I’ve thought about something all week and am going to try to put it down in words. You know how when someone is pregnant or has just given birth, everyone keeps telling them to wait until it gets harder. I experienced it when expecting Ladybug and I’m still waiting for sh*t to hit the fan. Ever since I became pregnant with princess Peaches, mothers of two everywhere have made it their business to tell me either how difficult it was in the beginning or how much the kids fought when they got older. I’ve experienced nothing of the sort and I still kind of think having kids is the easiest job in the world… why doesn’t life get hard for me? How long does one have to wait?
Sure, Peaches cries a lot. Sure, she only sleeps in my arms and the rest of her spare time she likes to spend nursing. Sure, I pulled my back lifting both of them at once on Monday and have been in pain ever since. Sure, I get a little grumpy when baby refuses to sleep or when Ladybug throws a tantrum while the little one is crying, too. Sure, I think the stretch marks I got during the last week of pregnancy are as unaesthetic as it gets and smelling of sour milk because my breasts lactate like mad is annoying. Do I think I have anything to complain or be unhappy about? Do I feel the urge to bitch and whine on my blog*? Not at all.
That’s just me. I take whatever I get and I work with it. When baby cries, it’s her discomfort and unhappiness that matters, not mine. The fact that I’m sleepy is trivial next to the fact that she’s feeling miserable. After all, I’m there to console her and take her pain away. It’s my job. When Ladybug throws a tantrum, it’s irritating, but more often than not it’s also sort of funny. When I’m in pain, I have H to massage and make fun of me. I’m really happy and thankful. Any discomfort or irritation I feel is momentary and I go back to feeling blessed in a matter of minutes.
Either that or my life is in fact just really-really easy. Either way, it feels good being me. 🙂
* H has to endure any bitching and whining that occurs. If life is hard for any member of this family, it’s him. 😀
Jah, Virsik nutab üsna palju. Jah, ta magab ainult süles ja soovib kogu oma vaba aja veeta rinnal. Jah, ma tõmbasin esmaspäeval mõlemat korraga tõstes kuidagi selja ära ja olen sellest ajast saati valudes olnud. Jah, mul tuleb jonnituju, kui tita keeldub magamast või kui kroonprintsess jonnib ja jaurab samal ajal, kui pisem nutab. Tõepoolest – raseduse viimase nädalaga tekkinud venitusarmid on nii ebaesteetilised kui miski üldse olla saab ja pidevalt märgades riietes hapupiima järgi haisemine (sest rinnad toodavad ebanormaalsetes kogustes piima) on pisut ärritav. Kas ma leian, et mul on millegi üle kurta, kaevelda või kurvastada? Kas ma tunnen vajadust blogis auru välja lasta, vinguda ja viriseda*? Kohe üldse mitte. Aga ma olengi selline. Ma võtan selle, mille elu mulle annab ja olen sellega rahul. Kui tita nutab, on tema ebamugavustunne või kurbus olulised, mitte minu omad. Minu unisus on tema tite-hingevalu kõrval täiesti tühine. Selleks ma ju eksisteeringi, et oma laste valu ära võtta. See on mu töö. Kui kroonprintsess jonnib, on see ärritav, aga tihtipeale on see ka päris pagana naljakas. Kui mul on valus, on mul H, kes mind masseerib ja mu invaliidsuse üle nalja teeb. Ma olen õnnelik ja tänulik. Igasugune ärritus, mida ma tunnen, on hetkeline ja loetud minutite möödudes olen ma oma õndsa rahulolu juures tagasi.Või siis on mu elu tõepoolest lihtsalt hästi-hästi kerge. Igaljuhul on mõnus olla mina. 🙂
* H on see, kes igasugust esineda võivat vingumist ja virisemist taluma peab. Kui kellegi elu siin peres üldse raske on, on see tema. 😀
Aamen! Jagan su seisukohti ja tunnen ise täpselt samamoodi. Samas tunnistan, et mul on küll neid natukene raskemaid hetki olnud ja palju-palju unetuid öid Leenuga ja kui E on laps, kes ei nuta, siis Leenu noh..oskab nutta küll 😀
Samas ei ole ma kunagi tundnud, et mul oleks väga millegi üle kurta. Beebid ja väikelapsed ongi sellised ja peamine on omada enda ümber inimesi, kes aitavad kõigega toime tulla. Olgu see siis emotsionaalses mõttes või konkreetselt ohje enda kätte haarates, nii et oma laste isadeks oleme me küll väga head inimesed valinud 🙂
Elu kahe lapsega ma ei karda ja arvan, et kõik laabub ilusasti ja mulle tundub ka, et laste kasvatamine on üks ääretult tore ja tänuväärne töö 🙂
nutmise seisukohalt on sul õigus. E teeb muidugi kõik nüüd tagasi – selliseid drama mamasid on siinkandis harva nähtud 😀 samas oli ta, nagu ka väike Virsik, meeletu lähedusevajadusega beebi ja veetis oma kolm esimest elukuud raudselt minu külge klammerdunult 😀 aga TÄPSELT nagu sa ütlesid – beebid ONGI ju sellised! ja ma ei näe põhjust ega tunne vajadust oma lastest puhata – nad annavad rohkem kui võtavad…
mina usun, et te tulete kahe põnniga täiesti suurepäraselt toime ja ausõna, kurta pole küll tõesti millegi üle. 🙂
Just selle pärast oledki sa üks mu lemmik inimestest. Milleks viriseda, kui võib hoopis rõõmus olla? Muidugi tuleb raskeid hetki ja muidugi tuleb endal ka jonn vahel peale, aga järgmisel hetkel paistab juba päike. 🙂 Hoia seda positiivsust ja õpeta seda ka Kroonprintsessile ja Virsikule, sest nende elu on siis ka alati päikest täis. 🙂
kuule sinu suust on see ju puhas meelitus – mina hoopis mõtlen, et sina oled üks imetlusväärne rõõmupall ja täpselt poole tublim ema, kui mina. pai!!!
Ma arvan, et inimestel on hirmsusest erinev arusaam ja valulävi 🙂 Kõige imelikum on ikka see elumuutus esimese lapsega, et vot enam ei olegi nii, et jalutad uksest välja just siis, kuipähe tuleb 😀 Kõigepealt vaatad ikka, kas teine pool ka kodus on 😀
muidugi on valulävi erinev. seda ma vist üritasingi öelda, et mul on see lävi üsna kõrge ja seetõttu võib minust jääda mulje, et ma ilustan ja varjan “päris-elu”, kuigi tegelikult lihtsalt… olengi selline. 😀
As long as you stay true to your actions and to your principles, you can’t complain. You truly love your children and husband? Then you won’t complain when you are doing something for them, because you love them and you take care of/make sacrifices for the ones you love. Of course, I can’t speak for those moms that struggle to make a living and take care of little ones too , because I’ve never been in that situation. Maybe those who told you that it’s gonna be harder struggled with work and kids? Maybe they thought that you can’t handle it? Maybe they were just envious and wished that you had it hard? Anyway, I think you proved them wrong so far.
i think all moms love their kids so that’s probably not it 🙂 i think it’s just a state of mind kind of thing. hugs!
Äkki on see tähtkujus kinni? 😀 Ma ütlen ka, et kahega kerge ei ole, aga raske ka mitte! Minul! Sest, eks köik ole perspektiivi küsimus ka.
Mu lapsed magavad hästi, söövad hästi, kummalgi polnud ülemöistuse gaasivalusid ja on muidu ka suht vähenõudlikud. Nii et olekski patt kurta. Siiski on omad hetked, kus juhe tahab kokku joosta.
Kui P armastas esimesel elukuul 2-3h öösiti üleval olla, siis juhtus, et ärkas ka L ja nii mees rõõmsalt terve perega kvaliteetaega veetsimegi. Ainult hommikuti oli jube väsinud olla.
Samas mu sõbranna 2 last (suurem läheb juba kooli) ärkavad mõlemad siiani öösiti mitmeid kordi ja seda erinevatel aegadel, nii et usun küll, et tal on päriselt raske. Eriti, kui vaja hommikul kella 8 tööle minna.
minu lapsed ei ole kumbki vähenõudlikud ja E on oma kolme eluaasta jooksul maganud terve öö hommikust õhtuni oma voodis KOLMEL korral. 😀 H just täna naeris, et mis siis, et magada ei oska ja virisevad – vähemalt on ilusad 😀
ei ole vähenõudlikud* all pean silmas beebiiga. E on hästi iseseisev ja tragi ja tubli ja tõeliselt imetlusväärne kolmeaastane. aint magada ei märka, sinder. 😀
Heh. Mul endal veel lapsi ei ole ja seetõttu nagu võib-olla ei võikski kommenteerida…aga siiski 🙂
Ma arvan, et suhteliselt oluline päästerõngas on see, kui üritada edasi elada ka natukene muud elu kui titemamma elu, ehk siis käia väljas, olla sõpradega koos jne..küll koos titaga aga siiski, natukene nagu vanaviisi ka :). Oma pereliikmete ja tuttavate puhul olen täheldanud, et see kapseldumine (ainult tita, nüüd elu seisab) on kõige suurem kuritegu (ema psüühikat silmas pidades) üldse.
Ja ma tahan öelda, et väiksed lapsed annavad nii palju energiat tagasi. Teen vaimselt üsna rasket tööd ja aeg-ajalt tunnen lausa füüsilist vajadust väikelaste läheduse järele :). Kõlab imelikult, aga need maailma kõige siiramad olevused lihtsalt on mingitel eriti rasketel hetkedel kõige õigemad kaaslased üldse! Seetõttu veedan peale pingelist tööperioodi oma puhkuse tihti õelaste seltsis 🙂
Ja ma nii siiralt väga loodan, et tulevikus, kui mul on oma lapsed, mõtlen samamoodi nagu Sina ja olen sama vapper nagu Sina 🙂 Oleme kaksikõega isegi pakti teinud, et kui peaksime raseduse või titendusega hulluks minema, siis paneme üksteisele kasvõi panniga pähe, et mõistus koju tagasi tuleks 🙂
meie elame oma elu perekonnana koos – seikleme, käime, teeme, oleme, suhtleme… kõik neljakesi koos. sest esiteks on E sellega harjunud ja käitub nt. toitlustusasutustes laitmatult (ma olen ka päris kuri hunt muidugi, kui ma ranget häält teen, käitutakse ilusti – õnneks ei ole selleks pea kunagi vajadust) ja teiseks on temaga kõiki asju nii palju toredam teha. mul on kohe suisa kahju, kui ta mõnest restoranikülastusest või külaskäigust ilma jääb ja sellepärast teeme kõike kambakesi. nii ei pea ma loobuma ei lastele pühendumisest ega elu elamisest.
ja sul on õigus, nad tõesti mõjuvad hingeakudele hästi. ja natukene hulluks on okei minna – me kõik läheme. see on see armastuse-värk… 🙂
Ma võin öelda, et lastega on RASKE siis, kui neile piisavalt tähelepanu ei pöörata ja armastust lahkelt ei jagata. See, et nad jonnivad, krattusi teevad, mõnikord magada ei mõista ja haiged on, ei tähenda, et nendega raske on. Jah, ma olin üksi meie kolme pupsuga mõnel õhtul hullumise äärel, sest nad tahtsid ilmtingimata samal ajal väga erinevaid asju, kuid see ei tähenda, et elu kolme lapsega oleks RASKE! See on tulvil väljakutseid, nõuab aina enam perfektseks lihvitud laveerimist erinevate ülesannete vahel ja vajab oskust seada laste huvid enda omadest ettepoole.
… ja teha kõike HÄSTI kiiresti ja üleliigsete liigutusteta, sest kunagi ei tea, kui kaua ülesande sooritamiseks aega on antud. 😀 sina muidugi oled selles kõiges veel vilunum ja osavam, mul on sinult palju õppida…
Teeb kadedaks. Ma ei ole vaimselt nii stabiilne kahjuks 😀 Stressitaluvus on väääga madal. Ja seda on raske muuta :/
mina olen ka muidu pigem hääästi närviline inimene, aga lastega mitte. nad ju pole süüdi, et väikesed mured nii suured tunduvad. täiskasvanute rumalus või mõtlematus, samas, võib hambaid krigistama ajada küll. 😀
Ma olen ka kohe-kohe sünnitamas ja kuulen alatasa juttu, et noh “nüüd enam väljas käia ei saagi” või “kas käid enne sünnitamist juuksuris ka, hiljem ju enam ei saa” jnejne. Ehk siis inimestel on ettekujutus, et lapse saamine tähendab seda, et naist enam pole. Ma olen nõus, et see tähendab pühendumist ja elu muutub, kuid mitte halvemaks ju 🙂 Mu lapsel saab ju ometi olema ka isa ja vanavanemad jne.
Kas sul vanem tütar käib lasteaias ka? Mina näiteks ei plaani oma last väga varakult lasteaeda panna, tahan temaga võimalikult palju ikkagi koos olla ja käia ka kohvikutes, ujumas, jalutamas jne. Saan juba praegu taunivat suhtumist, et KUIDAS MU LAPS SIIS ARENEB? :D:D Arenebki koos meiega. Mitte, et mul oleks plaani last enda külge aheldada, aga mõnikord tahaks nendele kommenteerijatele öelda küll, et JAH, ma istun nüüd järgnevad 18a (kui lapsi juurde tuleb, siis rohkem) ainult kodus. Mitte kuskile, mitte kunagi ei lähe ja olen ilge kõõm 😀
E ei käi lasteaias ja ei lähe ka enne sügist. kuidas ta areneb? inimestega suheldes, restoranides einestades, minuga meisterdades, issiga legodega ehitades, teinekord eakaaslastega mängides, koeraga võimuvõitlust pidades, koos süüa tehes, väikest õde kaisutades… kas ma pean tõesti jätkama? mul on lihtsalt kopp nii ees suhtumisest, et ema PEAB tahtma lapse kõrvalt võimalikult vara karjääri teha, sest vastasel korral on ta ambitsioonitu ja iseend unarusse jätnud kanaema. ma kavatsen elada hästi kaua ja hästi vinget elu – kui suur ohverdus on viis aastat ca. kaheksakümnest? mitte kuigi. 🙂 saada kuu peale sedasi kommenteerijad või saada siia, ma kaklen nendega ise!
ja ma soovin sulle südamest kiiret ja kerget ning pea siis sünnituse ajal meeles, et sa oled vinge, kõikvõimas, su keha teab täpselt, mida teha ja et sulle saab kohe-kohe osaks maailma suurim õnn. kalli!
Meie pensioniiga arvestades siiski pigem 5 aastat neljakümnest veel tulevast karjääriaastast 😀 Aga minu meelest oled sa ka väga tubli ja imetlusväärne naine ja ema! 🙂
Hah, minu viga hoopis. Lugesin kahekümnest, mitte kaheksakümnest 🙁
lubage, ma elan ikka pisut kauem kui kakskümmend 😀 aitäh sulle, pai!