Lorelei has been a wonderful companion ever since we first met and brought tons of love into this household, but behind all that loyal loving companionship lies a whole lot of weird quirkiness, too. 😀 Among many weird qualities she possesses, she:
♥ Is absolutely MAD about tangerines
♥ Hates waking up early and hides under the bed when H tries to take her out for her morning walk before work
♥ Likes to sometimes handstand pee – apparently she has so much on her mind she has to keep walking while peeing
♥ Is afraid to death of H’s radio-controlled toy car, the vacuum cleaner and, apparently, fireworks. New Year’s Eve seems to taken a toll on her mental stability and she’s still a little shaky and stressed out.
♥ Is the world’s biggest drama queen and pretends to be in pain (squeals like she’s being tortured) at the sight of her nail clippers
♥ Adores snow and runs around in perfect circles at 250 mph like a maniac when there’s fresh powder snow
♥ Can jump super high
♥ Doesn’t eat sausages unless they’re halved
♥ Sometimes gets so excited about going for a walk she forgets to poop and needs to go again minutes after she comes in from a walk
♥ Steals a plushie of Ladybug’s every time she has her period and switches to mama dog mode. It’s both sad and adorable all at once…
♥ Gets insanely excited and starts barking every time anyone exclaims “hi!” in a joyous manner. She assumes someone has come over and is completely unable to contain her joy. We sometimes just yell “hi!” to each other across the apartment to make fun of her. Nice dog owners, huh?
♥ Got this doggy bed from my mom for Christmas last year and loved it from the minute she got it… until Christmas was through. She neglected it for a whole entire year and never got in it once. Not ONCE! This year, right after I cracked out all the Christmas decorations, pooch rediscovered her bed and now spends every spare second all cuddled up in it. We suspect she thinks it’s a special Christmas bed…
// Alates esimesest päevast, kui ma Looret (passi järgi Lorelei) kohtasin, on ta olnud täiesti imeline kaaslane ja meie kodu armastuse ja soojusega täitnud. Kõige selle truu kiindumuse ja armastuse taga peitub aga ka paras ports uskumatuid veidrusi. 😀 Meie Loorekene:
♥ On mandariinide järgi täiesti hull
♥ Pole üldse mingi hommikukoer ja peidab ennast varahommikuti voodi alla, et ta H’ga koos hommikusele pissitiirule minema ei peaks
♥ Armastab teinekord esikäppadel pissida – tuleb välja, et tal on lihtsalt liiga palju ideid ja liiga vähe aega, et neid teostada. Kes see jõuab kõik pissi ühte kohta jätta, kui sama hästi võiks esikäppadel edasi kõndida?
♥ Kardab pööraselt H puldiautot, tolmuimejat ja, nagu sel aastal selgus, ka ilutulestikku. Vana-aasta õhtu on tema närvikavale sel korral päris sügava jälje jätnud ja vaeseke on siiamaani õige pisut ebastabiilne.
♥ On maailma suurim draamakuninganna ja teeskleb põrguvalu (st. ruigab, nagu teda piinataks), kui ta küünetangid kuskilt välja ilmuvad
♥ Jumaldab lund ja tormab ülehelikiirusel ringiratast, kui õues on värske puuderlumi
♥ Hüppab ilgelt kõrgele
♥ Ei söö viinereid, kui need pole poolitatud
♥ On mõnikord õues käies nii elevil, et unustab kakada. Muidugi meenub häda talle alles pärast tuppa tagasi jõudmist.
♥ Varastab iga kord, kui tal päevad/jooksuaeg on, ühe printsessi kaisukatest ja on sellele hoolitsev koeraemme, hoiab seda kaisus, peseb seda ja tassib igalepoole kaasa. See on ühtaegu imearmas ja natuke südantlõhestav…
♥ Läheb elevusest lolliks ja kukub haukuma iga kord, kui keegi rõõmsalt “tereee!” hõikab. Ta nimelt eeldab, et keegi tuli külla ja ei suuda oma õnne kuidagi varjata. Mõnikord kisame teineteisele eri korteri otstest rõõmsalt “tereee!”, et teda närvi ajada. Toredad koeraomanikud küll…
♥ Sai eelmisel aastal mu emmelt jõulukingiks selle pesa ja jumaldas seda hetkest, kui see talle üle anti… kuni jõulud läbi said. Ta ignoreeris seda aasta otsa täielikult ega roninud sinna kordagi sisse. MITTE ÜHTEGI KORDA! Sellel aastal, kohe pärast seda, kui ma jõulukaunistused välja panin, taasavastas koerake oma voodi ja veedab seal nüüd iga vaba hetke. Me kahtlustame, et ta peab seda oma eriliseks pühadepesaks…
Nii tore lugeda 🙂 Ma täielik koerainimene. Endal hetkel 40 kilone jurakas. Paar aastat tagasi kui ma ära kolisin, tundsin end uues kohas kohati nii üksikuna. Emotsionaalselt oli ka täiesti ebastabiilne aeg, leidsin end nutmas üsna tihti mingitel veidratel põhjustel. Õnneks tuli mu ellu mu praegune koer ja kõik on kuidagi paika loksunud pärast seda. Elu on palju õnnelikum 🙂
mina tõin ka koerakese enda ellu, sest elasin üksi ja tundus ainuõige võtta kampa üks loomake, kellel hädasti kodu vaja oleks. nii leidsingi kuulutuse väikese karupoja näoga Loore kohta, kes nimelt leiti ühest Pärnu prügikastist. läksin pärast tööpäeva lõppu häälega Sindisse ja tulin sealt õhtul hilja, kutsikas põues, samamoodi tagasi ka. 😀
hahaaa see on nii lahe sissekanne! Looooreke!! lisaks võiks veel tuua kuidas ta kutsikana oli täiesti loco ja tahtis kogu aeg inimeste peal lamada jne 😀
aa, a siis see, et ta on kuidagi palju pehmema karvaga kui teised koerad ja voldib oma suuruse kohta naljakalt väikseks kokku 😀
jaa! kui mul oleks sent iga korra kohta, kui inimesed on imestanud, kas me peseme ja kammime teda iga päev, et ta nii pehme on – me oleks miljokad! 😀
Ta on pildi peal nii armsa olemisega, et mul on tunne, et ta võib-olla võiks kuuluda nende ühel käel loetavate koerte sekka, keda ma peaaegu ei karda 😀 (sellist varianti pole, et üldse ei karda..)
100% garanteerin, et pärast kümneminutist koosviibimist ei kardaks sa teda enam üldse. ta on lihtsalt nii rumal/nunnu/ülevoolavalt armastav, et see on absurdne. ja tema kannatuse piiri pole keegi suutnud ületada, ei E teda erinevate objektidega pähe tagudes, põskedest ja sabast sikutades ega meie teda teadlikult vihale ajada püüdes. seda ei juhtu, noh. 😀
Kõlab julgustavalt 😀 kas ta ei ole NEVER EVER mitte kedagi mitte kunagi isegi mitte õrnalt näksanud?
isegi mitte üritanud 😀
She’s gorgeous! All dogs have their unusual little quirks but that’s what makes them real and important to us. I hope you and her have a great New Year.
Fancy ears are fancy!
Appi, kui armas koer! Esimene pilt on tohutult armas:) Kas ta mingit konkreetset tõugu ka on?
täitsa krantsu – ta vist oligi prükkarite koera lapsuke, nii et jah… ta on ainus omalaadne. 🙂
Nii uhke näeb välja, et võiks lausa pidada tõukoeraks 🙂
Ma soovitan talle aastavahetusel anda koertele mõeldud looduslikku rahustit Calmex, mina olen ostnud Västriku loomakliinikust. Meie koer samamoodi kardab jubedalt ilutulestikku, kuid sellega püsib rahulikum ja järgmised päevad ei ole ärritunud. 🙂
oi kui lahe nõuanne, ma poleks tulnudki selle peale, et sellised asjad olemas on! aitäh! 🙂
Imearmas Loore! Mul tuli nyyd veel suurem koeraisu.. Hetkel kaldum pigem tõukoera poole.. Nt Cavalier king Charles spanjelid on imearmsad, mulle on alati löntkõrvad meeldinud. 🙂
a home without a dog is a house või kuidas nad ütlevad? meie elu oleks küll ilma temata hirmus palju igavam, lapsel kurvem kasvada ja ilmselt nõrgem immuunsüsteem ka takkapihta… mina otsustasin koera võtta just sellepärast, et pakkuda oma tühjas kodus ruumi kellelegi, kellel kodu ei olnud 🙂 aga kui süda tuksub kindla tõu järgi, siis pole selles ka midagi imelikku. sõber on sõber!