pakub… khmm…. kas keegi selgitaks mulle korra veel ja seekord hääästi aeglaselt, kuidas see juhtus, et mul KÜMNEAASTANE tütar on?!

Igatahes. Peost siis:

Iga kord kui ma üritan olla osavõtlik lapsi otsustesse kaasav lapsevanem ja uurin neilt, mida nad õhtusöögiks süüa tahaksid (oodates vastust stiilis “suppi”, “lasanjet”, “hakklihakastet” vms), karjatavad nad särasilmil ootusrikkalt: SUSHIT! Nii et võite kuus korda arvata, mida rahvas ka tänavusele sünnipäeva-peolauale kõigest kõige enam ihkas. Ja eks ole sedasi muidugi mõnus ka – võtad aga ilusatelt värvilistelt vaagnatelt kaaned maha ja laud kaetud, kusjuures toiduga, mis sünnib külmalt (ja jooksupealt näpu vahele haarates) süüa, on päris toit ning pakub ühtviisi palju rõõmu nii lastele kui täiskasvanutele. Meie laste TOP3 lemmikud on Philadelphia lõhe uramakid, krõbeda kanaga tempurad (samuti ühe teatud ema lemmikud…) ja lõhenigirid.

Meie lemmikud go-to sushikohad on aastate jooksul palju kordi vahetunud, kuid viimastel aastatel on MySushi püsima jäänud – minu meelest teistest sushikohtadest peajagu üle nii rullide priskuse, tooraine, kui ka hinna ja kvaliteedi suhte poolest. Nagu öeldud, on meie lapsed sushi järele justkui arust ära, nii et tellimusi läheb meie majast MySushi poole teele sagedamini kui ma tegelikult Woltile raha anda tahaks. Kui sushisööming pikemalt ette teada on (nt kui meile sõbrad külla tulemas on, valmistun alati sedasi varakult), siis on hea nipp tellida otse nende kodulehelt ja ise järele minna – seal on pidevalt megapalju ulmeheade hindadega sooduspakkumisi (vaadake ise järele, kui ei usu) ja minu meelest on neid puhveteid üle linna juba nii palju, et kodu lähedalt mõne ikka leiab! Suurema seltskonnaga saab sedasi mõnusa sushielamuse pealt korrraliku säästu!

Kui tavaliselt on meil ikka mängud ja tegevused plaanitud olnud, siis seekord jäi Laisk Ema pigem lootma sellele, et inimesed on piisavalt suured, et eneste meeli ise edukalt lahutada. Siiski panin kokku ühe väikese sünnipäevalapseteemalise Kahooti. Kes veel ei tea (ja täiesti üllatavalt paljud mu ümber ei teadnud, mis on äge, et on veel ÜKS “pidu”, kuhu ma viimasena ei jõua :D), siis on niisugune brauseripõhine viktoriinirakendus, kus saab tasuta luua omaenda viktoriini (kõige tavalisem on vist valikvastustega variant), milles osalemiseks saavad mängijad omaenda nutitelefonidest hõlpsasti sisse logida ja aja peale küsimustele vastuseid anda. Hästi lihtne kasutada nii koostajale kui osalejatele, tekitab ülivahvalt hasarti (sest edetabeli kujunemisel loeb õigsusele lisaks ka kiirus) ja on niisugune mäng, millest saavad rõõmu tunda ka arglikumad ja rambivalgust mittearmastavad peokülalised. Nii peoprintsess ise kui ta külalised jäid mänguga rahule ja see andis neile võimaluse korraks tuurid maha võtta okei, valetan täiega, nad läksid käima ja kisendasid nagu hullumeelsed. 😀 Aga niii äge oli!

Kui korra on jäätisegraanulikesed majas olnud, on tort eilne päev! Küsimuse peale, mis sünnipäevapidudel magustoiduks olema peaks, kõlas tütarde suust ühehäälne MINIMEEEEEEEEEELTS! Ma olin korraks juba unustanud, et need geniaalsed pallikesed üldse olemas on, aga laps-inimesed ei unusta midagi. Ealeski. Ma mäletan oma esimest skepsist nende osas, aga fakt on, et tegu on ime-ime-imehea maitsega (koore)jäätistega, millel on lihtsalt lõbuskummaline tekstuur ja mis tekitavad väikestes peokülalistes garanteeritult palju elevust. Minu laste lemmikmaitse on alati olnud sidruni-laimi sorbett, aga nüüd oli valikus ka piparmündišokolaad, mis on nende teine kõige lemmikum jäätisemaitse maailmas üleüldse! No ja minu ju ka…

Ülejäänud õhtu möödus neil omaette askeldades (kusjuures kaasati ka väikesed õed-vennad, mistõttu oli lapsevanematel erakordselt lebo õhtu), möllates ja kingitusi avades. Hästi kihvtide väikeste inimeste seltskond ja hästi hea pidu, ma ütleks. Mõned peokülalised jäid ka ööseks (ja mõne peokülalise lapsevanemad pärast uneaega hommikuni lobisema…), nii et peojärgsel hommikul ärkasin kuue lapse emana. 😀

Ja see minu tütar…

Ma tean, ma tean – seda räägime me, lapsevanemad, ju kõik. Et aeg läheb nõnda ruttu ja kuhu need kümme aastat küll kadusid ja nii edasi… aga TEGELT ka! Kui ma mõtlen, kui palju olen mina (peaasjalikult tänu talle) kasvanud, kellekski hoopiks teiseks (loodetavasti ka paremaks) kujunenud, kui palju me oleme koos kogenud, läbi teinud, naernud-nutnud-ragistanud… kuidas mahub nii kiirelt mööduva kümne aasta sisse NII palju?

Kutsun teda viimasel ajal Mõistuse Hääleks, sest kuidagi on kujunenud nii. Sellest lapsest on kasvanud aus, otsekohene, terava keele, suure sisemise tarkuse ja säravate silmadega väike inimene. MINU inimene! Ei pane keegi mulle puid alla nõnda tabavalt nagu tema oskab. Ei üllata keegi mind oma sõnaosavuse ja vaimuvirkusega nii nagu tema seda teeb. Ta paneb mind laginal naerma ja totrustele vandeseltslaslikult kaasa kihistama. Küsib minult suure inimese küsimusi ja arutleb minuga suure maailma teemadel. Ma olen endale kasvatanud tõeliselt imetlusväärse sõbra, kellega on iga päev eelmisest natuke parem. Ma olen nii uhke, et mitte ükski maailma angaar (kummatigi siis üks inimkeha) nii suurt uhkust enda sisse mahutada ei saaks. Mul on temaga vedanud. Maailmal on temaga vedanud!