Thoughts that have been going through my mind lately

How many of you are familiar with postpartum psychosis? Do you realize it’s a real thing that can happen to anyone of us, however ready we are for the joys of parenting? A local woman supposedly beat her little daughter to death and the public is going mad with all sorts of accusations while I’m sitting here thinking: why did she do it? Could anyone have helped her? How many other women are there out there who are thinking of hurting their children for one reason or another? I keep on stumbling across comments about how those mothers should be executed and all I can think is: this is not helping. You can’t fix someone who’s broken by threatening to kill them or making them serve more time in prison…

And don’t even get me started on the glorification of a father who supposedly “couldn’t have done anything”. I’m not playing the blame game or pointing fingers, but I cannot believe I live in a society where taking something halfway to court is considered impeccable fathering.

Do you know what your six to seven year olds do at playgrounds? I can understand how leaving your six year old unattended is a natural thing – they’re pretty much all grown up and very independent. But know that while you’re on the other side of the restaurant enjoying your meal, your kid is doing his/her best to scare my toddler shitless. It’s more common than you’d think. Older kids will growl, make angry faces, stop little ones from going somewhere, hide toys… and they’re all perfectly nice and normal children. I’m not sure what the psychology is behind it, but I suggest you take a closer look at how your kid behaves at a playground. My little one sees your kid as an example and if yours does her utmost to make mine cry, it’s pretty much the end of the world for my little girl.

Are you attentive and kind to people around you? Do you sometimes grab yourself by the balls and gather enough courage to say something nice to a stranger? I know, it’s really quite hard, approaching someone to tell them they look beautiful in their skirt or that their hair color is fabulous. But if you think it, say it. If you notice someone doing their job really well or if you feel a shop clerk’s smile making you a little happier than you were before, thank them for it. I know it’s a little hard, at least it is for me, but it will be worth it. Same goes for writing feedback e-mails to companies – we’re all very verbal with complaints, but how often do you write to companies just to tell them you received fantastic service? You never know if someone is fighting to keep their job or how close someone might be to being promoted or getting a raise. You might actually change someone’s life. Isn’t that a beautiful thought?

Never assume anyone is perfect. I can see how destructive it can be to some people – after all, I’ve been accused of “making everything seem perfect”, while in reality, “my life isn’t that perfect at all”. My initial thought: no shit, Sherlock. Then I started thinking how awful it must be going through life, comparing bits and pieces of someone else’s everyday life to your own reality and letting that twisted little image get to you. Everyone has worries and problems. Everyone bursts out in tears every now and then – whether they’re irrational or perfectly logical, but we all cry sometimes. All couples fight, all kids throw tantrums, all mothers raise their voice or lose their shit every once in a while. Noone looks perfectly gussied up every single day. Well, some people might – I don’t. I wear make-up once and brush my hair no more than three times a week because I’m lazy like that. And I don’t want any of you to think anything else. All any of us can ever be is perfectly human. And that’s perfectly fine. Right?

If you can’t afford it, it’s not meant for you and there’s noone to blame for it but yourself. If a popular restaurant has prices more expensive than what you’re willing to pay, you’re not meant to go there. If a kids’ adventure park has ticket prices that you can’t fit in your monthly budget, you’ll have to either save up or forget about it. If I can’t afford to buy a bloody Porsche or Manolo Blahniks, I’m obviously not the target market. Who should I blame? It makes sense to me that companies can’t do business and community charity all at once. Why isn’t it obvious to everyone?

// Kui paljud teist on kursis sünnitusjärgse psühhoosiga? Kas te mõistate, et see on päris-asi, mis võib juhtuda igaühega meist, ükskõik kui valmis me lapsevanemaks saamise rõõmude jaoks oleme? Üks ema peksab oma lapse põhimõtteliselt surnuks ja üldsus on hullumas, loopides süüdistusi ja surmaotsuseid samas, kui mina istun siin ja mõtlen: miks ta seda tegi? Kas keegi oleks saanud teda aidata? Kui paljud teised naised on kusagil seal ja mõtlevad ühel või teisel põhjusel oma lapsele liiga tegemisest? Ma komistan pidevalt surmaähvardustest kubisevate kommentaaride otsa ja ainus, mida ma suudan mõelda on: sellest ei ole kasu. Sa ei saa surmaähvarduste või pikemate vanglakaristustega kellegi katkist psüühikat korda teha…

Ja ma isegi ei soovi peatuda neil ülistustel isa kohta, kes väidetavalt “poleks saanud midagi teha”. Ma ei süüdista ega näita näpuga, aga ma ei suuda uskuda, et veatuks ja imetlusväärseks isaks olemiseks piisab vaid millegagi korra kohtusse pöördumisest.

Kas te teate, mida teie kuue-seitsmeaastased mänguväljakutel teevad? Ma saan väga hästi aru, miks kuueaastase järelvalveta mänguväljakule jätmine on loomulik – nad on ju juba suured, mõtlevad ja iseseisvad väikesed inimesed. Aga tea, et samal ajal kui sina teises restorani otsas oma einet naudid, annab sinu koolieelik endast kõik, et minu väikelapsele tilgad püksi hirmutada. See on tavalisem, kui te arvatagi oskate. Vanemad lapsed urisevad, teevad kurje nägusid, takistavad väiksemaid kuhugi minemast, peidavad mänguasju ära… ja need ei ole mingid väikesed retsidivistid, vaid täiesti tavalised lapsukesed. Ma ei oska sellele psühholoogilist seletust anda, aga ma soovitan kõigil vanematel lapse vanusest sõltumata oma väikestel pärijatel ikkagi silm peal hoida. Minu präänik näeb sinu oma kui eeskuju ja kui viimane üritab teda surnuks hirmutada, on see väikese tüdruku jaoks südantlõhestav kurbus.

Kas sa oled sind ümbritsevate inimeste vastu lahke ja tähelepanelik? Kas sa haarad enesel teinekord munad pihku ja võtad julguse kokku, et võõrale inimesele midagi ilusat öelda? Ma tean, see on tegelikult päris raske julgustükk, öelda kellelegi, et tal on imekaunis seelik või tõeliselt kena juuksevärv. Aga kui see sul mõttesse tuleb, ütle see kõva häälega välja. Kui sa märkad, et keegi teeb oma tööd eriti hästi või kui tunned, et poemüüja naeratus teeb su natukene õnnelikumaks kui sa enne olid, täna teda selle eest. Ma tean, et see on natuke raske, minu jaoks vähemalt on, aga see on raudselt vaeva väärt. Sama kehtib ettevõtetele meilitsi tagasiside kirjutamisega – me oskame kõik oma kaebusi väga mahlakalt sõnastada, aga kui tihti te firmadele kirjutate lihtsalt selleks, et mõnd eriti toredat teenindajat kiita? Sa ei tea iialgi, kas keegi võitleb töölejäämise nimel või kui lähedal keegi on ameti- või palgakõrgendusele. Sinu positiivne tagasiside võib päriselt muuta kellegi elu. Kas see ei ole imeilus mõte?

Ära eelda kunagi, et keegi on ideaalne. Ma näen, kui destruktiivne see mõne inimese jaoks olla võib – mindki on ju süüdistatud “ideaalse elu kuvandi loomises”, kuigi mu elu tegelikkuses “sugugi nii perfektne pole”. Minu esimene mõte: no shit, Sherlock. Keegi pole ideaalne. Aga siis ma hakkasin mõtlema, kui kole on võrrelda omaenda reaalsust üksikute killukestega kellegi võõra elust ja lasta sellel väärastunud arusaamal ennast mõjutada. Kõigil on mured ja probleemid. Kõik puhkevad mõnikord ahastavalt nutma – olenemata sellest, kas see on irratsionaalne või täiesti põhjendatud, valame me kõik teinekord pisaraid. Kõik paarid tülitsevad, kõik lapsed jonnivad, kõik emad tõstavad mõnikord häält ja kaotavad täielikult enesevalitsuse. Keegi ei ole iga jumala päev ideaalselt üles löödud. Okei, mõni võib-olla on, aga mina igatahes ei ole. Ma kannan meiki heal juhul ühe ja kammin juukseid kolm korda nädalas, sest ma olen selle koha pealt pisut laisk. Ma ei taha, et keegi teist midagi muud arvaks. Ainus, mida me kõik olla saame, on täiesti inimlikud. Ja see on täiesti okei. Onju?

Kui sa ei saa seda endale lubada, ei ole see sinu jaoks ja see ei ole kellegi teise süü peale sinu enda. Kui populaarses restoranis on kallimad hinnad, kui sina oled nõus maksma, ei ole see koht sinu jaoks. Kui lastele mõeldud teemapargi piletid on kallimad, kui sinu pere igakuisesse eelarvesse mahub, pead sa kas raha kõrvale panema või leppima teadmisega, et sinu pere ei saa sinna minna. Kui ma ei saa endale lubada kuramuse Porschet või Manolo Blahnikuid, ei ole ma ilmselgelt sihtgrupp. Kui ettevõtjad teeksid ühteaegu heategevust ja äri, ei tuleks sellest mitte midagi välja. Sama kehtib palkade kohta – kui ma ei teeni riigikogu liikme palka, tähendab see ilmselgelt, et ma ei ole pädev sellisel positsioonil töötama. Kui ma oleksin, teeniksin ma ka vastava suurusega palka. Mis selles nii keerulist on? Miks see kõigi jaoks ilmselge pole?