What do you know? Kiddo apparently loves lemon juice. At least the kind she’s squeezed on her very own!
My little ladybug is growing up to become quite the little cook and I’m sure you can imagine how proud that makes her mama bear. When we go grocery shopping, she is very interested in learning any new kinds of food there are (the few she doesn’t know already) and demands to help pick up everything we need. The girl obviously knows her onions (pun intended) and can tell which peppers are chilies (and why they’re not much fun to munch on), not to mention all the other basic fruits and veggies. She takes all her food knowledge back to her play kitchen and since a couple of days back she also serves me avocados and mangoes. Today’s lunch was brought to us almost entirely by her – she squeezed lemon juice, pressed the garlic, zested the lemon, poured olive oil, seasoned with salt and watched the pasta water come to a boil to throw the spaghetti in.
Not only am I delighted that I have company in the kitchen and that she’s picking up something I’m good at, but I’m also proud she’s becoming more self-sufficient by the day. I think the most embarrassing thing a woman can ever do is flaunt her inability to cook. “I can’t even boil water or fry an egg”, they say with pride, as if only eating out at restaurants and not being able to cook was in any way posh or admirable. I think a strong, independent woman should be able to cook herself a meal, earn her own money, raise her kids, build a career, know how to use tools (my mother in law calls her power drill her declaration of independence :D) and take care of her own household if she needs to. What do you guys think?
// Minu väikesest printsessist on kasvamas tõeline väike kokk ja te kujutate ilmselt umbes ette, kui uhke tema emake selle üle on. Kui me toidupoodi külastame, tunneb ta erinevate toiduainete vastu suurt huvi ja on tõsiselt õpihimuline, kui ta mõnd asja ise ära ei tunne. Alati peab tema saama puuviljad-köögiviljad ise valida ja kotti pista ja toidukotte pakkida aidata. Harilikumad köögi-, puu- ja juurviljad on tal selged, küüslaugud, tšillid, lillkapsad, brokolid, kressid, rohelised sibulad ja muu selline ka. Ta võtab kõik oma kokandusalased teadmised oma mängukööki kaasa ja serveerib mulle nüüd ka paar päeva tagasi selgeks õpitud mangosid ja avokaadosid. Tänase lõunasöögi (meie suur lemmik sidrunipasta, retsept {SIIN}) valmistas ta peaaegu täiesti ise – tema pressis sidrunimahla, riivist sidrunilt koore, pressis küüslaugu, valas oliivõli, maitsestas soolaga ja ootas kuni pastavesi keema läks, et sinna spagetid sisse pista.
Ma ei ole mitte ainult ainult sellepärast üliõnnelik, et mul on köögis nüüd abiks väike vahva seltsiline ja et ta õpib selgeks millegi, milles mina tugev olen. Minu jaoks on tõeliselt tähtis, et ta õpib, areneb ja muutub nõnda iga päevaga iseseisvamaks. Minu meelest absoluutselt ja eranditult kõige piinlikum asi, mida üks naisterahvas teha saab, on eputada oma suutmatusega ise süüa teha. “Ma ei oska vettki keeta ega mune praadida”, hooplevad siidikäpad suure uhkusega, justkui säärane saamatus ja iga päev väljas söömine oleks imetlusväärne ja… daamilik? Minu meelest peab üks tõeline naine vajadusel oskama endale ise süüa teha, raha teenida, oma lapsed üles kasvatada, karjääri teha ja tööriistu käes hoida (mu ämm kutsub oma akutrelli oma iseseisvusdeklaratsiooniks :D), et majapidamine ümbertringi kokku ei kukuks. Mis te arvate?
Ta on Sul niiii armas! Ja vot selline on õige pliks – mõistab kokata, sealjuures on peas naiselik lipsuke ja põlve peal vaatab vastu Batman! 😀
Lilian on ka praegu juba nii suur abiline. 50% päevast käib ta kulp/pannilabidas/väike pott käes ringi ja pakub kõigile süüa. Kui mina süüa teen, siis tahab asjaajaja kõike ja koguaeg segada. Ei jõua ära oodata, kuni ta juba veidike suurem on ja saamegi asju koos teha. Praegu piirdub tema abistamine vaid smuuti jaoks puu- ja köögiviljade kannu asetamisega.
sellisena mina kujutasingi raseduse ajal vanemdamist ette – et teeme koos asju ja veedame aega ja õpime ja lõbutseme ja niiiiiiiiiiii ootasin seda aega. tütre ema on ikka sigalahe olla, onju?
Mind ajendas kommenteerima tegelikult üks viimastest väidetest, et nõme on, kui naine ei oska süüa teha.
Mina näiteks ei oska, päris tõsiselt. Mulle on alati süüa tehtud ja minu eest hoolt kantud ja nüüd kui mul enda majapidamine, siis tekib pidevalt raskusi, sest boyfriend ootab huvitavaid roogasid.
Mitte, et ma bragiks kuskil seltskonnas, et ma ei oska süüa teha, aga sellega peab arvestama, et mõni inimene teeb ka actually tööd päevast-päeva ning läheb (väga) lihtsat teed pidi aka värske salat ja ahjuliha vms.
Ehk et mu jutu point on vist see, et mõni inimene lihtsalt ei oskagi maitseid kokku sobitada ning ära arvata, mis toiduained omavahel kokku võiks sobida. Lisaks pole aega, et pidevalt nina kokaraamatus olla ja see kõik lõppebki sellega, et pere peab vahel Selveri köögiga leppima.
minu meelest sa selgitasid juba ise ära, et ma ei mõelnud oma viimase väitega sind, vaid eputrillat, kes arvab, et ise süüa teha ei ole nii peen ja posh, nagu restoranitada. 🙂 see, et ei oska või ei jõua, on midagi hoopis muud…
Sellega oskamatusega tuli mulle meelde üks tuttav tüdruk, kes rääkis seltskonnas, et ta ei oska spagette keeta. Oli hakkanud keetma, aga kõik potid liiga väiksed olnud. Käinud siis poes ja ostnud uue suure poti (15 või 20L), kuhu need püsti sisse mahuvad (sest mis muud moodi sa neid keedad siis?! veest väljaulatuv osa jääks täitsa tooreks ju). Millegi pärast oli see keetmine ikkagi pooleli jäänud ja nüüd tal seisabki see ilmatu suur pott niisama. Ta üldse ei saanud aru inimestest kes spagette teevad söögiks ja vaid selle jaoks omale veel nii suure potti ostsid…. 😀
And then I was like lord have mercy on that soul
you just made me lol 😀 isegi mu kaheaastane üritas spagette kulbiga vee sisse vajutada…
What a sweet series of photos, and story as well. I’m excited for when my little girl will begin to help in the kitchen (she already likes to stir and add things to bowls, but not ready yet for some of the big-girl things). How old is your daughter?
hi, Wren! our little girl is 2 years and 4 months old – we started the same way you have (baking is great for a start) and i just let her sit on the countertop and try help with things i think she may be able to, if she needs help, she needs help but more often than not she surprises me 🙂
Thanks for your reply… that’s great! Our little one will be 2 in a few months, so maybe she is capable of more than I think. Thanks for the inspiration – have a good day.
thank you for all your kind words of encouragement and i wish you a wonderful day, too 🙂
kohe meenus nende piltide peale, kuidas ma titest peast oma nüüdseks kadunud vanaemaga hapupiimapannkooke tegin :’)
jep, ma arvan, et minu toidutegemise rõõm on ka sündinud ja kasvanud tänu minu nüüdseks kadunud vanaemale :’) bless them!