Tegelesin parasjagu kroonprintsessi toa põhjaliku koristusega, kui avastasin, et vaatamata meie väga rangele mänguasjapoliitikale on seal siiski üksjagu asju, mida minema visata. Keegi ei kingi ju lapsele asju paha pärast, ent mõtlematute kinkide taak on lapsevanemate jaoks raske probleem. Ühest küljest võtavad nad ruumi ja soodustavad korralageduse teket, kuid teisalt on mänguasjade üleküllus ka põhimõtteliselt halb – mina leian, et laps peab õppima hindama seda vähest, mis tal on, mitte suplema mänguasjahunnikutes ning talluma nende otsas, sest ruumi on vähe ja ühest toa otsast teise jõudmiseks peab mänguasjakuhilate vahele jalgade abil teed rajama.
Millised on siis need kingitused, mida mina ühelegi lapsele kinkida ei soovita? Üldiselt on kõige mõistlikum iga mänguasjaost lapsevanemaga läbi rääkida. Esiteks sellepärast, et lapsel võib sinu plaanitud kingitus juba olemas olla, kuid ka sellepärast, et lapsevanemad tunnevad oma last ja tema vajadusi siiski kõige paremini. Kui te aga üllatust rikkuda ei taha ja soovite lapsele kingituse ise välja valida, soovitan poeriiulite vahel lähtuda alljärgnevast nimekirjast ning loetletud asjad juba eos välistada:
– Korraliku karbita lahtiste osadega mängud, komplektid ja pusled. Sinna hulka kuuluvad näiteks alusel pusled, mida poes müüakse vaid kilesse pakendatuna. Kohe, kui see kilest lahti võtta, on pusletükid mööda ilma laiali. Täiskasvanu võib pusle ju sahtlisse tagasi panna nii, et tükid välja ei kuku, kuid kui laps püüab seda (või midagi selle alt) sahtlist kätte saada, on jupid sahtlipõhjas laiali. Tõenäoliselt kaovad osa neist märkamatult ka ära ja nii on kapid ühtäkki täis pusletükke ja vidinaid, mille algsest päritolust kellelgi aimugi pole. See käib kõigi vidinatega asjade kohta – kui mänguga koos ei tule karpi tillukeste asjade hoiustamiseks, tuleb see kohe ise juurde hankida või valida variant, mis on saadaval koos korraliku karbiga.
– Haprast plastmassist tilu-lilu à la printsessikroonid, mänguehted ja “meigikomplektid”, püstolid, köögikomplektid jms. Igas peres võiks olla range reegel, et sellist jama üle koduukse üldse ei lubata. Ka sellise range reegliga majapidamisse imbuvad need kaheldava väärtusega mänguasjad siiski sisse (ma ei hakka üldse saagi käima tõmbamagi teemal, et laps ei saa osta oma meelisajakirja ilma mingit rämpsu koju toomata), kuid mina soovitan siiski püüda sellistesse asjadesse ülima skepsisega suhtuda. Plastmassitükid ja kahtlast päritolu plastikjupid ei kuulu lapse mänguasjakasti põhja!
– Odavad viltpliiatsid, guaššvärvid, rasvakriidid, pintslid jms. Lapsel ei ole mitte mingisugust rõõmu komplektist guaššvärvidest, mida juba kohe pärast ostmist natukene veega lahti leotama peab. Ka kehva pigmendiga hapratest kriidijuppidest on vähe rõõmu – esiteks lapsele, kes nendega mitte midagi peale hakata ei saa ja teiseks lapsevanemale, kes seda pudi pidevalt koristama peab. Kui tahad lapsele meisterdamiseks asju kinkida, on see parim idee maailmas – veendu lihtsalt, et saad talle kinkida võimalikult kvaliteetset kraami. Sulle võib tunduda, et viis eurot vildikapaki eest on palju, ent vähemalt on lapsel neist ka päriselt kasu. Odava kraami võid heaga poodi jätta – fakt on, et hiljemalt kuu-kahe pärast on need igaljuhul prügikastis ja rõõmu ei ole neist kellelgi. Eriti mitte keskkonnal…
– Odavad klotsid. Ma tean, Legod on õõvastavalt kallid. Tihti naljatame, et kroonprintsessi kaks suurt kastitäit Legosid on tema ülikoolifond – nendesse on lihtsalt niivõrd suur summa raha investeeritud. Olgu öeldud, et ma ei ole mitte k u n a g i teinud ühtegi väljaminekut, mida ma nii kõrgelt hindaksin, nagu meie klotsikollektsioonile kulunud summasid. Need ei purune, sobivad alati omavahel kokku, on kvaliteetsed ja värvilised, pakuvad lapsele lugematuks arvuks tundideks rõõmu, arendades lapse motoorikat, loogilist mõtlemist, pakkudes lõputuid võimalusi rollimängudeks… ühesõnaga on põhjus, miks komplekt Legosid maksab nii palju, nagu ta maksab. Need on ajatu klassika, mille väärtus (uskuge või mitte) ajaga ainult kasvab. Sulle võib tunduda, et kolm korda odavam alternatiiv (loe: koopia) võiks lapsele täpselt sama palju rõõmu pakkuda, ent nii see lihtsalt ei ole. Odavad klotsid ei sobi tihtipeale omavahel üleüldse kokku, tornid vajuvad ümber, kaasasolevad tegelased ja vidinad purunevad talla all (nagu me teame, on ainus, mis Legole astudes puruneb: jalg) ja lõppeks on ainus, mis neist järel on, ikkagi seesama kahtlase väärtusega plastmassipuru. Kui tahad lapsele jõuludeks Legosid kinkida, on olemas 4-5€ komplektid, mis on küll pisikesed, ent millest on lapsele tohutult palju rõõmu. Tohutult!
– Odavad nukud. Sama lugu, mis klotsidega – odav nukk on tehtud ebakvaliteetsest plastikust ja kaasasolevad riided odavast polüestrist (ja näevad tihti ka odavad välja – miks nukke on vaja riietada prostituutideks, jääb mulle alatiseks suureks mõistatuseks). Barbied ja Baby Bornid on samuti hirmkallid, ent vähemalt ei kuku neil esimese kahe kuuga jalad küljest ja pea otsast. Pane kellegagi rahad kokku või jäta ostmata, aga ära mingil juhul osta lapsele Maksimarketist esimest ettejuhtuvat odavat nukku. Palun, ära lihtsalt osta…
– Mõttetud kaisukad. Kaisukate needusest teab iga lapsevanem – need võtavad ruumi, koguvad tolmu ja paeluvad lapsi üldjuhul vaid väga lühikeseks ajaks, mistõttu on need kõige halvemate kingituste top 10’s küllalt kõrgel kohal. Kui tahad lapsele kaisulooma kinkida, mõtle ost enne hoolikalt läbi. Kui tegu on mõne tema lemmiktegelasega, pole kaisuka ostmises halba midagi – kaisuloomadena on olemas nii Lotte, Bruno ja Albert kui ka ponid ja isegi pehmed Elsa ja Anna. Kui lapsel on kinnisideed meenutav armastus mõne loomaliigi vastu, on niisama koera, hamstri või dinosauruse ostmine muidugi põhjendatud, kuid üldjuhul ei piisa lapse paelumiseks vaid sellest, et loomake pehme ja armas on. Mõelge sellele!
– Valed raamatud. Ilusad raamatud on igati paslikud ühe- kuni kaheaastastele lastele, ent sealt edasi ei ole kaunite pildiraamatute ostmisel lihtsalt mõtet. Sa võid ju teada, et lapse lemmiktegelased on ponid või printsessid, ent ainuüksi nende argumentide najal raamatu valimine on täiesti välistatud. Vähe sellest, et sellistes raamatutes on tihtilugu täiesti arulage tekst, mida lapsevanem lapsele raamatut ette lugedes käigupealt ümber jutustama peab, puudub paljudes neist tekst peaaegu sootuks. Kingi lapsele mõni lapsepõlveklassik – osta talle “Sipsik” (koos päris oma Sipsikuga – üks armsamaid kingitusi, mille meie vanem tütar kunagi saanud on!), “Suur maalritöö”, “Bullerby lapsed”, “Naksitrallid”, “Muumitroll”… isegi, kui ta raamatu sisu mõistmiseks veel liiga väike on, on fakt, et kunagi (kasvõi koolieas!) on tal sellest igal juhul palju rõõmu. Ja kui raamatut illustreerivad Edgar Valteri joonistused, on tal sellest lõbu laialt ka juba väikelapseeas. Arendage lastes lugemisoskust ja armastust tõeliselt ilusate ja heade lugude vastu – mitte brändimaaniat ja tarbimiskultust!
Jah, kuigi mul on kodus alles beebi, siis ma kirjutan juba praegu kahe käega alla sellele pehmete kaisukate jutule. Meil on neid juba praegu LIIGA palju ja mul ei ole neid mitte kuhugi panna ja mitte midagi nendega teha. Tahaks kuhugi taaskasutusse viia ja loodan, et kinkijad aasta pärast ei küsi, kas laps sellega mängib 😀
Ma loodan, et inimesed, kes guugeldavad “mida kinkida lapsele” jõuavad selle postituseni.
Väga nõus. Ma tahaks aegajalt kinkijale öelda, et kui korralikku asja ei raatsinud osta, siis milleks üldse seda asja kinkida. Kinkinud mingi muu asi siis või ärgu häbenegu tühjade kätega tulla. Lapsel on ka niisama külalistest hea meel, ei pea alati midagi näpu vahel olema.
Meist alles saavad lapsevanemad küll aprillis aga praegugi olen juba nõus. Aastaid olen korrutanud, et meie lapsele mingid röökivaid asju ei osta. Võib öelda, et lausa vihkan neid vilkuvaid ja laulvaid jullasid.
Praegu olen tulevikuks ostnud jonnipunni tegumoega tornikese, kus saab rõngaid laduda. Ja see on puust. Mänguklotsid ostan samuti puust. Lisaks on kolm väikest karukest. Rohkem pole vajagi. 🙂
Oma põhimõtteid jään ka tulevikus kõigile korrutama. Kui ei oska midagi valida külla tulles, siis parem too lapsele puuvilja. 🙂
Lapse esimesed mänguasjad võiks ikka eakohased olla, rõngaid ei hakka ta niipea laduma, samuti klotisdega mängima. Esialgu on lapsele vaja piisavat stimuleeringut pakkuvaid mänguasju, mida ta saab haarata, raputada, uurida ja närida.
Karukesed näiteks jätaks ma küll üldse ostmata, vähemasti pole neid vaja kolme.
Vaidlen vastu – ma arvasin ka, et rõngaid ei hakka ta veel niipea laduma ja klotse ka mitte, aga see ei vastanud tõele. Kuus kuni üheksa esimest kuud jah mitte, aga seejärel väga pikalt, ja pool aastat möödub väääga kiirelt… Praegu tundub täiesti absurd raisata raha beebimängukatele kasutusajaga pool aastat vs klotsidele kasutusajaga kuus aastat 🙂 väike beebi õpib enim oma ema näost, emotsioonidest 🙂
Aa, ma räägin siiski legoklotsidest – puust klotsidega ei mängi meie lapa mitte kunagi mittte üldse ja lähemal vaatlusel on need muidugi ka sada korda vähem arendavad kui legoklotsid 🙂
Ma vaidlen vastu, puust klotsid on igati arendavad ja ei jää Legodele kuidagi alla!
Ma ei tea kui sa mõtled puuklotside alla vaid neid Eestis populaarseid täheklotse siis tõesti, nendega just eriti mingeid super ehitisi teha ei saa, kuigi ka nendega saab mängida.
Pigem just need lapsed kes ka puuklotsidega mängivad on väga hea kujutlusvõimega ja laialdaselt arenenud. Nii et need legod ei ole selles mõttes kuskilt otsast puuklotsidest ees.
Minu enda laps on praegu 6 aastane (kohe 7-ne) ja talle meeldisid juba 2 aastaselt puuklotsid. Ta ehitab nendest ka praegu PIDEVALT igasugu ehitisi ja kasutab neid oma Playmobil tegelastega mängides. Praegused erilised lemmikud on kuulsad KAPLA puuklotsid.
Legodega mängib ka, aga tunduvalt vähem, sest nendega on mäng siiski mingil moel piiratud.
Samas eks see kõik ikka olene lapsest ja tema eelistustest. See kui mõni laps üldse legosid või puuklotse ei armasta, ei tähenda et laps oleks kuidagi vähem andekas.
Pigem ma siiski tahtsin lihtsalt öelda, et puuklotsid on samuti väga arendavad! 🙂
mitme lapse emana ma vihkan siiralt puust mänguasju, sest nende viskamisega seoses tekivad valusad vigastused. mingis vanuses poisid ei mõtle enne pikalt, kui teisele puuklotsi või puust autoga vastu kulmu virutab. plastikust asjad ei tee nii haiget.
Klotsid ise – küll, aga juba mainisid, et elanikud on lisaks 🙂 ja ma mõtlengi seda, et lego puhul lisandub motoorika ja kujutlusvõime arendamisele puhtalt klotsidest, värvidele jne, ka erinevate loomade ja inimeste (meil praegu ntx eri rassist ja suurusega mehikeste teema) õprtus, rollimängud, st kogukomplekt väga paljuthaarav 😉
Mina ja mu väikevend õppisime tänu puidust täheklotsidele lugema.
Eks iga ema lahterdab asjad vastavalt oma lapse eelistustele mõttetuteks ja mõttekateks – muidugi on täheklotsid ka arendavad ja vahvad (mulle hirrrmsasti meeldisid lapsena ja meeldivad ka nüüd), aga eks igaüks ikka ainult oma mätta otsast oskab hinnata asju 🙂
Ega ma ei ole mõelnudki lapsele kohe eelpool mainitud asju mängimiseks anda. Ikka siis, kui aeg on juba sobiv.
Ning need kolm karukes on mul juba aastaid olnud, kvaliteetsed ja mitte mingid suured jurakad. Ning miks peaksin neid hoidma kummutil, kui laps saaks nendega tulevikus mängida. Taaskord, iga asi omal ajala mitte kohe “mängimiseks”.
Minu mõte kommentaaril oli, et ostan vähe aga kvaliteetsed. Kui mul satub juba nüüd väga hea hinnaga kvaliteetne mänguasi, siis miks mitte seda ära osta. Seisab küll mõned aastad, kuid mis sellest. Ega need palju ruumi võta, ei hakka suure hooga miskit kokku ostma.
Hehe! See on kõige vanem põhimõte in the book ja ma ei tunne ühtegi lapsevanemat, kes sedasama juttu poleks rääkinud. Ka mina ise! Mõni laulev julla tekib kindlasti ka teie majja, aga see ei tähenda, et see peaks sellepärast olema ebakvaliteetne ja mõttetu. Mina nt vihkasin seda FP laulukoera palavalt… kuni tuli mu parim sõber ja tõi selle mu kuuekuusele tütrele, kes tänu sellele õppis enne tantsima, kui käputama. Ja kes meile ka palju rõõmu pakkus, sest me laulsime kaasa, tegime laule ümber jne. Siiamaani on see koer meil au sees. Nii et säh sulle “ainult puust asjadega” 🙂
Mul on hetkel 5-kuune tütar ja vaatan praegugi õudusega, et miks tal on nii palju mänguasju. Enamik on mu ema teise ringi asjadena kokku ostnud või on siis pärandus mu vennalapselt. Ise olen ka kasutatud asjade poodidest ühtteist ostnud ja uuena olen ostnud ainult kaelkirjak Sophie. Vähemalt oleme seda tarbimishullust teise ringi asjadega üritanud tasakaalustada. Ja kui nüüd vaadata, mis mu tütrele kõige rohkem hetkel meeldib, siis ongi seesamune Sophie ning kaks puidust kulinatega mänguasja. Veel lähevad peale kusjuures pehmed mänguasjad, eriti need suurte ja ilmekate silmadega. Aga kuna ta topib praegu kõike suhu, siis pehmed mänguasjad on ikka eriti mõnus bakterite kasvumaa. Tavalisest plastmassist jubinad ja närimisrõngad jms ei lähe üldse peale, paneb korraks suhu ja sama kiirelt võtab ka suust ära. Ahjaa, mu vanaema toodud klassikaline jonnipunn meeldib ka väga. Seda võib ta ikka tükk aega üritada pikali lükata ja rõõmu kui palju!
Kui nüüd eelseisvate jõulude peale mõelda, siis ma südamest loodan, et ennem küsitakse, mida kinkida. Olen mõelnud, et lasengi kinkida erinevaid puidust mänguasju. Isegi kui ta veel ehk ei oska kõikidega mängida, siis jäävad hilisemaks ja annan siis kätte, kui tundub aeg õige olevat. Ega ta ju veel ei adu, et just jõuludel peab uusi asju saama 🙂
Jaa! Mina leian ka, et kasutatud asjade kinkimisega seotud valehäbi võiks inimeste seest välja juurida! Ja ilmekate silmadega asjad on tõesti suur hitt-toode ka minu tittede puhul olnud 🙂 See muidugi ei käi nüüd kindlasti kõigi laste kohta, aga mina näiteks ei hinnanud lapsena puust asju kuigivõrd (kuigi täiskasvanuna küll!) ja kaunis naturaalsest puidust, punase katusega nukumaja seisis toanurgas ilma, et keegi temaga mänginud oleks. Seega tulevikuks ette ma midagi ei ostaks – kui, siis ainult kirjandusklassikat 🙂
Puslede jutuga ma ei nõustu, muu on küll sama, mis mina arvan.
Meil on väga palju plaatpuslesid, sest need võtavad vähe ruumi, ma ei hoia neid sahtlis vaid riiulis, päris tüütu oleks, kui need kümned plaadid oleks karpidena, kohutav ruum ja suured virnad, mida kummuli keerata. 15 aasta jooksul pole üksi tükk kaotsi läinud.
Aga see ongi ju konkreetselt soovitus, et kui sul on neile koht ja ruum, siis super – kui ei, siis ära osta. 🙂
Paneks siia nimekirja kohe otsa ka “odavad autod”. Täitsa lõpp kui palju väikesi, odavaid autosid ma olen minema visanud, sest need purunevad põhimõtteliselt kohe kui keegi neid: puutub! Ja on maru ohtlikud ka – väikesed peeglid ja rattad, mis küljest ära tulevad kipuvad ikka suhu minema.. võõh! Igal juhul olen kõige muuga ka 100% nõus. Pigem pakk rosinaid v mõnusad sokid, kui ebakvaliteetne träna.
Tahan ka kaasa rääkida ja anna andeks, Miiu, et julgen natukene vastu vaielda 😀 Mina ka soovitaks uurida, mis just sellele konkreetsele lapsele meeldib, kellele kingitus mõeldud on. Mõni laps ju mängib aastaid ainult kaisukatega, mõni paneks ööpäevaringselt puslesid kokku… Ja mõni ei loe raamatuid vaatamata sellele, et pärineb kirjandusteadlaste perekonnast 🙂 Lapsed on ikka väga erinevad, ei tasu seda unustada! AGA 100% nõus, et tuleks ka uurida, mis meeldiks emale-isale! Ja kindlasti tasuks üle küsida, enne kui kinkida mingit tehnovidinat 🙂
Oot-oot, sa ei vaielnud vastu vaid mõtlesid mu postitusele hoopis teise mõtte külge. Ei öelnud, et ära kingi kaisukaid, kingi raamatuid. Kirjutasin: kingi õigeid kaisukaid ja kui kingid raamatuid, ära kingi mõttetuid raamatuid 😀 postituses on ka mainitud, et kingi seda, mida laps vajab, aga postitus ei kõnele absoluutselt sellest, mida kinkima peaks vaid sellest (nagu pealkirigi ütleb), mida ei tohiks (rämpsu ja sisutühje lollakaid pildiraamatuid, kus on debiilsed ja vigased tekstid)…
Kiiruga lugesin telefonist enam-vähem ühe silmaga, siis jäi meelde muidugi kohe ainult rõhk, mitte kogu sisu. Anna andeks, et olin pealiskaudne!
nagu me teame, on ainus, mis Legole astudes puruneb: jalg
Hahahhahaha 😀
Meeldib, et kirjutasime samal päeval umbes samal teemal!
Meil oli kodus mänguasju palju, aga hindama oli neid sellegipoolest õpetatud. Mu emale heideti seda koguaeg ette, et miks on nii palju vaja on, aga leian, et tänu sellele arenes meie loomingulisus ja loogilisus väga hästi, lisaks sellele olime väga õnnelikud (ei, me ei saanud kõike, mida tahtsime, vaatasin ikka kadedusega naabritüdruku nukuvankri poole). Muus osas olen nõus, tundub, et see aasta on seda odavat plastikut kõik kohad täis, lausa kurb vaadata.
Nii armas. Tore kuulda, et “Sipsik ” meeldis. 🙂
:*
üksjagu asju, mida minema visata – Miks mänguasjad ära viskad? Tervemad ja korralikumad anneta parem lastele, kellel mänguasju pole….
katkiseid asju ma ju ei kingi teistele lastele 🙂 korraldasin eile suure jõulupeo, milles osalenud lapsed ja nende vanemad kogusid kokku ja pakkisid 35 pakki ilusaid kingitusi, mille homme lastekodusse viime. seega – annetangi. 🙂
Oled üks ilus hing Mirjam! 🙂 Kas tuleb postitus ka sellest toredast ettevõtmisest?
Kiidan seda kingipostitust ka! Üleüldse on kingituste tegemine paras peavalu, aga pooldan sinu suhtumist ja lähtun ka alati kinke tehes asja mõtekusest ja pikast kasutuseast. Tilulilu ostmisele big NO!
aitäh, kallu! tuleb jah! isegi video filmisin. ja meil oli fotograaf! jaaaa me saame ühe lastekodu VÄGA õnnelikuks teha! ja sellest kirjutan ka. *ilmselgelt elevil*
Minu lapsel on palju mänguasju… Sellegi poolest oskab ta neid hinnata. Koolis toimub jõululoos, siis ise valis mida soovib sinna annetada sai ikka palju asju kokku. Ta lihtsalt hoiab oma asju ja need ei lähe katki. Valiku võimalust peab ikka olema ja las parem mängib mänguasjadega kui telefoni, arvuti või x-boxiga. Nii harva kuik keegi täiskasvanu meile külla tuleb, siis kuulen kommentaare oiiiii kui palju asju, kas ikka mängib ka nendega…
Ja nt on meil palju asju kaltsukast … Kaisukaid jne
“palju mänguasju” on muidugi definitsiooni küsimus – minu meelest on piisavalt palju nii palju, et laps kõigi asjade jaoks piisavalt aega leiab, et nende eksisteerimine majapidamises õigustatud oleks. siiski on ka meie preilil mänguasjakastitäis pehmeid lelusid, nukumaja, mänguköök, kolm kasti legosid, suur raamatusahtel, karbid vildikate-pliiatsite-kriitidega… jne. koguseliselt on seda ikkagi pea toatäis. siiski ei võrdu kolm kastitäit legosid minu meelest kolme kastitäie odavate plastikjubinatega. ja minu laps hoiab samuti oma asju ega lõhu neid – seda ahastavamalt ta nutab, kui odaval barbienukul jalg otsast ära tuleb 🙂 postituses pean silmas, et enne kvantiteedile rõhumist tuleks tähelepanu pöörata kvaliteedile…
Sa oled üks hirmuäratavalt tark tüdruk…
Oh, maailmas on küllalt hirmuäratavalt tarku inimesi, aga ma kinnitan: ma ei ole üks neist 🙂
Olen vagagi nous sinuga, hulluks ajab kui lapsele tuuakse neid pisikesi plastikust tilulilusid, mis peavad vastu umbes tapselt 2 tundi. Minu laps on 3ne ja manguasju on meil parasjagu, iga mingi aja tagant vaatan jalle asjad ule ja katkised lendavad prugikasti ja sellised, mis korralikud aga talle juba liiga titekad annan ara. Naiteks minu laps on maailma suurim dinosauruste ausataja ja sellest tulenevalt ongi meil umbes 100 erinevat dinosaurust ja autosid, legosid jms minimaalselt kuna need lihtsalt teda eriti ei huvita. Tavaliselt selliseid pehmeid manguasju toovadki kingiks inimesed, kellel endal lapsi ei ole ja nad ei teagi kui suured nuhtlused ja tolmukogujad need on 😀
Selliseid postitusi on vägagi vaja 😀
Kaisukate suhtes, tõmban ma aga kogu aeg pidurit, aga ma ei saa aru, kust see meie laps tuleb, aga kaisukad on tema nõrkus 😀 Eriti jänesed 😀
Kui ma eile sellele postitusele pilgu peale viskasin kiiruga, leidsin, et on alles kibe postitus. Kindlasti nii hull see olukord ikka pole, et nii karmilt sõnastada…
Aga täna, kui korralikult lugesin, siis tõstan kaks kätt üles, ja ütlen, et nii on!
Mu enda põnn on hetkel 7kuune, kuid juba praegu ma näen, et mänguasjakast tahab üle ääre ajada ja plastmassi on liiga palju (nii palju siis sellest, et ostame ikka puidust asju… eks mu enda süü see ole), mõttetuid nukke on ka, millest ma paraku midagi ei arva. Ilmselt oli su postitus väike äratuskell mulle, et võiksin ju selle mänguasjateema korralikult kätte võtta, et ise ei osta ja teistele ka ütlen, milliseid mänguasju ma koju eelistan, kui on oht, et keegi midagi tuua tahab. 🙂
Absoluutselt nõustun LEGOde suhtes kirja panduga. Maksavad tohutult, kuid samas võib 3ne vabalt tunde selle kallal nokitseda (vanemale ka väike puhkus, wink-wink) ja samas saab ta lasta oma loovusel lennata , lisaks sinna juurde juppide kokku-lahti monteerimine, mis on üsnagi arendav peenmotoorika 🙂
GOKIl on nii ülilahedad puidust asjad. Kinkisime ühele poisile 1.aasta sünnipäevaks GOKI talukomplekti ja sellega mängitakse nüüdki, mil poiss 3ne on. Kuna klotse meil pole kodus, seega saigi just GOKI klotsiämber tellitud.
Kaisukaid õnneks ka palju pole. Üks sõbranna heegeldatud väike kassipreili on ja see on meil kogu aeg kaasas, naiivselt loodan, et kui võõras kohas laps magab, siis vähemalt see kassipreili toob talle kodusema tunde 🙂
mina ei ole plastik vs. puit valikus üldse nii kategooriline, et puit = hea, plastik = halb. puidu eelis on see, et kõik puidust asjad on enamasti kvaliteetsed, samas on korralik plastikust asi tihtipeale funktsionaalsem ja praktlisem. see on muidugi puhtalt maitse küsimus ka, mina (kes ma enne esimese lapse sündi olin kindel, et kõik tuleb puidust) ei arva puust leludest tegelikult suurt midagi… ei ole poolt ega vastu, lihtsalt jätavad külmaks. titeasjad on muidugi ägedad – kõiksugu klotsid, tornid, kujundid, rõngad. aga vanemale lapsele ma ei ole leidnud midagi, mis südame kiiremini põksuma paneks. 🙂
see postitus polnud üldse mõeldud kurja või kibedana – pigem meeldetuletusena nii endale kui ka kõigile teistele emadele, et ka lapsed väärivad vaid parimat ja peavad õppima, et plastmassvidinate kokku ostmine ei ole jätkusuutlik eluviis. ja muidugi kinkijatele, et jätku oma raha taskusse ja mingu veetku lihtsalt lapsega aega, selmet rämpsu kokku osta.
aitäh sulle sisuka kommentaari eest! ilusat jõuluaega sulle ja pai põnnile 🙂
viskasin ära kõik kaisukad millel pole emotsionaalset tähendust. ja järelejäänud tähtsad kaisukad, mida on ka päris palju, riputasin pesulõksudega nöörile. nöör on kahe naelaga vaba toa seinale kinnitatud, nii ei ole kaisukad lihtsalt kastis hunnikus või riiulil tolmumas ja lapsel ka hea õhtul valida, kes kaissu tuleb. tolmu võtta niimoodi on ka lihtsam. pesunööri idee leidsin muide internetist.
väga kihvt idee! kaunistus ja säilitus kaks ühes!
Teemast kõrvale, aga miks telefonis enam kommentaare ei ole võimalik lugeda? 🙁
see on õudselt hea küsimus :O mis valesti on? vastused muutuvad kahtlaselt kitsaks lõpus?
Ta ei näita üldse, et kommentaare oleks. :/ Kommentaaride kohta isegi ei ole postituse lõpus. Kui ma su blogi lugemist alustasin pool aastat tagasi äkki, siis oli samamoodi, et ei olnud mingi aeg võimalik telefonist lugeda. Nüüd paar päeva tagasi on nad jälle kaduma läinud 😀