Ever since I remember living here, we’ve had a rather peculiar neighbor. There have been speculations among neighbors and members of my family about what her diagnosis might have been, so none of us actually know, but I know she wasn’t mentally well. She used to live with her mother, but some years back her mother passed away leaving her to cope on her own. When I moved back here a while after Ladybug was born, it became quite clear that she wasn’t doing great. All day from early in the morning to late at night she would scream, throw things, cry and listen to a Christian channel on her radio so loud I couldn’t even raise the volume on my TV enough to escape the noise. She was raised in Christian spirit, but when she had her tantrums, she cursed God, screamed on the top of her lungs how much she hated the Lord and how she would kill Him. Sometimes she would attack neighbors and she especially hated children – much because she was still one herself at the age of 50.
Raising a baby in an environment that, frankly, sounded like we lived in a madhouse, got very overwhelming quite soon. Hearing someone panic and scream about death all day long can really mess with your own head. When she was at it in the middle of the night we used to call the police because it was obvious she wasn’t feeling well. Heck, we weren’t either. It wasn’t always worst at night, but you can’t call the police about a “disturbance” before 23 p.m. Even if you’re worried the person in question might hurt herself or anyone else. She would actually have to do it, then they would come. We didn’t always get the support we expected – noone really wanted to take responsibility. When we called the police, they said they couldn’t do anything unless the city’s social workers had dealt with the issue. The social worker we called said our apartment association would have to file a report. Our apartment association didn’t think we needed any help dealing with it, we were even screamed at a little when we called in the middle of the night to get the number of our neighbor’s legal guardian for the police.
We went through a lot of trouble to finally get her hospitalized a few times. But they couldn’t keep her there so she always came back home. Once, after she had stood on her window with an axe and threatened to kill H, she was finally taken to a home so she was well taken care of.
Every time they took her away, she cried and begged to stay home. Like a little child she locked herself in the bathroom, said she was just peeing and promised the officers she would calmly go to bed without causing any harm. “Don’t take me away from my home, don’t take me away from my home, don’t take me away from my home, don’t take me away from my home” she maniacally cried in despair and I just stood listening behind my apartment door, crying. I did this to her. I took her away from her home, her safety. I knew it was for her own best, she was so unhappy and lonely when she was on her own in that apartment… but it still hurt like a bitch.
I later found out that not only was she lonely and panicking all day everyday, she didn’t eat properly, either. She spent all her money on sweets. Like a little child. She once even drew a picture for one of our neighbors. At 50 years of age.
It’s been a little more than a year since they took her away and now they’re emptying her apartment. There’s a huge container behind my window and someone is up there throwing everything away. Photo frames are crushed, clothes and blankets thrown away, everything that family ever owned is being ripped apart and thrown away. Like none of it ever existed or mattered.
I know the mother of that poor child loved her and cared for her, even if it meant having to lock her bedroom door at night because she was afraid of her. She did her best until the very end.
Oh God, I hope no one ever throws my life away in a container and sells my home. It hurts enough seeing it happen to someone else…
Kogu minu elu on meie kohal elanud üks kentsakas naaber. “Kentsakas” on paha sõna, aga paremat ma ei oska välja mõelda – “hull” oleks ehk täpsem, aga käsi ei tõuse nõnda kirjutama. Naabritel ja minu suguvõsal on olnud hulgaliselt teooriaid tema diagnoosi kohta, nii et täpselt ei tea enam keegi, aga kindel on see, et ta ei olnud vaimselt terve. Varem elas ta koos oma emaga, aga mõned aastad tagasi suri tema ema, jättes ta üksinda iseendaga hakkama saama. Kui me siia pärast tirtsu sündi tagasi kolisime, sai üsna ruttu selgeks, et temaga ei ole kõik korras. Terve päeva, varahommikust hilisõhtuni, karjus ta, loopis asju ja kuulas kristlikku raadiot nii valjult, et meie telekas ei suutnud sellest parimagi tahtmise korral üle mängida. Tal oli korralik kristlik kasvatus, aga kui tal olid hood, needis ta Jumalat, karjus täiest kõrist, kuidas ta vihkas Issanda valgust ja kuidas ta Jumala ära tappa tahtis. Mõnikord ründas ta naabreid ja eriti vihkas ta lapsi – paljuski sellepärast, et viiekümneaastasena oli ta ise veel mõistuselt laps.
Kõlalt hullumaja meenutavas keskkonnas beebit kasvatades on väga rusuv elada. Kellegi paanilised karjed Jumala surma ja naabrite kättemaksu kohta võivad tõsiselt oma psüühilisele tervisele hakata. Kui ta keset ööd parajasti hoos oli, helistasime politseisse, sest oli siililegi selge, et ta ei tunne ennast vaheldumisi karjudes ja nuttes kuigi hästi. Meie ka ei tundnud. Asi ei olnud alati öösiti kõige hullem, aga enne kella 23 ei saa politseile oma muret kurta, isegi kui sa kardad, et kõne all olev isik võib endale või teistele liiga teha. Selleks, et nad päevasel ajal kohale tulnuks, oleks ta pidanud kellelegi ka juba liiga tegema. Me ei saanud alati sellist toetust, nagu me oleksime oodanud – politseist öeldi, et nemad ei saa midagi teha enne, kui linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakond on olukorraga tegelenud. Sotsiaalhoolekande osakonnast veeretati vastutus korteriühistu kaela – nemad pidanuks sellega tegelema. Korteriühistul ei oleks saanud rohkem savi olla, kuidas me olukorra lahendame ja ühe korra sõimas esinaine meil keset ööd näo täis, sest meil oli temalt politsei jaoks vaja naabri seadusliku hooldaja telefoninumbrilt.
Me nägime selleks palju kurja vaeva, et ta viimaks haiglasse viidaks. Mitu korda. Aga nad ei saanud teda seal hoida, nii et alati tuli ta koju tagasi. Ühel korral, kui ta akna peal kirvega H ära tappa ähvardas, viidi ta viimaks hooldekodusse, kus tal on turvaline ja hea olla.
Iga kord, kui ta minema viidi, nuttis ta ja anus, et tal lubataks koju jääda. Ta lukustas ennast WC’sse nagu väike laps, teatas, et ta pissib ja et läheb kohe rahulikult magama ega sega enam kedagi. “Ärge viige mind kodust ära, ärge viige mind kodust ära, ärge viige mind kodust ära, ärge viige mind kodust ära”, nuttis ta paaniliselt korrutades ja mina seisin oma korteriukse taga, samuti nuttes, sest mina olin talle seda valu põhjustanud. Mina olin süüdi, et ta omaenda kodust, turvatsoonist, välja kistakse ja ära viiakse. Ma teadsin ju tegelikult, et see on tema enda heaolu ja turvalisuse nimel. Ta oli seal nii õnnetu ja üksik… aga sellele vaatamata oli seda kuradi valus kuulata.
Hiljem sain teada, et ta ei olnud mitte ainult üksik ja paanikas iga päeva hommikust õhtuni, ta ei söönud ka korralikult. Ta kulutas kõik oma raha maiustustele. Nagu väike laps. Ta joonistas ühele naabritädile kunagi pildi. Viiekümneaastaselt.
Sellest ajast, kui ta minema viidi, on möödas pisut rohkem kui aasta ja nad tühjendavad nüüd tema kodu. Akna all on tohutu suur konteiner, ja üleval on keegi, kes loobib kõik minema. Pildiraamid on kildudeks, riided ja tekikesed minema visatud, kõik mis sellele perele ükskord kuulus, on nüüd katki ja minema visatud. Nagu seda kõike poleks kunagi olnud või nagu see poleks kellelegi midagi tähendanud.
Ma tean, et selle õnnetu hinge ema armastas teda ja hoolis temast tohutult, isegi kui see tähendas öösel oma turvalisuse huvides magamistoa ukse lukustamist. Ta andis endast parima kuni päris lõpuni välja.
Oh, kuidas ma loodan, et keegi ei viska kunagi minu elu konteinerisse ega müü mu kodu maha. Näha, kuidas see kellegi teisega juhtub, on juba piisavalt kurb…
Ma tavaliselt kommenteeri blogides üldse, aga see on üks parimaid postitusi, millele peale sattusin. Hoolitsen ise oma pereliikme eest, kel esineb ka aeg-ajalt selliseid hooge. Häid hetki on aga õnneks rohkem, aga igasugusele ravile aitab kõige paremini kaasa see, kui sul on ümber inimesed, kes hoolivad. Seda kurvem mul selle naise pärast on. Aga sina oled ilus inimene nii seest kui väljast 🙂
aitäh, see on väga ilusti öeldud. ma soovin sulle palju jõudu ja kannatust, mitte ainult pereliikme endaga vaid kõigiga (eriti erinevate -ametitega), kes sulle kinnitavad, et sa oled oma murega üksi. mulle andsid päästeameti dispetšerid ning brigaadid tihti mõista, et ma olen lihtsalt titega kodus ja küllap mul on igav. aga mõned olid toredad ka 🙂