Mulle kohutavalt maitsevad idud. Minu meelest on näiteks mungoaidud põhimõtteliselt täpselt sama maitsega nagu värsked herned (loe: krõmpsuvad, magusad ja suurepärased), aga neid on oluliselt lihtsam ja kiirem kasvatada kui suvist hernepeenart rajada. Ja ei ole nii, et niisama teoretiseerin siin, ma tean seda asja küll! Ise külvasin herned peenrakasti juba mitu nädalat tagasi ja mitte ÜHTEGI hernest pole veel saanud. 😀 Idusid oleme selle ajaga seevastu juba neli purgitäit nahka pistnud!
Minu kallis Maris (kes on mind inspireerinud tegema sadu teisigi samavõrd elukvaliteeti parandavaid asju, tänks, Maris!) üritab mind idandama innustada juba aastaid, aga mina teen ikka “ahh” ja “ohh” ja oigan, et liiga keeruline. Idandamisnõusid ja asju ju inimesed ostavad, kas ei kõla nagu mingi ilge tegemine? Mulle kõlas. Lõpuks võttis Maris kätte (nagu hädapätakate reele aitamiseks ikka teha tuleb) ja tõi mulle idandamise stardikomplekti. Lo and behold, idandamise stardikomplektiks on:
üks kaanega purk.
Peotäie mungube pani ka sisse ja ega mul siis muud üle jäänud kui pihta hakata. Piinlik ju ka, kui öeldakse, et ole hea, tee nüüd ise nii palju, et sa valad vee peale ja jätad kappi seisma, ja sina siis ikkagi ei tee. Tegin!
Ega ma täpselt ei mäletanud, mida teha kästi ja tänaseni ei tea, kuidas täpselt õige on, aga kuna ma iga kord jube mõnusaid idusid endale idandanud olen, võib minu õpetussõnu ekspertarvamuse pähe võtta küll. Igatahes tuleb osta karbitäis mungube (500g karp maksab Coopis 3,49€, sellest saab, ma arvan, mingi kaheksa portsu idandada) ja peotäis klaaspurki visata. Ma olen niiviisi pannud, et ca 1 cm kiht purgipõhjas oleks. Sellelsamal suurel (kolmeliitrisel) klaaspurgil võiks peal olla metallkaas, mille sisse on torgatud hulk auke, et tekiks sõel.
Siis tuleb ubadele vesi peale valada (nagu ülemisel pildil) ja nad sedasi pimedasse (köögikappi) umbes üleöö seisma jätta. Õhtul valad vee kaela, järgmisel päeval valad ära.
Kui leotusvee ära valad, loputad oad korralikult ära (et nad oleksid puhtad, mitte mingi seisnud veest moodustunud lägase kihi all). valad kõik vee ära ja jätad purgi taas kappi seisma, kuid seekord keerad ta külili, et idudel rohkem ruumi võrsuda oleks:
Kahe päevaga on idud valmis söömiseks. Vahepeal tuleb neid loputada, et sedasama eelpool mainitud lägasust vältida, aga kui sageli, seda ma öelda ei tea. Seni on “siis kui meelde tuleb” täiesti piisav lähenemine olnud ja sellele vaatamata tunnen ennast nagu suur meisteridandaja. Mida sa idandama asudes täiesti iseseisvalt avastad, nagu minagi avastasin, on see, et see on täiesti naeruväärselt lihtne, kiire ja soodne viis, kuidas oma toidulauale ise toitainetest plahhhhvatavat, tekstuurikat ja maitsvat toorainet kasvatada. Ei ole vaja osta spetsiaalset nõud vm kalleid tarvikuid, ei ole vaja kaaluda-mõõta ja ei ole ka tarvis aega võtta.
Lapsed söövad mul idusid vahepalaks, multika kõrvale snäkiks, toidu peal garneeringuna ja magustoiduks ka. Neilgi on äge jälgida, mismoodi ühele harilikule kuivatatud oale äkki saba taha kasvab. Ja veel maitsev saba!
Issand, nii tore, et sa seda kirjutasid.
Mina olen idandanud küll, aga oma rumala peaga panin ma purgi kõige valgusküllasema akna lauale. Seepärast mul see asi siis veidi viltu kiskuski….
Mis kehvasti, see uuesti. 🙂
Ja idud on imelised. Mina naudin neid, mu lapsed naudivad neid ja ka mees, kes igakord ikka enne eelarvamuse välja ütleb naudib neid, kui sööb… Kui ta nüüd just ei valeta. Ja lapsed on meil muidu sellised klassikalised, keda ma ei ole eriti osanud tervislikke toite hindama õpetada. Ehk siis idude fännamine on täielik win-win.
See purk tundub pigem kolmveerandliitrine, kui kolmeliitrine 😉
Arvestades, et kõrval on 500g pakk ja taga pool veinipudelid, mis enamasti 0,75l. Kuigi kindlasti saab ka kolmeliitrisega teha, kogus tuleb siis ainult veits suurem ilmselt ja pakist ubadest jätkub vähemateks kordadeks.
Mo purk on mingi 1,25l, selline madal töntsu, suures purgis oleks idudel lahedamalt ruumi, a purgi suurus ei mängi mingit rolli 🙂 Kolmeliitrine lihtsalt hea tavaline mõõt, mida otsida ja mahub mõistlikku kogust idandama! A suurused ja kogused kui sellised pole absoluutselt olulised idandamise juures 🙂
No tundub, et hakkan ka uuesti idandama nüüd. 😀
Ma olen varasemalt proovinud lutserni idusid teha, aga ma ei tea miks, aga mul ei tulnud neile neid väikseid lehekesi külge, nagu poe omadel on.
Paistab sedasi 😀 lutserni idud ja mina, me pole veel proovinud, aga mungoa idud küll lihtne kui oskad 😀
Panin ka uue laari iduma, aitäh meeldetuletamast! Ma veel eriline laisk – ei pole kaantki (loputan sõelal), hoian köögikapi peal päevavalges ja külitama pole ka viitsinud purki panna… aga tundub, et idude tulek on üsna laisakindel tegevus, peaasi, et niiskust on 😀
Issand kui imelihtne see kõlab, peaks läätsedega katsetama🙂
Selle postituse peale otsisin üles oma idandamise purgi, mis mulle kunagi aastaid tagasi kingiti. Ostsin mungube ja… Edasi sai see, et mu 4-aastane poeg maitses ja ütles, et nii head, nagu herned. Nüüd siis söömegi neid igat moodi.
Tegin ühel päeval ahjuvormi. Tavaline ehk kartulid, juurikad, maitsetaimed, natuke juustu jms. Ja mu poeg ütles, et järgmine kord võiks panna brokolit ka, et nii on maitsev, aga siis oleks veel maitsvam. Ma hakkasin naerma, sest brokoli on tõesti meie suur lemmik, aga sel korral polnud kapis.
Miiu, see, et minu lapsed tahavad brokolit ja küsivad oma vanaema juures kraanivett juua, on nii palju sinu tehtud. Sa inspireerisid mind juba enne laste sündi toitumise alal ja täna olen ma jõudnud punkti, kus me teeme teadlikke valikuid, sööme kodus tehtud tervislikku toitu, joome vett. Kui me lähme välja ja ma tean, et me ei jõua kuhugile korralikku kohta sööma, siis võtan kodust söögi kaasa. Me tellime toidu epoest ja päev enne uue toidu saabumist on külmkapp tühi. Ma ei viska enam toitu ära jne. Aitäh sulle!
Oma unistustes on mul järgmine siht nüüd arendada oma taimetoitude tegemise oskust.
Kas näen idupurkide taga e ainetest kubisevat siirupipudelit?
Jaa, naabrid võtsid selle kuukene tagasi külakostiks kaasa, ei hakanud neid sellega välja viskama või allesjäänut ära valama. Ma ikka päris nii peast põrunud ei ole. A sa tead, onju, et tähis “E” aine nimetuses ei tähenda, et see on mürgine? Näiteks siirupis sisalduv askorbiinhape on C-vitamiin. Naatriumbensoaat on küll vastuoluline aine, sest mõjub allergikutele halvasti, aga seda on looduslikult ka nt meie metsade marjades. 🙂
Valdav osa siirupist koosneb kontsentreeritud mustsõstramahlast ja mustsõstrad on teadupärast vägagi toitainerikkad. Ma muidugi ei tea, palju neist toitainetest töödeldud siirupis alles on, aga kuna sa ilmselgelt viitad minu suhtumisele naatriumglutamaadi-soolakuubikutele, siis oma olemuselt on need kaks asja – kodumaise tootja üsna okei koostisega mustsõstrasiirup ja soolakuubik – ikkagi üsna erinevad.
Valdava osa moodustab siiski suhkur: koostis: Suhkur, vesi, mustasõstramahla kontsentraat, happesuse regulaator sidrunhape, mustasõstra maitse- ja lõhnaaine, antioksüdant askorbiinhape, säilitusained kaaliumsorbaat ja naatriumbensoaat.
Suhkur moodustab pool ka kodumoosist ja kodumahlast. See ei muuda minu jutu mõtet.