Eelmine toidunädal oleks pidanud juba eilsega selja taha jääma, sest tegelikult oleksin pidanud pühapäeva jooksul tellimuse tegema. Aga meil olid siin talgud ja mitte vähe tööd mitte vähe mõnusate inimeste seltsis ja ma lihtsalt ei jõudnud. Kirjutan talgutest pikemalt järgmises postituses, aga olgu öeldud, et mul oli eile enne magamaminekut WC-sse kooserdades tagumik nii kange, et lohistasin ennast köögikappide najal kohale. Ma arvan, et see võis päris naljakas vaatepilt olla. 😀
Igatahes pidasime me möödunud nädala menüüst enam-vähem, aga mitte päris täpselt kinni. Näiteks ei jõudnud ma ühegi vormi küpsetamiseni ega teinud kalasuppi. Selle asemel sai ühel õhtul näiteks köögivilja-tomatikastmes pastat mozzarellaga. Praadisin pannil läbi sibula, küüslaugu (tubli 4-5 küünt), tükeldatud punase ja kollase paprika, mõned päikesekuivatatud tomatid, suvikõrvitsa ja kirsstomatid, valasin üle purustatud tomatitega ja rebisin köögilaualt hulka lahke peotäie värsket basiilikut. Panen oma poest ostetud värsked ürdid alati sellesama potiga “jalgupidi” vette ja nii kasvavad nad korralikult kastes veel kaua-kaua edasi. Praegu on mul köögilaual pisut suurem lillepott kolme Hansa Herbs (palju ilusamad ja lopsakamad taimed kui Grüne Feel) basiilikutaimega, milledelt potid eemaldasin ja lihtsalt koos mullapalliga niisama potti surusin. Kasvavad mühinal juba mitmendat kuud. Igatahes lisasin ma sellele kastmele veel soola ja pipra ja pisut mett (nagu tomatikastmetele ikka, muidu hirmus happeline) ja segasin kokku mozzarella ja pastaga. Ülikiire ja lihtne – Virsik sõi neli portsu. Ma mõtlesin, et ta lendab pauguga lõhki. 😀
Siis tabas mind reedel raske “appi ma ei viitsi süüa teha” ja sellega seoses kiusatus paluda Kroonprintsessil ja H’l teel lasteaiast koju pitsat kaasa osta. Siis meenus: raibe, meil ju haljastuskuu ja sellega seoses säästuperiood! Ei ole siin mingit pitsa tellimist! Aga kui ma selle arutelu iseendaga juba nii pikaks venitanud olin, oli pitsaisu juba väljakannatamatu ja mul ei jäänud muud üle kui kapist kuivpärm välja otsida. Sõtkusin taina valmis ja keetsin purustatud tomatid koos praetud sibula, küüslaugu ja kuivatatud ürtidega veidi kokku, et asjal oleks maitset ja et pitsapõhi liiga vedelast kastmest läbi ei vettiks. Ladusin peale kõike, mida kapist leidus – riivitud juustujupi, kollast ja punast paprikat, pooliku viilutatud punase sibula (mis grillõhtust järgi jäänud oli), mõned kirsstomatid, küüslauku, paarsada grammi hakkliha, oliive (ülejäänu pani Kroonprintsess järgmisel päeval külalistele küpsetades pesto-juusturullide vahele) ja palli viilutatud mozzarellat. Küpsetasin altpoolt kuumutaval režiimil 200C juures kuni pitsa nägi välja selline nagu piltidel. Kukkus päris hea välja, ei olnudki kontimurdev ja sobis reede õhtusse igati pidulikult. Pealegi sain kapi hulga tühjemaks. 🙂
Täna olen juba olukorras, kus kapid on tühjad ja tänaseks toidukullerit enam ei saa. Ka lõunasöögiks alles jäänud hakkliha, millest kotlette teha plaanisin, üllatas mind pisut ebameeldiva lõhnaga. Ma olen alati nii õnnetu kui toit pahaks läheb ja see ära visata tuleb – tunnen ennast ülihalva majandajana ja eriti just siis kui riknema on läinud liha. Kuna ma olin juba ühe muna, koore ja riivsaia paisuma pannud ja praetud sibulaga läbi seganud, pidin kiirelt alternatiivi välja mõtlema, sest H oli juba koju lõunat sööma jõudnud. Meenusid kapis olevad külmutatud forellifileed. Võtsin ühe kotitäie kapist välja, panin sõelaga vesivannile sooja ja kui tükid lahti sulanud olid, hakkisin need peeneks ja lisasin koos kuivatatud estragoni ja näpuotsatäie tšillihelvestega oma kotletitainale. Sellele muudatusele plaanis kulus võib-olla 15-20 lisaminutit ja kui see oleks planeeritud ning kala sulatatud olnud, oleks roog eriti kiirelt valminud. Hakitud kala sulas kiirelt toatemperatuurile ja sai ilusateks kuldseteks ja mahlasteks kotlettideks. Soovitan proovida! Kõrvale sõime eilsest talgusöögist järgi jäänud kartulisektoreid ja aurutatud ube küüslaugu, või ja parmesaniga. Seda kõike peaks õhtusöögiks ka jaguma, nii et nälga me täna toidukullerita ei jää! Veel…
Hakkan nüüd uut nädalat planeerima ja esitasin endale väljakutse püüda sel nädalal tavalisest poole odavamalt läbi ajada. – saja euro asemel viiekümnega. Ma ei tea, kas mul see päris nii hästi õnnestub – võib-olla mitte. Aga kuna sel kuul haljastusele kulunud summa oli tõesti märkimisväärne (et mitte öelda hirmuäratav), tahan püüda rihma vahelduseks pisut koomale tõmmata. Mulle pakub seesugune challenge väga palju elevust ja lusti – seda enam, et ma ju ka siin olen tõotanud rohkem meie toidulauast kirjutada. Vaatame, kuidas mul see asi nüüd õnnestub. 🙂
Oi, kui Sul see õnnestub, siis braavo ja paluks täpset listi:D, sest me oleme juba kaheksandat kuud iga nädal e-poe tellimust tegemas ja 50 euro kanti jäid tellimused ainult alguse poole, nüüd ikka rohkem.. ja meid on ainult kaks (ok neli, kaks kassi ka, haha:))
Ebareaalne et on veel olemas keegi kes läheb sellise säästu-söögi-ostmise-valmistamise peale elevile! Mulle reaalselt meeldib vahel challengida ennast et mitu päeva saab veel “tühjast külmkapist” söögi lauale. Samas jälle tavaliselt mingi hull säästja ei ole – lihtsalt vahel pakub pinget selline asi. Ja oi kui uhke ma siis enda üle olen kui õnnestub 😀
jaa-jaa-jaaa! kirjutan kahe käega alla! see on väga põnev ja äge ka minu jaoks! adun, et päris muserdav oleks sellise sendipealt arvutamise olukorras olla olude sunnil, aga vahel on hea end ja oma tarbimist ohjes hoida ja vaadata, kas ikka kitsamates oludes ka toime tulen. sain ostukorvi summaks 50.91€ – kui kõik homme jõuab, kannan ette. 🙂
Tead kui oluline oli seda lugeda ja taas tunda, et need minu kiiksud (loe:teiste arvates) on mõne arust veel normaalne, et mõelda mida ja kuidas süüa ja kui meie pere ei söö ketsupit ei pea mu lapsi kaastundlikult vaatama 😀 õnneks üks lastest nii suur, et paneb ise asjad paika ja hindab meie toidule mõtlemist väga. Planeerin ette nädala menüü ja lõigun ja kaalun ja kirjutan pakendile peale liha vastavalt menüüle sügavkülma valmis, et siis eelneval õhtul nii lõunasöögi kui õhtusöögi liha tavakülma tõsta.
Aitäh, et oskad seda kõike nii ilusti kirjutada!
Nii unistan, et meil siin Hiiumaal ka toidukotid koju saaks tellida :).
Kogu see toidu teema on väga huvitav. Mul oleks lausa terve ports lisaküsimusi, kui kunagi peaks tekkima sul tunne, et tahad sel teemal veel midagi lisada 🙂 Näiteks..
– Kas ketšupit ei tarbita teie peres suhkru ja kõikvõimalike lisaainete pärast või on selle taga veel midagi?
– Kas McDonaldsis käite alati H’ga kahekesi ja lasteta? (need harvad korrad, kui üldse käite)
– Kui te valmistoitu kaasa ostate, mida terve perega süüa, siis mida ja kust?
– Täiesti rändom, aga kas te poest ostetud pelmeene sööte? Või mis kvalifitseerub rangelt poolfabrikaatideks.
– Vanamõisa laadal hakkas silma, et pakkusite sealt samast ostetud maasikaid, aga nende pesemisvõimalus samas (vist) puudus. Kas puuviljade pesemise suhtes ei ole sul kiiksu? 🙂
– Miks just Selveri valmissöök on kõige jäledam maailmas jne jne
Me teeme küll ka kodus ise ja nullist väga palju süüa, aga aegajalt satuvad ikka “apsud” sisse – nt haarangi kuskilt mõnda valmistoitu (Stocksist, Selverist.. kus parasjagu olen ja mis sel hetkel kõige ahvatlevam tundub). Kui kord lugesin sinu kommentaari Selveri köögi kohta, oli mul just kapis sealt ostetud kraam ootamas ja tundsin ennast muidugi maailma kõige s****a emana. See tunne kriipis seniajani, kui enda jaoks asjaga rahu tegin ja otsustasin, et meie pere jaoks on võti mõõdukuses – peaasi, et mugavusest ei hakka seda piiri järjest kaugemale pushima.
Teie pere uue nädala menüüd ootan juba suure põnevusega, sest meil ka praegu väikestviisi säästuprogramm käsil 🙂
Apike, nii palju häid küsimusi! Ma vastan eraldi postituses kui sobib. Ja EMADUS ei ole seotud toitmisega, leian ma. Toitja võib ju olla ka isa ja üleüldse on lastele ema juures olulised kõik 1462839 muud asja, aga mitte see, kust tuli lauale toit. Ma ei taha, et keegi end minu toitumisalaste tõekspidamiste pärast halvasti tunneks, sest usun ka mõõdukusse 🙂
Jään seda postitust ootama! Ja muidugi ei ole see ema ainuke tunnus ja ma pole hetkekski arvanud, et möödaminnes enda eelistuste kohta öeldud repliigiga sooviks sa kellelegi kehva enesetunnet tekitada! 🙂 See tunne tekkis ise puhtalt seetõttu, et tol hetkel oli asjade kokkulangevus sobiv. Samas sain enda jaoks tookord teema lahti mõelda ja ilmselgelt oli see väga vajalik. Ja see ju ongi parim põhjus, miks ühte blogi jälgida 🙂
Virsik oleks pauguga lõhki lennanud.. 😀 ei tea kuhu see söök tal küll mahub.
Puhas rõõm tegelikult, et laps ilusti sööb. Tänapäeva lapsed on üsna pirtsakad nokitsejad kahjuks.. ei sobi üks ega teine ja enamasti makaroni peal, vanemate laiskus kuubis.
Sina võid ju laisana end tunda ja midagi kiirelt köögis toimetada, aga kui laps sööb siiki rõõmuga mistahes mitmekesist rooga, on suur võit 🙂
Nii põnevad on need toiduteemad. Meie pere jätab toidupoodi liiga palju raha (pluss väljas söömine) ja viskab liiga tihti riknenud toidukraami minema. Meil on teie perelt palju õppida!
Kas ja kui tihti te väljas sööte ja millised on lemmikkohad?
Tead nii põnev oleks kohe eraldi toitumisteemaline postitus, sest juba siis on nii palju küsimusi jäetud.
Igatahes, oled üks imeline toiduhaldjas. Oskaks ma pooltki nii hästi 🙂
Nii tore näha, et tehakse korralikult süüa ja planeeritakse ette. Ise planeerin enne paar päeva ja lõpuks juhtub ikka nii, et need plaanid lükkuvad veel mitu päeva edasi, sest ma olen töölt tulles lihtsalt nii-iii väsinud ja nii-iiii jõuetu, et ei jõua peale diivanil vegeteerimise midagi teha. Mehega on umbes-täpselt sama lugu ja nii me lihtsalt sööme mõne sepikuviilu juustu, singi või kalga (kellele mis), teed ja puuvilju õhtul 😀 Õnneks lõunat sööme korralikult ja minu jaoks on ka hommikusöök väga-väga oluline.
Toidukorv on meil seetõttu küll nädala lõikes odavamapoolne, kuid no ma ei tea miks selle laiskuse ja jõuetusega ette võtta, et rohkem motiveeriks köögitoimkonnas liigutama. Toit on ikkagi meie keha tempel ja no ma ei tea kui hästi ma oma templit korras hoian, kui ei jõua õhtuti süüa teha (kasvõi hommikuks/lõunaks ette). Eks ma siis lihtsalt käin siin, kogun inspiratsiooni ja äkki.. kunagi.. saab minust ka tubli perenaine 🙂
*kalaga, mõni täht kipub kaduma sellel hilisel tunnil
PS. Virsiku kohta käiv lause pani mind ka muhelema. Nii hästi kirja pandud! 🙂
Ma olen nii palju mõelnud, et 50 euri nädala toidukorvi eest oleks midagi, mille poole püüelda. Ootan huviga selle nädala kokkuvõtet ja luban, et kui Sul õnnestub, proovin järgi.
Huvitab veel, et kuidas sellesse eelarvesse mahuvad nö kallimad asjad, näiteks nagu kohv (teil ka vist oad kasutusel? Mul endal kapslitega masin – ma niiiiii armastan seda kohvi, aga see on päris suur kuluartikkel..aga loobuda ka ei suuda:D). Või ostate sellised asju mingi aja tagant suurema koguse valmis?
50€ sisse ei mahu varude täiendamine, mulle tundub. Oad kindlasti mitte. Nägin täna parasjagu vaeva, et 50€ eest tellida nii, et kvaliteet oluliselt ei kannataks. Et oleks puuvilju kogu nädalaks jne. Meil on oad, mida (nagu kõiki teisigi korterile vaid asju) ostame soodukaga ette. Samuti on meil sel nädalal menüüs asju, mis on juba kapis olemas ja mida ma selle 50€ eest ei soetanud. Samas on meil ju sööjaid ka neli,
kolmele ostes saaks vast kohvioad ja kodukeemia ka häda pärast ära mahutada. Vaatame, kuidas kujuneb! Järgmine nädal ju ka veel ees… 🙂
Tegelikult praegu hakkasin mõtlema, et ostsin (allahinnatud, aga ikkagi suht kalli) arbuusi ja laabijuustu – nende asemel ssaaks ju järgmine nädal kohviube 🙂
Mis kohviube tarbite?
Avastasin, et kohvimasina ostuga kaasa saadud kohvioad on 20 eurot 1kg ja neid uuesti ei raatsi osta.
Me proovime pidevalt igasugu erinevaid ja ostame tihti soodukaga. Lavazza omadest meeldivad mulle kõige rohkem Crema e Aromad ja hiljuti ostsin Maksimarketist mingisuguseid tundmatu kaubamärgi keskmise rösti ube, mis olid ka hästi head. Ma kahjuks ei oska praegu öelda, millised need olid. Ma tegelikult olen mõelnud, et tahaks üldse osta lahtiselt värskelt röstitud ube – saaks pakendita ja paremaid –
aga ma ei oska kuskilt alustada, ei tea, kust saab. Kui keegi oskab soovitada, siis ma olen üks suuuur kõrv. 😀
Sikupillis on siuke poeke täitsa olemas, kust ube saab 🙂
Sa mõtled keskuses? Väga lahe. Huvitav, mis seal kilohinnad on? Tead sa poe nime?
Tartus on näiteks see pood ja vaatan, et Tallinnas ka esindus olemas: https://www.teacoffeecentre.ee
Aga ise pole sealt tükk aega enam midagi ostnud (koli veel “maale”, hehe) nii et hinnaklassi enam kahjuks ei oska öelda. Rahvast aga käib neil küll korralikult ja ostetakse ka, vähemalt Tartu kohta oskan nii öelda 🙂
Mulle pakub samuti meeltult hasarti, et kui mitu korda saab sügavkülma ja külmkapis ja sahvris olevatest varudest süüa teha ja võimalikult minimaalselt sel perioodil poes käia. Mul oli ammu plaanis sügavkülma sulatus ja selle pärast koukisin sügakülma varudest ikka imeasju välja, ei uskunudki, et nii mahukas ja nii palju erinevaid asju seal peidus oli 😀 Ma tegelikult kadestan selliseid kõikesööjaid mehi hoopis, minu oma on minu mõistes täiesti pirts ja no ei söö paljusid asju ja see muudab söögi tegemise palju keerulisemaks.
Minu H on jah kõigesööja ja sööb heameelega salatit ja hautatud köögivilju jms toitu, mis minu meelest ongi maailma kõige õigem toit. Ei ole “kartult ja sousti” poiss – sellisega läheks mul maru raskeks. 😀
Ma küsimust ei oskakski kokku panna, aga teemana laste söök ja söömine. Meil seisab ees 1-aastase üle toomine meie söögile ja see tundub nii ületamatult raske ettevõtmisena. Suuresti ilmselt ka seetõttu, et poolfabrikaadid satuvad me endi lauale tihti ja ka McDonaldsi patust ei ole me priid 🙁
Ma paluksin kas Sa võiksid pitsapõhja retsepti kirjutada? Näevad nii isuäratavad välja, ma olen loobunud ise kodus pitsa tegemisest, kuna põhi ei tule välja nii kuidas tahaks.
Minu lemmikud on Sinu nädalamenüü postitused, igasuguste retseptide, tegevuskäigude ning nipide jagamised. 🙂 Palun neid veel ja veel ja veel!
Täitsa lõpp kui kehvalt ma end tundsin 😀 Mine või kadedusest lõhki.
Mulle küll väga meeldib süüa teha, kuid üksi elava tudengina (ühika köök on suht kräpp ka) ei viitsi ma seda absoluutselt teha. Lisaks veel töö öövalved ja kõik muu tähendabki, et ma panen tihti nädalas 50-70€ söögile/söömisele magama (ma olen üksi!!!) ja selle sees on tegelikult 2 korraliku toidu tegemist ning muu on mingid pelmeenid, krõpsud ja takeout… Nii vist rikkaks ja tervislikuks ikkagi ei saa.
Võrdluseks see, kuidas ma vanemate juures kodus elades Masterchefile tuult alla tahaks teha 🙂 Niiet väga palju on ikka areneda ja mulle meeletult meeldivad su toidupostitused!
Ootan huviga tulevat säästu-nädalat.
Hei! Viimases postituses käis läbi mõte, et sul võiks oluliselt tihedamini olla asjadest ükskõik, ent hoolid liialt. Sellest (ja sinu üleskutsest Facebookis küsida toiduteemalisi küsimusi) ajendatuna – kuidas on liha ja muude loomsete toodete söömisega teie peres/sinul isiklikult?
Tean retseptipostitustest küll, et tarbite liha, aga just selle hoolimise/eeskujuks olemise koha pealt: kuidas sina isiklikult enda jaoks liha söömise (häda)vajalikkuse ära oled põhjendanud? Kas oled kunagi mõelnud loobuda? Aitäh vastuse eest juba ette! 🙂
Vastan ka eraldi postituses, huvitav ja 100% põhjendatud küsimus 🙂
Mulle ka nii meeldivad need toiduteemad ja eriti retseptiideed.
Kahjuks hetkel pole aega, et kõiki kommentaare läbi lugeda, aga küsin siis sellise küsimuse (ehk pole keegi veel küsinud): Mis on teil need “must have” tooted, mis alati kapis/külmkapis olemas peavad olema?
Ja teine natuke võib-olla imelikum küsimus, mis on ka tegelikult toiduga seotud. Kas oma neljajalgsele sõbrale valmistad vahest ka ise süüa või sööb ta ainult kuivtoitu, konserve, mis ongi koertele mõeldud? Küsimus siis ajendatus sellest, et sai hiljaaegu kaks kutsikat võetud ja ehk saab siit ka koertemenüüsse mingi hea idee :).
Oeh, kuidas minul oleks söögikraami osas sellist enesedistsipliini vaja! Mulle meeldib ka väga kokata (no st ülesoolatud, pärmiekstraktiga rikastatud poe valmistoitu ei söö elusees), samas ökopoodides ei käi ja meil läheb kahe inimese peale kuus söögikraamile 400-500 eurot, mis on ju ajuvaba! Tahaks ka sellist imelist kullerteenust Tartusse – ehk saaks siis emotsioonioste vähemaks. Samas suure hüpermarketi kõrvalt minemakolimine oleks ehk tulemuslikum… Aga teie olete nii tublid! Paid! 🙂
Me ei kontrollinud absoluuuutselt kui palju me toidule kulutame enne, kui ma hakkasin ise Coopist süüa koju tellima. Nii et ära tunne ennast pahasti, seda ongi niiviisi laest väga raske korraldada, et hakkad muudkui nimekirjadega poes käima ja menüüd koostama ja… neti teel on see köki-möki, aga mina poleks e-poeta ka seda suutnud. Täiesti kindlalt, noh. Pai sulle ka!
Ma hea meelega kuuleks (loeks siis siinkohal) pikemalt lastest ja magusa söömisest. Ja ka krõpsude, coca jne jama. Ma olen su postitustes aru saanud, et kontrollimatut magusasöömist teie peres lastel ei ole. Samuti muu jama. Et te ka ise laste ees neid asju ei söö. Ja see on midagi, mis minu arusaamadega ka ühtib. Nõnda ma kavatsen ka oma lapsi kasvatada 🙂
Aga kuidas olete selle kõik lahendanud ja toimima saanud? Esiteks olukorrad kus lapsed nt poes käies midagi saada sooviksid, siis et kui tihti üldse midagi magusat vms saavad? Kuidas näiteks teiste laste sünnipäevadel käies olukord on, kus on palju nänni, krõpsu, limpse? Ühesõnaga kuidas te suudate seda mõistlikult kontrolli all hoida? 🙂
Igatahes kiidusõnad teile! 💕
Selline planeerimine ja säästmis-ülesannete püstitamine paneb minul ka vere kiiremini käima 🙂 Kuigi ma eriti midagi selles vallas ise saavutanud ei ole (veel). Aga ootan postitust!
Tahtsin küsida kotlettide praadimise kohta detailsemalt 🙂
Olen ka kahe väikse lapse ema ja nende tervislik menüü on mulle oluline. Kahjuks nad ei söö sugugi nii hästi nagu sinu lapsed paistavad seda tegevat, mõlemad toiduvalikute suurenedes (1+ aastasena) hakkasid nt kapsalisi, kala jms ära põlgama (mida beebina mõnuga söödi) ja tundub, et asi läheb koguaeg hullemaks, st toite mis ära põlatakse, aga enne söödi, tuleb igakuiselt juurde… Ühesõnaga – kotletid – meil need üsnagi teemaks, kuna kõik söövad ja teen ka meeleldi, kuna saan panna “taignasse” pooleks köögiviljadega (porgand, suvikõrvits jt). Mis õli sa enamasti praadimiseks kasutad? Ja kas puhastad praadimise ajal panni rasvast iga n-ö laari ära võttes (kuna selline mustaks kärssanud rasv on vähkitekitavate omadustega ja lisaks pritsib kööki laiali)? Mulle tundub, et eelkõige kärssab rasv ja see tekib lihadega, ise kasutan veise- ja sealiha hakkliha (70%veis-30%siga stockist), nt kanaga v ainult köögiviljadega kotlettide puhul ei teki sellist rasva, mis kärssaks.